Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

vähendamiseks ei ole alust. Kostjate vastuväited

tasutud maksed kõigepealt liisingumakse võla katteks ja ta ei pidanud arvestama tasutut korraga nii liisingumakse võla ja samal ajal intressivõla katteks ning kostjate vastuväited, et sellises järjekorras ei ole lubatud tasutut summat võlgnevuse katteks kanda, ei ole seega õiged. Seisuga 05.01.2009 võlgnes kostja hagejale 05.09.2008 arve alusel 1839,06 krooni, 01.10.2008 arve alusel 1915,35 krooni, 15.11.2008 arve alusel 2788,59 krooni, 05.12.2008 arve alusel 6569 krooni ja 05.01.2009 arve alusel 1291,09 krooni. Kostjad ei ole muid vastuväiteid liisingumaksete võla ja intressivõla kohta esitanud. VÕS § 101 lg 1 p 4 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuse rikkumise korral lepingu öelda erakorraliselt üles. Kostja I väitis, et hageja lubas lepingulisi suhteid temaga jätkata, kui ta tasub 23.12.2008 võla, kuid tegelikult oli lepingu ülesütlemine otsustatud juba 23.12.2008. Sellega ei nõustunud hageja. VÕS § 186 p 1 ja § 195 lg 1 alusel toimub lepingu ülesütlemine ülesütlemisavaldusega teisele poolele. Kostja I ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja saatis 02.12.2008 nõude, et võlg 16.12.2008 ära tasutaks, vastasel korral öeldakse leping üles. Pooltevahelisest e-kirjavahetusest ajavahemikul 22.09.2008-08.01.2009 nähtub, et pooled on pidanud pidevalt kirjavahetust kostja I võlgnevuse kohta. Viimane nähtub näiteks J. Roiki e-kirjast 07.11.2008, milles on viide kostja I võlale ja palvele sõiduk novembris tagastada, ja ka e-kirjast 22.12.2009, milles viidatakse kasutaja VP lubadustele maksta võlg ära aasta lõpus ning sellisel juhul jätkata lepingulist suhet, mistõttu piirdutakse vaid sõiduki valduse saamiseks, ja milles mõlemas on viide hoiatusele leping üles öelda. Hageja on 22.12.2008 kirjas juhtinud vaid tähelepanu sellele, et tal oli lepingu ülesütlemise õigus juba 22.12.2008. Hageja 05.01.2009 nr 28-01/09 kirjaga tõendanud, et ta on liisingulepingu üles öelnud vastava kirjaliku tahteavaldusega 05.01.2009 kostjale I. Eeltoodu alusel on leping kostjale 1 üles öeldud 05.01.2009. VÕS § 367 lg 1 alusel on liisingulepingu ülesütlemise tõttu õigus nõuda liisinguvõtjalt ehk kostjalt I kõikide kulude hüvitamist, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige selle ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud liisingumaksetega. Seega tuleb VÕS § 367 lg-te 1 ja 3 alusel märgitud hüvituse nõudel arvestada liisingueseme turuväärtust selle tagastamise ajal. Kostjate väide, et tühine on tingimus, mille alusel võib hageja müüa või määrata suvalise hinnaga liisingueset ja jätta kõik kulud liisinguvõtja kanda, ei ole õige, sest sellist tingimust lepingust ei tulene. Milline on liisingueseme turuväärtus selle tagastamise ajal, on tõendamise ja tõendi hindamise küsimus. Hageja sai sõiduki valduse tagasi 22.12.2008, milles vaidlus puudus. Kostjad ei vaidlustanud, et liisingueseme omandamise kulud on 381 355,93 krooni ja et kostja I tasus kokku ajavahemikul 14.03.2008-05.01.2009 liisingmakseid 73 525 krooni. Seega ei katnud viidatud maksed liisingueseme omandamise kulusid 307 830,93 krooni ulatuses, mille hüvitamisele on hagejal õigus ja kostjal vastavalt lepinguline kohustus p 15.1 alusel. Lepingu p 15.1 ja VÕS § 367 lg 1 nimetatud kulude määramisel tuleb tasutud 73 525 krooni ja asja turuväärtust VÕS § 367 lg 3 järgi tagastamise ajal 22.12.2008, mis peaks katma viidatud 307 830,93 krooni. Balti Realiseerimiskeskuse OÜ (BRC) akti kohaselt oli vaidlusaluse sõiduki turuväärtus 310 000 krooni koos käibemaksuga ja ilma selleta 262 711,86 krooni. Üleandmisakti koheselt oli sõiduk korras, vigastusteta, seega sõidukil puudusid selliseid kahjustused, mis võinuks alandada sõiduki turuväärtust. Kostja I esitatud väljavõttest Auto24.ee nähtub, et 2009.a ehk sisuliselt aasta pärast vaidlusaluse sõiduki tagastamist (22.12.2008) oli sarnase, kuid vanema sõiduki, mille ehitusaasta oli 2007.a, turuhind 375 000 krooni (sh käibemaks 20%), aga ka 270 000 krooni (sh käibemaks 20%) ehk käibemaksuta 225 000 krooni. Sarnase 2008.a sõiduki hind oli 2009.a 315 833,33 krooni käibemaksuta. Viidatud pakkumistest nähtub, et lepingu esemega sarnase eseme kohalik müügihind oli alles aasta pärast lepingueseme tagastamist selline, nagu hindas selle eseme väärtuse aasta varem BRC. Kostja esitatud Kuldse Börsi pakkumisest 25.-31.08.2008 nähtub, et sarnase sõiduki turuväärtus 2008.a augustis oli 419 000 krooni koos käibemaksuga ja käibemaksuta 343 580 krooni.

Motors24.ee väljavõtte kohaselt oli 2009.a septembris sarnase sõiduki turuväärtus 475 000 krooni ning AmerCar Motors andmete kohaselt oli see septembris 379 000 krooni. Viidatud kostja I esitatud müügipakkumised tähendavad, et sarnase sõiduki turuväärtus oli 2008.a kõrgem kui aasta pärast septembris. Ei ole veenev, et BRC akt kajastab vaidlusaluse sõiduki tagastamise aja järgselt 09.01.2009 selle tegelikku turuhinda 262 711,86 krooni, vaid tegelikult on see kajastatud alla turuhinna. Ei ole usutav, et sarnase sõiduki, mille ehitusaasta on 2008.a, turuhind oli 2008.a augustis 343 580 krooni ja 2009.a jaanuaris 262 711,87 (BRC akt) ning 2009.a septembris 315 833,33 krooni (tlk 73 ülemine foto). Kuigi hageja esitatud BRC kirjast 06.04.2010 (tlk 126) nähtub, et vaidlusaluse sõiduki müügiperiood oli pikem, kuna sõiduk on vähepopulaarne, ei selgu, miks oli sõiduki turuväärtus 2009.a jaanuaris väiksem võrreldes 2009.a septembriga. Hageja esitas Konjunktuuriinstituudi õiendi, kuid sellest ei nähtu selliste sõidukite turuhinna dünaamikat. Hageja esitatud e-kirjavahetusest Viking Motorsiga nähtub, et ameerika sõiduautode hind langes 2008. ja 2009.a turu situatsiooni tõttu kiiresti, müüdi laojääke, tihti müüdi laojääke alla turuhinna. Maanteeameti kirjast 17.05.2009 nähtub, et perioodil 2009.a jaanuar-oktoober teostas ARK 3 toimingut sarnase sõidukiga. Viidatud e-kirjavahetus ning maanteeameti kiri viitab vaidlusaluse sõiduki vähepopulaarsusele, turuhinna langusele, sellest tingitud müügile alla turuhinna, ent ei nähtu, et 2008.a lõpus/2009a jaanuaris oleks vaidlusaluse sõiduki turuhind olnud 262 711,86 krooni. Kohtu arvates ei ole BCR hindamisakt turuväärtust õigesti kajastav, siis tuleb kohtu arvates turuväärtuse määramisel lähtuda kostja esitatud Kuldse Börsi väljavõttest, mille kohaselt oli sõiduki turuväärtus 2008.a augustis 343 580 krooni ja võrrelda seda Auto24.ee väljavõttes sarnase sõiduki turuväärtusega sügisel 2009.a vastavalt 315 833,33 krooni. Motors24.ee ja AmerCAr Motors pakkumistest ei saa lähtuda, kuna nendest ei selgu kas need sisaldavad käibemaksu või ei. Kostjad on tõendanud Kuldse Börsi väljavõttega, et sõiduki turuväärtus võis olla 2008.a detsembris ca 340 000 krooni. Tuleb nõustuda kostjatega, et sõiduki turuväärtus kattis sõiduki omandamise kulud ka osas, mis need polnud kaetud kostja I poolt tasutuga. Nimelt kattis sõiduki turuväärtus 340 000 krooni koos kostja poolt tasutuga lepingu p 15.4 ja VÕS § 367 lg 1 järgi omandamise kulud ja ületas selle 32 169,07 krooni võrra. Eeltoodu alusel ei ole kostjal I ka lepingu p 15.4 ning VÕS § 367 alusel hagetavat võlga 45 119,07 krooni, mida ta peaks hagejale hüvitama. Kostjad ei vaielnud vastu, et sõiduki tagastamise kulud olid 100 krooni. Vaidlus puudus ka intresside võla 8868,57 krooni üle. Kohus tuvastas, et kostja I liisingumakse võlg oli 5534,52 krooni. Lepingu ülesütlemise ajaks 05.01.2009 oli viivis vastavalt ülesütlemise avaldusele 4654,18 krooni. Kohus nõustus kostjatega, et sõiduki turuväärtus kattis ka muud lepingust tulenevad kostja I võlad hageja ees. Kuna liisingueseme tagastamise ajal oli sõiduki turuväärtus 340 000 krooni, mis kattis VÕS § 367 lg 1 sätestatud liisingueseme omandamise kulud ulatuses, mis need polnud kaetud tasutud liisingmaksetega ja ületas selle ning kattis lisaks ka muud võlgnevused, s.o intressivõla, liisingumaksete võla, kulud (100 krooni) ja selleks ajaks sissenõutavaks muutunud viivise, siis ei ole kostjal I kohustust hagejale midagi tasuda ehk puudub võlg hageja ees ja hagejal puudub õigus nõuda ka viivist. Eeltoodu tõttu tuleb jätta hagi kostja I vastu rahuldamata. Kuna kostja II vastutus on solidaarne kostja I vastutusega, siis jääb hagi ka kostja II vastu rahuldamata. Kohtul puudub vajadus anda hinnangut poolte väidetele sellest, kas sõiduk on müüdud liiga odavalt, kas hind müügiprotsessi käigus ka muutus või ei, kuna hageja ei ole nõudeid esitanud faktilisest müügihinnast lähtuvalt. Kuna hagi jääb rahuldamata, ei oma vaidluses tähendust kostjate väited viivise ebamõistlikust suurusest ja selle vähendamisest, kuid kohus pidas siiski vajalikuks märkida viivise osas järgmist. Esiteks on viivis on õiguskaitsevahend võlgnikupoolsele kohustuse rikkumisele VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi. Käesolevas liisingulepingus on tegemist kokkuleppelise viivisega - vastavalt 0,3% päevas, mis on VÕS § 113 lg 1 3. lause ja § 415 lg 1 alusel lubatav ja seega ei ole tegemist määra osas tühise

tüüptingimusega. Teiseks ei ole viivist võimalik vähendada selle tõttu, et viivise määr on võlgniku arvates suur. Viivist saab vähendada VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel siis, kui see on ebamõistlikult suur ehk teisisõnu nõutav viivis kokku (st summa mitte %) on suur, arvestades lepingupoolte huve, lepingu täitmise ulatust, poolte varanduslikku olukorda. Kostja I esitas oma abikaasa varanduslikku olukorda kinnitavad tõendid, kuid see ei tõenda kostja I varanduslikku olukorda, seega puudus alus kostja I taotluse alusel viivise vähendamiseks. Kostja II esitas tõendid tema poolt juhitud äriühingute kohta, kelle majanduslik olukord ei tõenda kostja varanduslikku olukorda. Samas esitas kostja II tõendid, mille kohaselt on tema kinnisasjad arestitud, tal on mitmeid muid kohustusi kolmandate isikute eest, kuid need kajastavad vaid tema kohustuste hulka, mitte võimalikke sissetulekuid, tema õigusi, vallasvara jm. Asjaolu, et kostja on olnud töötu, ei tähenda iseenesest, et tal poleks vara, mille arvelt tasuda võlgu. Seega ei välistaks kostja II varanduslik olukord viivise tasumist ja selle vähendamist. Hageja nõutud viivis hagis ei olnud põhivõlast suurem, seega puudub alus ka viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi. Apellatsioonkaebus

tuleb kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga. Üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Kuldses Börsis, Auto24.ee portaalis ja ka teistes müügikuulutusi avaldavates väljaannetes on märgitud müüja soovitud hinnad, mida müüjad võivad muuta igal ajahetkel või siis ka üldse mitte muuta, hoides aastaid asja müügis sama hinnaga. Sellekohaseks näiteks on kinnisvaraportaalis City24.ee avaldatud kuulutus kinnistu Randvere tee 1 müügi kohta. Eeltoodud kinnistu on olnud müügis sama hinnaga (1 miljon dollarit) pea 10 aastat. Maakohtu otsuses väljendatud seisukohale tuginedes tuleks selle müügipakkumuse põhjal järeldada, et kinnisvara turuväärtus on kogu kuulutuse nähtavuse perioodil püsinud muutumatuna. Müügikuulutused iseenesest ei saa tõendada sõiduki väärtust. Maakohtu otsuse põhjendavas osas ei ole viidatud ühelegi seadusele või hindamisaktis sisalduvale ebakõlale, mille alusel on kohus jõudnud järeldustele, et BRC hindamisakt ei ole veenev. Hageja esitatud tõend on asjakohane, lubatav, võltsituse kahtluseta ning koostatud just vaidlusaluse sõiduki kohta. Maakohus on eksinud tõendite tõendamisväärtuse hindamisel selles, milliste sõidukite turuväärtust erinevad tõendid kajastavad. BRC poolt koostatud hindamisakti saab võrrelda hindamisaktiga, mida koostatakse kinnisvara hindamise puhul. Sellistes professionaalsete turuosaliste poolt koostatud hindamisaktides on vara hinnaks määratud reaalne müügihind. Akti koostamisel arvestatakse muuhulgas ka tehtud tehingud. Samal meetodil on koostatud ka BRC sõiduki hindamisakt. Kohus on jätnud aluseta arvestamata Ameerika Autoteeninduse OÜ kirja, millest nähtub, et nemad pidasid BRC poolt pakutud võimalikku müügihinda pigem liiga kõrgeks, et alustada sõiduki müüki. Maakohus on järelduste tegemisel võtnud aluseks Kuldse Börsi ja Auto24.ee sõidukite müügikuulutused, arvestamata seejuures sõidukite eripära ja tehnilisi andmeid. Kohtu seisukoht ei ole kooskõlas Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-118-08 väljendatud seisukohaga lõpliku müügihinna kujunemises ning müügipakkumiste tõendamisväärtuses. Riigikohus on otsuse p-s 20 väljendanud seisukohta, et auto väärtuse tõendamisel on põhimõtteliselt lubatav tõendina sarnaste autode müügipakkumised võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, muu hulgas selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Maakohus on konkreetse sõiduki omadused jätnud arvestamata ega ole hinnanud müügipakkumisi muus kui üksnes müüja soovitavas hinnas. Aastatel 2008-2009 oli turg majanduslangusest tingituna heitlik. Müügihinna määras sel perioodil peamiselt vähene ostuhuvi. Tarbija eelistused suunati selgelt eksklusiivselt sõidukilt kasutusotstarvet täitvatele sõidukile. Maakohus ei ole otsuses määratlenud ega iseloomustanud turgu sõiduki tagastamise ajal ega analüüsinud turu toimimise mõju vaidlusaluse sõiduki turuväärtusele. Otsuses on küll tõendeid selles osas refereeritud, kuid kohtu järeldused ei ole ühtekuuluvad. Vastuoluliste kaalutluste tulemusel on jõutud oletuslikule järeldusele, mis ei ole kooskõlas ühegi esitatud tõendiga. Vastused apellatsioonkaebusele

25.01.2011 (kinnitus I kd lk 274) ja apellatsioonkaebus on saabunud ringkonnakohtusse 23.02.2011 (digitaalallkirja kinnitusleht II kd, lk 11 ja apellatsioonkaebus on registreeritud ringkonnakohtus 23.02.2011 nr 6/3741-11, II kd lk 4). Seega tuleb lugeda apellatsioonkaebus esitatuks tähtaegselt ja vastustajate taotlus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 11.01.2011 otsus tuleb tühistada olulise menetlusõiguse normide rikkumise tõttu ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Asjas on puudulikult läbiviidud eelmenetlus. TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses välja eelkõige hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende suhtes, menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. Nimetatud nõudeid ei ole maakohus asja arutamisel järginud. Vaidlust ei olnud selles, et hageja oli kostjaga I sõlminud 14.03.2008 sõiduauto Ford Mustang V6 Premium liisingulepingu ja kostjaga II samal päeval käenduslepingu kostja I lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käendusmääraga 345 000 krooni. Vaidlust ei ole selles, et kostja I rikkus liisingulepingut ja hageja ütles 05.01.2009 lepingu erakorraliselt üles. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Maakohus ei ole välja selgitanud hageja nõuet, millega rikkus TsMS § 392 lg 1 p 1. Hagiavalduses esitatud nõue ei ole selge ja kohus oleks pidanud seda hagejale eelistungil selgitama, et nõue ei ole vastavuses toimiku materjalidega (I kd lk 15-20). Hageja nõude kujunemine ei ole põhivõla ja viivise arvestuse puudumise tõttu jälgitav. Maakohus ei ole arvestanud sellega, et 26.04.2010 istungil vähendas hageja suuliselt nõuet 844,25 krooni võrra (I kd lk 141), mis on lubatav. Samas ei selgitanud kohus, kuidas liisingumakse nõude vähendamine mõjutab hageja teisi nõudeid (viivise nõuet ja haginõuet tervikuna). Kohus ei ole sellele hageja tähelepanu juhtinud. Lisaks ei ole hageja nõue viivise osas selge ja kohus on jätnud oma ülesande nõude selgitamise osas täitmata. Menetluse kestel on kostjad menetlusdokumentides korduvalt taotlenud viivise vähendamist (I kd lk 133-134, 156-157). Taotlust on korratud 15.11.2010 istungil, kus hageja on nõustunud viivitusintressiga 8% ja märkinud, et hagiavalduses on hageja arvestanud viivist 0,3% päevas. Hageja väitel on hagiavalduse lk 3 arvutuskäik näha (I kd lk 203-204). Tegelikult oleks pidanud maakohus hiljemalt 15.11.2010 istungil lahendama kostja taotluse ja sellest tulenevalt selgitama hageja nõude, kuivõrd alates hagi esitamisest 10.08.2009 seda tehtud ei olnud. Õige on apellandi apellatsioonkaebuse väide, et tingimustes, kus hageja nõustus viivise vähendamisega, puudus vajadus viivitusintresside vähendamise asjaolude tõendamiseks. TsMS põhimõtete kohaselt tuleb poolel tõendada asjaolusid, milles on vaidlus ja mida hagimenetluses vastaspool omaks ei võta. Kostjatelt nende majandusliku seisundi kohta tõendite kogumine ei olnud vajalik ja oli asjatult menetlusosalisi koormav ning tõi kaasa menetluse venimise. Pooled vaidlesid selle üle, milline oli sõiduki väärtus tagastamise hetkel. Riigikohus rõhutas lahendis 3-2-1-77-08, et on 29.04.2008 otsuses tsiviilasjas 3-2-1-33-08 ja 17.06.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08 rõhutanud, et liisingueseme väärtus tuleb kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga. Üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Nii on see selgelt sätestatud ka VÕS § 367 lg 3 redaktsioonis, mis kehtib alates 27.12.2003. VÕS § 367 lg 3 kohaselt, kui

liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Maakohus asja arutamisel ei seletanud piisavalt õiguslikku olukorda, olulisi faktiväiteid ega neid kinnitavate tõendite lubatavust. Nõustuda tuleb apellandiga, et kohus on oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust (TsMS § 656 lg 1 p 5), millist rikkumist ei ole ringkonnakohtul võimalik kõrvaldada. Maakohus ei ole kõiki tõendeid hinnanud ega põhjendanud, miks ta ei ole osade tõenditega arvestanud. Maakohtu seisukoht, et tagastatud sõiduki turuväärtus võis olla (kohtuotsuse sõnastus otsuse lk 8, ülemine lõik) Kuldse Börsi müügipakkumise kohaselt ca 340 000 krooni (käibemaksuta), on oletuslik. Ringkonnakohus leiab, et autode müügipakkumiste arvestamisel tõendina tuleb arvestada nii autode sarnasust, tehnilist olukorda kui ka võimalikult lähedast aega sõiduki tagastamise ajaga. Maakohtu otsuse ekslikkus väljendub ka selles, et sõiduki turuväärtuse hindamisel tuli hinnata tõendeid kogumis, s.t arvestada turu olemust, selle dünaamikat, tegelikult tehtud tehingute arvu ja liisingueseme eripära. Hageja oli sellekohased tõendid esitanud, mida maakohus on TsMS § 232 lg 1 nõudeid eirates hindamata jättis ja seda TsMS § 442 lg 2 nõuet rikkudes mittearvestamist ei põhjendanud. TsMS § 442 lg 8 sätestab, et otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Kuna kohus ei ole vaidluse lahendamisel välja selgitanud hageja nõuet ja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid, ei ole kohtuotsuse puudulikkus ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav, sest vaja on tuvastada uusi asjaolusid ja hinnata seni kohtu poolt hindamata tõendeid, mistõttu tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule eelmenetluse staadiumist. Ringkonnakohus ei pea antud asjas võimalikuks kohtuotsuse tühistamisel uue otsuse tegemist, sest uute faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite esmakordse hindamise korral peab olema pooltele tagatud põhiseaduse § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks tulenevalt TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatust. Menetluskulude jaotuse määrab maakohus asja lahendamisel.

Ulvi Loonurm

Mart Reino

Tiit Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.