Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

krooni. Hageja ei ole laenulepingu alusel kostjale faktiliselt raha üle andnud, pooled vormistasid kokkuleppeliselt laenuna kostja kohustuse hageja ees. Kostja kohustus seisnes alljärgnevas: kostja ja XXXotsustasid OÜ XXX osanikena 15.08.06 laiendada osaühingu osakapitali uute osade väljalaskmise teel. Osakapitalist 1/4 moodustava osa (nimisuurusega 21000 krooni) omandamise õigus anti hagejale ja teise osa omandamise õigus XXX. Kostja, hageja, XXX ja XXXleppisid kokku, et käivitamaks XXX hooldekodu tegevus, annab hageja temale kuuluva kinnistu mitterahalise sissemaksena ülekursiga OÜ XXX omandisse ning et osanikud, nii olemasolevad osanikud XXXja kostja kui ka tulevased osanikud, hageja ja XXXvormistavad hageja poolt üleantud kinnistu väärtuse hüvitamiseks oma kohustused isiklike laenudena kinnistu omaniku ees. Kinnistu väärtus oli 2 580 000 krooni. Kokkuleppeliselt jagati see 4 osaniku vahel võrdselt ehk igale osanikule langevaks väärtuseks oli 645 000 krooni. Osa sellest tasuti XXX, XXXja XXXpoolt hagejale rahas, 3 osaniku poolt kokku 500 000 krooni, et selle arvelt saaks kustutada kinnistule seatud hüpoteegi. Ülejäänud summad vormistati 25.01.07.a laenulepinguteks. Kostja võlgnevuseks jäi 485 000 krooni. Kostja omas enne tehingute tegemist osalust sisuliselt varatus osaühingus, mis pärast kinnistu üleandmist mitterahalise sissemaksena ja sellel kinnistul lasuva hüpoteegi kustutamist, milleks kostja andis oma panuse XXXvahendusel hagejale üle kantud 140 000 krooni näol, omandas hoopis teise väärtuse, kuna osaühing omas väärtuslikku kinnisvara, millele oli võimalik rajada ja tööle panna tegutsev hooldekodu. Seega kostjale kuulunud OÜ XXX osa tegelik väärtus hageja tegevuse tulemusena suurenes ja kostja sai laenulepingus võetud kohustuse vastu kohase vastusoorituse. Ülalkirjeldatud viisil OÜ XXX osakapitali laiendamine oli osanike otsus. Teistel OÜ XXX osanikel ei olnud rahalisi vahendeid, et teha osakapitali rahaline sissemaks, mille järgselt oleks osaühing saanud kinnistu hagejalt ära osta. Seetõttu lepiti kokku, et osanikud jäävad võlgu hagejale. Hageja loeb laenulepingus märgitud summast 71 000 krooni tasaarvestuse tulemusena täidetuks. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus selle rahuldamata jätta. Vastuväidete kohaselt ei ole kostjal hageja ees kehtivaid kohustusi, mille täitmist ta saaks laenulepingu alusel nõuda; OÜ XXX ülekursiga osakapitali eest pidi tasuma hageja, mitte kostja; kinnistu mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingu punktis 4.5.2. kinnitasid pooled, et kõik lepinguga seotud kokkulepped on ära toodud lepingus; lepinguga samas notariaalselt tõestatud vormis tulid sõlmida ka kokkulepped tagatiste ja teiste kõrvalkohustuste kohta; laenulepingu puhul on tegemist näiliku tehinguga, kuna hageja soovis varjata müügitehingut, kinnisasja võõrandamise leping peab olema notariaalselt tõestatud, laenuleping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. Kohtuotsuse põhjendused Pooltel ei ole vaidlust, et nad sõlmisid 25.01.07 kirjaliku lepingu, mille kohaselt pidi hageja laenama kostjale 485 000 krooni ja kostja selle summa tagastama hagejale hiljemalt 31.12.09 ning et hageja ei ole kostjale faktiliselt laenu andnud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on eelnimetatud lepingust tulenev kohustus maksta hagejale 26 459,42 eurot. OÜ XXX põhikirja punktist 2.4 nähtuvalt võis osaühing osasid välja lasta hinnaga, mis ületab nende nimiväärtust (ülekurss). Osanike koosoleku protokolliga on tõendatud, et 15.08.06 otsustasid OÜ XXX osanikud - kostja ja XXX, suurendada osakapitali uute osade väljalaskmise teel selliselt, et hageja omandatav osa nimiväärtusega 21 000 krooni on ülekursiga 1 659 000 krooni, mille eest ta tasub mitterahalise sissemaksega ning milleks on temale kuuluv Põlva maakonnas Räpina vallas XXX külas asuv kinnistu XXX suurusega 9981 m2. 25.01.07 kinnistu mitterahalise sissemakse üleandmise notariaalselt tõestatud lepinguga on tõendatud, et hageja tasus OÜ XXX osade eest ülekursiga talle kuuluva XXX kinnistuga. Äriseadustiku (tehingute tegemise aja redaktsioonis) § 155 lg 1 kohaselt on osanik kohustatud tasuma oma osa nimiväärtusele vastava sissemakse. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib

põhikirjas ette näha osaühingu õiguse lasta osasid välja hinnaga, mis ületab nende nimiväärtust (ülekurss). Sellisel juhul on osanik kohustatud tasuma ka ülekursi. ÄS § 154 lg 2 ei võinud osanikku ilma tema nõusolekuta kohustada tegema sissemakseid, mis ületavad osa nimiväärtust ja ülekurssi. Järelikult ei tulene äriseadustikust kostjale kohustust tasuda hagejale osade nimiväärtust ületava ülekursi eest. Ka eelpool nimetatud osanike otsusest ega lepingust ei tulene kostjale hageja ees kohustusi, mida oleks pooled saanud vormistada laenulepinguna VÕS § 396 lg 2 järgi. Hagejal on eelnimetatud tehingutest tekkinud õigused ja kohustused OÜ XXX ees. Tunnistajate XXXe ja XXXütlustega on tõendatud, et OÜ XXX osanikud leppisid kokku, et XXX hooldekodu tegevuse käivitamiseks annab hageja temale kuuluva kinnistu mitterahalise sissemaksena ülekursiga OÜ XXX omandisse ning et osanikud XXX, kostja ja XXXvormistavad hageja poolt üleantud kinnistu väärtuse hüvitamiseks oma kohustused isiklike laenudena kinnistu omaniku ees. Kinnistu hind jagati kokkuleppel nelja osaniku vahel võrdselt ja osa sellest tasuti XXX, XXXja kostja poolt hagejale rahas, et saaks kustutada kinnistule seatud hüpoteegi. Hageja väidete ja tunnistajate ütlustega on kooskõlas hageja 25.01.07 sõlmitud lepingud tunnistajate XXX ja XXXning kostjaga, millest nähtuvalt kohustuvad nad tagastama hagejale võlgnetavad summad laenuna. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et hageja ei andnud ega pidanudki kostjale ega tunnistajatele laenu andma, lepingu tekst koostati lepinguosaliste omavahelisel kokkuleppel ja parimal äranägemisel. Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2011 kohtuotsusega on tõendatud, et kostja hagi XXXlt 140 000 krooni, mille XXXkandis edasi hageja kontole, et viimane saaks lasta kustutada OÜ-le XXX mitterahalise sissemaksena üleantavalt XXX kinnistult hüpoteegi, väljamõistmiseks jäeti täies ulatuses rahuldamata. Eeltoodud tõenditega kogumis loeb kohus tõendatuks, et poolte vahel 25.01.07 sõlmitud laenuleping on iseseisva ja sõltumatu nõude alusega abstraktne võlatunnistus VÕS § 30 mõttes. Järelikult puudus vajadus võlatunnistuse vormistamiseks VÕS § 11 lg 3 alusel notariaalselt tõestatuna. Kohtule esitatud tõenditest ei saa järeldada, et 25.01.07 leping oleks sõlmitud hageja ja kostja vahel XXX kinnistu müügitehingu varjamiseks. Tunnistajate ütluste kohaselt soovis OÜ XXX kinnistut küll osta, kuid pidi sellest raha puudumise tõttu loobuma, mistõttu oli hageja, kostja ja tunnistajate tegevus suunatud sellele, et OÜ XXX omandaks kinnistu mitterahalise sissemakse teel. Tunnistajate ütlustest ei saa järeldada, et kostja või tunnistajad oleksid tahtnud hagejalt kinnistut osta. 09.08.06 sõlmitud kirjalikust eellepingust nähtuvalt olid lepingu poolteks hageja ja OÜ XXX, mitte hageja ja kostja. Seega ei ole poolte vaheline leping sõlmitud kinnistu müügilepingu varjamiseks ega seetõttu näilikkuse või vorminõuete rikkumise tõttu tühine. Pooltel ei ole vaidlust selles, et kostja hageja kohtuväliselt esitatud nõuete alusel ega kohtumenetluse ajal võlga tasunud ei ole. VÕS § 76 lg 1 ja 3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus leiab, et 25.01.07 leping ei ole heade kommetega vastuolus, kuna kostjale kuuluva OÜ XXX osa väärtus tõusis pärast XXX kinnistu osaühingule üleandmist. Tähtsust ei oma, millistel asjaoludel kostja hiljem osaühingus osaluse kaotas või kas talle osade väärtus hüvitati. VÕS § 30 järgi peab võlatunnistuse andud isik võlatunnistusega võetud kohustusest vabanemiseks esitama hagi VÕS § 1028 jj alusel. Kuna hagi võlatunnistusest vabanemiseks ei ole esitatud, siis kuulub põhinõue rahuldamisele täies ulatuses. Kohtule esitatud kuid otsuses käsitlemata tõendid ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust, mistõttu jätab kohus need tähelepanuta. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohustuse täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusejärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtule mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on viivise arvestuse kohaselt arvutanud viivist seaduses ettenähtud määrade kohaselt perioodil 01.01.2010 kuni 15.09.2011 kokku 3296,84 eurot, kostja viivise arvutusele vastu ei vaielnud. Kohus leiab, et sissenõutavaks muutunud viivis kuulub täies ulatuses väljamõistmisele ning alates hagi esitamisest tuleb kostjalt välja mõista viivis põhivõlalt 26 459,42 eurot kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi täielikult, siis tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega; lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama; lõike 6 kohaselt peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada; lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Piret Rõuk

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.