Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

1(8)

S e l g i t u s e d:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(8)

juhiloa olemasolu, aga seda ei tehtud. Kindlustusleping on sõlmitud 4. augustil 2010. a., kuid juhiloa kehtivus lõppes juba 25. jaanuaril 2010. a. Kostja kindlustuslepingu tüüptingimuste punkt 23. 1 on vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 452 lg. 2 punktiga 2 ja VÕS § 42 lg. 1 esimese lausega ning juhtimisõiguse peatumine ei ole alus, millele toetudes võiks kindlustusandja vabaneda kindlustushüvitise maksmise kohustusest. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja oli liiklusõnnetuse ajal juhtimisõiguseta. Hageja juhiloa kehtivus lõppes 25. jaanuaril 2010. a., õnnetus juhtus 22. aprillil 2011. a. Uue juhiloa saamiseks pidi hageja läbima edukalt liiklusteooria- ja sõidueksami, et taastada juhtimisõiguse olemasolu (liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud liiklusseaduse (LS) § 44). Hageja viited hilisematele regulatsioonidele ei ole asjakohased, kuna nimetatud juhtudel kohaldatakse ajalist mõõdet toimumise hetke seisuga seaduste kohaldamisele. Hageja rikkus tahtlikult kindlustuslepingu tingimusi. Sõiduki pukseerimise hüvitis saaks olla maksimaalselt 127, 82 eurot, mis on kindlustuslepingus kokku lepitud. Sellest tulenevalt võiks hageja nõue olla 3834, 11 eurot ilma viiviseta. Hageja väited liiklusnõuete rikkumise ebaolulisuse kohta on asjakohatud. Kui hageja oleks olnud seaduskuulekas, ei oleks õnnetusjuhtumit toimunud, kuna hageja ei oleks saanud viibida õnnetusjuhtumi paigas. Viited kindlustuslepingu sõlmimisel hageja juhiloa kehtivusele tähelepanu pööramisele on samuti asjakohatud, kuna kindlustusleping sõlmitakse sõiduki, mitte sõidukit juhtivate isikute suhtes. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus jättis 7. septembri 2012. a. otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et pooled sõlmisid vabatahtliku liikluskindlustuse lepingu, samuti ei ole vaidlust liiklusõnnetuse toimumise asjaolude ja kahju suuruse üle. Poolte vahel on vaidlus hüvitise väljamaksmise aluse olemasolu üle. Asja lahendamiseks on vajalik tõlgendada kostja tüüptingimuste punkti 23. 1 ja LS-is juhtimisõiguse olemasolu kohta kehtestatu tähendust. Kohaldamisele kuulub liiklusõnnetuse ajal kehtinud LS kuni 30. juunini 2011. a. kehtinud redaktsioon. Vabatahtliku sõidukikindlustuse leping (poliisi nr. xxxxxxxxxxxxx) oli sõlmitud kehtivusega 4. augustist 2010. a. kuni 3. augustini 2011. a. Kindlustatud ese oli AS-ile SEB Liising kuuluv sõiduauto Ford Mondeo (registrimärk xxxxxxxx). Kahjuteatise kohaselt toimus hageja kasutuses olnud sõidukiga 22. aprillil 2011. a. Läti Vabariigis liiklusõnnetus, mis seisnes otsasõidus kitsele. Hageja tasus Info-Auto AS-i arvest nähtuvalt sõiduki remondiarve summas 3898, 02 eurot ning Restart OÜ arvest tulenevalt sõiduki pukseerimise eest Eestis 350 eurot ja Maltas pagasta Z/S SBI arvest nähtuvalt pukseerimise eest Lätis 136, 29 eurot. Kostja keeldus 11. mai 2011. a. otsusega liikluskindlustushüvitise maksmisest põhjendusel, et kindlustuslepingu tüüptingimuste punkti 23. 1 ja LS § 44 alusel puudus hagejal juhtimisõigus. Kostja sõidukikindlustuse üldtingimuste punkt 23. 1 sätestab, et sõiduki kasutamiseks peab juhil olema sõiduki juhtimiseks vastava kategooria sõiduki juhtimisõigus ning selle puudumisel vabaneb kindlustusandja hüvitamiskohustusest. LS § 22 lg. 1 sätestab, et mootorsõidukit võib juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus. Sama seaduse § 24 lg. 1 sätestab, et juhtimisõigust tõendav dokument on kehtiv juhiluba või seadusega ettenähtud juhtudel juhiluba asendav dokument. Igal isikul võib olla ainult üks kehtiv juhiluba. Sama seaduse § 44 lg. 3 sätestab, et kui isik ei ole vahetanud

3(8)

juhiluba 12 kuu jooksul selle kehtivuse tähtaja möödumisest arvates, saab ta juhtimisõiguse taastada juhul, kui ta sooritab edukalt liiklusteooria- ja sõidueksami. Seega ei sätesta LS sõnaselgelt, kas olukorras, kus isikul ei ole kehtivat juhiluba, kuid kellelt ei ole juhtimisõigust LS § 42 mõistes ära võetud, on juhtimisõigus. Samas on LS § 44 pealkirjastatud kui juhtimisõiguse taastamine ning see asetseb seaduse 8. peatükis, mis reguleerib muuhulgas olukordi, kus isikul puudub juhtimisõigus, nagu näiteks juhtimisõiguse tühistamine ja äravõtmine. Seega võib süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise abil väita, et olukorras, kus isikul ei ole kehtivat juhiluba ja selle kehtivuse tähtajast on möödas rohkem kui 12 kuud, puudus isikul juhtimisõigus. Olemasolevat juhtimisõigust ei oleks vaja taastada, sellisel juhul oleks vajalik taastada üksnes juhiloa kehtivus. Juhiloa kehtivus ja juhiloa vahetus kehtivusaja lõppemisel on isiku tahtest sõltuvad asjaolud. Seega sai hageja kontrollida oma juhtimisõiguse olemasolu. Et hagejal puudus liiklusõnnetuse toimumise ajal juhtimisõigus, siis oli kostja keeldumine hüvitise maksmisest põhjendatud. Juhtimisõiguse olemasolu on asjaolu, mis mõjutab kahjujuhtumit olenemata põhjusest, miks juhtimisõigus puudus. Ka olukorras, kus juhtimisõigus on isikult karistusena ära võetud, ei mõjuta see isiku sõiduki juhtimise oskusi. Hageja seisukohalt võiks ka sellisel juhul, kui juhtimisõigus on karistusena ära võetud, olla põhjendatud hüvitise maksmine. Juhtimisõigus olemasolu on mootorsõiduki juhtimises niivõrd oluline, et võimalik on selle seadmine hüvitise väljamaksmise tingimuseks. Tegemist ei ole tüüptingimusega, mis oleks ebamõistlikult kahjustav. Hageja käsitlus juhtimisõiguse peatumisest ja peatamisest ei ole asjakohane, sest liiklusõnnetuse toimumise hetkel kehtinud LS redaktsioon ei näinud ette juhtimisõiguse peatumist ja peatamist. Ka juhtimisõiguse peatumise ja peatamise kontseptsioonist lähtuvalt ei ole isikul juhtimisõigust, kui tema juhiluba on aegunud, sest seadus sätestab juhtimisõiguse taastamise võimaluse. Kõrvalnõuded on seotud põhinõudega ning kuna põhinõue jääb rahuldamata, ei ole vajadust käsitleda kõrvalnõudeid. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus jättis hindamata põhjusliku seose VÕS § 452 lg. 2 p. 2 mõttes. Osundatud säte võimaldab hüvitamisest keeldumist juhul, kui rikutakse kohustust, mida pidi täitma eesmärgiga vähendada kindlustusriski, vältida selle suurenemist ja sellel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele või kahju suurusele. Olemuslikult on kindlustusandja tüüptingimuste p. 23. 1 suunatud sellele, et isikul peavad olema sõiduki juhtimiseks vajalikud teadmised ja oskused. Nimetatud eesmärgi suhtes hageja vastu ei vaidle. Samas juhiloa kui dokumendi aegumine ei muuda selle isiku teadmisi ega oskusi ning ei mõjuta kindlustusjuhtumi toimumise riski ega kahju suurust. Kindlustusmakse oli tasutud ning toimunud liiklusõnnetus oli harilik kindlustusjuhtum, milles puudusid raske hooletuse või tahtluse elemendid. Liiklusõnnetuse ja juhtimisoskuste või isegi juhtimisõiguse vahel puudub põhjuslik seos. VÕS § 452 eesmärk on piirata kindlustusandja poolt selliseid kindlustuslepingu alusel kahju hüvitamisest keeldumisi, mis ei ole põhjuslikus seoses kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosusega ning tekkinud kahju suurusega. Hageja juhiloa kehtivuse lõppemine ei suurendanud mingil viisil riski hageja sõiduki kokkupõrkeks metsloomaga. Samuti ei saa juhiloa kehtivuse lõppemine suurendada metsloomaga kokkupõrkamise tagajärjel tekkinud kahju. Lahendis 3-2-1-17-08 (p. 10) selgitab kohus, et tulenevalt VÕS § 445 lõikest 2 ei anna VÕS § 452 lg. 2 p. 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kogu kindlustushüvitist juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja

4(8)

kindlustusandja täitmise kohustusele. Riigikohus on ilmselgelt mõelnud mitte liikluseeskirja tahtlikku rikkumist, vaid kindlustusjuhtumi tahtlikku esilekutsumist. Vaidlusaluse kindlustusjuhtumi korral ei eksisteeri tahtlikku loomale otsasõitu, tegemist oli tavapärase õnnetusjuhtumiga. Juhiloa kehtivus ei mõjutanud toimunut – toimunu põhjuseks oli metslooma liikumine. Täpselt samade tagajärgedega õnnetus oleks juhtunud ka siis, kui dokument oleks liiklusõnnetuse toimumise ajal olnud kehtiv. Kitse teele sattumist ei saanud hageja kuidagi mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks, seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Sellest tulenevalt ei saa hageja tegevust kuidagi tahtlikuks lugeda ning kindlustusandjal puudub igasugune mõistlik alus täitmiskohustusest vabanemiseks. Lahendist 3-2-1-10-09 (p. 12) tuleneb, et kindlustusvõtja teoreetilise rikkumise korral puhul peab just kindlustusandja tõendama, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine liiklusõnnetuse toimumist. Selline tõendamiskoormis eeldab konkreetse sündmuse analüüsi. Isegi kui eeldada hageja rikkumisi või asjaolu, et tüüptingimus ei ole vastavas osas tühine, siis peaks kostja tõendama, et hageja oleks kehtiva dokumendi olemasolul otsasõitu metsloomale vältinud. Asjaolu üle, et hageja oli kunagi juhilubade saamiseks läbinud erikoolituse ja et tal olid aastaid juhiload, poolte vahel vaidlust pole. On ka ilmne, et mistahes dokumendi kehtivus ei saa mõjutada metslooma käitumist ega sõidukijuhi reaktsioone. Sõidukikindlustuse üldtingimuste punkt 23 on tühine, kuna ta on seadusega vastuolus ning ebamõistlikult kahjustav. VÕS § 452 lg. 2 punktis 2 on kirjeldatud juhtu, millal kindlustusandja ei ole õigustatud oma kohustuse täitmisest keelduma. Selliseks juhuks on põhjusliku seose puudumine. Kindlustusandja tugineb enda poolt sätestatud tüüptingimusele, mis on selgelt seadusega vastuolus ja tühine lähtuvalt VÕS §-st 42. Tüüptingimus sätestab, et sõltumatult asjaoludest on dokumendi kehtivuse lõppemise läbi kindlustuslepingut rikutud ning kindlustusjuhtumist saadud kahju ei kuulu tasumisele. Selline tõlgendus on ebaproportsionaalne ja tarbijat kahjustav. Vt. ka lahendeid 3-2-1-17-08 (p. 10) ja 3-2-1-76-07 (p. 22). Vastav tüüptingimus on tühine osas, mis puudutab kehtiva dokumendita isikuid, s. h. hagejat, kuna kehtiva dokumendita isik ei suurendanud riske, mida kindlustusandja on lepinguga võtnud, seega on rikutud kindlustusvõtja lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu, sest punkt 23. 1 on vastuolus VÕS § 452 lg. 2 punktis 2 märgitud riskide suurenemise põhimõttega. Maakohus jättis arvestamata rahvusvahelise praktika ja tavadega. Saksamaa kohtupraktika kinnitab, et analoogses olukorras ei vabane kindlustusandja täitmiskohustusest (Saksamaa Riigikohtu lahend nr. XII 44/10). LS § 44 lg. 3 on põhiseaduse (PS) §-ga 11 vastuolus ja tuleb jätta kohaldamata. Maakohus ei võtnud selles osas seisukohta. Seadusega juhtimisõiguse formaalne samastamine dokumendiga ei ole proportsionaalne ega vajalik. Kui juhtimisõiguse äravõtmisel, kehtetuks tunnistamisel ja peatamisel tehakse haldusakt, mida isikul on võimalik vaidlustada ja millest isik saab teada, siis dokumendi aegumine on puhtformaalne ning sellega ei peaks kaasnema õiguse lõppemine, sest ükski õiguse andmise alustest juhiloa kui dokumendi kehtivuse lõppemisega ei muutu. Juhtimisõiguse äravõtmine on karistusõiguslik meede ja selle rakendamine on põhjendatud üksnes siis, kui juhtimisõigust omav isik on teinud teo, mis on liikluskorralduse vastane ja ohtlik. Karistusõigusliku meetme rakendamine eeldab personaalset menetlust. Juhtimisõiguse „automaatset“ äravõtmist ei saa seadus sätestada ja samuti mitte karistust selle eest. Juhtimisõiguse äravõtmine haldusmenetlust läbi viimata on ebaproportsionaalne ja vastuolus PS-ga. Juhiloa kehtivuse lõpu puhul, kui isik ei ole seda uuendanud, on kohaseks meetmeks riigi poolt vastava teate saatmine. Siit võib tõusetuda ka küsimus, kas juhiloa kehtivuse sätestamine on vajalik ja proportsionaalne. Riik ei ole taganud hagejale PS § 14 kohast menetlust. Isegi isikutel, kes on sõidukit juhtinud joobes või rikkunud

5(8)

oluliselt liikluseeskirja või põhjustanud sõidukit juhtides surma, on juhtimisõiguse äravõtmise eeldusena õigus menetlusele. Olukorras, kus LS § 44 lg. 3 on vastuolus PS §-ga 11, on ka ilmne, et langeb ära keeldumisalus, millele kostja tugineb. Kindlustusleping sõlmiti augustis 2010. a. Kostja väidab, et juhiluba kehtis kuni

6(8)

punktile 23. 1. Osundatud üldtingimuste punkt 23 ja selle alapunkt 23. 1 on sõnastatud järgmiselt: „ 23. Sõiduki kasutamisel tuleb täita järgmisena esitatud nõudeid, vastasel korral vabaneb kindlustusanduja hüvitamiskohustusest: 23. 1 sõidukijuhil peab olema sõiduki juhtimiseks vastava kategooria sõiduki juhtimisõigus;“. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kehtetu juhiloa korral ei ole isikul juhtimisõigust, samuti selle põhjendusega ega pea vajalikuks põhjendust üle korrata. Sarnaselt on kehtetu juhiloaga isikul juhtimisõiguse puudumist hinnanud ka Riigikohus lahendis 3-2-1-4-10 (p. 11). Kolleegium leiab aga, et ainuüksi see järeldus ei andnud alust jätta hagi rahuldamata, nagu maakohus ekslikult leidis. Maakohus jättis analüüsimata, kas üldtingimuste p. 23. 1 on kooskõlas VÕS-is kindlustuslepingut reguleerivate imperatiivsete sätetega. VÕS § 444 sätestab kindlustusvõtjale keelu suurendada kindlustusriski võimalikkust. VÕS § 445 lg. 2 kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-s 444 kehtestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski suurenemise võrra, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. VÕS § 452 lg. 2 p. 2 kohaselt ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuste rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine ei mõjutanud kindlustusjuhtumi toimumist ega kindlustusandja täitmise kohustust. Vaidlusaluse lepingu osaks olevate üldtingimuste p. 23. 1 on vastuolus võlaõigusseaduse eespoolviidatud normidega, sest sätestavad võimaluse, et kindlustusandja võib formaalse rikkumise tõttu hüvitise väljamaksmisest keelduda olenemata sellest, kas rikkumisel oli mingi mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Et VÕS § 427 lg. 1 järgi on kindlustusvõtja kahjuks § 452 lõikes 2 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine, siis on tühine ka eespoolosundatud üldtingimuste p. 23. 1 osas, milles see võimaldab kostjal kindlustushüvitise maksmisest keelduda. Sellest järeldub, et kindlustushüvitise maksmisest keeldumiseks (või hüvitise vähendamiseks) annab aluse üksnes taoline rikkumine, millel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Riigikohus on lahendites 3-2-1-17-08 (p. 12) ja 3-2-1-10-09 (p. 12) leidnud, et kindlustusandja kohustuseks on põhjendada ja tõendada, kas või kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine liiklusõnnetuse toimumist. Vaidlusaluses asjas on kostja põhjendanud hagejal juhtimisõiguse puudumise mõju kahjujuhtumile üksnes väitega, et kui juhiloata hageja ei oleks liikluses osalenud, siis ei oleks kahjujuhtumit saanud toimuda. Kolleegium leiab, et tegemist ei ole asjaoluga, millel oleks olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele VÕS § 452 lg. 2 p. 2 tähenduses. Lahendis 3-2-1-10-09 on Riigikohus isegi juhi alkoholijoobes oleku puhul leidnud, et see võis küll eeldatavasti suurendada liiklusõnnetuse võimalikkust, kuid selle rikkumise tegelik mõju õnnetuse toimumisele tuleb alles tuvastada. Vaidlusaluses asjas on liiklusõnnetuse ainsa põhjusena esile toodud, et metsloom jooksis kindlustatud sõidukile ootamatult ette. Kolleegium leiab, et ainuüksi niisugustel asjaoludel ei saa eeldada, et hagejal juhiloa kehtivusaja möödumine oleks õnnetusjuhtumit kuidagi mõjutanud. Mingeid faktiväiteid, mis võimaldaksid seostada hageja tegevust metslooma sõidukile ettejooksu tõttu toimunud liiklusõnnetuse ajal tema kehtivuse kaotanud juhiloa ja tekkinud kahjuga, ei ole esitatud. Kolleegium leiab, et hagejapoolsel üldtingimuste p. 23. 1 rikkumisel ei olnud liiklusõnnetuse toimumisele mõju ja kostjal ei ole seega alust kahju hüvitamisest keelduda või lepingu kohaselt tasumisele kuulunud kahjuhüvitist vähendada. Hageja poolt kantud kahju suuruse üle pooled ei vaielnud. Kostja vaidles vastu üksnes pukseerimistasu suurusele, väites, et vastavalt sõidukikindlustuse üldtingimuste punktile 5. 6 saab sõiduki pukseerimise põhjendatud kulu olla maksimaalselt 127, 82 eurot (2000 krooni) ning hagejale makstava hüvitise maksimaalne suurus saab seega olla 3824, 11 eurot (remondikulu 3898, 02 + pukseerimiskulu 127, 82 – omavastutus 191, 73). Sellele

7(8)

vastuväitele omapoolseid vastuväiteid ei ole hageja esitanud. Kolleegium nõustub kostjaga, et lepingu osaks olevate sõidukikindlustuse üldtingimuste punkti 5. 6 alapunktis 5. 6. 1 on ette nähtud sõiduki pukseerimiskuludena hüvitatavate kulude piirmäär 2000 krooni ning hagejal ei ole seega alust nõuda selleks tehtud kulutusi suuremas ulatuses. Kahjuhüvitisena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista seega 3834, 11 eurot, sealhulgas remondikulu 3898, 02 eurot ja pukseerimiskulu 127, 82 eurot, millest on lahutatud omavastutus 191, 73 eurot. Viivisenõue tuleb rahuldada 383, 41 euro ulatuses, lähtudes hüvitamisele kuuluvast põhinõudest 3834, 11 eurot (vastavalt kindlustuse üldtingimuste punktile 15. 7 mitte rohkem kui 10% väljamaksmisele kuuluvast summast). Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 4217, 52 eurot. Hageja nõue kogusummas 4611, 84 eurot rahuldatakse 91, 5% ulatuses (summas 4217, 52 eurot). Vastavalt TsMS § 163 lõikele 1 ja apellatsioonimenetluse kuludesse puutuvalt ka TsMS § 171 lõikele 1 tuleb poolte poolt nii maa- kui ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud jaotada hagi rahuldamise proportsiooni arvestades, jättes nendest 91, 5% kostja ja 8, 5% hageja kanda.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.