Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-11-2051

ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE

2-11-2051 võtta. Kostja 1 võlgnevust ei kustutanud ja Hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud, mistõttu luges Hageja tuginedes Lepingu üldtingimuste punktile 7.1.2 Lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles. Lepingu üldtingimuste punkti 7.1.2 kohaselt on Hagejal õigus lugeda Leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelda) juhul kui liisinguvõtja on jätnud kolme üksteisele järgneva liisingu osamakse või kaks viimast või ühe viimase osamakse tasumata või on neid tasunud mittetäielikult. Seoses asjaoluga, et Hageja lõpetas Lepingu ennetähtaegselt, kohustus kosjtal 1 tulenevalt Lepingu üldtingimuste punktist 7.5. andma Hagejale üle Lepingu esemeks oleva Vara valduse. Kuna kostja 1 Vara ei tagastanud, oli Hageja sunnitud pöörduma Vara tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri Credit Expert OÜ poole. Vara valdus taastati 09.03.2010 (Lisa 8). Pärast Vara valduse taastamist andis Hageja Vara võõrandamiseks üle OÜ Balti Realiseerimiskeskusele (Lisa 9). Credit Expert OÜ ja OÜ Balti Realiseerimiskeskus esitasid Hagejale osutatud teenuste (Vara tagastusteenus, realiseerimise eest makstav tasu) eest arved kokku summas 383.47 eurot (käibemaksuta), mis on Hageja poolt tasutud (Lisa 10). Vara realiseerimisest saadu ei katnud Hageja Lepingust tulenevat nõuet Kostja 1 vastu. Kahju koosneb Hageja Lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud Vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta): Hageja Lepingust tulenev nõue Kostja 1 vastu oli 5 256.77 eurot, mis koosneb Vara jääkmaksumusest summas 3 912.50 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 729.57 eurot, Vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku summas 383.47 eurot (käibemaksuta), kindlustusmaksete võlgnevus summas 222.80 eurot, viivismaksete võlgnevus 8.43 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 2 364.73 eurot (käibemaksuta) (Lisa 11). 5256.77 – 2 364.73 = 2 892.04 eurot (Lisa 12). VÕS § 367 lg-st 1 ja 4 tuleneb, et liisinguvõtjal tuleb hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, sh liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud (sh Vara valduse üle võtmine või selleks pingutuste tegemine). Sellest tulenevalt Liisinguvõtja kohustub Hagejale hüvitama lisaks võimalikele enne Lepingu ülesütlemist tekkinud võlgnevustele, nagu liisingumaksete (koos intressiga), viiviste ja kindlustusmaksete võlgnevused, ka liisingueseme jääkmaksumuse ehk pärast Lepingu ülesütlemist veel tasuda jäänud liisingumaksete summa (intressita). Juhindudes eeltoodust on Kostjal 1 kohustus hüvitada Hagejale 2 892.04 eurot. 13.09.2010 saadetud kirjas teatas Hageja Kostjale 1 Lepingu ülesütlemisest (Lisa 13), milles palus tasuda Kostjal kõik Lepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused tasuda. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole Kostja 1 võlgnevusi Hagejale tasunud ega Hagejaga võimalike kokkulepete sõlmimiseks ühendust võtnud. Käenduslepingust nr 0197570L tulenev nõue 18.04.2008 sõlmisid Hageja ja A L (edaspidi Kostja 2) Lepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr 0197570L (Lisa 14, edaspidi Käendusleping), mille alusel võttis Kostja 2 endale kohustuse tagada solidaarselt Kostjaga 1 Lepingust tulenevate Kostja 1 kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab Kostja 2 solidaarselt kostjaga 1 võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 7 022.68 euro tasumise eest. 14.10.2009 saatis Hageja Kostjale 2 teatise, (Lisa 15), milles teavitas Kostjat 2 Lepingust tulenevate võlgnevuste olemasolust. Hageja teatas Kostjale 2, et kuivõrd Kostja 1 ei ole täitnud oma kohustusi tähtaegselt, nõuab Hageja kohustuste täitmist Kostjalt 2 kui käendajalt. Hageja palus Kostjal 2 võlgnevus tasuda, andes tasumiseks täiendava tähtaja. Hagiavalduse

2-11-2051 esitamise päeva seisuga ei ole Kostja 2 võlgnevusi hagejale tasunud ega Hagejaga võimalike kokkulepete sõlmimiseks ühendust võtnud. Tulenevalt eeltoodust on Kostjal 2 kohustus hüvitada liisinguvõtja kohustus Hagejale 2 892.04 eurot. Õiguslik põhistus: Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 455 lõike 1 kohaselt võib kindlustusvõtja asemel sissenõutavaks muutunud kindlustusmakse või muu kindlustuslepingu järgi tasumisele kuuluva makse tasuda ka kindlustatud või soodustatud isik, samuti pandipidaja, kellele kindlustusvõtja kindlustuslepingust tulenev nõue kindlustusandja vastu on panditud. Kindlustusandja ei või eelnimetatud isikult makse vastuvõtmisest keelduda, isegi kui ta võiks makse vastuvõtmisest keelduda vastavalt käesoleva seaduse üldosa sätetele. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et, kui kindlustusmakse tasub kindlustatud või soodustatud isik või pandipidaja, läheb kindlustusandja kindlustusmakse tasumise nõue kindlustusvõtja vastu tasutud ulatuses makse tasunud isikule üle. Lepingud üldtingimuste punkti 3.7. kohaselt, juhul kui Hageja, tuginedes Lepingute üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb Lepingud üles ning võõrandab Vara, on Kostja kohustatud hüvitama Hagejale Vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st Vara võõrandamisest saadud summa ja Kostja poolt Hagejale Vara omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh Vara valduse üle võtmine, Vara hoidmine, Vara müügikõlblikuks seadmine). Punkti 7.4. kohaselt Vara võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutakse esmajärjekorras Lepingute ülesütlemise ja Vara võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel Kostja poolt Lepingute ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress ning seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed. Punkti 7.4.1. kohaselt juhul, kui Vara võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki Kostja poolt Hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, on Kostja kohustatud viivitamatult tasuma Hagejale puudu jääva osa. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. VÕS § 101 lg 1 p 6 annab hagejale õiguse nõuda rahalise kohustise täitmisega viivitamise korral viivist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole avalduse esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtule mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse ees. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ettenähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vastutab käendaja kohustuse ees täies ulatuses. VÕS § 65 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse ees. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ettenähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa

2-11-2051 nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vastutab käendaja kohustuse ees täies ulatuses. Juhindudes eeltoodust Hageja palub: 1) mõista Kostjatelt solidaarselt Swedbank Liising AS-i kasuks välja 2 892.04 eurot ning viivis protsendina põhinõudest (2 883.61 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni järelmaksuga müügilepingu nr 0197570L punktis 5.1. sätestatud määras (7 % aastas); 2) jätta kõik menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. 3.Vastuseks kostja A L vastuväidetele märgib hageja järgmist /I kd lk 114-115/: 03.02.2012 esitas kostja 2 oma kirjalikud seisukohad kohtule ning vaidles hagile vastu märkides, et teda ei teavitatud liisinguvõtja võlgnevusest ning tema oleks soovinud ise soetada liisingueset jääkmaksumusega. Samuti leiab kostja 2, et liisinguese on realiseeritud nn kiirmüügis liiga madala hinnaga. Hageja ei nõustu kostja 2 vastuväidetega ning märgib sellega seoses järgmist: Vastavalt kostja 2 ja hageja vahel sõlmitud käenduslepingu nr 0197570L punktile 1 kohustus kostja 2 solidaarselt kostjaga 1 tagama järelmaksuga müügilepingust nr 0197570L tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise. Käenduslepingu punktis 3 kinnitas kostja 2, et on tutvunud järelmaksuga müügilepinguga ning on selle sisust ja endale käenduslepinguga võetud kohustustest täielikult aru saanud. Nagu hageja hagiavalduse punktides 1.5 – 1.11 on selgitanud, rikkus kostja 1 liisinglepingust tulenevaid kohustusi ega tasunud ettenähtud makseid nõuetekohaselt. Hageja hoiatas teda rikkumise tulemuste eest ja andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks, kuid tulemuseta. Samasuguse teatise on hageja saatnud 14.10.2009 ka kostjale 2 (hagiavalduse lisa nr 15), milles selgitas, et liisinguvõtja on lepingut rikkunud ning palus kostjal 2 tekkinud võlgnevuse likvideerida. Olgu siinkohal mainitud, et hageja saatis kirja tähitult kostja 2 hagiavaldusel märgitud aadressil. Nimetatud kirjale ei läinud kostja 2 postiasutusse järele. Selle tulemusena saatis Eesti Post kirja 05.11.2009 hagejale tagasi põhjendusega “hoiutähtaja möödumisel” (lisa 1). Seejuures on samalt aadressilt kostja 2 kätte saanud hageja hilisema teatise nõude kogusumma kohta (lisa 2). Järelikult on hageja teinud kõik endast sõltuva, et võlgnevusega seotud teatist kostjale 2 kätte toimetada ja alusetud on kostja 2 väited, justkui poleks hageja teda kostja 1 poolsest lepingu rikkumisest teavitanud. 14.10.2009 kostjale 2 saadetud kirjalikule teatisele on lisatud müügiprotseduuri kirjeldus (hagiavalduse lisa 15), milles on täpsemalt kirjas, kuidas toimub hagejapoolne liisinguesemete võõrandamine juhul, kui leping on üles öeldud ja vara lepingu kohaselt tagastatud. Müügiprotseduurides on kirjas, et liisinguvõtjal (samuti käendajal) on õigus liisinguese enne eseme müüki suunamist jääkmaksumusega välja osta. Nimetatud õiguse kasutamise eelduseks on liisinguandja ees olevate võimalike võlgnevuste likvideerimine. Seega, kui kostja 2 soovis ise vara jääkmaksumusega soetada, oleks ta pidanud kõigepealt tasuma kogunenud võlgnevuse. Kostja 2 ei ole hagejale võlgnevust tasunud. Lisaks on müügiprotseduurides kirjas, et liisinguvõtjal (samuti käendajal) on õigus saada liisingueseme võõrandamisega seotud infot. Hagejale ei ole teada, et kostja 2 oleks pöördunud hageja poole kõnealuse informatsiooni nõudes. Müügiprotseduuride puhul on tegemist liisinguvõtja (ka käendaja) huvides koostatud reeglistikuga, mis võimaldab liisinguvõtjal/käendajal aktiivselt osaleda müügiprotsessis ja vajadusel seda mõjutada, vältimaks seda, mida kostja 2 hetkel hagejale ette heidab s.o liisingueseme võõrandamist alla turuväärtuse. Taolist kaasamise põhimõtet on oma lahendites rõhutanud ka Riigikohus, kes on oma 08.10.2008 lahendi nr 3-2-1-77-08 punktis 16 öelnud, et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Hageja on esitanud tõendeid selle kohta, et kostjat 2 on teavitatud müügiprotsessist, kuid ta ei ole pidanud vajalikuks selles aktiivselt osaleda. Sellest järeldab hageja, et sõiduki

2-11-2051 müümise käigus ei olnud kostjal 2 pretensioone müügihinna osas, mistõttu ei pidanud ta vajalikuks hinna kujundamisel kaasa rääkida. Samuti pole hagejale teada, et kostja 2 oleks omalt poolt aktiivselt tegelenud sõidukile ostja leidmisega, et liisingueset kostjale 2 sobiva hinna eest realiseerida. Hageja ei ole nõus kostja 2 väitega, et hageja on sõiduki müünud soodsamalt, kui selle tegelik turuväärtus. Hageja on esitanud kohtule tõendeid selle kohta, millises seisukorras oli nimetatud liisinguese ja millisel ajavahemikul müüki teostati. Hagiavalduse lisast 9 nähtub, et sõiduki esistange, esiklaas, parempoolne esi udutuli olid katki, parempoolne külg oli avariiline, katuseliistud puudusid, tagastange oli kriibitud, juhiuks oli mõlkis, vasakpoolne küljekarp oli avariiline, parempoolsel tagumisel uksel oli link katki, autol olid reklaamkleebised, stereo paneel oli puudu, juhiuksel oli kõlar puudu, parempoolsel esiuksel oli kõlar katki, auto kerel olid roostelaigud ning tasumistel ustel puudusid uksepolstrid. Seejuures ei olnud autole teostatud veel tehnilist ülevaatust. Eeltoodust lähtudes ei saa olla vaidlust, et tegemist oli halvas seisukorras sõidukiga. Vara suunati müüki 15.03.2010 ja realiseeriti alles 14.06.2010 (hagiavalduse lisa 11). Sellel ajavahemikul üritas hageja ülalmainitud sõidukile ostjat leida. Väär on kostja 2 seisukoht, et tegemist oli kiirmüügiga. Tegemist on optimaalse ning tavapärase müügiperioodiga, mida ei saa lugeda kiirmüügiks, samuti ei ole põhjust eeldada, et selle perioodi kestel muutunuks sõiduki seisukord, turuolukord ja muud väärtust mõjutavad parameetrid. Hageja jääb seisukohale, et liisingueseme võõrandamisest saadud summa võrdub selle turuväärtusega konkreetsel ajahetkel. TsÜS § 65 kohaselt on eseme harilikuks väärtuseks selle kohalik keskmine müügihind. Turuväärtus on müügiobjekti vabaturul kujunenud väärtus turuhinnas, mille määravad loomulikud turujõud. Turuhind on tegelik hind, mida eseme eest saadakse (U.Mereste. Majandusleksikon II. Tallinn 2003, lk 406, 415). Eeltoodust lähtuvalt on eseme turuväärtuseks tegelik vabaturul kujunenud hind, mida eseme eest saadakse ehk müügihind. Kuivõrd hageja on tõendanud sõiduki müügihinna ning müügihind on kujunenud vabaturutingimustes arvestades nõudlust ja pakkumist, on tõendatud sõiduki väärtus. Samuti on hageja seisukohal, et vastavalt eeltoodud turuväärtuse väljaselgitamise metoodikale ei olegi võimalik tegelikku ja adekvaatset turuväärtust kindlaks määrata kohe – see peab selguma turujõudude toimel nõudluse ja pakkumiste tulemusena. Poolte vahel on vaidlus liisingueseme tagastamisaegse turuväärtuse üle, mida tuleb VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestada liisingulepingu ülesütlemisega kaasnevate hüvitamisele kuuluvate kulude kindlaksmääramisel. 29.01.2013 tegi riiklikult tunnustatud ekspert Rein Münt ekspertiisi, milles käigus tuvastas, et vaidlusaluse liisingueseme turuväärtus selle tagastamise hetkel oli 42 000 EEK (2684,29 EUR) koos käibemaksuga. See tähendab, et käibemaksuta vara turuväärtus oli 35 000 EEK (2236,91 EUR). Hageja juhib tähelepanu, et võõrandas liisingueseme hinnaga 37 000 EEK (2364,73 EUR) ilma käibemaksuta. Järelikult hageja võttis hüvitamisele kuuluvate kulude kindaksmääramisel aluseks hinna, mis oli kõrgem konkreetse liisingueseme tegelikust turuväärusest. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et hagi on põhjendatud ja see kuulub rahuldamisele.

KOSTJA VASTUVÄITED

2-11-2051 võetakse kaubik ära ja müüakse maha. Temal, kui käendajal oleks olnud õigus võrdselt põhi võlgnikuga liisinguese välja osta jääkmaksumusega, veelgi enam talle isegi ei teatud ei võlgnevusest liisingueseme äravõtmisest ja äramüümisest ega selle väljaostmise õigusest. Vastavalt VÕS §-le 146 peab võlausaldaja andma teavet põhivõlgniku kohustuste täitmise kohta. Seda aga Swedbank Liising AS teinud ei ole. A.L väitel sai ta probleemidest teada kohtumaterjalidest, peale seda, kui võlgnevus oli suurenenud, auto äravõetud ning ca. 1000 eurot odavamalt kiirmüügi korras maha müüdud. Nii võttis kostja müügiportaalidest EkspressAuto ja Auto 24 välja sama marki autode, isegi vanemate aastakäikude soodusturuhinna, mis oli vahemikus 3600-5300 EUR. (vt. Lisa 1). Isegi avariilise 1998.a. Renault Masteri eest küsitakse 2700 EUR-i. Vaidlusalune auto aga müüdi 2010.aastal hinnaga 2364,73 eurot (auto liisingu jääkväärtus oli tol ajal 3912,50 eurot). Et auto hind oli ilmselgelt vale näitab ka asjaolu, et 2011 a. (s.o. aasta peale müüki) juhtus selle autoga avarii, kus Inges kindlustus (vt. Lisa 2) hüvitas 2679 eurot seega rohkem, kui auto müügihind. Tehes päringuid Roosna Alliku pakiautokeskusesse veendus kostja enda sõnul, et eraldi kasutatud varuosadena müües oleks ka auto müügihind olnud tunduvalt suurem (vt. Lisa 3). Kostja saab aru, et temal kui käendajal lasub vastutus tekkinud kahju hüvitada, kuid võlausaldaja pole talle teatanud ei võlgnevuse tekkimisest, auto äravõtmisest ning sundmüügist. Samuti ei ole ta saanud võimalust võrdselt võlgnikuga auto liisingu jääkväärtusega ära osta. Nimelt näeb võlaõigusseadus ette, et kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb liisinguandja nõudest arvestada maha asja väärtus liisinguandjale tagastamise hetkel. Kui liisinguandja leiab, et lepingu lõpetamine kahjustab tema huve, siis peab ta ise võtma kasutusele meetmed kahju vähendamiseks (VÕS § 139 ). Lihtsamalt öeldes tähendab see seda, et liisingufirma peab asja müüma kõrgema võimaliku hinnaga ning parem olgu see asja turuväärtusega võrdne. VÕS § 149 lg.l kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Neil asjaoludel teatab kostja A.L, et ta ei ole nõus tasuma kogu hageja poolt näidatud summat, kuna talle kui käendajale pole teatatud põhivõlgniku poolt oma kohustuste täitmata jätmisest, samuti pole talle pakutud auto äraostmist liisingu jääkväärtusega, milline õigus oli põhivõlgnikul. A.L leiab, et auto müüdi ära ilmselt alla omahinna, mida tõendab käesoleval ajal sarnaste autode müügihinnad, aga ka kindlustushüvitis, mis maksti konkreetse auto omanikule aasta peale auto omandamist. VÕS § 145 lg.2 kohaselt vastutab võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest käendaja vaid siis, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Hageja väited, et ta on A.Lle eseme müükisuunamisest teatanud on kostja väitel kohut eksitavad. Kostja on enda sõnul saanud vaid hageja 13.09.2010 kirja võlgnevuse kohta, lepingu lõpetamise ja vara müükisuunamise kohta pole talle midagi teatatud. Hageja väited, et kirjale oli lisatud ka müügiprotseduuride kohta lisa, pole õige. Selle kirja sisuks, mille kostja kätte sai oli üksnes järelmaksu võlgnevuse suurus ja selle kujunemine. Ometigi andis kostja käenduslepingule ka oma e-kirja aadressi [email protected], millele hageja pole kordagi midagi teatanud ning kust kostja oleks kõik teated kätte saanud. Kostja leiab, et tema vastutus ei saa põhineda kellegi poolt alusetu rikastumise hüvitamisele. Auto mahamüümine alla igasuguse turuhinna oli tema õiguste rikkumine ning kostja on nõus vastutama auto tegeliku turuhinna ja võlgnevuse vahe suuruses. Hageja ise toob oma vastuses ka Riigikohtu lahendi 3-2-1-77-08, mille kohaselt tuleb müügiprotseduurist käendajale teatada. Seda aga pole hageja teinud, vaid deklareerib käesoleval ajal, et käendaja pole näidanud oma huvi müügiprotseduuride vastu. Käendaja ei saagi näidata oma huvi, kui ta auto müügist midagi ei tea. Riigikohtu lahendi nr.3-2-1-11-12 p. 12 kohaselt VÕS § 367 lg 3 järgi, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada

2-11-2051 liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Neil asjaoludel palub kostja jätta hagi tema vastu rahuldamata. Kohtukulud jätta hageja kanda. Kostja soovis oma vastuväiteid esitada kohtuistungil.

KOHTU SEISUKOHT

2-11-2051 €, kuna sõidukil esinesid defektid, avariilised vigastused ja oli remonti vajav. Juhul kui sõiduk olnuks heas vormis ja omanud kaubanduslikku välimust, võinuks selle harilik väärtus 2010.a. kevadel olla vahemikus 50 000-55 000 krooni. Erinevalt kostja A.Lst, ei ole kohtul põhjust selle tõendi usaldusväärsuses kahelda. Seega oli käibemaksuta vara turuväärtus 35 000 krooni so 2236.91 EUR. Hageja võõrandas vaidlusaluse kaubiku aga hinnaga 37 000 krooni so 2364.73 EUR ilma käibemaksuta. Järelikult võttis hageja hüvitamisele kuuluvate kulude kindlaksmääramisel aluseks hinna, mis oli kõrgem konkreetse liisingueseme tegelikust turuväärtusest. Põhjendatud ei ole kohtu hinnangul kostja väited selles, et temal ei olnud võimalik osaleda müügiprotsessis, kuna hageja teda sellest ei teavitanud. Vastavalt poolte vahelise käenduslepingu punktile 1 kohustus kostja A L solidaarselt T Lga tagama järelmaksuga müügilepingust nr 0197570L tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise. Käenduslepingu punktis 3 kinnitas A.L, et ta on tutvunud järelmaksuga müügilepinguga ning on selle sisust ja endale käenduslepinguga võetud kohustustest täielikult aru saanud. Vaidlus puudub selles, et T L rikkus liisinglepingust tulenevaid kohustusi ega tasunud ettenähtud makseid nõuetekohaselt. Hageja hoiatas teda rikkumise tulemuste eest ja andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks, kuid tulemuseta /I kd lk 42/. Samasuguse teatise lepingu ülesütlemise kohta on hageja saatnud 14.10.2009 ka kostja A Lle /I kd lk 52 pöördel, lk 53/ milles selgitas, et liisinguvõtja on lepingut rikkunud ning palus kostjal tekkinud võlgnevuse likvideerida. Hageja on teatises palunud kostjal asjaolude täpsustamiseks ja võimalike kokkulepete sõlmimiseks liisingfirmaga ühendust võtta. Toimiku materjalidest nähtuvalt on nimetatud teatis kostja A Lle saadetud Eesti Posti vahendusel tähitult tema lepingujärgsele aadressile – XXXXXXX / I kd lk 118-119/. Kõnealune teatis on 05.11.2009 postiasutuse poolt hagejale tagastatud põhjusel: hoiutähtaja möödumisel st nimetatud dokumendile ei läinud A L postiasutusse järele. Samas on samalt aadressilt A L kätte saanud hageja hilisema teatise (13.09.2010) nõude kogusumma tasumise kohta /lk 120-121/. Seega on hageja teinud kõik endast oleneva, et võlgnevusega seotud teatist A Lle kätte toimetada ja alusetud on kostja väited, justkui poleks hageja teda T L poolsest lepingu rikkumisest teavitanud. Kostja on kohtu hinnangul hoopis ise olnud hooletu, kuna jättis temale saadetud teatise tähelepanuta ega läinud olulisele dokumendile postiasutusse järgi. A.Lle 14.10.2009 saadetud kirjalikule teatisele on lisatud liisingueseme müügiprotseduuri kirjeldus / I kd lk 53/, milles on hageja kostjat informeerinud, kuidas toimub hagejapoolne liisinguesemete võõrandamine juhul, kui leping on üles öeldud ja vara lepingu kohaselt tagastatud. Müügiprotseduurides on kirjas, et liisinguvõtjal (samuti käendajal) on õigus liisinguese enne eseme müüki suunamist jääkmaksumusega välja osta. Nimetatud õiguse kasutamise eelduseks on liisinguandja ees olevate võimalike võlgnevuste likvideerimine. Seega, kui kostja A L soovis ise vara jääkmaksumusega soetada, oleks ta pidanud kõigepealt tasuma kogunenud võlgnevuse. Seda ei ole aga tehtud. Lisaks on müügiprotseduurides kirjas, et liisinguvõtjal (samuti käendajal) on õigus saada liisingueseme võõrandamisega seotud infot. Puuduvad tõendid selle kohta, et A.L oleks pöördunud hageja poole kõnealuse informatsiooni saamiseks või et ta oleks soovinud müügiprotsessis osaleda, et liisingueset temale sobiva hinna eest realiseerida. Seega on hageja pakkunud kostjale võimalust osaleda müügiprotsessis.

2-11-2051 Kohus leiab eelneva alusel, et kuna asjas on tõendatud VÕS § 367 lg 3 järgne liisingueseme väärtus, mis on liisinguandja nõude arvestamise eelduseks, siis on ka tõendanud, et hageja on saanud vara müügil kahju ja hagi tuleb rahuldada. Antud juhul müüdi liisinguese hageja poolt isegi kallimalt kui oli selle turuhind. Eeltoodud põhjendustel kuulub hagi rahuldamisele.

Reena Undrest Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.