Kohtunikud Malle Seppik, Gaida Kivinurm ja Kaupo Paal
Otsuse tegemise aeg ja koht
25. veebruar 2013. a., Tallinn
Tsiviilasja number
2-09-39171
Tsiviilasi
Krediidipanga Liisingu AS-i hagi X X ja X Xi vastu solidaarselt võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17. oktoobri 2012. a. otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
4008, 02 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Krediidipanga Liisingu AS-i apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja) Krediidipanga Liisingu AS (RK 10079244, Narva mnt. 4, 15014 Tallinn), lepinguline esindaja Aase Sammelselg Vastustaja (kostja) xxxxxxxxxxxx)
X
X
(IK
xxxxxxxxx,
elukoht
Maakohtu menetluses kostjana osalenud X X, ei ole apellatsioonimenetluse osaliseks Kohtuistung
11. veebruar 2013. a.
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 17. oktoobri 2012. a. otsus Krediidipanga Liisingu AS-i hagis X X ja X Xi vastu solidaarselt võla väljamõistmiseks osaliselt, osas, millega määrati, et X Xlt väljamõistetav viivis ei tohi ületada põhinõuet 3898, 83 eurot.
2.
Ülejäänud osas jätta otsus muutmata.
1(11)
3.Maakohtu otsuse resolutsioon kehtib järgmisest sõnastuses:
3.1. Krediidipanga Liisingu AS-i hagi X X ja X Xi vastu rahuldada osaliselt.
3.2. Mõista X Xlt ja X Xilt solidaarselt Krediidipanga Liisingu AS-i kasuks välja 5637, 31 eurot, sealhulgas viivis 1118, 38 eurot.
3.3. Tuvastada X X ja X Xi solidaarne kohustus tasuda alates 19. septembrist 2012. a. kuni põhinõude 3898, 83 eurot täitmiseni Krediidipanga Liisingu AS-ile viivist VÕS § 113 lg. 1 lauses 2 sätestatud määras.
3.4. X Xilt väljamõistetav viivis kokku ei tohi ületada põhinõuet 3898, 83 eurot.
3.5. Menetluskulud jätta iga menetlusosalise enda kanda.
4.Apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada.
5.Apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta kummagi poole enda kanda.
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
S e l g i t u s e d:
1.Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
2.Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
3.Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
4.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
10.augustil 2009. a. esitas Krediidipanga Liisingu AS Harju Maakohtusse hagi X X ja X Xi vastu solidaarselt 92.991, 28 krooni väljamõistmiseks, samuti alates 8. augustist 2009. a. viivise väljamõistmiseks 0, 3% ulatuses põhivõlalt 49.809, 34 krooni päevas kuni põhivõla tasumiseni. 2(11)
19.septembri 2011. a. avalduses täpsustas hageja oma nõuet, paludes kostjatelt solidaarselt välja mõista 8775, 19 eurot (sealhulgas tasumata liisingumaksed 593, 67 eurot, tasumata intressid 326, 85 eurot, liisingueseme soetamisega tekitatud kulutuste hüvitis 7394, 51 eurot, liisingulepingu ülesütlemisega seotud lisakulutuste hüvitis 460, 16 eurot) ja viivise ajavahemiku eest 9. jaanuarist 2009. a. kuni 19. septembrini 2011. a. summas 1815, 45 eurot, seega kõik kokku 10.590, 64 eurot. Lisaks palus hageja tuvastada kostjate solidaarse kohustuse tasuda alates 20. septembrist 2011. a. viivitusintressi seadusjärgses määras täitmata kohustusest kuni võla tasumiseni (kd. II, tl. 74). Hageja esitas ka alternatiivse arvestuse, mille kohaselt kostjatelt tuleks solidaarselt välja mõista 8526, 95 eurot (sealhulgas tasumata liisingumaksed 300, 43 eurot, tasumata intressid 620, 10 eurot, liisingueseme soetamisega tekitatud kulutuste hüvitis 7146, 26 eurot) ja viivis kuni 9. jaanuarini 2012. a. 1892, 34 eurot. Hageja jäi nõude juurde tunnistada kostjate kohustust tasuda sealt edasi viivist seadusjärgses määras (kd. II, tl. 97). Menetluse lõpul jäi hageja alternatiivse nõude juurde, kuid viivist palus kuni 18. septembrini 2012. a. välja mõista summas 2330, 28 eurot, tuvastades järgneva perioodi kohta kohustuse maksta viivist seadusjärgses määras. Hagi põhjenduse kohaselt sõlmisid hageja ja X X 14. märtsil 2008. a. liisingulepingu nr. 1401, mille kohaselt X X sai oma kasutusse sõiduauto Ford Mustang V6 Premium (2008. a., VIN-kood IZVHT80N775338901), mille eest hageja tasus 24.373, 09 eurot. X X kohustus tasuma liisingumakseid iga kuu 15. kuupäeval, lepingu lõppemise tähtaeg oli 15. märts 2013. a. Hageja ja X X sõlmisid 14. märtsil 2008. a. käenduslepingu liisingulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks solidaarselt X Xga, käendusmääraga 22.049, 51 eurot. X Xl tekkis 2008. a. liisingulepingust tulenevate maksete võlgnevus, viivituses oli ta enam kui kolme üksteisele järgneva maksega. Hageja saatis lepingu rikkumist puudutavaid meeldetuletusi kostjatele korduvalt. 5. jaanuari 2009. a. kirjaga ütles hageja lepingu üles, see toimetati kostjatele kätte 8. jaanuaril 2009. a. Liisinguleping lõppes ülesütlemisega 8. jaanuaril 2009. a. Liisinguese ei jäänud pärast lepingu lõppemist liisinguandja omandisse. Sõiduk anti
7.jaanuaril 2009. a. tehnilise seisundi hindamiseks ja võimaliku müügi ettevalmistamiseks OÜ-le Balti Realiseerimiskeskus (BRC). 14. jaanuaril 2009. a. alustas BRC sõiduki müüki hinnaga 16.790, 35 eurot. Esialgses hagiavalduses luges hageja selle summa (tol ajal kehtinud vääringus 262.711, 86 krooni) sõiduki kohalikuks keskmiseks müügihinnaks (turuväärtuseks – kd. I, tl. 3). Sõiduki hinda alandati korduvalt ja see õnnestus 30. oktoobril 2009. a. müüa 12.782, 33 euro eest. Hageja soetas liisingueseme, tasudes 24.373, 09 eurot. X X hüvitas lepingumaksetega lepingu kehtivuse ajal soetamiskulutusi 4444, 50 euro ulatuses. Liisinguese müüdi 12.782, 33 euro eest. Seega lasub võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lõigete 1 ja 2 järgi liisinguvõtjal kohustus liisingueseme soetamisega tekitatud ja hüvitamata kulu 7146, 26 euro hüvitamiseks. Sõiduki müümiseks kasutas hageja müügiteenust, mille eest tasus 460, 16 eurot, mis on lepingu ülesütlemisega põhjustatud lisakulutus. Liisingumaksete tasumisega viivitamise tõttu tuleb kostjatel tasuda viivist seadusjärgses määras. Viivist tuleb arvestada liisingumaksete võlgnevuselt ilma intressita, müügieseme soetamisega seotud kulutuste hüvitamise nõudelt alates 9. jaanuarist 2012. a. ja lepingu ülesütlemisega seotud kulutustelt alates 30. novembrist 2009. a., s. o. kulutuse tegemisest. 18. septembri 2012. a. seisuga on viivise võlgnevus 2330, 28 eurot. BRC poolt liisinguesemele määratud turuväärtus oli sõiduki eeldatav müügihind. X X näited turuväärtuse kohta ei ole adekvaatsed, sest müügikuulutustes on märgitud soovitud, mitte reaalne müügihind. Hagejal õnnestus liisinguese müüa hinnaga 12.782, 33 eurot (ilma käibemaksuta), liisinguese oli müügis 10 kuud ja pandi müüki võimalikult kõrge hinnaga, 19.812, 61 euroga (koos käibemaksuga). BRC (kelle põhitegevuseks on autode müük) hindamisakt on koostatud tehingute keskmist hinda arvesse võttes ja selles on välja toodud liisingueseme omadused. X X vastuväited 3(11)
Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja on võlanõude esitamisel käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ja on nõude esitamisel tekitanud kostjatele kahju, kuna liisingueseme väärtus oli kõrgem kui 19.812, 61 eurot. Liisinguese oli üleandmisel väga heas korras. Auto24 müügiportaali andmetel maksis 2006. a. Ford Mustang 2009. aastal 19.173, 43 eurot. Ei ole võimalik, et liisinguesemeks olnud 2008. a. Ford Mustang oleks 2009. aastal maksnud võrdväärselt 2 aastat vanema autoga. Müügikuulutustest nähtub, et liisinguesemega samasuguseid autosid müüdi 2009. a. septembris ja oktoobris hinnavahemikus 23.966, 87 - 30.358, 03 eurot, liisingueseme müümise ajal pidi turuhind olema veel kõrgem. Liisingueseme turuväärtus selle tagastamise hetkel oli 24.605, 98 - 25.564, 66 eurot. Liisinguese oli eksklusiivne sõiduk ja taolistel sõidukitel on oma kindel turuväärtus, seda ei müüda kui tavalist tarbesõidukit. X Xi vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja võõrandas liisingueseme turuhinnast madalamalt. Juhtivate sõidukikuulutuste veebilehtede põhjal on sarnaste või samaväärsete sõidukite müügihinnad vahemikus 17.831, 35 - 51.065, 41 eurot, mis teeb aritmeetiliselt keskmiseks müügihinnaks 25.820, 31 eurot. Liisinguese oli X X valduses umbes 9 kuud. Selle ajaga ei kahane liisingueseme väärtus 30%, hageja ei ole seda tõendanud. Hageja on oma majandus- ja kutsetegevuses hinnanud riske valesti ning sellest tulenevalt võõrandanud liisingueseme alla turuhinna. Seda eksimust ei pea kostjad hagejale hüvitama. Põhjendamata on, millele tuginedes on määratud liisingueseme võõrandamise hind ning kuidas oli kostjatel võimalik võõrandamisprotsessis osaleda. Seega ei ole hageja tegutsenud mõistlikult ja heas usus, lükates kogu vastutuse kahju tekkimise eest kostjatele. Hageja ei ole tõendanud, milline oli liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel. Riigikohus on lahendis 3-2-1-33-08 asunud seisukohale, et mõistlikuks võib pidada kuni 10% võrra turuväärtusest madalamat hinda. BRC huvides on hinnata sõiduki hind võimalikult madalaks, kuna sõiduk hõivab müügiplatsil ruumi ning selle hoiustamise ja müügiprotsessiga kaasnevad BRC-le kulud. Mida pikem on müügiperiood, seda suuremad on BRC kulud. Samuti mõjutab müüjaga kokku lepitud eseme müügihind otseselt BRC teenustasu, kuna madal hind võimaldab BRC-1 teenida eseme müügihinnalt suuremat tulu. Liiga kõrge hinnaga ja pikaajaline müük ei taga BRC-le piisavalt käibevahendeid ja muudab müügiprotsessi kahjumlikuks. Kirjeldatu muudab BRC poolt väljastatud ekspertiisihinnangu küsitavaks ja ebatäpseks ning eelarvamuslikuks. BRC ja sarnaste sõidukimüüjate tegutsemisviis aastatel 2009 - 2011 oli saada liisinguandjalt oma valdusesse hea varustusastmega või omapärane sõiduk, jätta see avalikult eksponeerimata, vähendada hinda ebamõistlikult lühikeste intervallidega ning võõrandada seejärel sõiduk oma töötajatele või nende tuttavatele. Vahepealne menetlus
11.jaanuari 2011. a. otsusega jättis maakohus hagi rahuldamata. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. mai 2011. a. otsusega maakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus rahuldas 17. oktoobri 2012. a. otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja 5637, 31 eurot, sealhulgas viivise 1118, 38 eurot. Kohus tuvastas kostjate solidaarse kohustuse maksta viivist alates 19. septembrist 2012. a. kuni põhinõude 3898, 83 euro täitmiseni VÕS §-s 113 sätestatud määras. Kohus märkis, et kostjatelt solidaarselt väljamõistetavad viivised kokku ei tohi ületada põhinõuet 3898, 83 eurot. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Hageja nõue koosneb järgmistest osadest: debitoorne võlgnevus 300, 43 eurot, intressinõue 620, 10 eurot, liisingueseme soetamisega tekitatud kulutuste hüvitis 7146, 26 4(11)
eurot, liisingulepingu ülesütlemisega seotud lisakulutuste hüvitis 460, 16 eurot ja viivis kokku 2330, 28 eurol ajavahemiku eest alates lepingu ülesütlemisest kuni 18. septembrini 2012. a. Korrigeerida tuleb hageja nõuet liisingueseme soetamisega tekitatud kulutuste hüvitamise osas ning sellest tulenevalt ka viiviste osas. Liisingueseme soetushinnaks oli 24.373, 09 eurot. Kostjad on lepingu kehtivuse ajal tasunud 4444, 50 eurot. Algselt esitatud hagis on sõiduki väärtuseks tagastamise hetkel märgitud 16.790, 35 eurot. Seega saab liisingueseme soetamisega seotud hüvitamata kulu olla 3138, 24 eurot. Hageja on teinud oma viivisearvestused seadusjärgses viivisemääras. Kuivõrd liisinguvõtja huvides tehtud kulutuste hüvitamisega viivitamise eest tuleb viiviste arvestamisel lähtuda 3138, 24 eurost, kuulub korrigeerimisele ka viiviste suurus. Seega on viivis sellelt 922, 84 eurot (903 x 0, 68 + 0, 71 x 184 + 262 x 0, 68). Kokku on viivis 1118, 38 eurot (922, 84 + 106, 14 + 89, 4). Nõustuda ei saa hagejaga selles, et kuivõrd hagi on esitatud VÕS § 367 lõigete 1 ja 2 järgi, siis kohaldamisele ei kuulu VÕS § 367 lg. 3. Õigusnormi kohaldamisel ei ole kohus seotud poolte õiguslike seisukohtadega. Asjaolu, et hageja on peale liisingueseme tagasisaamist selle müünud, ei välista VÕS § 367 lg. 3 kohaldamist. Peale sõiduki tagastamist on sõiduk jäänud liisinguandja omandisse. Hageja ei ole tõendanud, et sõiduki väärtus tagastamise hetkel oli väiksem kui 16.790, 35 eurot. Sõiduki müük ca 10 kuud hiljem hinnaga 12.782 eurot ei tõenda sõiduki väärtust tagastamise hetkel. Kostja pole tõendanud, et sõiduki väärtus oli selle tagastamise hetkel suurem. Väljavõtted auto24.ee andmebaasist ei tõenda auto hinda. Tegemist on hindadega, mida on küsitud sõidukite müükipanekul. Ka ei näita need konkreetse sõiduki hinda. X Xi ja hageja kirjavahetusest nähtuvalt on ka kostjatele tehtud ettepanek sõidukile ostja leidmiseks. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses taotles hageja maakohtu otsuse tühistamist osas, milles nõue on jäetud rahuldamata. Apellant palus uue otsusega hagi täielikult rahuldada. Maakohus on rikkunud menetlusnorme, otsustades hageja viivitusintresside nõude vähendamise kostjate sellekohase taotluseta. Kostjad vaidlustasid küll põhinõude ja sellest tuleneva viivitusintresside nõude põhjendatuse, kuid ei esitanud kohtule viivise vähendamise taotlust vastavalt VÕS § 113 lõikele 8. Otsusest puuduvad ka kaalutlused, millest lähtudes kohus pidas seadusjärgses määras nõutavat viivist ülemääraseks. Poolte esile toodud asjaolud ei võimalda rakendada VÕS § 367 lõikes 3 sätestatut. Maakohus on otsuses sedastanud, et menetles hageja muudetud nõuet. Hageja tõi
19.detsembri 2011. a. hagiavalduses ja sellele järgnevates menetlusdokumentides esile nõude aluseks olevad faktilised asjaolud ning täpsustas ja parandas varasemalt esitatud väiteid. Faktilistele asjaoludele tuginedes nimetas hageja nõude esitamisel õigusliku alusena VÕS § 367 lõikeid 1 ja 2. Peale muudetud hagi esitamist puudus pooltel vaidlus selles, et liisinguvõtja rikkus lepingut ning liisinguandja ütles lepingu õigustatult ja õiguspäraselt üles. Kohus nõustus hagejaga selles, et tema 4. jaanuaril 2012. a. esitatud alternatiivne arvestus on kooskõlas VÕS §-ga 415. Kumbki pool ei tuginenud maakohtus asjaolule, et liisinguese jäi peale lepingu lõppemist hageja omandisse. Asjas kogutud tõendid sellist järeldust teha ei võimalda. Kohus on erinevalt pooltest rajanud otsuse asjaolule, et sõiduk jäi liisinguandja omandisse. Samas on kohus jätnud täiesti põhjendamata, millistel tõenditel selline järeldus põhineb. Kohus on jätnud tähelepanuta liisingulepingu ülesütlemise tahteavalduse, milles on selgelt väljendatud liisinguandja tahe liisingueseme saatuse osas. Maakohus on tõendamise koormust hinnanud ebaõigesti. Hagejal lasub kohustus tõendada oma faktilisi väiteid; hageja ei pidanud tõendama, et sõiduki väärtus oli tagastamise hetkel väiksem kui 16.790, 34 eurot, sest sellist väideta hageja muudetud hagis ei esitanud. Kohus on otsuse rajanud hageja esialgses avalduses sisalduvale ekslikule ning menetluse kestel parandatud väitele. Hageja toetas kohtus parandatud ja täpsustatud alusel esitatud hagi. 5(11)
Kohus on hagi muutmist lubanud ning otsuses sedastanud, et menetles muudetud hagi. Hageja on 19. septembri 2011. a. hagiavalduses ja sellele järgnevalt esitatud menetlusdokumentides väitnud, et sõiduki müügihind kujunes müügiprotsessis ja müügilepingus kokkulepitud hind vastas harilikule väärtusele. Hagejal lasus kohustus tõendada täpsustatud ja parandatud hagiavalduses esitatud asjaolusid, mitte kummutada enese esialgses ja ebaselges hagiavalduses sisaldunud ekslikke, hinnangulisi väiteid. Hageja oli sunnitud pöörduma kohtusse liisingulepingu ülesütlemise tagajärjel. VÕS § 367 lg. 1 järgi on liisinguandjal sellises olukorras eelkõige nõue liisingueseme ostuhinna finantseerimise kulutuste hüvitamises. Pooltel ei olnud vaidlust selles, et liisinguvõtja poolt on liisinguandjale hüvitamata liisingueseme ostuhinna finantseerimise kulu 20.176, 84 eurot. Liisinguandja on liisinguvõtja vastu suunanud nõude osas, mis jäi hüvitamata peale liisingueseme müügist saadu laekumist, s. o. 7394, 51 eurot. Hageja on eeltoodud asjaolud veenvalt põhistanud ja tõendanud. Hageja esitas sõiduki müüki suunamise tõendamiseks
7.jaanuari 2009. a. vara üleandmise-vastuvõtmise akti ja 19. jaanuari 2009. a. sõiduki komisjonimüügilepingu ning 30. oktoobri 2009. a. müügilepingu. Hageja esitas ka sõiduki madalat hinda kinnitavad tõendid – BRC 6. aprilli 2010. a. kirja, Ameerika Autoteeninduse OÜ e-kirjad, Eesti Konjunktuuri Instituudi e-kirja ja Maanteeameti 21. mai 2010. a. kirja. Maakohus on need tõendid otsuse tegemisel jätnud täielikult tähelepanuta. Maakohus on otsuses märkinud, et sõiduki väärtus tagastamise hetkel oli 16.790, 34 eurot, kuid ei ole seda järeldust sidunud ühegi tõendiga. Tõendamata on kostjate väited ebakohase müügiprotsessi ja ebamõistlikult madala müügihinna kohta ja kohus ei ole neid asjaolusid tuvastanud. Kohus ei tuvastanud, et sõiduki müügiperioodi kestel oleks esinenud mistahes kõrvalekaldeid ausa kauplemise põhimõtetest. Sõiduki müügipakkumusele esialgse hinnaga ei vastatud turul ühegi ostusooviga. Aktis märgitud hind osutus ostuhuviga võrreldes liiga kõrgeks. Kohus ei ole tuvastanud, et müügihinna alandamine oleks toimunud ebamõistlikult sageli või ebamõistlikes sammudes. 30. oktoobri 2009. a. lepinguga on tõendatud, et müügipakkumus aktsepteeriti ostja poolt tasemel 12.782, 32 eurot. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks need asjaolud õiguse rakendamisel tähendust ei oma. Kohtuotsuses puuduvad kaalutlused ja põhjendused selle kohta, miks sõiduki tegelik müügihind ei kajasta harilikku väärtust. Maakohus ei ole otsuses ka põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja väitega, et ta ei ole kostja arvel aluseta rikastunud, aga samuti, millise õiguse põhimõtte järgi peab hageja kandma kahju, mis on tekkinud lepingul põhinevast võlasuhtest, mida hageja suhtes rikuti. VÕS § 367 lõikes 3 sätestatut ei saa rakendada eelduste puudumise tõttu. Sätte eesmärgiks on ära hoida liisinguandja rikastumine liisingulepingu ülesütlemisel, s. o. hoida ära olukord, kus liisinguandjal on samaaegselt nii liisinguese (omandist tulenevad varalised hüved) kui ka ostuhinna finantseerimise kulude hüvitamise nõue liisinguvõtja vastu. Kõnealusel juhul sellist olukorda ei ole tekkinud. Kumbki pool ei ole vaidluses esile toonud, et kõnealune sõiduk oleks jäänud liisinguandja omandisse. Kohus on otsuses vaid sõnastanud teoreetilise võimaluse, et sõiduki müük ei välista VÕS § 367 lg. 3 kohaldamist. Selline seisukoht välistab VÕS § 367 lõigetes 1 ja 2 sätestatu rakendamise üldse, sest mistahes liisingulepingu ülesütlemise ajahetkel on liisinguese liisinguandja omandis, teistsugune olukord ei olegi õiguslikult võimalik. Alles peale lepingu lõppemist on võimalik teha ühepoolseid otsustusi või sõlmida kokkuleppeid liisingueseme edasise saatuse kohta. Hageja on tõendanud, et asus sõiduki müüki ette valmistama juba 7. jaanuaril 2009. a., s. o. enne ülesütlemise tahteavalduse kehtima hakkamist. 5. jaanuaril 2009. a. koostatud ülesütlemise tahtevalduses sisaldus hageja kavatsus liisingueseme müügiks. Samas on väljendatud hageja müügitehingu pakkumus liisinguvõtjale. Hagejal puudus tahe liisinguandja huvides soetatud liisingueset endale jätta. VÕS § 367 lg. 3 ei ole rakendatav ka põhjusel, et liisinguandja ei ole peale lepingu ülesütlemist tarbinud liisingueseme väärtust mistahes rahaliselt hinnatava ega ka mitterahalise hüvena. Sõiduki valduse andis hageja müügiteenuse osutajale ülevaatamiseks ja võimalikuks müügiks ettevalmistamiseks üle juba 7. jaanuaril 2009. a., müüki alustati 14. jaanuaril 6(11)
2009. a., kirjalikus vormis sõlmiti komisjonimüügileping 19. jaanuaril 2009. a. Kostjad ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, millest saaks järeldada, et hageja oleks liisingueset peale lepingu lõppemist ise kasutanud (tarbinud kasutuseelist) või seda teistele isikutele kasutusse andnud (lease-back). Liisinguandja rikastumist liisinguvõtja arvel ei ole toimunud. Seega puudub alus VÕS §-s 367 lõikes 3 sätestatud kaitsenormi rakendamiseks. Kostjate väide selles, et hageja ei võimaldanud kostjatel müügiprotsessis osaleda, ei ole õige. Kostjad ei ole oma väite kinnituseks esitanud ühtegi tõendit. Hageja teatas kavandatavast müügist kostjatele 5. jaanuari 2009. a. kirjaga, milles on pakutud kostjatele võimalust müügiprotsessis osalemiseks. Kostjate informeeritust tõendab toimikus olev kirjavahetus. Kostjad on müügiprotsessi ka kujundanud, esitades 2009. a. märtsis ostuhinna alandamisele vastuväiteid, millega hageja arvestas. Kostjad ei ole oma väidet konkretiseerinud ühegi hageja toiminguga, millest saaks järeldada kostjate tõrjumist müügiprotsessist. Maakohus pidanuks menetluskulude jaotuse määramisel arvestama TsMS § 163 lõikega 3. Hagejal on kostjate vastu põhjendatud nõue, mida kostjad ei ole rahuldanud pikema perioodi kestel. Kostjad ei ole teinud makseid ka osas, mille põhjendatust on nad menetluses tunnistanud (lepingu kestuse ajal sissenõutavaks muutunud maksed). Samuti pakkus hageja kostjatele menetluses kompromissi, mille summa on sarnane kohtuotsuses väljamõistetuga. Kohus on need asjaolud jätnud menetluskulude jaotuse määramisel täiesti tähelepanuta. Vahepealne menetlus
12.detsembril 2012. a. esitas apellant ringkonnakohtule avalduse, mille kohaselt loobus apellatsioonkaebusest osaliselt – X Xi puudutavas osas, paludes apellatsioonimenetluse selles osas lõpetada. Tallinna Ringkonnakohus lõpetas 13. detsembri 2012. a. määrusega apellatsioonimenetluse osaliselt - X Xi suhtes. Kohtumäärust ei vaidlustatud ja see on jõustunud. Ringkonnakohtu menetluses on nüüd apellatsioonkaebus maakohtu lahendi peale osas, millega kostja X X vastu esitatud hagi on osaliselt rahuldamata jäetud. Vastustaja seisukoht Kostja X X vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht TsMS § 651 lg. 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Et apellatsioonkaebuses, arvestades apellandi apellatsioonimenetluses tehtud avaldust ja ringkonnakohtu määrust, on vaidlustatud maakohtu otsust üksnes osas, millega kostja X X vastu esitatud hagi on osaliselt rahuldamata jäetud, siis ei kontrolli kolleegium maakohtu otsust ülejäänud osas – osas, millega hagi on lahendatud X Xi suhtes ning osas, millega hagi X X suhtes on osaliselt rahuldatud. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada osas, millega piirati vastustajalt X Xlt nii ühekordse summana väljamõistetud viivist kui alates 19. septembrist 2012. a. kuni põhinõude täitmiseni protsendina põhinõudest väljamõistetud viivist kokku põhinõude summaga (resolutsiooni p. 1. 3). Ülejäänud osas otsuse tühistamiseks ei anna apellatsioonkaebus alust. Maakohus tuvastas ja apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust selle üle, et hageja ja X X sõlmisid 14. märtsil 2008. a. liisingulepingu, mille alusel X X sai oma kasutusse sõiduauto Mustang V6 Premium, et selle sõiduki eest tasus hageja ostuhinna 24.373, 09 eurot, et liisinguvõtjal tekkis liisingumaksete tasumisel võlgnevus, et 5. jaanuari 2009. a. kirjaga ütles hageja liisingulepingu üles ning et leping on lõppenud. Vaidlust ei ole ka selle üle, et liisingulepingu esemeks oleva sõiduki sai hageja oma valdusse 22. detsembril 2008. a. ning et sellest ajast alates ei ole kostja sõidukit enam oma valdusse saanud ega kasutanud. Maakohus tuvastas ja apellatsiooniastmes ei ole tõstatatud vaidlust selle üle, et lepingu lõppemise hetke 7(11)
seisuga olid liisingulepingu järgi tasumata praegu kehtivat vääringut arvestades põhiosa maksed summas 300, 43 eurot, intressimaksed summas 620, 10 eurot ja põhiosamaksetelt arvestatud viivis summas 14, 36 eurot, seega kõik kokku 920, 53 eurot; et ostuhinna osa, mida ei katnud liisingumaksed, moodustas 19.928, 59 eurot (ostuhind 24.373, 09 – tasutud liisingumaksed 4444, 50), et hageja müüs sõiduki 2009. a. oktoobris hinnaga 12.782, 33 eurot (käibemaksuta) ning et hageja põhjendatud kulutuseks on müügiteenuse eest tasutud 460, 16 eurot. Lepingus on viidatud liisingulepingu üldtingimustele kui lepingu osale (kd. I, tl. 7 ja 8 – 12). Hageja arvestas oma haginõude (lisanduvat viivisenõuet arvestamata) selliselt, et liitis liisingulepingu lõpetamise seisuga täitmata kohustused 920, 53 eurot, tasumata ostuhinna osa, mis jäi liisingumaksetega katmata, summas 19.928, 59 eurot ja müügiteenusele kulutatud 460, 16 eurot ning lahutas saadud summast sõiduki faktilise müügihinna 12.782, 33 eurot, saades tulemuseks 7146, 26 eurot. Maakohus leidis, et hageja nõude ulatuse leidmisel tuleb arvestada liisingueseme väärtusega tagastamise hetkel, milleks oli 16.790, 35 eurot. Selles osas ongi hageja maakohtu otsuse apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Esmalt märgib kolleegium, et ei nõustu apellandi käsitlusega, mis puudutab VÕS § 367 lg. 3 kohaldamist. Osundatud normis on sätestatud, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Nõustuda ei saa apellandi seisukohaga, nagu kuuluks osundatud norm kohaldamisele üksnes juhul, kui liisinguandja on otsustanud liisingueseme pärast liisingulepingu ülesütlemist oma omandisse jättagi. Kõigepealt ei põhine taoline seisukoht seadusel, sest taolist põhimõtet norm ei sisalda. Lisaks seataks niisugusel juhul liisinguvõtja hüvituskohustus sõltuvusse liisinguandjast tulenevatest asjaoludest, täpsemalt tema suvast, niisugust lepinguliste kohustuste vahekorra tasakaalutust ei saaks juba iseenesest õigustada. Apellant eksib ka, kui leiab, et tema seisukohaga nõustumata jätmise korral kaotavad VÕS § 367 lõiked 1 ja 2 tähenduse, kuna lõige 3 kohalduvat siis alati ja igal juhul: tegelikkuses ei kohaldu lg. 3 olukordadele, mil liisingueset pärast liisingulepingu lõppu liisinguandjale ei tagastata, olgu see siis kadunud või hävinud. Osundatud sätte sisu mõistmisel ollakse ka kohtupraktikas üskmeelsed. Riigikohus on oma arvukates lahendites rõhutanud, et VÕS § 367 lg. 3 järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lõikes 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda. Samuti on Riigikohus korduvalt leidnud, et vastupidine tüüptingimus on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg. 1 järgi tühine (näit. 3-2-1-52-11 p. 15). Kuigi hageja on rajanud oma nõude eespoolkirjeldatud käsitlusele VÕS § 367 lõikest 3 ega olegi tuginenud tüüptingimuste punktile 16. 9, mida võib mõista kui liisinguvõtja kohustust hüvitada liisinguandja poolt kantud kõik kulutused, mida ei hüvita liisingueseme müügist saadud summa (kd. I, tl. 12), peab kolleegium siiski vajalikuks märkida, et osundatud tüüptingimuse alusel ei saaks hageja nõude ulatuse üle otsustada, sest eespooltoodud põhjendusel on see tühine osas, milles ei arvestata liisingueseme väärtusega selle tagastamise hetkel. Seega omab vaidluse lahendamiseks tähtsust liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel ning kolleegium nõustub maakohtuga, et kohtule esitatud väidete ja tõendite alusel tuleb taoliseks väärtuseks pidada 16.790, 35 eurot. Nii väitis hageja oma esialgses hagiavalduses, et liisingueseme hagejale tagastamise aja seisuga oli selle kohalikuks keskmiseks müügihinnaks ehk turuväärtuseks käibemaksu arvestamata 262.711, 86 krooni (16.790, 35 eurot). Seejuures selgitas hageja, et hindamise tellis ta OÜ-lt Balti Realiseerimiskeskus, kelle peamiseks majandus- ja kutsetegevuseks on sõiduautode müük ning et sõiduki turuväärtuse määramisel on ta tuginenud selle professionaalse samaliigiliste sõidukite müüja hinnangule, oma kogemustele sõidukite müümisel ja analoogsete sõidukite müügipakkumistele (kd. I, tl. 3). Hageja väitis ka, et teavitas liisinguvõtjat 20. jaanuari 2009. a. kirjas liisinguesemele määratud turuväärtusest 262.711, 86 krooni ja andis talle võimaluse esitada sellele põhjendatud vastuväiteid (kd. I, tl. 2). Hageja esitas kohtule ka BRC 8(11)
koostatud sõiduki hindamise akti, mille kohaselt sõiduki turuväärtus 8. jaanuari 2009. a. seisuga koos käibemaksuga moodustas 310.000 krooni (kd. I, tl. 21 – 22). Ka 26. aprilli ja
15.novembri 2010. a. istungitel kinnitas hageja, et peab sõiduki turuväärtuseks selle tagastamise ajal BRC poolt määratud hinda vaatamata sellele, et sõiduki tegelik müügihind osutus väiksemaks (kd. I, tl. 141, 203) ning 24. mai 2010. a. menetlusdokumendis jäi hageja selle juurde, väites samas, et ajavahemikul 2009. a. jaanuarist kuni oktoobrini olid seoses majanduslangusega sõidukite müügi osas suured muudatused ning ka ameerika autode hinna langus oli suurem kui tavaliselt (kd. I, tl. 165). Alles hiljem – pärast maakohtu otsuse tühistamist ja asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist – hakkas hageja väitma, et sõiduki müügihind kujunes müügiprotsessis vastavalt sõiduki harilikule väärtusele ning moodustas 12.782, 33 eurot (käibemaksuta), mida tulebki tema nõude ulatuse üle otsustamisel arvestada. Esmakordselt esitas hageja taolise väite 19. septembri 2011. a. hagiavalduse täpsustuses (kd. II, tl. 73) ning jäi selle väite juurde ka oma alternatiivse arvestuse alusel esitatud nõudes (kd. II, tl. 96). Seda, nagu vastaks tegelik müügihind liisingueseme väärtusele selle tagastamise hetkel, ei ole hageja siiski ka nendes menetlusdokumentides väitnud. Apellatsioonkaebuses kinnitas hageja, et ei ole tuginenud väitele, nagu oleks sõiduki väärtus tagastamise hetkel olnud väiksem kui 16.790, 34 eurot. Hageja kirjeldatud väidete põhjal võib mõista, et menetluse kestel ei olegi muutunud hageja seisukoht liisingueseme tagastamisaegse turuväärtuse, vaid selle kohta, millise ajahetke väärtust tuleb tema nõude üle otsustamisel arvesse võtta. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, nagu tuleks arvesse võtta liisingueseme tegelikku müügihinda. Nii on kolleegium eespool põhjendanud, et hageja nõude ulatuse leidmisel tuleb vastavalt VÕS § 367 lõikele 3 arvesse võtta liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, mitte selle tegeliku müügi hetkel. Hageja on ise tuginenud sellele, et liisinguandjale tagastamise ajal oli vaidlusaluse sõiduki väärtus käibemaksu arvestamata 16.790, 35 eurot ning see väide on kooskõlas ka hageja poolt esitatud BRC hindamisaktiga (kd. I, tl. 21 - 22). Liisingulepingu osaks olevate üldtingimuste p. 16. 5 kohaselt kontrollitakse liisingueseme üleandmisel liisinguandja esindajate poolt liisingueseme seisukorda ning liisingueseme üleandmise kohta koostatakse akt, milles fikseeritakse liisingueseme seisukord, selle turuväärtus, puudused ja vigastused, aga ka poolte eriarvamused liisingueseme seisukorra suhtes ja ekspertiisi vajadus (kd. I, tl. 11 – 12). Seega on pooled kokku leppinud, et liisingueseme turuväärtus selle tagastamise hetkel tuleb kindlaks teha ja kirjalikus dokumendis fikseerida. Niisugune kokkulepe on kooskõlas TsMS § 238 lõikega 2, milles on sätestatud põhimõte, mille kohaselt juhul, kui pooled on kokku leppinud mingi asjaolu tõendamises teatud liiki või teatud vormis tõendiga, siis ei või seda asjaolu tõendada teist liiki või teises vormis tõendiga. Kohtule on esitatud liisingulepingu poolte vaheline sõiduki üleandmise-vastuvõtmise akt, kuid see on koostatud ajal, mil liisinguleping ei olnud veel lõppenud ning see ei sisalda liisingueseme turuväärtust (kd. I, tl. 64). Eespoolosundatud tüüptingimusest järeldub, et turuväärtust sisaldava akti koostamine oli hageja kohustuseks ning kuigi taolist akti ei ole kohtule esitatud, on esitatud hageja poolt vara BRC-le üleandmise akt (kd. II, tl. 119) ja BRC poolt koostatud akt, milles kajastatud sõiduki turuväärtust akti koostamise ajal 8. jaanuaril 2009. a. on hageja aktsepteerinud (kd. I, tl. 21 – 22). Kostjad taolise turuväärtusega küll ei nõustunud, kuid nüüdseks kostja seda enam ei vaidlusta ja apellatsioonimenetluses ei saa viidatud tõendit hinnata kostjate kahjuks. Taoline akt on tüüptingimuses sätestatut arvestades piisav, tuvastamaks sõiduki väärtust selle tagastamise hetkel. Kui müügiprotsessi käigus langeski auto turuväärtus, nagu hageja on väitnud, siis kannab taolist hinna alanemise riski hageja ja vaidluse lahendamiseks ei ole vaja hinnata tõendeid, mis on esitatud sõiduki tegeliku müügi aegse turuväärtuse tõendamiseks. Kui hageja oleks tuginenud asjaolule, et sõiduki tagastamisaegne väärtus ei vastanud BRC poolt koostatud aktis kajastatule ning oli väiksem kui 16.790, 35 eurot, oleks tal olnud kohustus seda väidet tõendada. Apellant on kaebuses kinnitanud, et taolisele väitele ei ole ta tuginenud. Seega ei ole vaidluse lahendamiseks ka oluline, kuidas müügiprotsess täpselt toimus või kas ja kuipalju kostjad selles osalesid. 9(11)
Apellatsioonkaebus on selles osas vastuoluline, sest tuginemata asjaolule, et sõiduki väärtus tagastamise hetkel oli väiksem kui maakohtu poolt tuvastatud, on apellant siiski heitnud maakohtule ette, et hindamata on tõendid, mille alusel liisingueseme väärtus tagastamise hetkel on tuvastatud. Apellant on kaebuses taotlenud küll maakohtu otsuse tühistamist osas, millega tema nõue rahuldamata jäeti, vaidlustades seega ka viivisenõude osalise rahuldamata jätmise, kuid kaebus ei sisalda põhjendusi viivisenõude arvestuse ebaõigsuse kohta olenemata põhinõude suurusest. Et kolleegium jätab maakohtu otsuse põhinõuet puudutavas osas muutmata, siis ei ole vajadust muuta otsust ka osas, millega kostjalt X Xlt mõisteti välja viivis nii ühekordselt kui alates 19. septembrist 2012. a. protsendina põhinõudest (resolutsiooni punktid 1. 1 ja 1. 2). Küll on apellatsioonkaebus põhjendatud osas, mis puudutab X Xlt väljamõistetava viivise piiramist põhinõude summaga (resolutsiooni p. 1. 3). Nii on maakohus väljamõistetava viivise piiramist põhjendades märkinud üksnes, et kostjad on taotlenud viivise vähendamist VÕS § 162 kohaselt, märkimata siiski, kes ja millal taolise taotluse esitas ning millised asjaolud annavad alust taotluse lahendamiseks. Kostja X X oli taolise taotluse esitanud, kuid et kumbki kostjatest osales menetluses hageja suhtes iseseisvalt, ei ole taolisel taotlusel mõju hageja ja X X vahelisele menetlusele. Kolleegium ei tuvastanud tsiviilasja materjalide hulgas X X taotlust viivise vähendamiseks. Esialgses hagiavalduses nõudis hageja kostjatelt lepingujärgse viivise väljamõistmist ning sellele vastuseks esitas kostja taotluse vähendada liisingulepingus märgitud viivise määra, milleks oli 0, 3% päevas, taotledes seadusjärgse viivisemäära kohaldamist (kd. I, tl. 134 ja 157). 15. novembri 2010. a. istungil on X X viivise küsimust puudutanud vaid ebamääraselt, selget taotlust esitamata ja viivise vähendamiseks alust andvaid asjaolusid esile toomata (kd. I, tl. 203). Edasises menetluses – pärast ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks – arvestas hageja hagiavalduse
19.septembri 2011. a. täpsustuses oma viivisenõude ümber seaduses sätestatud viivisemäära järgi ning jäi seadusjärgse viivisenõude juurde ka alternatiivse arvestuse alusel esitatud nõudes (kd. II, tl. 71, 96). Seega oli kostja taotluse eesmärk – et viivist arvestataks seadusjärgse määra järgi – saavutatud. Seadusejärgse viivisemäära järgi arvestatud viivise vähendamise taotlust ei ole kostja esitanud, seega ei olnud maakohtul ka alust temalt väljamõistetavat viivist vähendada, sealhulgas seda põhinõude summaga piirata. Menetluskulude jaotuse muutmiseks ei anna apellatsioonkaebus alust. Et hagi rahuldatakse osaliselt, juhindus maakohus menetluskulude jaotamisel õigesti TsMS §-st 163. Osundatud paragrahvi lg. 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega võimaldab osundatud norm jätta hagi osalise rahuldamise korral poolte menetluskulud nende endi kanda. Kolleegium leiab, et taoline menetluskulude jaotus oli ka põhjendatud. Hageja esitas rahalise nõude summas 10.590, 64 eurot ja lisaks ajas suureneva viivisenõude, nii et kohtuvaidluse teeside esitamise ajaks 19. septembril 2012. a. oli tema ühekordseks rahaliseks nõudeks 10.857, 23 eurot. Maakohus rahuldas hageja ühekordse rahanõude summas 5637, 31 eurot ning arvestas tulevikku suunatult viivist ca poole väiksemalt põhinõudelt, kui hageja oma arvestuses. Seega ei ole nõude rahuldamise täpset ulatust võimalik välja arvestada, kuid umbkaudu rahuldatakse see pooles ulatuses. Niisugustel asjaoludel oli õiglane jätta poolte menetluskulud igaühe enda kanda. TsMS § 163 lg. 2 alusel menetluskulude jaotamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes diskretsiooni piiride ületamisel. Apellant ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, nagu oleks maakohus neid piire ei ületanud. Et apellatsioonkaebus rahuldatakse samuti osaliselt, seejuures üksnes viivisnõude piirangut puudutavas osas, ja ka apellatsioonkaebuses esitatud nõuete rahuldamise proportsiooni ei ole täpselt võimalik välja tuua, siis tuleb apellatsioonimenetluses poolte poolt kantud menetluskulud TsMS § 163 lg. 1 ja § 171 lg. 1 koosmõjust tulenevalt samuti jätta kummagi poole enda kanda. 10(11)
Apellant on apellatsioonikohtule esitanud taotluse enamtasutud riigilõivu tagastamiseks. Taotluse kohaselt tasus hageja hagilt kokku riigilõivu 798, 89 eurot ning esimeselt, maakohtu 11. jaanuari 2001. a. otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuselt 1118, 45 eurot. Apellant taotleb tasutud hagilt tasutud riigilõivust 255, 64 euro tagastamist ja apellatsioonkaebuselt tasutud lõivust 618, 45 tagastamist, põhjendades seda riigilõivumäärade põhiseadusevastasusega ja taotledes selles osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Põhiseaduspäraseks riigilõivumääraks peab apellant praegu kehtivaid määrasid. Kolleegium leiab, et apellandi taotluse rahuldamiseks ei ole alust.
4.jaanuari 2012. a. hagiavalduse täpsustusega suurendas hageja oma haginõuet selliselt, et tsiviilasja hinnaks maakohtus kujunes 7906, 42 eurot. RlvS sel ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt tuli taolise hinnaga hagilt tasuda riigilõivu 798, 89 eurot, selles summas ongi hageja lõivu tasunud. Apellatsioonkaebuse, millelt tasutud lõivu osalist tagastamist hageja taotleb, esitas ta 23. veebruaril 2011. a., apellatsioonkaebuse hinnaks oli 10.874, 79 eurot ning RlvS kohaldamisele kuulunud redaktsiooni kohaselt tuli taolise hinnaga kaebuselt tasuda lõivu 1118, 45 eurot, selliselt hageja lõivu tasuski. Kolleegium ei nõustu apellandi hinnanguga osundatud riigilõivumäärade ülemäärasusele. Ainuüksi asjaolust, et nüüdseks on kehtinud riigilõivumäärasid alandatud, ei saa järeldada, nagu oleksid kõik varem kehtinud lõivumäärad vastuolus põhiseadusega. Riigikohus on oma põhiseaduslikkuse järelevalve kohtulahendites rõhutanud, et riigilõivumäära põhiseaduspärasuse üle tuleb otsustada iga lõivumäära kohta eraldi kõiki asjaolusid kaaludes ning et põhiseadusvastane on lõivumäär, mis välistab isiku põhiõiguste tõhusa kaitse kohtus. Apellant ei ole esile toonud mingeid asjaolusid, mis võiksid olla aluseks järeldusele kohaldatud riigilõivumäärade põhiseadusvastasusest. Kolleegium leiab, et 798, 89 euro ja 1118, 45 euro suurused riigilõivumäärad ei ole sellise suurusega, mida võiks põhiseadusvastaseks pidada juba ainuüksi summa suuruse tõttu. Neid ei saa iseenesest ülemäärasteks pidada samuti, arvestades tsiviilasja ja kaebuse hinda, mille järgi lõivu on tasutud. Tsiviilasja menetluse kestel ei ole tasuda tulevat lõivu ülemäära suureks pidanud ka hageja ise.
Gaida Kivinurm
Kaupo Paal
Malle Seppik
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.