Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1.H.Š (hageja) esitas 24. juulil 2009 hagi Eesti Energia Kaevandused AS (kostja) vastu kutsehaigusega põhjustatud kahju hüvitamiseks järgmiselt: a) ühekordselt hüvitis perioodi 25. september 2006 kuni 01. august 2010 eest summas 21 972,04 eurot (343 787,77 krooni); b) igakuuline hüvitis alates 01. augustist 2010 521,51 eurot (8 159,82 krooni) kuni hageja töövõime kaotuse protsendi muutumiseni; c) indekseerida hüvitist igal aastal tarbijahinnaindeksiga. Hageja lähtus hüvitise arvestuses Eesti NSV TsK §-dest 448, 463 ja 464, töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 14 lg 5 p-st 6 ja §-st 312, VÕS § 127 lg-test 1, 4, 5 ja § 130 lg-st 1 ning Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992 määrusega nr 172 vastu võetud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta“ (edaspidi: Ajutine kord) sätetest. Hagiavalduse kohaselt diagnoositi hagejal 11. septembril 2006 kutsehaigus diagnoosiga ülekoormushaigus kombineeritult lokaalvibratsiooni toime nähtudega: a) Syndroma Raynaud „valge sõrme“ fenomen; b) kubitaalkanali sündroom mõlemal käel (keskmise raskusega); c) õlavöötme-käte müofastsiaalsed valud, küünarliigeste epikondüliidid, tendinoosid. Hageja kutsealase töövõime kaotuseks määrati 40%. Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni koostatud hageja kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte kohaselt tekkis hagejal kutsehaigus aastatel 1975– 2006. Nimetatud ajavahemikul töötas hageja järgmistes ettevõtetes: 1) Estonia Kaevanduses mäetöölisena 20.02.1975 kuni 23.02.1988, kokku 4 748 päeva; 2) Kohtla-Järve Mööblivabrikus laadijana 14.03.1988 kuni 31.12.1992, kokku 2 112 päeva; 3) AS-s Eesti Põlevkivi läbindajana 10.03.1993 kuni 02.01.2006, kokku 4 702 päeva. Uurimiskokkuvõtte järgi ei olnud hagejal Kohtla-Järve Mööblivabrikus töötamise ajal kutsehaigust põhjustanud töötingimusi. Hageja leidis, et kostja ja tema õiguseellased vastutavad hagejale kutsehaiguse põhjustamise eest 100%. Kostja ja tema õiguseellaste õigusvastane tegevus ning sellest tulenevalt ka süü hagejale kutsehaigusega põhjustatud kahju tekitamisel seisnes kogu äriühingu tasandil järgmistes rikkumistes: 1) ei koostatud ohutustehnika ja töötervishoiualase töö organiseerimise põhimäärust, töösisekorraeeskirju ja töökohtade passe ega teostatud töökohtade passide koostamiseks vajalikke riskianalüüse; 2) töötervishoiualane instruktaaž ja kontroll töötervishoiualaste nõuete täitmise üle oli ebaregulaarne ega vastanud nõuetele; 3) vibratsiooniohtlike tööde teostamisel rikuti järgmisi nõudeid: a) vibratsiooniohtlike instrumentide kohta ei peetud kontrollžurnaale; b) vibratsiooniohtlikele instrumentidele ei tehtud ennetusremonti; c) kasutati töötervishoiu nõuetele mittevastavaid seadmeid ja vahendeid, sh olid puurvardad tsentreerimata; d) ei kasutatud vibratsiooni neelavaid kaitsevahendeid; e) esines ületundide tegemist, ei peetud kinni ettenähtud töövahetuse kestusest ja rikuti vibratsiooniohtlike tööriistadega kokkupuute norme; f) puudusid töötajatele ettenähtud puhkepausid, tükitöönormide

rakendamise tõttu puhkepausid ei kuulunud tasustamisele. Lisaks esinesid konkreetsed töötervishoiualased rikkumised hageja suhtes: 1) arstlik läbivaatus oli ebaregulaarne ja ebakvaliteetne, läbivaatust ei teostanud nõuetekohane komisjon, mis viis selleni, et hagejal avastati kutsehaigus alles siis, kui see oli lõplikult välja kujunenud; 2) töötervishoiualast instrueerimist ei toimunud üldse, kuigi vibratsiooniohtlikel kutsealadel oli vaja viia läbi töötajate instruktaaž üks kord kvartalis, mille tulemusena sai hageja kutsehaigusest teada alles pärast kutsehaiguse tuvastamist; 3) puurvardad olid tsentreerimata, puurimiseks kasutatavad tööriistad nõuetekohaselt kontrollimata ja ei olnud läbinud nõutud ennetusremonti; 4) ei korraldatud arstliku komisjoni poolt väljakirjutatud vitamiinikuure ega antud ettenähtud ravitoitu; 5) rikuti töörežiimi ja sunniti hagejat tegema lubatust pikemaid vahetusi; 6) ei rakendatud muid profülaktilisi abinõusid. Kostja ja tema õiguseellased on rikkunud järgmiste õigusaktide nõudeid: ENSV TööK §-d 147, 148, 149, 153, 162; „Sotsialistliku riikliku tootmisettevõtte põhimääruse“ p-id 34 ja 50, NSV Liidu Töö- ja Töötasukomitee 29.09.1972 määrusega kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide tööliste ja teenistujate töösisekorra tüüpeeskirjade“ p 12, ENSV MN ja AÜN 16.02.1972 ühismäärus „Tsehhi sanitaartehnilise seisukorra tüüppassi kohta“. Samuti on kostja ja tema õiguseellased rikkunud NSV Liidu söetööstuse ministri 16.06.1972 käskkirjaga nr 230 kinnitatud „Vibratsiooniohtlike elukutsete töö põhimäärust söetööstuses“ ning Eesti NSV Ministrite Nõukogu 22.01.1973 määrusega nr 34 kinnitatud „Vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiimi määrustikku“, mille nõuete kohaselt: 1) ei tohtinud vibratsiooniga kokkupuutuva töötaja tööaeg ületada 2/3 töötaja summaarsest tööajast; 2) töö kestus vibratsiooniohtlike tööriistadega ei tohtinud olla järjest kauem kui 10-20 minutit; 3) lisaks lõunavaheajale oli vajalik täiendav vaheaeg 20 minutit pärast 1–2 tunnist tööd ning pärast lõunapausi oli vajalik kahe tunni möödumisel teha 30-minutiline vaheaeg töös; 4) masinate vibratsiooni oli vaja mõõta vähemalt üks kord aastas; 5) vibratsiooniohtlike tööriistade ja seadmete juures oli vaja kasutada vibratsiooni neelavaid ja isoleerivaid vahendeid; 6) vibratsiooniohtlikele masinatele tuli igal aastal teha plaaniline ennetusremont ja kontroll, mille tegemine märgitakse vastavasse žurnaali; 7) kõik vibratsiooniohtlikel kutsealadel töötavad töötajad pidid vähemalt üks kord aastas läbima arstliku kontorolli komisjoni ees, mille koosseisu pidid kuuluma terapeut, närviarst, otorinolarüngoloog. Samuti on kostja rikkunud töölepinguseaduse § 48 p-i 5; § 49 p-i 3 ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 6 lg 1 p-i 1, lg-t 2, lg-t 5; § 9 lg-t 1, lg-t 3, lg-t 31; § 121 lg-t 2 ja §-i 13.

Kostja ei rikkunud hageja suhtes süüliselt tööohutusnorme. Kostja on lisaks töötervishoiualaste nõuete täitmisele panustanud kaevurite tervisesse oma spordiklubi ja sanatooriumi tegevuse kaudu. Töötajad olid teadlikud tervisele ohtlikest teguritest ning kostja oli kohustanud kõiki töötajaid vältima neid tervisele ohtlikke mõjusid. Iga tööline oli kohustatud kasutama tööandja poolt välja antud isikukaitsevahendeid. Kehtestatud oli lühendatud tööpäev (7 tundi), pikem puhkus, samuti võisid töötajad jääda soodustingimustel varem vanaduspensionile. Meditsiiniline kontroll oli õigeaegne ja nõuetekohane ning toimus viimati 2004. aasta aprillis. Töötervishoiuarsti otsuseks oli, et hageja võib töötada läbindajana, kusjuures järgmise tervisekontrolli ajaks määrati 06. aprill 2006. Hagejal jäi võimalik kutsehaigus varasemalt diagnoosimata hageja enda vastutegevuse tõttu, kuna hageja varjas võimalikke terviserikkeid, et saada komisjonilt luba edasi töötamiseks läbindajana. Kuni puurimise mehhaniseerimiseni oli võimalik vibratsioonihaigust ennetada ainult puurimise aja jälgimise ning puurseade tootmise tehniliste tingimuste täpse järgimise ja ekspluateerimisega. Puurijad töötasid paaridena (ühe puurmasinaga), kusjuures vahetuse jooksul pidi toimuma puurijate vahetus. Kogu vahetuse jooksul puuriti ühe puurmasinaga 40 minutit, seega 20 minutit ühe töötaja kohta, mis oli vähem lubatud normist (32 minutit vahetuses). Töötajad said vibratsiooniga üle normi kokku puutuda ainult siis, kui rikuti teadlikult tööohutuse nõudeid ja üks töötajatest puuris kogu vahetuse aja, teine aga laadis põlevkivi. Kostja vaidles vastu ka hageja esitatud hüvitise arvestusele lähtudes hageja 16 667,15 krooni suurusest keskmisest kuupalgast. Hageja normide kohaseks keskmiseks kuupalgaks oli 13 847,40 krooni, millest 40% moodustab 5 538,96 krooni, mis saab olla hagejale väljamakstava hüvitise maksimaalseks summaks kuus.

MAAKOHTU LAHEND

Kutsehaiguse väljakujunemise periood oli 1975 kuni 2006. Hagejal põhjustas kutsehaigus 40% töövõime kaotuse. Lisaks vaidluse puudumisele poolte vahel luges maakohus eelpoolnimetatud asjaolud tuvastatuks veel hagiavaldusega 24. juulist 2009; SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste ja Töötervishoiu keskuse teatisega AEK-le 11. septembrist 2006; töötervishoiuarsti teatisega kutsehaiguse diagnoosimisest hagejal 11. septembrist 2006; arstliku ekspertiisi otsusega nr 294100 koos sinna juurde kuuluva sisulise põhjendusega

pärast 01. juulit 2002 kehtivad lepinguõiguse järgi hüvitamisele kuuluva kahju suuruse kindlaksmääramisele teised kategooriad, kui seda olid varem kehtinud „Ajutises korras“. VÕS § 130 lg 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Maakohus luges tuvastatuks, et tsiviilasja uuel arutamisel, vaatamata maakohtu kirjalikule nõudmisele, ei esitanud hageja uusi tõendeid temal kutsehaigusega tekkinud kahju suuruse kohta, st kui suures ulatuses vähenesid hageja sissetulekud just kutsehaigusest tingitud 40% töövõimetuse tõttu. Kui suur oli hagejal kahju majanduslike võimaluste halvenemisest tingitult ning kui palju suurenesid hageja vajadused tingitult tema 40% töövõimetusest. Maakohus luges tuvastatuks asjaolu, et enne

töötingimused kostja juures olid tervist kahjustavad ja põhjustasid hagejale kutsehaiguse (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-145-09, p 12). Kolleegium leidis, et juhul, kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud. Kui tööandja ei järginud tööohutuse nõudeid, saab ta TsK § 448 lg 2 järgi kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole tööohutusnõuete rikkumises süüdi. Maakohus asus seisukohale, et hageja ei ole suutnud tõendada põhjuslikku seost kostja tegevuse (sh tegevusetuse) ja hagejale kutsehaigusega tekitatud kahju vahel, mille tõttu ei olnud kostjal kohustust tõendada, et kostja on tööohutuse nõudeid täitnud või, et kostja ei ole tööohutusnõuete rikkumises süüdi. Siiski tõendas kostja maakohtule, et ta ei olnud tööohutuse nõuete rikkumises süüdi ja tööohutuse nõuded olid kostja juures täidetud. Sellisteks tõenditeks luges maakohus: Söetööstuse Ametiühingute Liidu tehnikainspektori ettekirjutuse nr 1–77 18. jaanuarist 1977 Eesti Energia Kaevandused AS-le ning tolleaegse Tootmiskoondise Eesti Põlevkivi kirjaliku vastuse 09. veebruarist 1977 ettekirjutusele, millega Eesti Energia Kaevandused AS tunnistas, et läbindajad, puurijad ja teised kaevanduste töötajad, kes tegelevad käsitsi puurimisega, olid tõepoolest allutatud vibratsiooni mõjule, mis avaldas kahjulikku mõju töötajate tervisele. Eesti Energia Kaevandused AS asus vastuses seisukohale, et käsitsi puurimisel ei ole enam tehniliselt võimalik vibratsiooni kahjulikku mõju rohkem vähendada ning ainukeseks väljapääsuks olukorrast oli üle minna käsitsi puurimiselt mehhaniseeritud puurimisele vastavate seadmete abil; käsitsi elektripuurmasinatega töötavate mäetööliste töökohtade meditsiinilise uurimise aktiga 10. aprillist 1975 tehti kahjuliku vibratsiooni vältimiseks mäetöölistele ja vibratsioonihaigusesse haigestumise vähendamiseks järgmised ettepanekud: a) puurijatele organiseerida tööd selliselt, et puurija puuriks ühe töövahetuse ning sellele kaks järgnevat vahetust töötaks töödel, mis ei oleks seotud vibratsiooni kahjuliku mõjuga ja b) läbindajatele organiseerida tööd selliselt, et läbindajad ühe töövahetuse puuriksid ning sellele järgmise vahetuse töötaksid ilma vibreeriva instrumendita (puurmasinata); õiend Estonia Kaevanduses välja antava vajaliku tööriietuse, eririietuse ja isikukaitsevahendite loeteluga; õiend Estonia Kaevanduses ohtlike ja kahjulike ohufaktorite riskianalüüsiga; Estonia Kaevanduse töösisekorra eeskirjad; Põlevkivi Kaevandamise Aktsiaseltsi Estonia Kaevanduse töösisekorraeeskirjad; mäetööliste ja läbindajate ohutustehnika ja töökaitsealase väljaõppe programmi;. hageja ohutustehnika esialgse instrueerimise kaardi; hageja töökaitsealase koolituse registreerimise päeviku, mille kohaselt hagejat instrueeriti pidevalt allkirja vastu töökaitsealastest nõuetest; teaduslik–uurimusliku töö aruanne 20. detsembrist 1983 „Eesti Põlevkivi Kaevandustes puurimistöödel puurseadme rakendamise kohta“; Estonia Kaevanduses mäetöödel tegutsevatele läbindajatele töökaitse alane instruktsiooni; vibratsiooniohtlikel kutsealadel töötavatele töölistele vibratsiooni toime alandamise abinõude instruktsioon nr 35, mis oli kinnitatud

nõuetele mittevastavaid seadmeid ja vahendeid, sh olid tööliste poolt kasutatavad puurvardad tsentreerimata ega vastanud töötervishoiu nõuetele; d) ei kasutatud vibratsiooni neelavaid kaitsevahendeid; e) esines ületundide tegemist, kusjuures ei peetud kinni seadusandluses ettenähtud töövahetuse kestusest ning rikuti vibratsiooniohtlike tööriistadega seadusandluses ettenähtud kokkupuute ajalise kestvuse normidest; f) puudusid töötajatele kehtivas seadusandluses ettenähtud puhkepausid, aga samuti tükitöönormide rakendamise tõttu need puhkepausid (juhul kui töölised neid ka pidasid) ei kuulunud täiendavalt tasustamisele. Lisaks sellele esitas kostja tõendeid selle kohta, et ta mitte ainult ei täitnud tööohutuse nõudeid, vaid kostja tegeles ka ennetustööga eesmärgiga, et töötajad ei haigestuks kutsehaigusesse. Kauaaegse kostja allmaatöötaja (praegu töökeskkonnaspetsialist) tõendiga 10. septembrist 2010 tõendas kostja kohtule, et alates 1970. aasta lõpust viidi läbi Eesti Põlevkivi AS töötajatele vitamiini kuure selliselt, et igas jaoskonnas olid laual vitamiinipurgid vitamiinidega Revit ja Undevit, mida võisid kõik töötajad oma tervise tugevdamiseks vabalt võtta. Lisaks vitamiinidele paigutati 80-nendatel aastatel töötajate dušširuumidesse kvartslambid, mille abil võis iga töötaja enda suhtes läbi viia tervistavaid protseduure. Vibratsioonihaiguse ennetamiseks olid dušširuumidesse paigutatud vannid kätele, labakäte soojendamiseks ja masseerimiseks. Läbindajatele ja koristuseeeltöölistele jagati ka trükitud brošüüre juhistega vibratsioonihaiguse ennetamiseks. Riigikohus asus lahendis nr 3-2-1-68-10 (p 10) seisukohale, et tööandja tegevuse ja kannatanu sissetuleku vähenemise vahel põhjusliku seose ja selle tõendamise kohta leidis kolleegium 22. mai 2003 otsuses nr 3-2-1-50-03, et kui töötaja ei ole jõudnud vanaduspensioniikka ja tema töövõime kaotus on 90%, siis võib eeldada, et tema tervislik seisund ei võimalda töötada ja ta ei leia tööd ning on kaotanud sissetuleku just kutsehaiguse tõttu. Otsuses nr 3-2-1-92-03 leidis kolleegium, käsitledes vanaduspensioniikka jõudnud isiku nõuet, et kui isik kaotab kutsehaiguse tõttu oma töövõimest 60%, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Selline eeldus jätab kostjale siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud töö muul põhjusel kui tööandja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Muu hulgas võib kostja tõendada, et hageja töövõimetus on kas osaliselt või täielikult põhjustatud tema east. Kolleegium on seisukohal, et viimati toodud põhimõte kehtib ka siis, kui töövõime kaotus on väiksem kui 60%. Maakohtule 22. septembril 2010 kostja poolt esitatud kirjalikus vastuses asus kostja seisukohale, et hagejale ei ole tekitatud kahju, kuivõrd hageja koondati kostja poolt vanuses, mil edasi töötamine allmaatöölisena oleks eakohaselt raske ja kujutaks hageja tervisele otsest ohtu. Hageja saab endiselt käia täistööajaga tööl. Maakohus asus seisukohale, et 40% töövõimakaotus ja kutsehaiguse diagnoos hagejal ei tõenda automaatselt asjaolu, et hageja kaotas oma sissetuleku just kutsehaiguse tõttu. Maakohus luges põhjendatuks kostja vastuväited hagile, mille kohaselt samal alal (kaevurina) ei oleks hageja vanuse tõttu enam saanud edasi tegutseda (ka mõnes teises kaevandamisega tegelevas äriühingus), aga samuti ei oleks hageja enam saanud kaevuri palka. Kaevuri palga kaotas hageja seoses kaevanduse sulgemisega ja seoses vanusega, mitte aga kutsehaiguse diagnoosimisega. Töölepingu lõpetamise ajal hagejal kutsehaigust veel diagnoositud ei olnud. Maakohus luges asjakohaseks kostja poolt esitatud tõendid selle kohta, et samas vanuses, kui oli hageja koondamise ajal, ei tööta kostja juures mitte ühtegi allmaatöölist. Nimelt esitas kostja õiendi 15. aprillist 2010, mille kohaselt ei tööta enam kostja kaevanduste allmaa remonditööliste hulgas seisuga 15. aprill 2010 üle 54 aasta vanuseid töötajaid. Seega tuvastas maakohus, et kostja on tõendanud, et hageja kaotas kaevuri töö ja palga vanusest tingitud tervise halvenemise tõttu. Samas asus maakohus ka seisukohale, et kostja ei ole maakohtule tõendanud, et hagejal esinev 40% töövõimetus on kas või osaliseltki põhjustatud hageja east. Maakohus luges tõendatuks, et hageja 40% töövõimetus on tuvastatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste- ja Töötervishoiukeskuses 11. septembril 2006, kus diagnoositi kutsehaigus, mis kujunes välja perioodil alates 1975 kuni 2006.

Riigikohus asus otsuses nr 3-2-1-55-10 (p 20) seisukohale, et tööandja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisanud tsiviilkoodeksi järgi ainuüksi sellest, et töötaja sai tööandja juures töötamise ajal kutsehaiguse, vaid lisaks pidi tööandja olema rikkunud oma kohustusi ohutu ja tervisliku töökeskkonna tagamisel. Maakohus asus seisukohale, et hageja poolt oli tõendamata asjaolu, milles oli tööprotsess kostja juures vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja kui tööandja eiras tööohutuse nõudeid. Maakohus asus seisukohale, et ilma kostja õigusvastase teo tuvastamiseta ei ole võimalik tuvastada hagejal kutsehaiguse tõttu kahju õigusvastaselt tekkimist, kostja süüd selles, aga samuti ka põhjuslikku seost hagejal kostja süül tekkinud kahju ja kostja õigusvastase tegevuse vahel. Maakohus möönis, et kutsehaigusega seoses tekkis hagejal loomulikult kahju, kuna oli vähenenud tema töövõime, kuid hageja töövõime vähenemises kutsehaiguse tagajärjel ei saa süüdi olla kostja eeldades, et kes see teine saab siis süüdi olla. Maakohus asus seisukohale, et kostja õigusvastase teo ja ka süü tuvastamiseks ei piisa ainult raskete allmaa töötingimuste kirjeldamisest (nagu seda on teinud hageja), sest hagejal esinev kutsehaigus on mõnikord tekkinud ka maapealsetel töötajatel, kelle töötingimused on kergemad. Enamasti on haiguste tekkimine (sh kutsehaiguste tekkimine) suures osas seotud isikul riskifaktorite ja haiguste tekkeks eelsoodumuste (ka pärilike) olemasoluga, mida ei saa reeglina ette näha tervistkahjustavates tingimustes töötamise reguleerimiseks ettenähtud õigusnormide väljatöötamisel. Samuti hageja puhul ei saanud kostja ette näha kutsehaiguse väljaarenemist juhul, kui hageja töö organiseerimisel ja korraldamisel ei ole kostja rikkunud kehtivate õigusaktide nõudeid. Riigikohus asus eelpoolviidatud otsuses samuti seisukohale, et TsK § 448 lg-st 1 tuleneb ka kahju hüvitamise eesmärk – isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Eelnevast järeldub nõue asetada hageja olukorda, mis on võimalikult lähedane sellele, milles ta oleks siis, kui ta ei oleks seoses kutsehaigusega töövõimet osaliselt kaotanud. Tervisekahjustuse tekitamisel määratleb TsK § 463 lg 1 varalise kahjuna töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavaid kulutusi. Kolleegium leidis, et muutunud oludes tuleb osundatud normide alusel varaliseks kahjuks lugeda tervisekahjustuse tõttu kaotatud sissetulekut. Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud varaline kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega. Seega tuleb esmalt tuvastada, millises summas kaotas hageja sissetuleku tervisekahjustusest tingitud töövõime vähenemise tagajärjel. Siinjuures märkis kolleegium, et Ajutine kord ei muuda seaduse – tsiviilkoodeksiga – sätestatud kahju mõistet ega selle hüvitamise eesmärki. Hageja võib tõendada, et tekitatud kahju on suurem kui Ajutise korra järgi arvestatu, kostja võib tõendada vastupidist. Maakohus asus seisukohale, et just hagejal lasub temal tekkinud kahju suuruse tõendamiskoormis (st tõendada, millises summas kaotas hageja sissetuleku tervisekahjustusest tingitud töövõime vähenemise tagajärjel või tõendada seda, et hageja tegelik kahju oli suurem, kui Ajutise korra järgi arvestatu). Kostja võib aga tõendada vastupidist, st et hageja ei ole seoses tervisekahjustusega sissetulekut kaotanud või ei ole seda kaotanud Ajutise korra järgi arvestatud ulatuses. Turvafirma G4S hageja palga tõenditega luges maakohus tõendatuks asjaolu, et hageja ei ole kaotanud sissetulekut Ajutise korra järgi arvestatud ulatuses, millega seoses on hagejal tekkinud kahju suurus ebaselge ning kuna kostja üldse mingigi kahju osaga nõus ei ole, siis pidas maakohus vajalikuks jätta hagi rahuldamata. Tunnistaja ütlustega luges maakohus tõendatuks, et allmaakaevuri – läbindaja töötingimused kostja juures ei olnud sellised, mis oleksid vältimatult põhjustanud kutsehaiguse kõikidel selle ala töötajatel. Tunnistajate V. Š. ja G. M. andsid ütlusi asjaolu kohta, et allmaakaevuri – läbindaja töö oli raske ja vibratsiooniohtlik, kuid kõik tööga seotud kahjulikud tervisele ohtlikud

mõjud olid tollel ajal kehtinud normatiivaktidega kehtestatud lubatud piirides. Kostjal puudusid ka endal võimalused tervisele kahjulike mõjude vähendamiseks, kuna seda ei lubanud tollel ajal kasutatavate seadmete ja tööriistade tehniline tase. Tervisele ohtlikest töötingimustest olid teadlikud kõik töötajad, kuna nad läbisid vastava ala ohutustehnilise instruktsiooni. Tunnistaja V. Š. andis veel täiendavalt ütlusi selle kohta, et aastatel 1978 - 1981 kostja juures käsitsi puurimine lõpetati ning mindi üle masinpuurimisele. Masinpuurimise ajal inimene enam kahjuliku vibratsiooni mõju alla ei sattunud. Masinpuurimisele mindi üle just selle tõttu, et kaitsta inimesi vibratsioonitõbe tekitava vibratsiooni eest, millega luges maakohus tuvastatuks faktilise asjaolu, et kostja süüliselt töötajatele kutsehaigust ei põhjustatud ning kostja püüdis pidevalt vähendada töötajate tervisele ohtlikke mõjusid tööprotsessis selleks, et vältida töötajate kusehaigusesse haigestumist. Maakohus asus seisukohale, et hageja küll viitas kostja üldistele kohustustele tööohutuse tagamisel perioodil alates 20. veebruar 1975 kuni 23. veebruar 1988 ning alates 10. märtsist 1993 kuni 01. juulini 2002, kuid ei ole kindlaks teinud ühtegi konkreetset tööohutuse nõude rikkumist. Juhul, kui kostja õiguseellased ei rikkunud tööohutuse norme hageja suhtes ajavahemikul alates 20. veebruar 1975 kuni 23. veebruar 1988 ning alates 10. märts 1993 kuni 01. juuli 2002, siis polnud nende tegevus hageja suhtes sellel perioodil õigusvastane ning kostja ei vastuta kahjustuste eest, mida tema õiguseellased põhjustasid hagejale nimetatud ajavahemikul. Alates 01. juulist 2002 kuni hageja koondamiseni pidi hageja esitama kohtule tõendeid selle kohta, et kostja rikkus töölepingu sätteid, aga samuti töötervishoiu kohta käivaid kohustuslikke norme, mis olid töölepingu tingimuseks. Hageja kohtule selliseid tõendeid esitanud ei ole ning kostja on oma poolt esitatud tõenditega hageja vastavad väited veenvalt ümber lükanud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

3) ei ole vastustaja dokumentaalselt tõendanud, et apellandile ei antud igapäevaste töökohustuste täitmiseks ebakvaliteetseid tööriistu, et vastustaja väljastas vajalikud kaitsevahendid ja korraldas teadurite poolt soovitatud puhketingimusi konkreetses töötegemise kohas ning, et puurijatele korraldati vajalikku käte soojendamist enne töö algust (külmad käed on vibratsiooni osas vastuvõtlikumad). Vastustaja oleks pidanud saatma apellandi tervise kontrollimiseks Kutsehaigete kliinikusse, kuid vastustaja piirdus kohaliku sisearsti juurde suunamisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

kostja õigusvastase teo vahel. Tervislike töötingimuste tagamata jätmise eest kostjale vastutuse panemiseks on vaja tuvastada, milles seisnes töökorralduse vastuolu õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras tööohutuse nõudeid. Kostja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa üldisest etteheitest, et hageja töötingimused kostja juures olid tervist kahjustavad ja põhjustasid hagejale kutsehaiguse. Juhul, kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja vastutusest vabastamiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud. Hageja väite kohaselt oli töökorraldus vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega ning kostja ei täitnud tööohutuse nõudeid, sest kostja: 1) ei taganud ohutuid sanitaar-hügieenilisi tingimusi ega kontrollinud nende olemasolu töökohas, ei koostanud ohutustehnika ja töötervishoiualase töö põhimäärust, samuti ei koostatud töökohtade passe ning ei teostatud töökohtade passide koostamiseks vajalikke riskianalüüse; 2) kostja ja tema õiguseellaste poolt läbiviidud töötervishoiualane instruktaaž ja kontroll töötervishoiu alaste nõuete täitmise üle oli ebaregulaarne ega vastanud nõuetele; 3) kostja ja tema õiguseellaste juures rikuti vibratsiooniohtlike tööde teostamisel järgmisi nõudeid: a) vibratsiooniohtlike instrumentide kohta ei peetud kontrollžurnaale; b) vibratsiooniohtlikele instrumentidele ei tehtud ennetusremonti; c) kasutati töötervishoiu nõuetele mittevastavaid seadmeid ja vahendeid, sh olid tööliste poolt kasutatavad puurvardad tsentreerimata ega vastanud töötervishoiu nõuetele; d) ei kasutatud vibratsiooni neelavaid kaitsevahendeid; e) esines ületundide tegemist, kusjuures ei peetud kinni seadusandluses ettenähtud töövahetuse kestusest ning rikuti vibratsiooniohtlike tööriistadega seadusandluses ettenähtud kokkupuute ajalise kestvuse norme; f) puudusid töötajatele kehtivas seadusandluses ettenähtud puhkepausid, aga samuti tükitöönormide rakendamise tõttu need puhkepausid (juhul kui töölised neid ka pidasid) ei kuulunud täiendavalt tasustamisele; 4) arstlik läbivaatus oli ebaregulaarne ja ebakvaliteetne; vitamiinikuure ei korraldatud; 5) profülaktilisi abinõusid ei rakendatud.

Töökohtade sanitaarhügieenilised tingimused on kirjeldatud lühidalt 21.03.2006 kirjas Kutsehaiguste- ja Töötervishoiukeskuse juhataja-ülemarstile Viile Pillele (III kd tl 27) ning samuti on töökohtade sanitaarhügieenilised tingimused kajastatud läbindaja ja allmaa remonditöölise riskianalüüsides (III kd tl 29, 31-32; 91 - 92). Seega tegeles kostja ohutute töötingimuste tagamisega ning asjaolu, et aastate 1972-1988 ja 1993-2006 töökohapassid ei ole säilinud, kuna sel ajal kehtinud õigusaktid ei nõudnud nende säilitamist, ei anna alust asuda vastupidisele seisukohale.

rakendamise tõttu need puhkepausid (juhul kui töölised neid ka pidasid) ei kuulunud täiendavalt tasustamisele. Enne seda, kui hageja alustas tööd läbindajana, tutvustati talle ohutusjuhendit (III kd tl 69 – 70; 100 - 101), kahjuliku mõju vähendamise juhendit vibratsiooniga kokku puutuvatele ametikohtadele (III kd tl 71 – 74; 102 - 104). Seega oli hageja teadlik puurimisega kaasnevatest ohtudest (sh vibratsioonihaigusest) ning samuti pidi ta aru saama vajadusest vibratsioonihaiguse ennetamiseks jälgida kehtestatud puurimise aega, puurseadmete tehnilisi tingimusi ja ekspluateerimist, s.o hageja pidi järgima kostja poolt kehtestatud töökorraldust, kuid oma väitel hageja seda ei teinud. Eesti Energia peamehhaaniku poolt 17.09.2010 väljastatud tõendi kohaselt (II kd tl 70) kuni 2004-nda aastani käsi-elektripuurmasinaid remonditi ja teenindati tsentraliseeritud korras allmaa puurmasinate remonditöökojas; pärast iga teenindust ja purunemise juhtumitel pärast remonti, saades kätte korras käsi-elektripuurmasina, tööline kirjutas alla kättesaamise kohta käsielektripuurmasinate arvestusraamatusse. Ka tunnistaja G. M. ütlustega (II kd tl 119) on tõendatud asjaolu, et puurmasinatele tehti hooldusremonti, see fikseeriti kaustas, kuhu oli kirjutatud masina number, masina kasutaja, millal remonti toodi ja ära viidi. Seega on ebaõige hageja väide, et vibratsiooniohtlike instrumentide kohta ei peetud arvestust ja ei tehtud ennetusremonti.

kostja juures ning asjaolu, et ta rikkus töökorraldust, ei anna alust väita, et kostja rikkus hageja töö korraldamisel vibratsiooniohtlike tööriistadega seadusandluses ettenähtud kokkupuute ajalise kestvuse norme. Kostja on hageja väitele vastu vaielnud ning selgitanud, et töökorralduse kohaselt vahetuse jooksul oli kokkupuude vibratsiooniga ühe töötaja kohta 20 minutit, kusjuures vaheajaga 30 minutit, mil viidi läbi lõhkamistöid ning summaarne vibratsiooni kokkupuuteaeg oli oluliselt väiksem kehtestatud nõudest. Kostja väidet kinnitavad tunnistaja V. Š. ütlused, millede kohaselt oli kinnitatud AS Estonia Kaevandused peainseneri poolt instruktsioon nr 35, kus oli märgitud, kui kaua võib töötaja olla kontaktis vibratsiooniga; olid kehtestatud töö- ja puhkeaja normid ning tööajast ainult 2/3 võis tegeleda puurtöödega.

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Parandada Riigikohtu 22. aprilli 2013 määruses nr 3-7-1-2-184 hageja H.Š. isikukoodi ilmne ebatäpsus ja lugeda isikukoodi XXXX asemel õigeks isikukoodiks XXXXX .

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.