Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hagiavaldus 30.12.2011 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid Swedbank Liising Aktsiaselts (hageja) ja OÜ P (liisinguvõtja) 18.09.2007 liisingulepingu nr XXX (Liisinguleping I), mille esemeks oli mööbel. Samal päeval sõlmisid hageja ja RS(kostja) käenduslepingu nr XXX (Käendusleping I), mille kohaselt kohustus kostja tagama Liisingulepingust I tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmise. Liisinguvõtja ei täitnud Liisingulepingust I tulenevat maksekohustust nõuetekohaselt, mistõttu ütles hageja 15.10.2008 avaldusega lepingu üles. Kuna liisinguvõtja ei tagastanud vara vabatahtlikult, kasutas hageja vara valduse taastamiseks OÜ R abi, mille eest tasus 1500 krooni. Hageja müüs Liisingueseme I esemeks olnud vara 07.05.2010 39 000 krooni eest (käibemaksuga). Hageja nõue Liisingulepingu I järgi koosneb järgnevast: vara jääkmaksumus 70 483,55 krooni; debitoorne võlg 20 286,90 krooni; viivise võlg 2308,01 krooni ja vara tagastamiskulud 1500 krooni. Sellest tuleb maha arvata vara müügist saadud summa (käibemaksuta). Seega on hageja nõue Liisingulepingu I järgi 62 078,46 krooni (3967,54 eurot). 11.10.2007 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu nr XXX (Liisinguleping II), mille esemeks olid valgustusseadmed ja helisüsteem. Samal päeval sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr XXX (Käendusleping II), mille kohaselt kohustus kostja tagama Liisingulepingust II tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmise. Liisinguvõtja ei täitnud Liisingulepingust II tulenevat maksekohustust nõuetekohaselt, mistõttu ütles hageja 15.10.2008 avaldusega lepingu üles. Kuna liisinguvõtja ei tagastanud vara vabatahtlikult, kasutas hageja vara valduse taastamiseks OÜ R abi, mille eest tasus 1500 krooni. Hageja müüs Liisingueseme II esemeks olnud vara 10.05.2010 36 000 krooni eest (käibemaksuga). Hageja nõue Liisingulepingu II järgi koosneb järgnevast: vara jääkmaksumus 48 684,71 krooni; debitoorne võlg 13 458,57 krooni; viivise võlg 1520,19 krooni ja vara tagastamiskulud 1500 krooni. Sellest tuleb maha arvata vara müügist saadud summa (käibemaksuta). Seega on hageja nõue Liisingulepingu II järgi 35 163,47 krooni (2247,36 eurot).

02.11.2007 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu nr 0182071L (Liisinguleping III), mille esemeks olid trenažöörid. Samal päeval sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 0182071L (Käendusleping III), mille kohaselt kohustus kostja tagama Liisingulepingust III tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmise. Liisinguvõtja ei täitnud Liisingulepingust III tulenevat maksekohustust nõuetekohaselt, mistõttu ütles hageja 15.10.2008 avaldusega lepingu üles. Kuna liisinguvõtja ei tagastanud vara vabatahtlikult, kasutas hageja vara valduse taastamiseks OÜ R abi, mille eest tasus 1500 krooni. Hageja müüs Liisingueseme III esemeks olnud vara 10.05.2010 312 000 krooni eest (käibemaksuga). Hageja nõue Liisingulepingu III järgi koosneb järgnevast: vara jääkmaksumus 682 239,33 krooni; debitoorne võlg 120 289,68 krooni; viivise võlg 158 221,96 krooni ja vara tagastamiskulud 1500 krooni. Sellest tuleb maha arvata vara müügist saadud summa (käibemaksuta) ja hagejale tasutud 611,45 krooni. Seega on hageja nõue Liisingulepingu III järgi 701 639,52 krooni (44 842,94 eurot). Ebaõige on kostja väide, et nõue on aegunud. Hageja sai liisinguesemed enda valdusesse 15.01.2009. Aegumine ei saa hakata kulgema enne, kui liisinguesemete väärtus on võimalik ära hinnata. Hageja on seisukohal, et liisinguesemed võõrandati turuhinnaga. Ülaltoodule tuginedes palus hageja kostjalt välja mõista kokku 51 057,84 eurot ja viivise 0,25 % päevas põhivõlalt (s.o 40 700,94 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ütles 15.10.2008 ülesütlemisavaldusega liisingulepingud üles alates 29.10.2008. Hageja sai liisinguesemete valduse lepingute lõppemisel. Seega algas võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 1 sätestatud hüvitisenõude aegumine VÕS § 82 lg 7 alusel 30.11.2008. Aegumistähtaeg möödus 30.11.2011. Seega on hüvitisenõue aegunud. Hageja ei müünud vara turuhinnaga. Pärast liisinguvõtja poolt hallatava spordiklubi tegevuse lõpetamist asus samades ruumides tegutsema OÜ P poolt hallatav spordiklubi. Hageja võõrandas liisinguobjektiks olnud vara mugavusest OÜ-le P . Varad müüdi 10 - 13 päeva pärast selle müüki suunamist. Vara müügihind oli kuni poole väiksem selle jääkmaksumusest. Kui hageja oleks liisinguesemeid pakkunud selliste seadmete edasimüügiga tegelevatele isikutele või ka spordiklubidele, oleks nende hind olnud kõrgem. Liisinguvõtja tegi ise 20.12.2008 koostööpartneritele müügipakkumise. Sellele on vastanud Venemaal asuv trenažööride pood FL, kes pakkus trenažööride ja mööbli eest 80 000 eurot ja helitehnika eest 4700 eurot. Venemaal asuv fitnessikeskus R-F SPB pakkus trenažööride ja mööbli eest 76 500 eurot ja helitehnika eest 5000 eurot. Liisinguesemeteks olnud varast olid huvitatud ka Eestis tegutsevad spordiklubid. Samuti leiab kostja, et kuna liisinguvõtja on registrist kustutatud, siis on ka käendatav nõue lõppenud. Lisaks ei ole hageja teatanud kostjale põhivõlgniku pankrotimenetlusest ega esitanud pankrotimenetluses ka oma nõuet. Selle tagajärjel on hageja minetanud õiguse nõuda käendajalt kohustuse täitmist.

Kohtu põhjendused Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja liisinguvõtja sõlmisid 18.09.2007 Liisingulepingu I, 11.10.2007 Liisingulepingu II ja 02.11.2007 Liisingulepingu III. Samuti puudub vaidlus selles, et 18.09.2007 sõlmisid pooled käenduslepingu I, 11.10.2007 käenduslepingu II ning 02.11.2007 käenduslepingu III. 15.10.2008 on hageja esitanud liisingulepingute ülesütlemise avalduse, milles märkis, et kui võlgnevust ei tasuta 14 päeva jooksul avalduse kättesaamisest, ütleb hageja liisingulepingud üles. Hageja ei ole esitanud tõendit avalduse kätteandmise aja kohta. Samas ei vaidlustanud kostja seda, et liisinguvõtja on ülesütlemise avalduse saanud. Kohus leiab, et ülesütlemise avalduse saab lugeda kättetoimetatuks kolme päeva möödumisel selle saatmisest. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et liisinguvõtja sai ülesütlemise avalduse kätte 19.10.2008 ning leping öeldi üles 03.11.2008. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Liisingulepingu I järgse vara jääkmaksumus oli 70 483,55 krooni, Liisingulepingu II järgse vara jääkmaksumus 48 684,71 krooni ja Liisingulepingu III järgse vara jääkmaksumus 682 239,33 krooni. Pooled ei vaidle ka selle üle, et Liisingulepingu I järgne debitoorne võlgnevus moodustab 20 286,90 krooni ja viivisevõlgnevus 2308,01 krooni, Liisingulepingu II järgne debitoorne võlgnevus moodustab 13 458,57 krooni ja viivisevõlgnevus 1520,19 krooni ning Liisingulepingu III järgne debitoorne võlgnevus moodustab 120 289,68 krooni ja viivisevõlgnevus 158 221,96 krooni. Vaidlust ei ole, et Liisingulepingust III tuleneva võla katteks on hagejale tasutud 611,45 krooni. Vastavalt VÕS § 367 lg 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja on selgitanud, et kuna liisinguvõtja ei tagastanud vara vabatahtlikult, siis kasutas hageja vara valduse taastamiseks OÜ R abi, mille eest tasus 1500 krooni (käibemaksuta) iga liisingulepingu kohta. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et OÜ R oleks vara tagastamiseks ka mingeid toiminguid teinud. Hageja on esitanud üksnes OÜ R 21.05.2010 arve hagejale teenuse eest tasumiseks. Muid tõendeid hageja esitanud ei ole. Ainuüksi arve ei tõenda aga, et OÜ R oleks reaalselt teenust osutanud. Seega ei ole hageja nõue lisakulude hüvitamiseks põhjendatud. VÕS § 367 lg 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Pooled vaidlevad selle üle, mis on liisinguesemete liisinguandjale tagastamise hetk. Hageja leiab, et selleks on 15.01.2009, s.o inventuuri akti koostamise päev. Kostja hinnangul sai hageja liisinguesemete valduse lepingute lõppemisel. Tulenevalt liisingulepingute üldtingimuste punktist 7.5 oli liisinguvõtja kohustus liisinguesemed liisinguandjale tagastada. Vaidlust ei ole, et liisinguvõtja seda ei teinud. Asjaolu, et liisingulepingute esemeks olnud vara jäi samadesse ruumidesse, kus liisinguvõtja pidas spordiklubi, ei tähenda, et hagejal oli alates liisingulepingute ülesütlemisest valdus nende esemete üle. Kostja ei ole tõendanud, et hagejal oleks olnud võimalus liisinguesemete valdus saada enne 15.01.2009. Sellest tulenevalt loeb kohus tõendatuks, et hageja sai liisinguesemete valduse 15.01.2009.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja müüs Liisingulepingu I esemeks olnud vara 07.05.2010 39 000 krooni eest (käibemaksuga), Liisingulepingu II esemeks olnud vara 10.05.2010 36 000 krooni eest (käibemaksuga) ja Liisingulepingu III esemeks olnud vara 10.05.2010 312 000 krooni eest (käibemaksuga). Hageja leiab, et tegemist on esemete turuväärtusega. Kostja on leidnud, et hageja võõrandas vara turuhinnast odavamalt. Kostja on esitanud turuväärtuse tõendamiseks järgmised pakkumised: Vene äriühingu FL 17.01.2009 pakkumine trenažööridele 73 000 eurot, heliseadmetele 4700 eurot ja mööblile 7000 eurot; Vene äriühingu R-F SPB 16.01.2009 pakkumine trenažööridele 68 000 eurot, mööblile 8500 eurot ja helitehnikale 5000 eurot ning EP OÜ 20.12.2008 hinnapakkumine trenažööridele 67 500 eurot, mööblile 8700 eurot ja helitehnikale 5000 eurot. Kohus leiab, et nimetatud hinnapakkumised ei tõenda liisinguesemete turuväärtust. Kohus on seisukohal, et ainuüksi hinnapakkumistest ei piisa käesoleval juhul selleks, et usaldusväärselt tõendada pakkumuste esitajate tegelikku soovi märgitud hinnaga liisinguesemed osta. Kostja ei ole tõendanud, et eelnimetatud pakkujatega peeti ka reaalseid läbirääkimisi liisinguesemete ostmiseks. Samuti ei ole kostja tõendanud põhjusi, miks ei olnud võimalik neid pakkumisi aktsepteerida. Lisaks ei esitanud kostja müügipakkumiste originaale. Tunnistajana ülekuulatud eriteadmistega isiku MV ütluste kohaselt on 1-2 aastat kasutatud spordiklubi esemete hind kuni 25 % väiksem võrreldes nende hinnaga uuena. Asja materjalidest selgub, et hetkel, mil liisinguandja sai liisinguesemed enda valdusesse, olid esemed olnud kasutuses natuke rohkem kui üks aasta. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et selle ajaga ei lange spordiklubi inventari väärtus üle 25 %. Arvesse tuleb võtta aga ka asjaolu, et hageja sai liisinguesemete valduse ajal, mil oli majanduslangus. Kuigi MV ütluste kohaselt majanduslanguse ajal spordiseadmed odavamaks ei läinud, on kohtu hinnangul siiski tõenäoline, et ka spordiinventari puhul toimus turu mõningane jahenemine. Sellest tulenevalt on mõistlik vähendada liisinguesemete väärtust täiendavalt 15 %. Ülaltoodule tuginedes asub kohus seisukohale, et 15.01.2009 oli liisinguesemete väärtus 40 % väiksem võrreldes nende maksumusega uuena. Hageja on väitnud, et tunnistaja MV ütlused ei ole tema isikust tulenevalt tõsiseltvõetavad. Kohus leiab, et hageja ei ole esitanud tõendeid, mis võiksid kahtluse alla seada tunnistaja ütluste usaldusväärsuse. Liisingulepingutest nähtuvalt oli Liisingulepingu I esemete maksumus 14 623,20 eurot (käibemaksuta), Liisingulepingu II esemete maksumus 12 539,36 eurot (käibemaksuta) ja Liisingulepingu III esemete maksumus 114 914,66 eurot (käibemaksuta). Seega oli 15.01.2009 seisuga Liisingulepingu I esemete väärtus 8773,92 eurot (137 282,02 krooni) (käibemaksuta), Liisingulepingu II esemete väärtus 7523,62 eurot (117 719,07 krooni) (käibemaksuta) ja Liisingulepingu III esemete väärtus 68 948,80 eurot (1 078 814,30 krooni) (käibemaksuta). Kohtu järeldust ei muuda ka see, et liisinguesemete tegelik müügihind 2010 mais oli oluliselt väiksem. Esmalt märgib kohus, et hageja müüs esemed rohkem kui üks aasta pärast nende tagasisaamist. Teiseks ei ole hageja tõendanud, et ta oleks teinud kõik selleks, et müüa liisinguesemed võimalikult kõrge hinnaga. Tunnistaja MV ütluste kohaselt müüakse kasutatud spordiklubi inventari avalikult internetis ja otsepakkumiste teel. Hageja on esitanud oma enda töötaja RN 26.04.2010 memo, kus on märgitud, et liisinguesemeid püüti müüa läbi

liisinguvõtja, samuti üritas liisinguandja ise leida kliente. Hageja esitatud tõendist ei nähtu, et liisinguesemeid oleks müügiks avalikult pakutud. Samuti ei järeldu memost veenvalt, et hageja oleks aktiivselt pakkunud liisinguesemeid võimalikult suurele hulgale selles majandusvaldkonnas tegutsevatele isikutele. Eeltoodust tulenevalt ei tõenda käesoleval juhul liisinguesemete müügihind nende väärtust tagastamise ajal. Liisingulepingust I tulenev hageja nõue on 93 078,46 krooni (70 483,55 + 20 286,90 + 2308,01), Liisingulepingust II tulenev hageja nõue on 63 663,47 krooni (48 684,71 + 13 458,57 + 1520,19) ja Liisingulepingust III tulenev hageja nõue on 960 139,52 krooni (682 239,33 + 120 289,68 + 158 221,96 – 611,45). Eeltoodust järeldub, et hageja nõude suurus on kõikide liisingulepingute puhul väiksem, kui liisinguesemete väärtus. Kuna liisinguesemete väärtus on suurem, kui liisingulepingutest tulenev võlg, siis puudub hagejal nõue kostja vastu ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuigi hagi jääb rahuldamata võtab kohus seisukoha ka teiste kostja vastuväidete suhtes. Ebaõige on kostja väide, et kuna liisinguvõtja on registrist kustutatud, siis on käendatav nõue lõppenud. Käenduse andmise eesmärgiks on tagada kohustuse täitmine ka siis, kui seda ei täida põhivõlgnik. Kohustuse täitmine, mis seisneb raha maksmises võlausaldajale, on võimalik ka ilma põhivõlgnikust juriidilise isikuta. Sellest tulenevalt ei nõustu kohus kostja seisukohaga, et käendatav kohustus on lõppenud. Kostja on samuti leidnud, et põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude esitamata jätmise ja pankrotimenetlusest teatamata jätmise tõttu, ei saa hagejal olla kostja vastu nõuet. Kohus sellega ei nõustu. VÕS § 146 lg 2 sätestab, et põhivõlgniku pankroti korral peab võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale. Vastavalt VÕS § 146 lg 3, kui võlausaldaja ei täida käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Käesoleval juhul lõppes põhivõlgniku pankrotimenetlus, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu. Sellest tulenevalt puudus hagejal võimalus pankrotimenetluses nõuet esitada. Kuna pankrotimenetlus lõppes raugemisega, siis ei saanud ka pankrotimenetlusest teavitamata jätmine tekitada kostjale kahju. Kostja on lisaks seisukohal, et VÕS § 367 lg 1 sätestatud hüvitisenõue on aegunud. Kohus ei nõustu kostjaga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-33-09 märkinud, et liisingulepingu ülesütlemise korral muutub liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Maakohus leiab, et kulutuste kindlakstegemisele kuluv mõistlik aeg tähendab muuhulgas ka seda, et liisinguandjal peab olema võimalus ära hinnata tagastatud liisinguesemete väärtus. Hageja sai liisinguesemed tagasi 15.01.2009. Arvestades, et tegemist on spetsiifiliste liisinguesemetega, peab kohus mõistlikuks ajaks liisinguesemete väärtuse kindlakstegemiseks ühte kuud, mille möödumisel muutus hageja nõue sissenõutavaks. Kuna hagi esitati kohtusse 30.12.2011, siis ei ole hagi aegunud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1

kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb kõik menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.