Võlaõigus › Töövõtulepingud

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 08.03.2013

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number: 2-11-47306/28
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Töövõtulepingud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 08.03.2013
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 3992

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. märts 2013 Tartu

Tsiviilasja number

2-11-47306

Tsiviilasi

Janno Krantsiveeri väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

7669,40 eurot

hagi

Arne

Sterni

vastu

võla

apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2012 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Janno Krantsiveeri apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

Apellant (hageja) – Janno Krantsiveer (ik: XXX), esindaja Kaspar Kamsakann Vastustaja (kostja) – Arne Stern (ik: XXX), esindaja Maia Ploom

1.Jätta Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2012 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Janno Krantsiveeri kanda.

esindajad

RESOLUTSIOON

Menetluskulude jaotus

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

kohustuse täitmisega. Samuti võis hageja täita kohustuse kostjale kui OÜ Stringer Masters esindajale. Tunnistaja A. P. ütlustega ei ole võimalik tõendada, kellega hageja soovis lepingut sõlmida. Seega ei ole ühegi tõendiga võimalik tuvastada poolte ühist tegelikku tahet. Kui poolte ühist tahet ei saa kindlaks teha, siis tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse muuhulgas võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki. Tegemist oli suusõnalise lepinguga, kus pooled leppisid kokku, et kostja ehitab hagejale palkmaja. Poolte ütlustest nähtub, et nende sõprussuhted oli pikaajalised, nad käisid koos suusareisil. Suhteid iseloomustab ka see, et hageja tasus kostja arvele ühise reisi lennupiletite raha 21 000 krooni. Seega pidi hageja lepingut sõlmides teadma, kas kostja on tegev palkmajade tootmisega ja kas ta teeb seda füüsilisest isikust ettevõtjana. Hageja pidi kostja ettevõtluse liigist teadlik olema isegi siis, kui ta kostja juhitava osaühingu nime ei teadnud. Hageja on vande all kinnitanud, et käis maja Roiul asuvas angaaris vaatamas, kostja vande all antud ütluste kohaselt oli angaari juures üleval firma reklaam koos logo ja telefoninumbriga. Seega pidi hageja mõistliku isikuna aru saama, et palkmaja ei ehita kostja füüsilise isikuna, vaid hageja on lepingu sõlminud palkmaju tootva firmaga, mida kostja esindas. Kohus jättis tähelepanuta mõlema poole ütlused osaühingult pakkumise ja arve saamise kohta, kuna poolte ütlused on vastuolulised ning kohtul ei ole põhjust eelistada kumbagi poolt teisele. Arve nr 69 (tl 29) esitamine hagejale ei ole tõendatud ja tõendatud ei ole ka see, et hageja nimetatud arve alusel kostjale midagi maksis. Samas tuleb lugeda tunnistaja A. P. ütlustega tõendatuks, et hageja on saanud osaühingult pakkumise (tl 28) palkmaja valmistamise hinna kohta. Seega on ka tunnistaja ütlustega tõendatud, et hageja pidi aru saama, et maja toodab osaühing. Mõistlik isik ei saanud eeldada, et kostja omandab eraisikuna maja selle tootnud osaühingult ning müüb hagejale edasi. Kohtul tuleb asuda seisukohale, et töövõtuleping palkmaja tootmiseks oli sõlmitud hageja ja OÜ Stringer Masters vahel. VÕS § 79 lg 1 kohaselt, kui kohustus täidetakse isikule, kes ei ole võlausaldaja, või isikule, kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma, loetakse kohustus täidetuks, kui kohustus sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul või kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks. Nimetatud sätte rakendamine eeldab, et hagejal oli tahe täita tema ja OÜ Stringer Masters vahelist lepingut. Hageja selgitustest nähtub, et raha maksmise eesmärgiks oli soov tasuda palkmaja tootmise eest. Tunnistaja A. P. ütlustega on tõendatud, et hageja avaldas telefoni teel soovi, et kostja kannaks raha edasi OÜ Stringer Masters arvele. Kostja vande all antud ütlusega on tõendatud, et kostja kandis raha hageja soovil edasi osaühingu arvele. Seega luges kohus tõendatuks, et hageja tahe oli suunatud palkmaja eest tasumisele ning see kohustus tuli täita osaühingule. Kuivõrd vaidlust ei ole selle üle, et kostja on osaühingu esindaja, oli kostjal õigus anda nõusolek kohustuse täitmiseks temale kui õigustamata isikule. Kostja nõusolekuks tuleb lugeda kostja kui osaühingu juhatuse liikme poolt raha edasikandmine osaühingule. Kui kostja ei oleks olnud täitmisega nõus, oleks tal tulnud raha tagasi kanda. Seega luges kohus tõendatuks, et hageja on kostjale raha kandnud VÕS § 79 alusel OÜ-ga Stringer Masters sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Hagejal ei ole õigust nõuda raha tagastamist VÕS § 189 lg 1 või alusetu rikastumise sätete alusel. Põhinõude rahuldamata jätmisel jättis kohus rahuldamata ka kõrvalnõuded. Kuna kohus on tuvastanud, et hagejal ei ole kostja vastu kehtivat nõuet, ei ole põhjust analüüsida hagi aegumist. Kohus jättis tähelepanuta arved nr 75 ja 96-E (tl 32, 33), kuna kohus ei lahenda hageja ja OÜ Stringer Masters vahelist vaidlust. Pooltevaheline kirjavahetus, mis on koostatud pärast lepingu sõlmimist (tl 16-17, 34), ei tõenda pooltevahelise lepingu olemasolu või puudumist.

4.J. Krantsiveer esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2012 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja jätta hageja menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei hinnanud kohus tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kohus seostas hageja teadlikkuse lepingu sõlmimisel kostja asemel tema äriühinguga hageja vande all antud ütlustega, mille järgi on ta käinud maja Roiul asuvas angaaris vaatamas. Hageja teadlikkus lepingu sõlmimisest äriühinguga ei saa tekkida lepingu täitmise käigus, see arusaam saab tekkida enne lepingu sõlmimist või lepingu sõlmimisega samaaegselt. Tunnistaja A. P. kaasamisel esitas hageja vastuväite, mis põhines taotluse hilinenult esitamisel ja asjaolul, et tunnistaja on kostja XXX, kelle ütlused ei saa olla objektiivsed. Vaatamata sellele kuulas kohus A. P. tunnistajana üle ning rajas tema ütlustele otsuse. Kohus jättis tähelepanuta poolte vande all antud ütlused osaühingult pakkumise ja arve saamise kohta, kuivõrd need on vastuolulised. Samas arvestas kohus tõendina ühe osapoole XXX ütlusi, mis olid vastuolus selle osapoole enda ütlustega. A. P. ütluste kohaselt andis ta hagejale tl 28 pakkumise ja tl 29 arvet ei andnud ning tl 28 oleva 02.02.2008 pakkumise andmine toimus kostja ja tunnistaja kodus. Kostja on aga 13.03.2012 kohtuistungil vande all antud ütlustes selgesõnaliselt eristanud sedasama 02.02.2008 pakkumist, väites, et see pakkumine saadeti posti teel. Olemata telefonikõne osaliseks, ei olnud A. P. võimalik kuulda hageja poolt telefonivestluses avaldatut. Seetõttu ei saa tunnistaja ütlustest teha järeldust, nagu oleks hageja palunud kostjal raha edasi kanda. Ka on kohus õigustamatult tõendina arvestanud kostja ütlusi selles, et kostja andis raha OÜ-le Stringer Masters hageja soovil, jättes tähelepanuta hageja ütlused, et lepingu pooleks oli kostja, kes soovis saada raha enda arvele, ja et hageja ei teadnud, mis firmad kostjal olid. Olukorras, kus pooled lepingulise suhte eseme, s.o palkmaja ehitamise ja selle üle, et hageja maksed teostati kostja arvelduskontole, üle ei vaielnud, oleks kostja tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 oma väiteid lepingulise suhte olemasolu kohta hageja ja OÜ Stringer Masters vahel pidanud tõendama. Võttes arvesse, et kohus oleks pidanud jätma A. P. tunnistajana üle kuulamata ning tema poolt antud ütlused ei ole usaldusväärsed ja on vastuolulised, puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis tõendaks hageja teadlikkust OÜ Stringer Masters olemasolust ning lepingulise suhte olemasolu hageja ja OÜ Stringer Masters vahel; 2) kohaldas kohus valesti materiaalõigust. Ebaõige on kohtu seisukoht, et poolte ühist tegelikku tahet ei ole võimalik kindlaks teha. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Analoogselt sätestab VÕS § 29 lg 3, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Olukorras, kus rahaülekanne tehti kostja kontole, pidi kostja teadma, et hageja peab lepingu pooleks teda, mitte äriühingut, mille olemasolust, rääkimata ärinimest, hageja teadlik ei olnud; 3) ei anna ka VÕS § 29 lg 4 kohaldamine tulemust, mille järgi oleks lepingu poolena tuvastatav OÜ Stringer Masters. Kostja tegutses pooltevahelises õigussuhtes oma iseseisvas majandus- ja kutsetegevuses, hageja oli tarbija. Kohus samastas ekslikult tellijast mõistliku isiku arusaama lepingu vahetust täitjast arusaamaga lepingu poolest. Isegi kui hagejaga sarnane mõistlik isik oleks möönnud, et kostja ei täida lepingut isiklikult ja vahetult, ei välista see seda, et hagejaga sarnane mõistlik isik oleks lepingu pooleks pidanud isikut, kellega peeti lepingueelseid läbirääkimisi ning kellele tehti lepinguline sooritus rahaülekande näol. Lepingu

pooleks ei saa olla isik, kes teise poole jaoks ei ole selgelt identifitseeritud, kuivõrd kindlale isikule tehtavat tahteavaldust ei ole võimalik teha tahteavalduse adressaadi isikut teadmata; 4) jättis kohus tehingu subjektiivsel tõlgendamisel põhjendamatult arvesse võtmata asjaolud, mis on sätestatud VÕS § 29 lg 5 p-des 1 ja 3 (lepingu sõlmimise asjaolud, lepingupoolte käitumine enne ja pärast lepingu sõlmimist). Hageja tasus enne lepingu sõlmimist 120 000 krooni kostja arvelduskontole ning kostja ei teavitanud hagejat asjaolust, et makse oleks tehtud valele isikule. Kostja sai hagejalt 30.10.2008 pretensiooni ja 20.04.2010 pankrotihoiatuse ning vastas nendele, kuid ei esitanud kuni kohtumenetluseni ainsatki väidet, mis põhineks hageja ja kostja vahel lepinguliste suhete puudumisel ning lepingulise suhte olemasolul hageja ja OÜ Stringer Masters vahel. Kuivõrd kostja ei ole lepingu sõlmimise ajal ja kuni kohtumenetluseni andnud hagejale mõista, et lepingupooleks on temaga seotud osaühing, on ilmne, et kostja pidas ka ise ennast lepingu pooleks ning OÜ Stringer Masters kaasati lepingupoolena alles hagi esitamisele järgnevalt. Kirjavahetus poolte käitumisena pärast lepingu sõlmimist on otseselt seostatav lepingu tõlgendamisega; 5) kohaldas kohus vääralt VÕS §-i 79, mis on eelkõige võlgniku kaitsenorm võlausaldaja nõuete vastu, mille võlgnik on võlausaldaja nõusolekul või heakskiidul kolmandale isikule täitnud. Tegemist ei ole kolmanda isiku kaitsenormiga, mis kaitseks kolmandat isikut võlgniku alusetu rikastumise nõuete eest. Pealegi ei ole OÜ Stringer Masters hagejale mistahes heaks kiitvat avaldust ega nõusolekut raha kandmiseks kostja arvelduskontole andnud ning sellele ei ole kostja ka tuginenud. Olenemata sellest on kohus asunud seisukohale, et kostja on OÜ Stringer Masters juhatuse liikmena andnud oma nõusoleku kohustuse täitmiseks kostjale ning see on tõendatud kostja esitatud konto väljavõtetega. Nõusolek kohustuse täitmiseks kolmandale isikule tuleb avaldada võlgnikule. Juhul kui pidada nõusoleku andmiseks kostja poolt kohtumenetluse käigus avaldatut, oleks tegemist kostja poolse hea usu põhimõtte (VÕS § 6) vastase käitumisega. Poolte vahelise lepingu tõlgendamine viisil, millega kostja vabaneks alusetult saadu tagastamisest seoses asjaoluga, et ta varjas hageja eest OÜ Stringer Masters nn heakskiitu, oleks hea usu põhimõtte vastane. Valele isikule täidetud kohustuse õiguslikke tagajärgi käsitleb VÕS § 1028, mis annab hagejale õiguse nõuda kostjalt viimasele õigusliku aluseta üle antud summade tagastamist. VÕS § 1029 annaks hagejale õiguse alusetult saadu väljaandmisest keelduda, kuid selle eelduseks oleks võlausaldaja poolt hagejale antud korraldus raha ülekandmiseks kostjale. Sellekohast korraldust ei ole OÜ Stringer Masters hagejale andnud ning sellise korralduse andmist eitas ka kostja 13.03.2012 kohtuistungil. Vaatamata sellele asus kohus seisukohale, et OÜ Stringer Masters kiitis raha ülekandmise hagejalt kostjale heaks.

A. P. kaasamine protsessi oli igati õigustatud, sest viimane töötas 2008. ja 2009. a OÜ-s Stringer Masters ning tegeles dokumendihaldusega. Taotlus esitati ammu enne TsMS § 330 lg-s 3 sätestatud tähtaega ja taotluse hilisem esitamine ei põhjustanud menetluse viibimist (TsMS § 331 lg 1). Väide, et tunnistaja ütlused ei saa olla objektiivsed, on väär. Tunnistaja on kostja endine XXX. Tunnistaja ja kostja ütlused selles, kuidas anti üle 02.02.2008 pakkumine, ei välista üksteist. Arutelusid toimus palju ning ka hinnapakkumisi oli mitmesuguseid. Põhiline on see, et nii kostja kui tunnistaja kinnitasid, et hinnapakkumine anti hagejale üle. A. Praakli ei saanud täpselt kuulda, mida hageja telefonis rääkis, kuid A. P. kuulis, mida rääkis kostja ning sai aru kostja jutust ja raha ülekandest, mida hageja soovis. Lepinguliste suhete puudumist poolte vahel tõendavad ka kaudsed asjaolud. Apellant ei ole vaidlustanud kohtu seisukohta, et pooled tundsid üksteist aastaid. Hageja, olles kostja sõber, pidi teadma, millega kostja tegeleb, samuti seda, et kostja ei saa eraisikuna tööstuslikult maja toota. Mõistlik isik (hageja on ettevõtja) pidi mõistma, et kostja ei osta oma osaühingult toodetud maja selleks, et seda siis hagejale edasi müüa, võttes endale tulumaksu tasumise kohustuse (firma tulumaksu ei tasu). Maja projekti sai hageja OÜ Stringer Masters kodulehelt ja hageja sai ka OÜ Stringer Masters hinnapakkumise. Kostja kandis alusetult laekunud summa koheselt edasi OÜ-le Stringer Masters. Kui hageja ei oleks saanud OÜ-lt Stringer Masters arvet, ei oleks ta osanud ettemaksuks just ülekantud summat, 120 000 krooni, tasuda. Tunnistaja A. P. ütlustest nähtub, et hageja teadis, et kostja on osanik palkmaju tootvas firmas, ning pidas läbirääkimisi kostja kui OÜ Stringer Masters esindajaga. Hageja poolt kostjale 30.10.2008 ja 20.04.2010 saadetud kirjad ning hagiavaldus ei ole adresseeritud kostja elukoha aadressil, vaid kostja firmadega seotud aadressidel. Vale on apellandi väide, et kostja ei ole kuni kohtumenetluseni andnud hagejale mõista, et lepingupooleks on temaga seotud osaühing. Hageja esitas kostjale pretensioone ja pankrotiavalduse. Kostja vastas selgelt, et tal puuduvad täitmata kohustused hageja ees. Pikemateks selgitusteks puudus vajadus; 3) on ebaõige apellandi väide, et kostja oleks oma väiteid lepingulise suhte olemasolu kohta hageja ja OÜ Stringer Masters vahel pidanud tõendama. Eelkõige pidi hageja tõendama, et tema ja kostja vahel oli lepinguline suhe. Seda hageja tõendanud ei ole. VÕS § 20 kohaselt on nõustumus (aktsept) otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Hageja tellis maja valmistamise, kuid kostja ei ole ühegi teoga ega muu tahteavaldusega väljendanud oma tahet sõlmida hagejaga leping eraisikuna; 4) kohaldas kohus õigesti VÕS §-i 79. Riigikohtu selgitustest (3-2-1-96-11) tuleneb, et nõusoleku raha liikumiseks peab andma õigustatud isik ehk OÜ Stringer Masters. Seda osaühing oma esindaja (kostja) kaudu ka tegi. Seadusesättest ja kohtupraktikast ei tulene, et OÜ Stringer Masters oleks pidanud mingi avalduse hagejale tegema. OÜ Stringer Masters võttis talle ülekantud raha vastu enda poolt maja tootmiseks tehtavate kulutuste katteks. Raha vastuvõtmisega ta näitas, et on ülekandega nõus; 5) taotles kostja alusetu rikastumise nõudele aegumise kohaldamist tulenevalt TsÜS § 151 lg-st 1. Isegi kui eeldada, et hageja ei saanud raha ülekandmise hetkel teada, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, sai ta nõudeõiguse tekkimisest teada hiljemalt siis, kui andis nõusoleku kostja kontole kantud summa ülekandmiseks firma arvele. Kui eeldada, et hageja ei saanud ka siis aru alusetult rikastumise nõudeõiguse tekkimisest, sai ta sellest teada, kui maja 2008 aprillis valmis sai. Kohtuistungil selgitas hageja, et käis maja vaatamas 2008 suvel.

7.Ringkonnakohus leiab, et J. Krantsiveeri apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu vaidlustatud otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb osaliselt muuta maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Maakohus on õigesti leidnud, et pooltevaheline vaidlus põhineb sellel, kas töövõtuleping palkmaja valmistamiseks oli sõlmitud hageja ja kostja kui füüsilise isiku või kostja esindatud äriühingu vahel. Maakohus on vaidlustatud otsuses märkinud, et poolte ühise tegeliku tahte väljaselgitamisel tuleb juhinduda VÕS § 29 sätetest. Ringkonnakohus leiab, et kuna VÕS § 29 reguleerib lepingu tõlgendamist, siis on poolte ühise tegeliku tahte väljaselgitamisel tuginemine VÕS § 29 sätestatule ebaõige. Poolte tahteavalduste tõlgendamisel tuleb juhinduda TsÜS §-s 75 sätestatust ning selles osas tuleb maakohtu õiguslikke põhjendusi muuta. Vastavalt TsÜS § 75 lg-le 1 kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kindlale isikule tehtud tahteavalduse tõlgendamise eesmärgiks on välja selgitada tahteavalduse tegija (hageja) tahe, mis oli teada tahteavalduse saajale (kostjale). Pool, kes tahteavaldust teatud viisil tõlgendab, peab tõendama, et tahteavalduse saaja teadis tahteavaldaja tegelikku tahet või pidi seda teadma. Seega saab antud juhul hageja tugineda sellele, et ta sõlmis lepingu mitte OÜ-ga Stringer Masters, vaid A. Sterniga, ainult siis, kui ta tõendab, et kostja seda tahet teadis või pidi teadma. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele ja asjaoludele ning põhjendatult leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et tema tahe oli sõlmida töövõtuleping palkmaja valmistamiseks kostjaga ning sellest tulenevalt jätnud õigesti hageja nõude rahuldamata. Maakohtu otsus tõendite hindamise ja hageja nõude rahuldamata jätmise osas on seaduslik ja

8.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning apellandi väide, et maakohus on tõendite hindamisel eiranud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud nõudeid, ei ole põhjendatud. Ebaõige on apellandi seisukoht, et kuna A. P. oli kostja xxx, siis ei saa A. P. tunnistajana antud ütlused olla objektiivsed. Vastavalt TsMS § 251 lg-le 1 tunnistajana võib üle kuulata iga inimese, kellele võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud, kui ülekuulatav ei ole selles asja menetlusosaline või menetlusosalise esindaja. Asja materjalidest nähtuvalt töötas A. P. 2008-2009. a OÜ-s Stringer Masters ja tegeles muu hulgas dokumentide haldamisega ning oli teadlik palkmaja valmistamise läbirääkimistest hageja ja kostja vahel. A. P. on kinnitanud maakohtu istungil, et ta oli kostja XXX ning ta saab ütlusi anda. Teda on hoiatatud vastutusest teadvalt valeütluste andmise ja aluseta ütluste andmisest keeldumise eest (t.l 104). Seega on tunnistaja A. P. ütlused üheks tõendiks ning põhjendamatu on apellandi väide, et kostja XXX olek välistab tunnistaja poolt objektiivsete ütluste andmise. Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks rõhutada, et maakohus on lisaks tunnistaja A. P. ütlustele hinnanud ka kõiki teisi esitatud tõendeid ning TsÜS § 75 lg 1 esimesest lausest tulenevalt oli hageja kohustuseks tõendada, et ta sõlmis lepingu palkmaja valmistamiseks kostjaga. Apellatsioonkaebuses on põhjendamatult leitud, et tunnistaja A. P. ütlustes ja kostja vande all antud seletuses esineb vastuolu. Tunnistaja A. P. on maakohtu istungil (t.l 109) kinnitanud, et 02.02.2008 pakkumise andis ta hagejale üle. A. Stern on vande all seletanud (t.l 71 pöördel) „02.02.2008 pakkumine saadeti talle posti teel. Pakkumised sai antud osa siis kui me kohtusime. Pakkumised said käest kätte, arved postiga.“ Ringkonnakohus leiab, et kuna pooled rääkisid pakkumisest mitmeid kordi ning kostja on vande all kinnitanud, et pakkumised said hagejale üle antud käest kätte, siis ei ole tunnistaja A. P. ütlustes ja A. Sterni vande all antud seletuses vastuolu. Vastustaja on õigesti märkinud, et oluline on see, et pakkumine anti hagejale üle ning ka pakkumisest pidi hageja aru saama, et kostja osaühing tegi talle pakkumise palkmaja valmistamiseks. Tunnistaja A. P. ütlused selles, et palkmaja pidi valmistama OÜ Stringer Masters, on kooskõlas teiste tõenditega. Põhjendamatu on apellandi väide, et kuna A. P. ei olnud pooltevahelise telefonikõne osaliseks, siis ei saanud ta anda ütlusi toimunud telefonikõne sisu kohta. A. P. oli kostja xxx. Seega oli A. P. võimalik kuulda, mida A. Stern hagejale ütles ning kuna A. P. oli eelnevate poolte vahel toimunud läbirääkimiste juures ja teadis lepingu sõlmimise üksikasju, siis ta sai aru A. Sterni jutust ja hageja soovist, et A. Stern kannaks raha äriühingu arvele. A. P. ja A. Sterni ütlusi kinnitavad konto väljavõtted (t.l 30, 31), milledest nähtuvalt kandis A. Stern järgmisel päeval pärast hageja poolt raha ülekandmist selle äriühingu arvele. A. Sterni ütluste usaldusväärsust hagejale arve esimese osamakse (t.l 29) saatmise kohta kinnitab asjaolu, et hageja on kostjale vahetult pärast arve koostamist kandnud üle arvel märgitud summa 120 000 krooni. Apellant ei ole osanud selgitada, et juhul kui OÜ Stringer Masters ei saatnud talle arvet, siis kuidas ta teadis arvel märgitud summat kostjale üle kanda.