2-12-32425/19 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hageja nõue Swedbank AS (laenuandja, hageja) ja OÜ Forage (kustutatud, laenusaaja) sõlmisid 19.12.2006 laenulepingu nr 06-237981-JI, mille alusel andis hageja laenusaajale laenu 35 151,41 eurot. Laenusaaja kohustus tagastama laenu ja tasuma intresse osade kaupa iga kuu 19. kuupäeval kuni 19.12.2011. Laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise tagamiseks seati hüpoteek korteriomandile asukohaga Riia 31-4, Tartu. Hageja ja laenusaaja sõlmisid 21.08.2007 laenulepingu nr 07-148573-JI, mille alusel andis hageja laenusaajale laenu 14 380,12 eurot. Laenusaaja kohustus tagastama laenu ja tasuma intresse osade kaupa iga kuu 17. kuupäeval kuni 17.08.2012. Laenulepingutest tulenevate laenusaaja kohustuste nõuetekohase täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ning Ere-Marje Raidla (kostja, käendaja) 19.12.2006 käenduslepingu nr 06-237981-KÄ1 maksimummääraga 37 893,22 eurot ja 21.08.2007 käenduslepingu nr 07-148573-KÄ2 maksimummääraga 16 393,34 eurot. Kuivõrd laenusaaja laenulepingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud, ütles hageja 14.01.2010 laenulepingud üles ning teavitas 18.01.2010 sellest kostjat, paludes võlgnevuse tasuda. Kostja ei ole hagejale võlgnevust tasunud. Laenulepingust nr 06-237981-JI tulenev võlgnevus on kokku 22 982,80 eurot (põhinõue 11 825,10 eurot, intress 1145,10 eurot ja viivis 10 012,60 eurot), millest hageja nõuab põhiosa summas 9586,75 eurot. Laenulepingust nr 07148573-JI tulenev võlgnevus on kokku 17 440,88 eurot (põhinõue 11 077,07 eurot, intress 1429,72 eurot ja viivis 4934,09 eurot), millest hageja nõuab põhiosa summas 9586,75 eurot. Hageja nõuab kostjalt käenduslepingute alusel laenulepingute ülesütlemise tõttu tekkinud võlgnevuse väljamõistmist summas 19 173,49 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista viivise põhinõudelt 19 173,49 eurot lepingujärgses määras 0,15% päevas alates hagi esitamisest 22.08.2012 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja lisas oma nõude põhjendamiseks kohtule koopia 19.12.2006 laenulepingust nr 06237981-JI koos üldtingimuste ja maksegraafikuga, 19.12.2006 käenduslepingust nr 06-237981KÄ1 koos üldtingimustega, 19.12.2006 hüpoteegi seadmise lepingust ja asjaõiguslepingust, laenulepingu nr 06-237981-JI võlgnevuse arvestusest, 07.12.2009 kirjast käendusnõude esitamise kohta, 18.01.2010 teatisest, 21.08.2007 laenulepingust nr 07-148573-JI koos üldtingimuste ja maksegraafikuga, 21.08.2007 käenduslepingust nr 07-148573-KÄ2 ning laenulepingu nr 07-148573-JI võlgnevuse arvestusest (tl 7-44). Kostja vastus Kostja palub hagi jätta rahuldamata. Vastuse kohaselt on laenulepingu nr 06-237981-JI järgsed põhimaksed aegunud summas 3478,24 eurot ja laenulepingu nr 07-148573-JI järgsed põhimaksed summas 19 981,82 eurot. Kuivõrd aegunud nõuete kogusumma on suurem hagis nõutavast põhinõudest, siis puudub hagejal võimalus haginõuet kostja suhtes maksma panna. Kostja palub kohaldada aegumist ning jätta põhinõue rahuldamata. Kostja hinnangul välistab lepingulise viivisenõude (0,15% päevas) asjaolu, et laenulepingud on ülesütlemisega lõppenud ning ülesütlemise tagajärjeks on mõlema lepingupoole vabanemine lepinguliste kohustuste täitmisest. Lisaks tuleb arvestada, et koos põhinõudega aeguvad ka kõrvalnõuded. Kui põhinõue on aegunud, tuleb jätta rahuldamata ka kõrvalnõue. Hageja vastus kostja vastuväidetele Hageja jääb hagiavalduses esitatud nõuete juurde. Hageja märgib, et haginõue ei ole aegunud. Kõik kostja poolt nimetatud arved muutusid sissenõutavaks aastal 2009. Nende aegumistähtaeg algas nimetatud aasta lõppemisest. Kuna 2(7)

hagiavaldus on kohtusse esitatud 22.08.2012, siis ei ole kolme aastane aegumistähtaeg möödunud. Laenulepingute ülesütlemise järgselt ei ole laenusaaja ega kostja võlgnevuse katteks midagi tasunud. Laenulepingu nr 06-237981-JI põhiosa võlgnevuse katteks laekus 9778,49 eurot, mis saadi lepingu tagatiseks olnud kinnisasja realiseerimisest. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et tal puudub õigus pärast lepingute lõppemist nõuda kostjalt viivist lepingujärgses määras, kuivõrd tegemist on seadusest tuleneva õigusega. Kuna laenulepingute poolteks on äriühingud, kes sõlmisid lepingud oma majandustegevuses, siis ei ole kokkulepitud viivise määr ebaproportsionaalselt kõrge. Hageja on seisukohal, et sellise viivisemäära kasutamine lepingute olemusest ja sisust lähtuvalt ning lepingupoolte huvisid arvestades ei kahjusta kohustatud isikut ebamõistlikult ja sellega ei ole rikutud lepingupoolte õiguste ja kohustuste tasakaalu. Hageja pöörab tähelepanu veel asjaolule, et kostja puhul ei ole tegemist tarbijakäenduslepingutega, sest kostja laenusaaja ainukese juhatuse liikme ja osanikuna sõlmis osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks lepingud huvist ühingu majandustegevuse vastu. Kostja vastus hageja vastuväidetele Kostja ei jaga hageja seisukohta, et seadus võimaldab nõuda lepingujärgses määras viivist olukorras, kus leping on kehtivalt üles öeldud. Ülesütlemine kujundusõigusena lõpetab tulevikku suunatult kestvuslepingu. Kui nõustuda hagejaga, tähendaks see õigust nõuda lepingu edasist täitmist. Kostja arvates mõjutab lepingu ülesütlemisega kaasnev tagajärg võrdväärselt lepingulisi põhi- ja kõrvalkohustusi. Kostja hinnangul saab lepingujärgses määras nõuda viivist vaid kehtiva lepingu olemasolul. Kui leping on tulevikku suunatult üles öeldud, siis alates ülesütlemise jõustumisest lepingut sisuliselt ei eksisteeri ning järelikult ei saa eksisteerida ka lepingulist viivist. Sellises olukorras saaks nõuda üksnes seadusjärgset viivist, aga hageja seda ei nõua. Kui kohus nõustub kostjaga, et kestvuslepingu ülesütlemise järgselt ei saa nõuda lepingulist viivist, taotleb kostja viivise väljamõistmata jätmist. Lisaks avaldab kostja, et antud juhul on lepinguline viivis ca 7 korda suurem seadusjärgsest, tulenedes samas lepingu tüüptingimustest, mida kostja ei olnud võimeline mõjutama. Isegi kui kahe äriühingu vahelises suhtes võiks viivise määra mõistlikkust veel aktsepteerida, ei tähenda see, et taoline järeldus tuleks automaatselt panga ja füüsilise isiku vahelisse käendussuhtesse üle kanda. Kostja peab lepingulist viivist ebamõistlikult suureks ja osundab, et tüüptingimusi, mis näevad ette ebamõistlikult suure viivise, saab pidada tühisteks tingimusteks. Alternatiivselt taotleb kostja viivise vähendamist, kuivõrd kostja jaoks oleks viivise täiel määral väljamõistmine äärmiselt koormav. Kostjal puudub alates 11.09.2012 töökoht ning tema igakuine sissetulek erinevate toetuste näol on kokku ca 135 eurot. Kostja ülalpidamisel on 7-aastane laps. Kostjat aitavad ülal pidada tema vanemad, kuid seda ei saa käsitleda kostja sissetulekuna. Lisaks on kostjal täitmata kohustus Nordea panga ees kogusummas 38 000 eurot. Viivise vähendamise määra jätab kostja kohtu otsustada, märkides, et ilmselt on viivist mõistlik vähendada selliselt, et üle teatud kindla summa viivise arvestus ei ulatu. 10.12.2012 kohtuistung Hageja esindaja selgituse kohaselt jääb hageja oma nõude juurde. Kostjalt nõutakse vaid vähendatud põhinõuet ja lisanduvat viivist põhinõudelt lepingujärgses määras alates hagi esitamisest. Kostja esindaja selgituse kohaselt jääb kostja oma vastuväidete juurde, oodates ära kohtu argumendid. Kohtu põhjendused

- hageja ja OÜ Forage (kustutatud) vahel sõlmiti 19.12.2006 laenuleping nr 06-237981-JI (tl 712), mille alusel andis hageja laenusaajale laenu 35 151,41 eurot, mis tuli tagastada koos intressiga annuiteetmaksetena iga kuu 19. kuupäeval hiljemalt 19.12.2011 (tl 15-16); - hageja ning kostja vahel sõlmiti 19.12.2006 käendusleping nr 06-237981-KÄ1 (tl 13-14), millega kostja käendajana võttis endale kohustuse tagada solidaarselt põhivõlgnikuga laenulepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmist mitte rohkem kui 592 900 krooni (37 893,22 euro) ulatuses; lisaks seati laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise tagamiseks hüpoteek kostja korteriomandile asukohaga Riia 31-4, Tartu (tl 17-21); - hageja ja OÜ Forage (kustutatud) vahel sõlmiti 21.08.2007 laenuleping nr 07-148573-JI (tl 3236), mille alusel andis hageja laenusaajale laenu 225 000 krooni (14 380,12 eurot), mis tuli tagastada koos intressiga annuiteetmaksetena iga kuu 17. kuupäeval hiljemalt 17.08.2012 (tl 37); - hageja ning kostja vahel sõlmiti 21.08.2007 käendusleping nr 07-148573-KÄ2 (tl 38-39), millega kostja käendajana võttis endale kohustuse tagada solidaarselt põhivõlgnikuga laenulepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmist mitte rohkem kui 256 500 krooni (16 393,34 euro) ulatuses; lisaks tagas laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmist Tarvo Roosimägi käendus; - laenusaaja põhivõlgnikuna rikkus oma lepingulisi kohustusi, mistõttu ütles hageja 14.01.2010 laenulepingud üles ning teavitas 18.01.2010 sellest kostjat, paludes võlgnevuse tasuda hiljemalt 02.02.2010 (tl 30, 31); - laenulepingute ülesütlemise järgselt ei ole laenusaaja ega kostja võlgnevuse katteks midagi tasunud; laenulepingu nr 06-237981-JI põhiosa võlgnevuse katteks laekus 29.04.2011 9778,49 eurot, mis saadi tagatise (korteriomandi) realiseerimisest; - laenulepingust nr 06-237981-JI tulenev võlgnevus kokku on 22 982,80 eurot (põhinõue 11 825,10 eurot, intress 1145,10 eurot ja viivis 10 012,60 eurot) (tl 22-27), millest hageja nõuab kostjalt põhiosa summas 9586,75 eurot; - laenulepingust nr 07-148573-JI tulenev võlgnevus kokku on 17 440,88 eurot (põhinõue 11 077,07 eurot, intress 1429,72 eurot ja viivis 4934,09 eurot) (tl 40-44), millest hageja nõuab kostjalt põhiosa summas 9586,75 eurot.

7.Hageja nõuab kostjalt viivise väljamõistmist põhinõudelt lepingujärgses määras 0,15% päevas alates hagi esitamisest 22.08.2012 kuni põhinõude täitmiseni laenulepingute üldtingimuste p 10.1, VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel. Kohtuvaidluse teesides on hageja märkinud, et ei nõua kostjalt viivist rohkem kui põhinõue. Laenulepingute üldtingimuste p 10.1 kohaselt on pangal õigus arvestada viivist lepingu põhitingimustes fikseeritud määra alusel. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Laenulepingutest nähtuvalt on lepingu põhitingimustes fikseeritud viivise määraks 0,15% päevas (p 2.15 ja p 2.8). Kostja on seisukohal, et lepingulise viivisenõude esitamise välistab asjaolu, et laenulepingud on ülesütlemisega lõppenud. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et hagejal ei ole õigus nõuda viivist kokkulepitud määras. Kohus märgib, et kokkulepped, mille sisu ei ole lepingu kui sellise täitmine, vaid esmajoones poolte õiguskaitsevahendite reguleerimine lepingu rikkumise juhuks, jäävad kehtima ka lepingu lõppemise korral ning lepingupoolel on võimalik neist lähtuda.

VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks nii lepingutingimus, mis on välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes, kui ka muu ilma läbirääkimisteta eelnevalt välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Seega on tüüptingimuste kasutamise peaprobleemiks ühe lepingupoole lepinguvabaduse piiramine faktiliselt üksnes lepingu sõlmimise vabadusega. VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Selleks, et lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi. Antud juhul ei ole hageja käesolevas kohtumenetluses tõendanud, et oleks vaidlusaluse viivise määra 0,15% päevas laenusaajaga individuaalselt kokku leppinud. Hageja on hoopis väitnud, et tegemist on äriühingutevahelistes suhetes tavapärase viivise määraga ja et laenusaajal oli sellise määraga mittenõustumisel võimalik/õigus jätta leping sõlmimata (kui selline määr kostjale ei sobinud, oleks võinud ta jätta lepingud sõlmimata). Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et viivise määra näol 0,15% päevas on tegemist tüüptingimusega VÕS § 35 lg 1 mõttes. VÕS § 42 lg 1 (19.12.2006 ja 21.08.2007 kehtinud redaktsioon) sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Kohus märgib, et üldjuhul puudutab tühisus üksnes seadusega vastuolus olevat kokkulepet või selle osa ega mõjuta lepingu kui terviku kehtivust. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohtu hinnangul on hageja ja laenusaaja vahel sõlmitud laenulepingute p-d 2.15 ja 2.8 tühised 0,15% suuruse viivise määra tõttu, sest viivisenõudega sellises määras (54,75% aastas) on laenusaaja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuigi laenusaaja ei olnud tarbija, on see tingimus kohtu arvates VÕS §-le 44 tuginedes selles osas ka tema suhtes ebamõistlikult kahjustav. Kuna kokkulepitud viivise määr on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine VÕS § 42 lg 1 järgi, tuleb VÕS § 41 kohaselt tühise tingimuse asemel kohaldada seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Kohtu arvates asub tühise tingimuse asemele käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud regulatsioon, s.t kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (vt kohtu põhjenduste p 7). Hageja ja laenusaaja on 21.08.2007 leppinud kokku, et laenulepingu nr 07-148573-JI järgne intressimäär on 14% aastas (p 2.6). Kohus on seisukohal, et lepingupoolte huvisid arvestades on tegemist mõistliku intressimääraga, mis ei kahjusta teist lepingupoolt ebamõistlikult ja et intressimäära korral 14% aastas ei ole lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Kohtu hinnangul on hageja lisanduva viivise nõue põhjendatud. Kohus märgib, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Viivise rakendumine on sõltunud kostjast enesest (lepingute mittekohane täitmine).