Harju Maakohus
Kohtunik
Tiia Mõtsnik
Otsuse tegemise aeg ja koht
14.03.2013.a. Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-12-23277
Tsiviilasi
XXXja XXXhagi XXXvastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
12 782 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja I: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX, e-post XXX) Hageja II: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX, e-post XXX) Hagejate esindaja: XXX (e-post XXX) Kostja: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX) Kostja esindaja vandeadvokaat Aleksander Vares, e-post: [email protected]
Kohtuistungi toimumise aeg
13.02.2013.a.
Jätta XXXja XXXhagi XXXvastu võlgnevuse väljamõistmiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta täies ulatuses XXXja XXXkanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse ärakirja kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt sai kostja 19.09.2002.a. hagejatelt laenuks 50 000 USA dollarit ilma intressita, s.h. hageja 1 andis laenu summas 25 000 USD dollarit ja hageja 2 samuti 25 000 USD dollarit. Raha kättesaamise kohta kirjutas kostja hagejatele võlakirja. Eelnimetatud summa kohustus kostja hagejatele tagastama 2003.a. märtsikuu jooksul või 01.04.2003.a. 01.04.2003.a. pikendati poolte kokkuleppel võla tasumise tähtaega kuni 01.07.2009.a. Kuna 01.07.2009.a. kostja võlga ei tasunud, siis 02.07.2009.a. saatsid hagejad kostjale teatise selle
kohta, et võla tasumise tähtpäev on 01.07.2009.a. ja palusid raha üle kanda hageja 1 pangakontole. Vastavalt VÕS § 114 alusel hagejad andsid kostjale võla tasumiseks lisatähtaja kuni 05.07.2009.a. Kuna kostjavõlga ei tasunud, esitasid hagejad 22.12.2010.a. kostja vastu hagi võla osa summas 598 000 krooni, mis võrdub 38 219.17 eurot, väljamõistmise nõudes. Harju Maakohus kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-10-65359 rahuldas hagi ja mõistis hagejate kasuks kostjalt välja võlgnevuse summas 38 219.17 eurot. Seega, jäi kostjalt välja mõistmata võlgnevus summas 200 540 krooni, mis võrdub 12 816.84 eurot. Arvestades seda, et 19.09.2002.a. seisuga Eesti Panga valuutakurss oli 1 USD dollar = 15, 9708 EEK, siis 50 000 USD dollarit on 798 540 krooni. Hagejad paluvad kostjalt välja mõista võla osa summas 12 782 eurot, kummagi hageja kasuks 1⁄2 võlgnevusest, s.o. 6 391 eurot. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja ei nõustu, et pooltele oli suuline kokkulepe valuutakursi fikseerimiseks. Suulise kokkuleppe sõlmimine kirjaliku lepingu lisatingimusena ei ole ka eluliselt usutav. Eluliselt usutav ei ole ka suuline kokkulepe kursiga 1 USD võrdub 15,97085 eesti krooni, kusjuures esile on toodud viis numbrit peale koma. Lepingu sõlmimisel ei saanud hagejad ette näha, et valuutakurss muutub nende kahjuks. Kostja võis tasuda võla maksmiskoha vääringus vastavalt VÕS § 93 lg 3. Kostja leiab, et hagejate viivitus võlgnevuse sissenõudmisega ei othi valuutakursi muutumise korral kostjat kahjustada. Hagejad ei saa nõuda viivist, kuna on vastava nõude esitanud ebamõistlikult hilja. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda. Kohtuistung 13.02.2013.a. toimunud kohtuistungil jäid hagejad oma nõude juurde ja palusid selle rahuldada. Kohus kuulas hagejad üle vande all. Kostja vaidles hagile vastu kirjalikes vastuväidetes esitatud põhjendustel. Kohtuotsuse põhjendused Poolte vahel puudub vaidlus selles, et pooled sõlmisid 19.09.2002.a. laenulepingu, mille alusel sai kostja hagejatelt laenu sularahas 50 000 USA dollarit, s.h. hageja 1 andis laenu summas 25 000 USD dollarit ja hageja 2 25 000 USA dollarit. Raha kättesaamise kohta kirjutas kostja hagejatele võlakirja. Eelnimetatud summa kohustus kostja hagejatele võlakirja kohaselt tagastama hiljemalt 01.04.2003.a. 01.04.2003.a. pikendasid pooled võla tasumise tähtaega kuni 01.07.2009.a. Kuna 01.07.2009.a. kostja võlga ei tasunud, siis 02.07.2009.a. saatsid hagejad kostjale teatise, et võla tasumise tähtpäev on 01.07.2009.a. ja palusid raha üle kanda hageja 1 pangakontole. Vastavalt VÕS § 114 alusel hagejad andsid kostjale võla tasumiseks lisatähtaja kuni 05.07.2009.a. Vaidlus puudub ka selles, et Harju Maakohtu 22.05.2012.a. tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-10-65359 on kostjalt antud laenulepingu alusel hagejate kasuks välja mõistetud 38 219,17 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas vaidlusaluse laenulepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku tingimuse, mille kohaselt peab kostja saadud laenu tagastama 19.09.2002.a. kehtinud USA dollari ja Eesti krooni vahetuskursi alusel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 101
lg 1 p 1 alusel võlausaldaja võib võlgniku poolt lepingu rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Pooltel puudub vaidlus selles, et kostja võis võla tagastada hagejatele Eesti kroonides. Kohus leiab, et hagejad ei ole usaldusväärsete tõenditega tõendanud, et pooled leppisid laenulepingu sõlmimisel kokku ka võla tagastamisel kehtivas USA dollari ja Eesti krooni vahetuskursis seisuga 19.09.2002.a. Hagejad ei ole nimetatut hagiavalduses esile toonud ega põhjendanud, vaid üksnes esitanud võla arvestuse, lähtudes vastavast kursist laenu andmisel. Ka menetluse kestel on hagejad esitanud antud asjaolu kohta erinevaid selgitusi, märkides hagiavalduses (tl 5) kursiks 15,9708, 23.11.2012.a. seisukohas (tl 42), et pooled leppisid kokku USA dollari ja Eesti krooni kursis 15,97085 ja hiljem pärast kostja vastuväidetega tutvumist 11.01.2013.a. seisukohas (tl 68), et pooled leppisid kokku kursis 15,97. Samuti on vastuolulised hagejate kohtuistungil vande all antud seletused. XXXmärkis, et pidas lepingu oluliseks tingimuseks valuutakursi fikseerimist, kuid sai kursi teada XXXpärast viimase poolt laenu andmist kostjale. Samuti ei teadnud ta täpselt, millal XXXkostjale raha üle annab. XXXseletuse kohaselt leppis ta kostjaga kokku valuutakursi 15,97, mis on vastuolus hagiavalduse ja 23.11.2012.a. hageja seisukohaga. Kohus leiab, et eluliselt ei ole usutav, et olukorras, kus XXXpidas kohtuistungil antud seletuse kohaselt laenulepingu oluliseks tingimuseks valuutakursis kokkuleppimist, ei sõlmitud kostjaga vastavat kokkulepet kirjalikult, XXXisegi ei viibinud laenu üleandmise ja vastava dokumendi koostamise juures. Millegagi ei ole tõendatud, et 2002.a. kehtis hagejate poolt väidetud praktika, et sarnased kokkulepped sõlmitigi suuliselt. Samuti leiab kohus, et Harju Maakohtu 22.05.2012.a. tsiviilasjas nr 2-10-65359 tehtud otsusega ei ole tõendatud vastava kokkuleppe olemasolu, kuivõrd tegemist on tagaseljaotsusega, mille on kohus teinud hagejate 22.12.2010.a. hagiavalduse (tl 70-73) alusel, milles valuutakursi fikseerimist puudutavale kokkuleppele hagejad tuginenud ei ole, esitatud on üksnes võla arvestus. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool tõendama oma väiteid ja vastuväiteid. Kohus leiab, et hagejad oma väiteid tõendanud ei ole. Seega ei ole tõendatud vaidlusaluses tingimuses pooltevahelise kokkuleppe sõlmimine ja kostjal puudub lepingust tulenev vastav kohustus tagastada võlg 19.09.2002.a. kehtinud USA dollari ja Eesti krooni vahetuskursi alusel. VÕS § 93 lg 3 alusel võib võlgnik maksmiskoha vääringust erinevas vääringus väljendatud kohustuse täita ka maksmiskoha vääringus, välja arvatud juhul, kui see vääring ei ole vabalt konverteeritav või kui on kokku lepitud, et tasumine ei ole lubatud muus vääringus, kui selles, milles rahaline kohustus on väljendatud. Sama paragrahvi lõike 4 alusel võetakse kohustuse ümberarvestamisel maksmiskoha vääringusse aluseks keskmine valuutakurss, millega võlausaldaja saab kohustuse sissenõutavaks muutumise ajal maksmiskohas viivitamata hankida vääringut, milles kohustus oli väljendatud. Kui võlgnik ei ole rahalist kohustust õigeaegselt täitnud, võib võlausaldaja nõuda tasumist kas kohustuse sissenõutavaks muutumise või tegeliku tasumise ajal kehtiva vahetuskursi alusel. Kohus leiab, et kostja kohustus muutus VÕS § 82 lg 7 alusel sissenõutavaks 05.07.2009.a., kuivõrd hagejad olid pikendanud võla tasumise tähtaega 02.07.2009.a. kirjaga (tl 11) antud kuupäevani. Alates sellest ajast olid hagejad õigustatud kostjalt nõudma võla tasumist. Kostja võlga tasunud ei ole. Seega tuleb kostja võlgnevuse arvestamisel VÕS § 93 lg 4 alusel lähtuda 03.07.2009.a. kehtinud Eesti Panga Eesti krooni kursist välisvaluutade suhtes (tl 38), mille kohaselt oli USD – Eesti krooni vahetuskurss järgmine: 1 USD = 11,1821 EEK ( 0,7147 eurot). Harju Maakohtu 22.05.2012.a. tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-10-65359 on kostjalt antud
laenulepingu alusel hagejate kasuks välja mõistetud 38 219,17 eurot. Kohus nõustub kostjaga, et ülalnimetatud kohtuotsusega on kostjalt mõistetud hagejate kasuks välja rohkem, kui kostja võlgnevus hagejate ees kohustuse sissenõutavaks muutumise ajal 05.07.2009.a. oli, sest kostja võlgnevus arvestatuna eurodes antud kuupäeva seisuga moodustab 35 735 eurot ( 50 000 x 0,7147). Kohtuotsus on jõustunud. TsMS § 457 lg 1 alusel on jõustunud kohtuotsus pooltele täitmiseks kohustuslik. Eeltoodust tulenevalt puudub kostjal vaidlusalusest laenulepingust tulenev võlgnevus hagejate ees, mille tasumist saaksid hagejad käesolevas menetluses nõuda. Arvestades eelnevat asub kohus seisukohale, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta hagejate kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.
Tiia Mõtsnik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.