Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kostja kohustus tasuma hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 15.09.2010, millist kohustust kostja korduvalt rikkus. Hageja ütles 06.06.2011 lepingu üles. Hageja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnista. Kostja on saanud hagejalt laenu 06.06.2006 ja 25.08.2006 kokku summas 2 518 eurot ning tagasimakseid on kostja teostanud kogusummas 1 471,57 eurot. Muude lepingutega on hageja vaid suurendanud kostja võlga kuid reaalselt raha üleandmist ei toimunud. Kostja jäi 2007 aastast töötuks ning ei olnud suuteline võlga tasuma, kuid hageja ei kontrollinud kostja maksevõimet. Hageja on rikkunud head pangandustava ja vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu tehingud on tühised vastuolu tõttu heade kommetega. Hageja ei võinud uute lepingute sõlmimisel arvestada kostja võlasumma hulka intresse ja viiviseid selliselt, et see võimaldab nõuda nendelt summadelt veelkord intressi ja viivist. Kostja majandusliku olukorra halvenemisest teada saades oleks hagejal tulnud lõpetada leping, kuid hageja sõlmis üha uusi lepinguid, tekitades kostjale suuremat kahju. Kostja ei julgenud jätta lepinguid allkirjastamata, kuna teadis, et võlgneb hagejale rahasummasid, mida reaalselt tasuda ei jõua. Kostja on nõus kirjaliku menetlusega. Hageja seisukoht kostja vastuse osas Hageja jääb hagis esitatud nõuete juurde. Kokkuleppe 2 näol on sisuliselt tegu võlatunnistusega. Hageja juhib tähelepanu, et kostja on 06.06.2006 ja 25.08.2006 saanud laenu tarbijakrediidilepingu nr XXX alusel, mis ei ole käesoleva hagi aluseks. Hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Enne tarbijakrediidilepingu ja kokkulepete sõlmimist on kostja täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt peaaegu kahe aasta jooksul ning kostja rahavood ilma palgatuluta ületasid krediidilepingu ja kokkulepete kuumakse suurust vähemalt kaks korda. See viitab asjaolule, et ka töökaotuse puhul oleks kostja soovi korral olnud suuteline oma lepingust tulenevaid igakuiseid kohustusi hageja ees täitma. Lisaks ülaltoodule on hageja enne tarbijakrediidilepingu ja kokkulepete sõlmimist teinud vastavad päringud avalikesse registritesse (Ametlikud Teadaanded, maksehäireregister jne). Samuti on täitnud hageja kohustust koguda ja säilitada andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ja kasutanud neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Juhul, kui hageja oleks keeldunud tarbijakrediidilepingu nr XXX ja kokkulepete sõlmimisest, siis oleksid tagajärjed kostja jaoks olnud tunduvalt keerulisemad. Hageja jõudis võimalike lahendusvariantide analüüsimise tulemusena ja lähtuvalt kostja vastavasisulistest taotlustest seisukohale, et kostja vajab maksepuhkust kokku 15 kuuks. Hagejale teadaolevaid asjaolusid hinnates sai pigem eeldada, et kostja suudab maksekohustust täita pärast 15-kuulist täieliku maksepuhkuse perioodi kuumaksega ca 130 eurot, selle asemel, et tasuda koheselt kogu lepingust tulenev kohustus. Hageja arvestas ka asjaolu, et kostja oli varasemaid lepingulisi suhteid täitnud korrektselt. Kostjal oli reaalne võimalus oma kohustused hageja ees refinantseerida mõne teise krediidiandja abiga, kuid sellist võimalust kostja ei kasutanud. Kostja on ise otsustanud sõlmida hagejaga tarbijakrediidilepingu nr XXX ja kokkuleppeid selles toodud tingimustel, olles samal ajal ise teadlik oma majanduslikust olukorrast ja varalisest seisundist. Hageja ei ole mõjutanud kostjat uusi kokkuleppeid sõlmima, vaid on esitanud kostjale mitu ettepanekut asja lahendamiseks ning selgitanud iga lahenduse tagajärgi, mille pinnalt kostja on sobiva lahenduse valinud. Hageja on seisukohal, et tarbijakrediidilepingu nr XXX ja selle raames kokkulepete sõlmimine oli kostja jaoks kasulikum, kuna nende tulemusena sai kostja kokku viisteist kuud täielikku maksepuhkust, intressivabastust kaheteistkümne kuu ulatuses ning sai võimaluse täita oma kohustusi hageja ees igakuiste osamaksetena.

Hageja hinnangul ei ole tarbijakrediidileping ega kokkulepped tühised vastuolu tõttu heade kommetega, samuti ei ole keelatud laenu ümberkujundamise korral arvestada uue krediidisumma hulka intressid ja viivised. See, millest uus krediidisumma varasemalt koosnes ei oma tähtsust, vaid tuleb lähtuda asjaolust, et tegu on uue krediidisummaga, millelt võib arvestada viiviseid, intresse jne. Hageja peab õiguse õige kohaldamise ja kohtupraktika kujundamise eesmärgil vajalikuks selgitada, et krediidiasutuste seaduses sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõte ei kohaldu lepingulistele eraõigussuhetele, kuna krediidiasutuste seaduse näol on tegu haldusõiguse valdkonda kuuluva seadusega, kuid eraõiguslikke suhteid ei saa reguleerida haldusõiguse valdkonda kuuluvate seadustega. Krediidiasutuse seaduse normide eesmärk ei ole tarbija õiguste kaitse eraõiguslike lepingute pinnalt. Kohtu põhjendused Nii hageja kui ka kostja on nõustunud kirjaliku menetlusega. Pooled on oma seisukohad ja vastuväited esitanud kohtule kirjalikult. Kohus leiab, et asja võib lahendada kirjalikus menetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et BIGBANK AS ja NH on 25.03.2009 sõlminud tarbijakrediidilepingu nr XXX (t lk 12-13) ning sellega seonduvad kokkulepe 1 (t lk 23-24) ja kokkulepe 2 (t lk 35-36). Lepingu ja kokkulepete osadeks on laenusumma tagastamise maksegraafik (t lk 14-16, 25-27 ja 37-39) ja krediidilepingute üldtingimused S (t lk 17-22, 28-30 ja 40-42). 02.11.2010 on pooled sõlminud võla tasumise kokkuleppe (t lk 51-52). Hageja nõue kostja vastu on 7 304,21 eurot, millest 4 021,38 eurot on tagastamata krediidisumma, 2 126,10 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 116,46 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 987,12 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja 53,15 lepingu sõlmimise tasu. Viivise suuruse tõendamiseks on hageja esitanud viivisearvestuse (t lk 50). Võla sissenõudmisega seotud kulud on tekkinud inkassoteenuse osutamisest hagejale (t lk 53) ja võlateatiste, lepingu ülesütlemise hoiatuse ning lepingu ülesütlemise teatise (t lk 43-48) saatmisest, nimetatud dokumentide saatmise maksumus tuleneb hinnakirjast (t lk 49). Kostja ei ole lepingu ja kokkulepete sõlmimist ega lepingu ülesütlemist vaidlustanud, samuti ei ole kostja otsesõnu vaidlustanud võlgnevuse suurust ning ulatust, intressi suurust ega muid lepingutingimusi (t lk 79). Kohus loeb eelnimetatud asjaolud tuvastatuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 4 alusel. Hageja ja kostja vahel 25.03.2009 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr XXX, kokkulepetest ja võla tasumise kokkuleppest nähtub, et poolte vahel on võlasuhe. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja ja kostja on kokku leppinud intressimääras 31,53% aastas. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise

määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja väitel on kostja saanud hagejalt laenu 06.06.2006 ja 25.08.2006 (kokku 2 518 eurot) ning kostja on teinud tagasimakseid summas 1 471,57 eurot. Muude lepingutega on hageja suurendanud kostja võlga, kuid raha ülekandmist ei ole toimunud. Kostja on esitanud väidete tõendamiseks pangakonto väljavõtted perioodist 06.06.2006-31.12.2010 (t lk 80-190), millest nähtuvalt on kostjale üle kantud 06.06.2006 8 700 krooni ja 25.08.2006 30 700 krooni. Maksete selgitusena on märgitud lepingu numbriteks XXX ja XXX. Vastavalt kostja poolt esitatud kontoväljavõtetele on kostja teinud hagejale tagasimakseid, selgitusena märgitud lepingu nr XXX. 25.03.2009 sõlmitud tarbijakrediidileping nr XXX ning sellega seonduvad kokkulepped on võlgnevuse ümberkujundamise lepingud, mistõttu nende alusel reaalset laenusaajale raha ülekandmist ei pidanudki toimuma. Kostja esitatud konto väljavõttest nähtub, et tema viimane tagasimakse hagejale toimus 20.02.2008. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks tasunud võlgnevust hilisemalt ega esitanud väidet, et hageja ei ole arvestanud juba tasutud summasid võlgnevuse refinantseerimisel. Kostja väidet summade tagasimaksmise kohta ei saa eeltoodust tulenevalt arvestada, kuivõrd summad on tasutud teise lepingu alusel antud laenu tagasimaksmiseks enne lepingu nr XXX sõlmimist. Kostja on esitanud ka vastuväite, et hageja ei oleks tohtinud uute lepingute sõlmimisel arvestada kostja võlasumma hulka intressid ja viivised selliselt, et see võimaldab nõuda nendelt summadelt veelkord intressi ja viivist. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega. VÕS § 369 lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kohus nõustub hagejaga, et võlgnevuse ümberkujundamise kokkulepe on oma olemuselt deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks on olemasoleva kohustuse kinnitamine. Sellisel juhul tekib senise võlakohustuse kõrvale uus võlakohustus, mille sisuks on teatava rahalise kohustuse täitmine, seejuures võib kohustuselt arvestada intressi. Kostja on esitanud ka väite, et hageja sõlmis üha uusi lepinguid ning kostja ei julgenud keelduda lepingute sõlmimisest, kuivõrd võlgnes hagejale summasid, mida polnud võimeline tagasi maksma. Kohtu hinnangul on kostja väited asjakohatud. Kostja ei ole põhistanud, et hageja oleks teda sundinud kokkuleppeid sõlmima või et hageja ei pakkunud kostjale muid alternatiive võlgnevuse ümberkujundamiseks. Kohus juhib täiendavalt kostja tähelepanu, et makseraskused ei ole käsitletavad asjaoludena, mis vabandaksid kostja poolset maksekohustuse rikkumist. Kohustuse täitmise nõude esitamise eeldused on kohustuse rikkumine ning rikkumise mittevabandatavus. Rahalise kohustuse rikkumine ei ole reeglina vabandatav ning makseraskused ei vabasta täitmise kohustusest. Kostja hinnangul ei ole hageja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu on tehingud heade kommetega vastuolus ning seetõttu tühised. Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 2 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks.

Kohus selgitab, et võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ainuüksi ei tähenda, et tehing on vastuolus heade kommetega ning sellest tulenevalt tühine. Riigikohus on asunud seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama (Riigikohtu 27.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, punkt 25). Kohtu hinnangul peab laenusaaja olema ise võimeline hindama oma võimekust laenu tagasimaksmisel ning probleemide tekkimisel otsima võimalikke lahendusi. Kostjal oleks olnud võimalik hagejaga kokkulepete sõlmimise asemel otsida ka alternatiivseid lahendusi (näiteks laenu võtmine teisest krediidiasutusest soodsamatel tingimustel). Kostja vastusest ei nähtu, et kostja oleks selliseid võimalusi kasutanud. Hageja on seisukohal, et krediidiasutuste seaduses sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõte ei kohaldu lepingulistele eraõigussuhetele ning krediidiasutuse seaduse normide eesmärk ei ole tarbija õiguste kaitse eraõiguslike lepingute pinnalt. Kohus nimetatud seisukohaga ei nõustu. Lisaks krediidiasutuste seadusele on vastutustundliku laenamise põhimõte sätestatud ka VÕS § 4032. Nimetatud paragrahvi 1. lõike kohaselt krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet, sh on enne lepingu sõlmimist krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, hindama tarbija krediidivõimelisust ja andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. 3. lõike kohaselt tuleb tarbija krediidivõimelisust hinnata iga kord enne krediidisumma või ülempiiri muutmist. Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu (761 SE III) seletuskirja kohaselt tähendab vastutustundliku laenamise põhimõte, et krediiditooted peavad vastama tarbijate vajadustele ja olema kohandatud tarbija võimekusele maksta laen tagasi, laenutoode peab olema konkreetsele laenusaajale sobiv. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise abil antakse tarbijale informatsioon lähtuvalt tema vajadustest ja võimalustest. Tarbijal tuleb seejuures laenu taotlemise protsessis avaldada krediidiandjale asjakohast, täielikku ja tõest teavet oma finantsiliste võimaluste kohta ning kinnitada oma võimekust teha teadlik ja jätkusuutlik otsus krediidi võtmise kohta. Tarbijakaitse eesmärgil on sätestatud krediidiandjale ka tarbija nõustamise kohustus, mille eesmärgiks krediidilepingu sõlmimise mõjude ja tagajärgede arusaadavaks tegemine, mille pinnalt peab tarbija aru saama, kas lepingu sõlmine on talle vajalik ja kasulik või mitte. Kuigi vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine kaitseb riskide vähendamise kaudu ka krediidiandja huve, ei saa pidada õigeks väidet, justkui ei kohalduks põhimõte üldse eraõiguslikes suhetes. Seda näitab kohtu hinnangul ka Riigikohtu poolt eelnevalt väljatoodud seisukoht, mille kohaselt on krediidisaajal võimalik nõuda põhimõtte rikkumise korral kahjuhüvitist. Kohus on seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine teenib nii krediidiandja kui krediidisaaja huve, krediidiandja riskide vähendamise ning krediidisaaja jaoks temale sobivaimate pakkumiste tegemise ning nõustamise näol. Samas ei saa põhimõtte rakendamise eesmärgiks ka olla krediidisaajalt täielikult vastutuse äravõtmine. Krediidisaaja peab siiski saama ise aru, kas tal on võimalik leping sõlmida või mitte.

Eeltoodust lähtudes rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 7 304,21 eurot, millest 4 021,38 eurot on tagastamata krediidisumma, 2 126,10 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 116,46 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 987,12 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja 53,15 lepingu sõlmimise tasu, samuti viivise 31,53% tagastamata krediidisummalt aastas alates 13.06.2012 kuni tagastamata krediidisumma 4 021,38 euro täieliku tasumiseni. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1 ning jätab menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.