Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

HAGEJA NÕUE

Julianus Inkasso OÜ (hageja) esitas 27.08.2012 kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Tõnu Talve (kostja) vastu 269.65 euro nõudes. 15.10.2012 kohtumäärusega anti maksekäsu kiirmenetluses olev nõue üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hagiavalduse kohaselt on hageja nõude aluseks kostja ja AS Elisa Eesti vahel 12.12.2003 sõlmitud liitumisleping, mille alusel AS Elisa Eesti kohustus pakkuma kostjale telekommunikatsiooniteenust ning kostja kohustus saadud teenuste eest vastavalt esitatud arvetele õigeaegselt ja regulaarselt tasuma. Lepingute lahutamatuks osaks on mobiiltelefoniteenuste kasutamise tingimused. AS Elisa Eesti esitas kostjale osutatud teenuste eest arved, mille alusel kostja oli kohustatud tasuma arvel märgitud tähtajaks. Viimane arve on esitatud kostjale 1.09.2009 summas 2 109.81 krooni so. 134.85 eurot, mille maksetähtaeg on 18.09.2009. Kostja eelnevalt nimetatud arvet ei tasunud. AS Elisa Eesti loovutas 30.09.2010 kostja vastase nõude põhisummas 134.85 eurot OÜ-le Julianus Inkasso koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. 30.09.2010 teavitas Elisa Eesti AS kostjat nõude loovutamisest. Hagiavalduse esitamise seisuga ei ole kostja põhivõlgnevust summas 134.85 eurot likvideerinud. Hageja nõudeks on kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 134.85 eurot ja viivised 134.80 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

KOSTJA VASTUS

Kostja esitatud hagi ei tunnista ning palub tunnistada esitatud hagi aegunuks. Kostja on seisukohal, et kuna nõue muutus sissenõutavaks arve eest, mille tasumistähtaeg oli 18.06.2009, siis on hagi aegunud 18.06.2012.

HAGEJA VASTUS KOSTJA VASTUSE OSAS

Hageja on seisukohal, et hagi aluseks olev nõue ei ole aegunud. Hageja nõude summa moodustub kostjale perioodil 1.06.2009 – 1.09.2009 esitatud arvete summast. Nimetatud arvetest tuleneva nõude aegumise kulgemise osas tuleb kohaldada TsÜS § 146 lg-s 2 ning § 147 lg 3 teises lauses sätestatud. Nimetatu kohaselt algas arvetest tuleneva nõude aegumise kulgemine 1.01.2010 kell 00.00 ning nõue oleks aegunud 31.12.2012 kell 24.00. Hageja pöördus kohtusse 27.08.2012 maksekäsu kiirmenetluse avaldusega, siis ei ole hageja nõue aegunud.

KOHTU SEISUKOHT

Kostja esitatud hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu põhjendusel, et esitatud hagi on aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 kohaselt kohus võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on taotlenud aegumise kohaldamist. Vastavalt TsÜS § 142 lõikele 1 nõudeõigus aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. I. AS Elisa Eesti ja kostja vahel oli sõlmitud liitumisleping nr 1088458 (tl. 16). Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimuste punkti 5.2.1. kohaselt on klient kohustatud tasuma õigeaegselt ELISA poolt esitatud arved. Kohtule on esitatud järgnevad hageja poolt kostjale väljastatud arved. 1.06.2009 arve perioodi eest mai 2009 summas 609.81 krooni (tl. 19), 1.07.2009 arve perioodi eest juuni 2009, sisaldab eelmise perioodi võlgnevust kogusummas 1 109.81 krooni (tl. 21), 1.08.2009 arve perioodi eest juuli 2009, sisaldab eelmise perioodi võlgnevust kogusummas 1 609.81 krooni (tl. 23), 1.09.2009 arve perioodi eest august 2009, sisaldab eelmise perioodi võlgnevust kogusummas 2109.81 krooni (tl. 25). 1.09.2009 arve summas 2 109.81 krooni maksetähtaeg on

märgitud 18.09.2009. Kostja ei ole nimetatud arvetele ega hageja nõudele vastuväiteid esitanud, on üksnes taotlenud hageja nõudele aegumise kohaldamist. Liitumislepingus kokku lepitud telefoniteenuste kasutamisest tulenev tasunõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg TsÜS § 146 lõike 1 kohaselt on kolm aastat. Kohus on seisukohal, et aegumise algusele tuleb nimetatud nõude korral kohaldada TsÜS § 147 lõiget 1 ja lõike 3 teist lauset. TsÜS § 147 lõike 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lõike 3 (mis reguleerib eelkõige kokkulepitud lepingulise tasu maksmise nõude aegumist) teise lause kohaselt, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Viimane arve esitati kostjale 1.09.2009. a (tl 25) ja selle tasumise tähtaeg oli 18.09.2009. Seega algas liitumislepingus kokku lepitud telefoniteenuste kasutamisest tuleneva tasunõude aegumistähtaeg TsÜS § 147 lõike 3 teise lause alusel 2009. aasta lõppemisest. Aegumistähtaeg lõppes TsÜS § 146 lõiget 1 arvestades 31.12.2012. a kell 24.00. Lisaks on pooled eelnevalt viidatud Elisa Eesti ASi teenuste kasutamise üldtingimuste kohaselt kokku leppinud ka viivises 0,15 % arvele märgitud maksetähtajale järgnevast kuupäevast võlasummast iga viivitatud päeva eest (punkt 7.9). Hageja on kohtule esitanud viivisenõude. Viivise korral on praegusel juhul tegemist korduvate kohustustega, sest kostjal tekib kohustus tasuda viivist iga viivitatud kalendripäeva eest. Seega tuleb kohaldada TsÜS § 154 ja viivise nõude aegumistähtaeg lõpeb TsÜS § 146 lõike 1 järgi 31.12.2012. a kell 24.00. Kuigi käesolevas asjas on hagi maakohtule esitatud 15.10.2012. a, esitas hageja kohtule 27.08.2012. a maksekäsu kiirmenetluse avalduse (tl 2-4). Seega tuleb kohaldada TsÜS § 160 lõike 2 punkti 3 koostoimes sama paragrahvi lõikega 1. TsÜS § 160 lõike 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lõike 2 punkti 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. Seega peatus hagi aegumistähtaeg hageja jaoks 27.08.2012. a ning hagi eespool kirjeldatud nõuete osas ei ole aegunud, mistõttu kostja ei saa keelduda oma kohustuste täitmisest. II. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Hageja on esitanud kohtule poolte vahel sõlmitud lepingu rikkumisest tuleneva nõude. Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõike 1 punktid 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi lõike 2 esimese lause järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lõike 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Elisa Eesti ASi ja kostja vahel sõlmitud liitumislepingu alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes talle osutatud teenuste eest esitatud arved tasumata. Kostja ei ole vastuses hagile vaidlustanud Elisa Eesti ASiga sõlmitud lepingut ja enda võlgnevust hageja ees. Kostja on vastuväitena märkinud, et nüüdseks on nõue aegunud. Hagiavalduse kohaselt võlgneb kostja hagejale lepingu alusel põhivõlana 134.85 eurot. Kostja ei ole vaidlustanud võlgnetava summa suurust, mistõttu kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 134.85 eurot põhivõlgnevuse katteks. III. Hageja nõuab arvete mitteõigeaegse tasumise eest kostjalt viivist 134.80 eurot. Viivise arvutamisel on lähtutud viivise määrast 0,15 % päevas ja viiviseid on arvestatud alates kostjale

esitatud viimase arve tasumise tähtajast kuni 30.10.2012 (hagiavalduse koostamiseni). Samas on hageja viivise suuruse sidunud põhinõude suurusega ja vähendanud viivist 134.80 euroni. VÕS § 113 lõige 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna kostja jättis oma rahalise kohustuse täitmata, siis on hageja õigustatud viivist nõudma. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid viivise määrale ega taotlenud viivise vähendamist VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 kohaselt. Kohus on seisukohal, et on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis summas 134.80 eurot. Kokkuvõttes loeb kohus hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 269.65 eurot (134.85 eurot põhinõude ja 134.80 viivisenõude katteks).

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lõike 1 alusel jätab kohus menetluskulud kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.