Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

avaldama Õhtulehe veebiväljaandes sama kirjasuuruse ja fotoga kui Artikli pealkiri veebiväljaandes järgnev teade: „Õhtulehes 29.05.2012.a avaldatud artikkel sisaldab AA kohta ebaõigeid väiteid. Peaminister AA ei ole öelnud, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid

kuulatakse pealt.“ Teade peab olema avaldamise päeval esilehel asuval „avalehe“ tekstiribal nähtav ajavahemikul kella 08.00-st kuni 20:00-ni, pärast seda kuni 7 päeva kestel nähtav veebiväljaande rubriigist „uudised“ ja pärast seda kättesaadav Õhtulehe veebiväljaande arhiivist piiramata aja jooksul.

Hageja nõue ja selle põhjendused AS SL (edaspidi kostja) poolt väljaantavas ajalehes ilmus 29.05.2012.a artikkel pealkirjaga “Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt” (edaspidi „Artikkel“). Nimetatud Artikkel ilmus paberväljaandes ja oli kättesaadav ka kostja poolt hallatavas veebiväljaandes aadressil http://www.ohtuleht.ee/478775. Artikli pealkirjas omistati peaminister AAile tsitaat: “Poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt.“ Nimetatud tsitaat ei kuulu hagejale ja ei kajasta tegelikkuses hageja poolt avaldatut. Päev enne artikli ilmumist, 28.05.2012.a küsiti hagejalt kommentaari seoses erakonna rahastamisküsimustega. Muuhulgas kommenteeris hageja seda, kas on usutav, et varjatud annetuse tegemises lepitakse kokku telefoni teel. Hageja leidis, et see ei ole usutav, ning viitas oma sõnavõtus Eesti poliitikute ja ärimeeste seas valitsevale ebaratsionaalsele pealtkuulamishirmule ja avaldas selle üle kahetsust: „On kahju, et Eestis on selline olukord kujunenud, aga paraku on see nii, et ettevõtete juhid, ammugi mitte erakonna peasekretärid ei eelda, et nende telefonikõnesid ei kuulata pealt. Eeldus on pigem selline, et kõik telefonikõned on salvestatavad ja sisuliselt avalikud.“ Eeltoodud lausele järgnevalt meenutas hageja oma sõnavõtus seda, et 2009.a olid juba avalikuks tulnud maadevahetuse kriminaalasjas tehtud pealtkuulamiste materjalid – meedias laialdast kajastust leidnud lekkinud toimikumaterjalid süvendasid hageja hinnangul veelgi pealtkuulamishirmu tekkimist. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja oma sõnavõtus kordagi väitnud, et ärimeeste ja poliitikute telefone Eestis ka tegelikult pealt kuulatakse. Selgitamaks hageja sõnavõtu tausta, tuleb märkida, et probleemi irratsionaalsest pealtkuulamishirmust Eesti ühiskonnas on käsitlenud meedias, ja sellest räägib oma aastaraamatus ka Kaitsepolitseiamet, millega hageja oli eelnevalt tutvunud: „Paradoksaalselt kohtab Eesti ühiskonnas ja meedias sagedamini spekulatsioone ja ebaratsionaalseid hirme seoses meie oma julgeolekuasutuste võimetega, sealhulgas pealtkuulamisega. Samas on teada, et Eesti oma julgeolekuasutused sekkuvad sõnumi saladusse eranditult üksnes kohtu loal. Teiste riikide territooriumilt lähtuva signaalluure suhtes seda väita ei saa.“

Hageja sõnavõtust („On kahju, et Eestis on selline olukord kujunenud, aga paraku on see nii, et ettevõtete juhid, ammugi mitte erakonna peasekretärid ei eelda, et nende telefonikõnesid ei kuulata pealt. Eeldus on pigem selline, et kõik telefonikõned on salvestatavad ja sisuliselt avalikud.“) tuleneb sõnaselgelt, et hageja ütles, et kahjuks osad inimesed eeldavad, et neid kuulatakse pealt – mitte, et seda tegelikkuses tehakse. Sellest johtuvalt ei vasta ka tegelikkusele kostja poolt hagejale omaalgatuslikult omistatud tsitaat: „Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt.“ Artikli pealkirjas sisalduvat ja kogu Artiklist tulenevat ebaõiget juhtmõtet selle kohta, et peaministri arvates kuulatakse poliitikuid ja ärimehi pealt, kordab kostja täiendavalt ka Artikli esimeses lõigus. Artikli esimese lõigu kohaselt leidis AA, et kuna tõenäoliselt kuulatakse Eestis telefonikõnesid pealt, pole SM väide, et KM leppis annetuse tegemise kokku telefoni teel, usutav. („Peaminister AAv äitis eile, et kuna kõigi eelduste kohaselt kuulatakse Eestis telefonikõnesid pealt, siis ei usu ta SM väidet, et KM leppis varjatud annetusetegemise kokku telefonitsi.“). Artikli pealkirjast ja selle sisust tulenevat AA omistatud valeväidet, mille kohaselt kuulatakse Eestis ettevõtjaid ja poliitikuid pealt, kinnitab juba paberlehe esileheküljel, esitades retoorilise küsimuse „Kas meie telefone kuulatakse pealt?“, millele vastatakse lehe poolt väljamõeldud tsitaadiga AA : „A : pigem on see nii“. Seega juba esilehel (lisaks paberväljaande teisele leheküljele ja veebiväljaandele) avaldatakse hageja kohta ebaõigeid faktiväiteid. Hageja esindaja esitas 31.05.2012.a kostjale nõudekirja ebaõigete andmete ümberlükkamiseks. Kostja vastas sellele 01.06.2012.a ja keeldus andmete ümberlükkamisest. Kostja on 29.05.2012.a artikli „Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt“ pealkirja ja sisuga eiranud AA poolt tehtud sõnavõtu sisu ja omistanud talle laused, mida viimane ei ole kunagi avaldanud. Kostja poolt hagejale 29.05.2012.a Õhtulehes omistatud erinevate moonutatud faktiväidete (esilehel, artikli pealkirjas, artiklis juhtmõttes – rasvases kirjas) sisu on järgmine: AA ütles, et poliitikute ja ärimeeste telefonikõnesid kuulatakse pealt. Kuna tegelikkuses ei ole hageja kunagi väljendanud seisukohta, mille kohaselt kuulatakse Eestis poliitikute ja ärimeeste telefonikõnesid pealt (on vaid viidanud poliitikute ja ärimeeste seas levivale sellesisulisele hirmule), on vastupidiste väidete avaldamine käsitletav tema isikuõiguste riivena. Võlaõigusseaduse (edaspidi: VÕS) § 1047 lg 4 kohaselt võib kannatanu ebaõigete andmete avaldamise korral andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Kostja on võtnud vastuses nõudekirjale positsiooni, mille kohaselt on kostja avaldanud vaidlusaluse artikli peakirjas vaid väärtushinnangu, mistõttu puudub hagejal alus nõuda selle ümberlükkamist. Kostja leiab, et väärtushinnang on nii pealkiri „Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt“ kui ka esilehe nupuke „Kas meie telefone kuulatakse pealt? A : pigem on see nii“. Need väärtushinnangud tuginevad kosja hinnangul hageja tsitaadile „On kahju, et Eestis on selline olukord kujunenud, aga paraku on see nii, et ettevõtete juhid, ammugi mitte erakonna peasekretärid ei eelda, et nende telefonikõnesid ei kuulata pealt. Eeldus on pigem selline, et kõik telefonikõned on salvestatavad ja sisuliselt avalikud.“ Kostja seisukoht, et väide „Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt“ kujutab endast väärtushinnangut, on väär. Esiteks, tuleneb juba kõne all oleva väite avaldamise kirjapildist, et tegemist on AA poolt avaldatud väitega. Seda kinnitab sõna „peaminister“ järel olev koolon. Koolonit kasutatakse Eesti Ortograafia kohaselt 5 juhtumil, millest konteksti arvestades on asjakohane teine juhtum ehk „koolon pannakse saatelause ja talle järgneva otsekõne vahele: Eesti vanasõna ütleb „Habe kasvab kiiremini kui aru“. Saatelause iseloomustab väite (s.o otsekõne) allikat, avaldajat. Käesoleval juhul kasutas koolonit just samal eesmärgil, s.t saatelauseks on „peaminister“ ehk väite allikas, avaldaja ning otsekõneks ehk väiteks on „poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt“. Teiseks, isiku kohta mistahes andmeid sisaldavat lauset käsitletakse kohtupraktikas faktiväitena. Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus ja väärus on

kohtumenetluses tõendatav. Artikli pealkirjas „Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt“ omistatakse hagejale tsitaat selle kohta, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt. Seega on kostja avaldanud faktiväite, et hageja on öelnud, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt. See, kas hageja ütles, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt, on tõendatav, st selle suhe tegelikkusega kontrollitav – hageja kas ütles, et poliitikuid ja ärimehi kuulatakse pealt, või mitte. Teist võimalust ei ole. Lugedes hageja tegelikku tsitaati, ei ole hageja talle omistatud lauset öelnud. Kostjale kuulub meediaväljaanne, kelle eesmärgiks on avalikkusele tähtsust omava teabe vahendamine. Ajakirjandus teenib avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta. Kui kõik teave, mida kostja edastab, tuginedes välismaailmast saadud kogemusele, oleks käsitletav väärtushinnanguna, ei oleks võimalik ühtegi ajakirjanduses avaldatud väidet ümber lükata, kuna absoluutselt kõik vahendatu põhineb teataval määral ajakirjaniku arusaamal sellest tegelikkusest, mida ta kogeb ja lugejaile vahendab. See ei saa aga kostjalt võtta ära kohustust anda teavet sellisel moel, et see teave oleks vastavuses tegelikkusega. Ka Eesti ajakirjanduseetika koodeks kohustab ajakirjandusorganisatsiooni kandma hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon (p 1.4). Punkt 4.11 sätestab, et pealkirjad ei või auditooriumi eksitada. Antud juhul on kostja poolt hagejale omistatud valeväide auditooriumit oluliselt eksitav, mistõttu on hagejast jäetud mulje kui isikust, kes ei usalda Eesti õiguskorda, ning kelle meelest on normaalne, et igapäevaselt leiavad aset massilised õigusrikkumised. Nõnda ruttavad hagejale alusetult omistatud väidet selle kohta, et Eestis poliitikute ja ärimeeste kõnesid pealt kuulatakse, oma pressiesindaja vahendusel ümber lükkama nii Kaitsepolitseiamet kui riigiprokuratuur (Artiklis: „Julgeolekuasutused ja uurimisasutused saavad telefonikõnesid pealt kuulata üksnes seadusest tulenevatel juhtudel ja igal konkreetsel juhul annab selle loa eranditult kohtunik“; „Seega väär on mõneti leviv arusaam, et politsei või mõni muu asutus kuulab kedagi suvaliselt ja kontrollimatult pealt.“). Šokeeritust hr A „väite“ üle avaldab ka AA , kes leiab artiklis, et „See on väga julge väljaütlemine peaministri poolt. See tähendab, et peaminister ei usu meie põhiseadusesse.“ Kostja on asunud seisukohale, et kuna KAPO pressiteade „Kapo: telefonikõnede pealtkuulamiseks on vaja kohtuniku luba“ ilmus ERRis 28.05.2012.a kell 15:01, on ebaõige väide, et erinevad ametid ruttasid hagejale kostja poolt omistatud väiteid ümber lükkama. Hageja sellega ei nõustu. Kogu kostja artikkel on üles ehitatud selliselt, et toetada Õhtulehe esilehel ja pealkirjas esitatud väidet. ERRis ilmunud Kaitsepolitseiameti pressiesindaja vastavasisulised kommentaarid on antud ERRile, kes viidatud artiklist nähtuvalt oli tollel ajahetkel veel ekslikul arusaamal, et „Reformierakonna esimees ning peaminister AA ütles täna Postimehele, et telefonikõnede pealtkuulamise tõttu peab ta absoluutselt ebausutavaks väidet, nagu oleks partei endine peasekretär KM leppinud varjatud annetuse tegemises kokku telefoni teel.“ (ning küsis seega ka kommentaari eeltoodud valeväite valguses). Tulenevalt Riigikohtu praktikast, peab ebaõigete andmete ümberlükkamisele viitav teade Õhtulehes saama sama tähelepanu osaliseks kui ebaõigeid andmeid sisaldav artikkel. Hageja palub AS-il lükata ümber ebaõige faktiväide selle kohta, nagu oleks AA väitnud, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt, avaldades: käesolevas tsiviilasjas otsuse jõustumisele järgneval tööpäeval ilmuvas Õhtulehe paberväljaande teisel leheküljel sama kirjasuuruse ja fotoga kui Artikli pealkiri järgnev teade: „Õhtulehes 29.05.2012.a avaldatud artikkel sisaldab AA kohta ebaõigeid väiteid. Peaminister AA ei ole öelnud, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt.“, sama Õhtulehe paberväljaande esilehel, kus avaldatakse punktis 1.1. märgitud teada, järgnev märge „ lükkab ümber AA kohta avaldatud ebaõige faktiväite – vt lk 2“. Märge tuleb avaldada paberlehe esilehel samas kohas ja samal viisil ehk vasakul pool, sama suures kirjas kui 29.05.2012.a lehes avaldatud tekst ebaõigete andmetega (Kas meie telefone kuulatakse pealt? A : pigem on see nii“) ja koos sama fotoga; käesolevas tsiviilasjas otsuse jõustumisele järgneval tööpäeval Õhtulehe veebiväljaandes sama kirjasuuruse ja fotoga kui Artikli pealkiri veebiväljaandes järgnev teade: „Õhtulehes

29.05.2012.a avaldatud artikkel sisaldab AA kohta ebaõigeid väiteid. Peaminister AA ei ole öelnud, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt.“ Teade peab olema avaldamise päeval esilehel asuval „avalehe“ tekstiribal nähtav ajavahemikul kella 08.00-st kuni 20:00-ni, pärast seda kuni 7 päeva kestel nähtav veebiväljaande rubriigist „uudised“ ja pärast seda kättesaadav Õhtulehe veebiväljaande arhiivist piiramata aja jooksul. Õhtulehe veebiväljaande arhiivis olevale artiklile „Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt“ lisada link eespool p-s 1.3. nimetatud teatele. Hageja palub jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Hageja 18.07.2012 seisukohas kostja 29.06.2012 vastusele hageja märgib, et kostja vastuse põhiteesiks näikse olevat see, et kostja ei ole omistanud hagejale väidet „Poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt“. Kostja leiab, et tema poolt Õhtulehes avaldatud laused „Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt“ ja „Kas meie telefone kuulatakse pealt? A : Pigem on see nii“ ei ole faktiväited, vaid väärtushinnangud. Hageja leiab, et kostja eespool toodud väide on alusetu ja väär. Kosja poolt Õhtulehes avaldatu on faktiväide. Isiku kohta mistahes andmeid sisaldavat lauset käsitletakse kohtupraktikas faktiväitena. Faktiväide on kontrollitav, selle tõesus ja väärus on kohtumenetluses tõendatav. Artikli pealkirjast Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt tulenevalt sedastatakse, et hageja ütles, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt (sama tuleneb teisest, esikaanel avaldamist leidnud pealkirjast – Kas meie telefonikõnesid kuulatakse pealt? A : pigem on see nii.). Puht lauseehituslikult ei ole võimalik pealkirjas sisalduvat teavet kuidagi teisiti mõista. Ei saa olla vaidlust, et pealkirja lugedes saab lugeja aru, et peaminister ütles, et poliitikute ja ärimeeste telefonikõnesid kuulatakse pealt. See, kas hageja ka tegelikkuses ütles, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt, on tõendatav, st selle suhe tegelikkusega kontrollitav – hageja kas ütles, et poliitikuid ja ärimehi kuulatakse pealt, või mitte. Teist võimalust ei ole. Vaadates hageja tegelikku tsitaati, ei ole hageja talle omistatud lauset öelnud. Seega, kostja poolt avaldatud väide, mille kohaselt on hageja justkui öelnud, et Eestis kuulatakse poliitkuid ja ärimehi pealt, on üheselt mõistetavalt faktiväide (s.t kontrollitav ja andmeid sisaldav). Lisaks, nagu nähtub eelkirjeldatust, on sisu poolest tegemist vale faktiväitega. Lisaks, faktiväide väljendab andmeid tegelikkuse kohta (a’la keegi tegi või ütles midagi). Väärtushinnang sisaldab avaldaja isiklikku arvamust, seisukohta faktiväite kohta. Kui kostja kirjutab oma väljaandes, et „Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt“ ja esitab oma väljaande esilehel küsimuse „Kas meie telefone kuulatakse pealt“, millega vastab ise väljamõeldud tsitaadiga hagejalt „A : pigem on see nii“, on selge, et kostja annab avalikkusele infot selle kohta, mida hageja väidetavalt ütles (ehk kostja tsiteerib hagejat). Nagu kostja vastuses ja esitatud hagiavaldusest selgub, ei ole A. A tegelikkuses kunagi midagi sellist öelnud. Seega, väide: „Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt“, ei sisalda Õhtulehe arvamust, vaid kajastab väidetavalt peaministri poolt öeldut (ehk siis andmeid tegelikkusest). Seejuures on oluline ka asjaolu, kellele on avaldatud väide omistatav. Olukorras, kus väide omistatakse kolmandale isikul (käesoleval juhul A. A ), siis kuidas saab olla tegemist Õhtulehe väärtushinnanguga!? Kostja väite analüüsimisel, et tegemist on väärtushinnanguga, on oluline võtta arvesse ka seda, millises rubriigis Artikkel avaldati. Seda ei avaldatud „arvamus“ rubriigis, kus Õhtulehe ajakirjanik või toimetaja päevakajalistel teemadel oma arvamust avaldab, vaid see avaldati Eesti uudiste rubriigis. Uudised kajastavad fakte tegelikkusest, mitte seda, et Õhtulehel on kujunenud arvamus. See, et A. A ei ole kunagi öelnud, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt, on üks üheselt nähtav samas Artiklis avaldatud A. A poolt tegelikkuses (ja teises kontekstis) avaldatud tsitaadist, kus A. A räägib ettevõtjate ja poliitikute seas eksisteerivast eeldusest; samuti möönab kostja oma vastuses, et Artikli pealkirjas avaldatu ei ole A. A i poolt tegelikkuses öeldu. Seega on

kostja poolt avaldatu näol tegemist faktiväitega ja mitte väärtushinnanguga. Faktiväide on väär ja hageja poolt tegelikkuses avaldatut oluliselt moonutav. Hagi rahuldamise seisukohast ei ole oluline, kas tegemist on tsitaadi või muu faktiväitega (mis iganes vormis esitatuna), vaid ainuüksi see, et kas tegemist on faktiväite või väärtushinnanguga. Faktiväide võib olla esitatud väga erinevas vormis, s.h tsitaadina. Olgugi, et hageja on veendumusel, et käesoleval juhul on kostja avaldanud faktiväite just nimelt tsitaadi vormis ning jutumärkide puudumine ei väära seda, siis sellest hoolimata palub hageja kohtul hagiavaldus rahuldada ka situatsioonis, kus kohus asub seisukohale, et avaldatud lause näol ei ole tegemist A. A omistatud moonutatud tsitaadiga, vaid lihtsalt vale faktiväitega. Seejuures on tähelepanuväärne, et kostja ei ole oma vastuses sisuliselt põhistanud, miks on tema arvates tegemist väärtushinnanguga. Kostja vastusest saab küll teda, kuidas Eesti Keele Instituudi käsiraamatu kohaselt on paslik tähistada kirjakeeles tsitaati, kuid millele rajanevalt asub kostja seisukohale, et tema poolt A. A omistatud väide on hoopiski tema enda väärtushinnang, jääb kostja vastusest selgusetuks. Mis puutub kooloni ja jutumärkide kasutamist ning tsitaadi „nõuetekohast“ märgistamist, siis on määrav see, kuidas saab mõistlik inimene kirjapandust aru. Hageja nõustub, et ortograafiaõpikud peegeldavad küll valitsevat kokkulepet keelemärkide kasutamise kohta, kuid samaaegselt on avaldatu hindamisel oluline ka viis, kuidas konkreetne isik on harjunud keelemärke kasutama. Nõnda on 29.05.2012 avaldanud esilehel järgmise faktiväite: „Kas meie telefonikõnesid kuulatakse pealt? A : pigem on see nii“. Hageja hinnangul kujutab lausejupp „pigem on see nii“ A. A omistatavat tsitaati, s.o vastust ajakirjaniku küsimusele. Nii nagu Artikli pealkiri on ka see lausejupp jutumärkidega eraldamata. Seega on Õhtulehele omane jutumärkide valikuline kasutamine tsitaadi avaldamisel. Samas rõhutab hageja veel kord, et oluline on see, kuidas mõistlik inimene neid väiteid lugedes nendest aru saab – Kas meie telefonikõnesid kuulatakse pealt? A : pigem on see nii. Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt. Hageja hinnangul ei ole võimalik saada nendest väidetest aru teist moodi, kui et A. A on öelnud: „poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt.“ A. A ei ole aga seda kunagi öelnud. Seega tegemist on vale faktiväitega, mis esitatud tsitaadina. Kostja vastus Kostja ei võta hagi õigeks ega tunnista hagis tema vastu suunatud nõudeid. Kostja vaidleb hagile vastu täies ulatuses. Hagi on põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele. Kostja avaldas 29. mail 2012. a artikli pealkirjaga „Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt“ ja sama ajalehe esikaanel teksti: „Kas meie telefonikõnesid kuulatakse pealt? A : pigem on see nii“. Kostja ei ole omistanud A. A tsitaati: „Poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt.“ Tegemist ei ole tsitaadi, vaid väärtushinnanguga, mis on tuletatud A.A i poolt ajalehehele Postimees avaldatust. Ainus tsitaat, mida kostja A. A omistab, on ära toodud vaidlusaluse artikli alguses ja jutumärkides: „On kahju, et Eestis on selline olukord kujunenud, aga paraku on see nii, et ettevõtete juhid, ammugi mitte erakonna peasekretärid ei eelda, et nende telefonikõnesid ei kuulata pealt. Eeldus on pigem selline, et kõik telefonikõned on salvestatavad ja sisuliselt avalikud.“. Nimetatud tsitaat on esmakordselt avaldatud ajalehe Postimees 28. mai 2012. a artiklis „A : M poleks telefonitsi annetust küsinud“ . Ühtlasi avaldati kogu artikkel ajalehe Postimees veebiväljaandes 29. mail 2012. a kell 00:00. Ajalehe Postimees 28. mai 2012. a toimetuse kommentaari rubriigis avaldas AS artiklis „Eksitav pilt Eestist“ järgmise seisukoha A. A vaidlusaluse tsitaadi kohta: „Otsustasin siiski, et ei hakka ilmselgelt jabural teemal vaidlema. Paraku läks mööda mõni tund ja peaminister AA ütles Postimehe ajakirjaniku küsimustele vastates, et kahjuks on olukord selline, et „ettevõtete juhid, ammugi mitte erakonna peasekretärid ei eelda, et nende telefonikõnesid ei kuulata pealt“. Iga

lugeja võib ise järeldada, et laialdase pealtkuulamisega ei tegele peaministri hinnangul mitte välisriikide luure, vaid Eestis korruptsioonitõrje eest vastutav kaitsepolitseiamet.“ ASavaldas oma Twitteri kontol XXX järgmise teksti „Justiitsminister on kohe uurimise all, aga ametis. Peaminister vaatab kõrvalt ja ütleb, et kõiki telefone kuulatakse. Eksitav pilt Eestist.“ Eelnevalt avaldas ajaleht Postimees oma veebiväljaandes 28. mail 2012. a kell 12:12 artikli: „A : M ei saanud varjatud annetamist kokku leppida telefoni teel“. Selle artikli täpsustatud versioonis sisaldub nii vaidlusalune tsitaat kui ka ajalehe Postimees kokkuvõte ehk juhtlause sellest, mida A. A ütles: „Reformierakonna esimees, peaminister AA ütles, et kuna telefonikõnesid kuulatakse Eestis kõigi eelduste kohaselt pealt, peab ta absoluutselt ebausutavaks väidet, nagu oleks partei endine peasekretär KM leppinud varjatud annetuse tegemises kokku telefoni teel.“. Vaidlusaluse tsitaadi kohta küsis ajaleht Postimees ka arvamust Kaitsepolitseiametilt. Kaitsepolitseiameti seisukoht on ära trükitud ajalehe Postimees artiklis ja vahetult vaidluse aluseks olevale tsitaadile järgnevalt: „Kaitsepolitsei ei nõustunud väitega, nagu kuulataks Eestis telefonikõnesid laialdaselt pealt. Ameti teatel on julgeoleku- ja uurimisasutustel võimalik kõnesid pealt kuulata üksnes seadusest tulenevatel juhtudel ning igal konkreetsel puhul vajab see kohtuniku luba. Peale selle nõuab pealkuulamine kaitsepolitsei kinnitusel ka väga palju tööjõudu ja aega.“. Ajalehes Postimees avaldatud artikli põhjal avaldas Eesti Rahvusringhääling 28. mai 2012. a uudise „A i sõnul kuulatakse suurettevõtjaid ja poliitikuid pealt“ . Selle uudise juhtlause on järgmine: „Telefonikõnede pealtkuulamise tõttu Eestis peab Reformierakonna esimees, peaminister AA absoluutselt ebausutavaks väidet, nagu oleks partei endine peasekretär KM leppinud varjatud annetuse tegemises kokku telefoni teel.“ Eesti Rahvusringhääling avaldas 28. mail 2012 kell 15:01 uudise: „Kapo: Telefonikõnede pealtkuulamiseks on vaja kohtuniku luba“ . Selles artiklis omistab Eesti Rahvusringhääling tulenevalt vaidlusalusest tsitaadist A. A järgmise väite: „Reformierakonna esimees ning peaminister AA ütles täna Postimehele, et telefonikõnede pealtkuulamise tõttu peab ta absoluutselt ebausutavaks väidet, nagu oleks partei endine peasekretär KM leppinud varjatud annetuse tegemises kokku telefoni teel.“ Artiklis on antud sõna ka Kaitsepolitseiameti pressiesindaja HP: „P sõnul on kaitsepolitseiamet oma aastaraamatus juhtinud tähelepanu teiste riikide tehnilisele võimele Eesti GSM ja muud raadiosidet pealt kuulata.“. Eesti Vabariigi President tegi tulenevalt vaidlusalusest tsitaadist avalduse, mis avaldati 31. mail 2012. a 15:11 Postimehe arvamusportaalis. President kirjutas: „Viimasel nädalal Eesti juhtivate poliitikute suust kõlanud mõtteavaldused massiliste pealtkuulamiste ja muude õigusrikkumiste kohta riivavad hea maitse ja usutavuse piire.“ Ajalehes Postimees esmakordselt avaldatud tsitaadi on kostja avaldatud ilma igasuguste muudatusteta. Vaidlus on selles, kuidas käsitleda Õhtulehe 29. mai 2012. a lehekülgedel 2-3 avaldatud pealkirja „Peaminister: poliitikute ja äri-meeste kõnesid kuulatakse pealt“ ning esilehel avaldatud pealkirja „Kas meie telefone kuulatakse pealt? A : pigem on see nii“. Täpsemalt on poolte vahel vaidlus selles, kas Õhtulehe 29. mail 2012 lehekülgedel 2-3 avaldatud pealkirja „Peaminister: poliitikute ja äri-meeste kõnesid kuulatakse pealt“ ning esilehel avaldatud pealkirja „Kas meie telefone kuulatakse pealt? A : pigem on see nii“ on ajalehe Postimees esmakordselt avaldatud tsitaadi tuletised (väärtushinnangud) või uued tsitaadid. Kui on uus tsitaat, siis on tegemist uue faktiväitega, mille ümberlükkamisele kohaldatakse VÕS § 1046 lõiget 4. Kui tegemist ei ole uue tsitaadiga, vaid tuletisega samast tsitaadist, siis on tegemist õiguslikus mõttes väärtushinnanguga, millele VÕS § 1046 lõiget 4 ei rakendata. Kostja on seisukohal, et pealkirjades avaldatu ei ole tsitaat tulenevalt eesti keele reeglitest, vaid tegemist oli kohase tuletisega ajalehes Postimees avaldatud tsitaadist. Hageja leiab, et vaidlusalused pealkirjad on tsitaadid, kuna nendes kasutataks koolonit. Seejuures viitab hageja Eesti ortograafia 2005. a väljaandele. Kostja viitab Eesti Keele Instituudi veebilehel asuvale Eesti keele

käsiraamatule ja selgitab järgmist. Esiteks pannakse eesti keeles tsitaat jutumärkidesse. Põhimõtteliselt võib tsitaat olla muust tekstist erineval viisil esile toodud (nt kursiiviga), kuid kindlasti ei ole koolon otsekõne, tsitaadi piisav tunnus. Hageja väide, et tegemist on juhtumiga, kus koolon eristab saatelauset ja talle järgnevat otsekõne, on väär, kuna otsekõne peaks olema jutumärkides. Jutumärkide puudumine näitab, et tegemist ei ole otsekõnega, mistõttu ei ole ka antud juhul tegemist hageja poolt toodud näitega. Teiseks – koolon ei ole üldse tsitaadi vajalik tunnus. Koolonit pole vaja isegi siis, kui tsitaat järgneb allikale, sest tsiteeritav lause või väljend võib järgneda tsitaadi algallikale vabalt ka ilma koolonita. Kolmandaks tsitaatide puhul koolonit üldse ei kasutatagi, välja arvatud loetelu korral. Neljandaks – tsitaatide puhul soovitab Eesti Keele Instituut koolonit üldse mitte kasutada. Viiendaks – asjaolu, et kostja eristab selgelt tsitaati ja muul viisil teise isiku kõne edasiandmist on selgelt näha, kui võrrelda vaidlusaluse artikli pealkirja ja alapealkirja. Pealkiri on ilma igasuguste jutumärkideta järgmine – Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt. Alapealkiri on aga AA tsitaat, kus selgelt kasutatakse jutumärke – AA : „Demokraatlikus riigis ei tohi inimesed elada jälitushirmus.“. Kuuendaks – tsitaadiga ei saa olla tegemist ka seetõttu, et puudub saatelause. Tsitaadi puhul on vajalik teksti ja algallika sidumine, mille puhul kasutatakse tavapäraselt näiteks sõnu ütles, arvas, sõnas, lausus jne. Seega vaidlusalused pealkirjad ei ole tsitaadid. Seetõttu on lubatud kasutada ka teistsugust sõnastust, kui algne tekst. Seetõttu asjaolu, et täpselt sellises järjestuses sõnu ei ole A. A suust tulnud, ei olegi tähtis antud juhul. Kuna tegemist ei ole algse teksti täpse edasiandmisega, siis on tegemist algse teksti tõlgendamisega ehk hinnangu andmisega sellele, mida algselt kõneleja ütles. See, kas selline hinnang ehk tõlgendus on korrektne või mitte ning kas see on õigusvastane või mitte, hinnatakse väärtushinnangu sätete aluse. Kostja leiab, et tegemist oli kohase väärtushinnanguga varem avaldatud tsitaadile. Vastavalt väljakujunenud Riigikohtu praktikale (Riigikohtu lahend, 3-2-1-161-05, p 11), tuleb avaldatud väiteid võtta sellistena, nagu need on, s.t kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja ise silmas pidas, ei ole asjakohane. Tõsi, Riigikohus sõnastas sellise seisukoha konkreetselt faktiväidete kohta, kuid kostja ei näe mingit põhjust, miks peaks väärtushinnanguid teisiti käsitlema. Seda enam, et samas kaasuses kohaldab Riigikohus analoogiat ja laiendab väärtushinnangute kohta VÕS § 1047 lõikest 2 käivat tõendamisreeglit ka faktiväidetele ehk VÕS § 1047 lõikele 4 (Riigikohtu lahend, 3-2-1-161-05, p 13). Seega tuleb antud juhul tuvastada, kas mõistlik inimene võis ajalehes Postimees avaldatud tsitaadist aru saada nii nagu sai aru kostja sõnastades vaidlusalused pealkirjad. Mõistliku inimese testi kasutamiseks on sobilik kontrollida seda, kuidas artikli lugejad A. A tsitaadist ajalehes Postimees aru said. Kostja on esitanud kakskümmend viis kommentaari, mis tõendavad, et mõistlik lugeja sai A. A tsitaadist aru täpselt nii nagu sellest sai ka aru kostja oma vaidlusalustes pealkirjades. Kommentaatorite arvamusele tuginemine on kooskõlas ka Harju Maakohtu varasema kohtupraktikaga (vt Harju Maakohtu 22. juuni 2011. a otsus 2-10-67139, p 8). Sarnaselt kostjale ja kommentaatoritele said A. A tsitaadist aru ka A. S , Eesti Rahvusringhääling ja Eesti Vabariigi President. Ilmselt ei saa olla mõistlikku vaidlust selles, et nimetatud isikud on väga erudeeritud ja mõistlikud lugejad. Kuna nii tavalugejad kui ka professionaalsed ajakirjanikud ja poliitikud mõistsid A. A tsitaati ajalehes Postimees sellisena nagu seda mõistis ka kostja, siis on kostja poolt avaldatud väärtushinnangud kohased ja õiguspärased. Tulenevalt ajalehe väljaandmise protsessist, ei ole võimalik juhul, kui kohus hagi rahuldab, avaldada ebaõigete andmete ümberlükkamise teadet kohtuotsuse jõustumisele järgneval tööpäeval. See, kas kohtuotsus jõustub, ei sõltu ainult kostjast ja isegi juhul, kui hageja ja kostja saavad kohtulahendi samal päeval, siis edasikaebamisvõimaluse lõppemine ehk kohtulahendi jõustumine toimub järgmise päeva hommikul kell 00:00. Selleks ajaks on ajaleht juba sisuliselt valmis tehtud ja seda ei ole võimalik niivõrd ulatuslikult muuta.

Kostja 30. juuli 2012 esitatud seisukoha kohaselt kostja kordab, et vaidlusalused väited on väärtushinnangud mitte faktiväited. Tegemist on kostja poolse hinnanguga sellele, mida hageja ütles. Seetõttu saab käesolevas asjas olla vaidlus ainult selles, kas kostja võis hageja poolt öeldust niimoodi aru saada või mitte. Selle hindamisel tuleb kohaldada VÕS § 1047 lõikeid 1-3 ja mitte VÕS § 1047 lõiget 4, millele viitab hageja. VÕS 1047 lõigete 1-3 kohaldamiseks on oluline ära määrata ka tõendamiskoormise jaotus ehk tuvastada, kas tegemist oli au toetava väitega. Kostja on seisukohal, et midagi au teotavat ei ole avaldatud. Asjaolu, et ärimeeste ja poliitikute kõnesid kuulatakse pealt, on üldteada kasvõi nn. maadevahetuse protsessist. Selles protsessis on pealt kuulatud nii poliitikute R ja T kui ka ärimeeste A ja V telefonikõnesid. Seda, et peaminister selle üldteada asjaolu välja ütleb ja et kostja seda edasi annab, ei ole midagi au teotavat. Tegemist on jälitustegevusega, mille kohta on kehtestatud regulatsioon ja mis on õigusriigis lubatud tegevus, mida ei pea ega tohigi häbeneda. Ka teises vaidlusaluses väites („Kas meie telefonikõnesid kuulatakse pealt? A : pigem on see nii“) ei ole midagi au teotavat. Telefonide pealtkuulamine seadusega sätestatud tingimustel on lubatud ja vajalik Eesti Vabariigis. Ebaõige oleks hoopis see, kui peaminister ütleks, et telefone pealt ei kuulata. A teotav võiks olla võib olla väide, mille kohaselt peaminister isiklikult kuulab pealt telefonikõnesid, sest see tähendaks õigusvastase tegevuse omistamist peaministrile. Seda ei ole aga kostja teinud. Asjaolu, millisel viisil on pealkirjastatud lehekülg, kus väide avaldatakse, ei ole määrav hindamaks, milline on väite sisu (kas faktiväide või väärtushinnang). Sisu on kahtlemata olulisem kui vorm. Kostja ajalehe uudislehekülgi lugedes saab igaüks aru, et need sisaldavad nii faktiväiteid kui ka väärtushinnanguid. Hageja võrdsustab tsitaadi ja faktiväite, mis on ka õige. Nimelt tsitaat ongi teise isiku poolt öeldu täht-täheline edasiandmine, kusjuures kõik algse teksti muudatused peavad olema markeeritud. Tsitaat on kahtlemata faktiväide. Eeltoodust tuleneb ka vastupidine. Kui tegemist ei ole tsitaadiga, siis tegemist ei ole ka faktiväitega. Kui avaldatakse enda arusaamist teise isiku poolt öeldust, siis on tegemist hinnanguga teise isiku poolt öeldule. Juriidilises terminoloogias on tegemist väärtushinnanguga. Eeltoodu ei tähenda, et igasugune väärtushinnang on lubatav, vaid seda, et väärtushinnangu õigsust tuleb kontrollida kaalumise teel vastavalt VÕS § 1047 lõigetele 1-3. Hageja väidab, et oluline polegi see, mida keelereeglid ütlevad, vaid see, mida mõistlik inimene aru saab ja kuidas kostja jutumärke kasutab. Seejuures ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et mõistlik inimene saab tekstist teisiti aru, kui keelereeglid ette näevad. Kostja leiab, et see, kuidas mõistlik inimene saab aru kostja väite aluseks olevast tsitaadist, on kostja ära tõendanud nii enda, teiste meediaväljaannete, netikommentaatorite kui ka presidendi poolt öelduga. Ebaõige on ka väide nagu kasutaks kostja jutumärke valikuliselt. Kostja teeb korrektselt vahet tsitaadil ja hinnangul. Vaidlusaluses artiklis on kostja esitanud pealkirjas oma hinnangu sellest, mida hageja ütles kui ka tsitaadi sellest, mida hageja ütles ja tsitaadi puhul on korrektselt kasutatud ka jutumärke Vaidlusalustes väidetes ei ole kostja kusagil kasutanud jutumärke ja on olnud järjepidev selles. Tsitaadi teema on jätkuvalt aktuaalne ka hageja enda sõnul. Nii märkis hageja Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil 5. juulil 2012. a järgmist: „Meil jälle, mulle väitis, et sel isikul ei pruugi selle väitega seal kooloni järel suurt midagi pistmist olla, et see ei ole tsitaat ega ole ka tähenduses, et isik ütles, et, vaid et see on kas ajakirjaniku või ajakirjandusväljaande väärtushinnang. Noh, mina olen ülikoolis õppinud pisut teaduse metodoloogia kursuse raames ka tööd allikatega, viitamist, tsiteerimise reegleid ja see Õhtulehe väide minule õpetatuga sugugi kokku ei sobi. Ma nüüd tahan teada, kas mind õpetati valesti või on mul õigus.“ Kohtu põhjendused

Kohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad, tutvunud poolte kirjalike seisukohtade ning toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele. Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et ajalehes ilmus 29.05.2012.a artikkel pealkirjaga “Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt” ja 29.05.2012 ajalehe esileheküljel on esitatud küsimus ”Kas meie telefone kuulatakse pealt? Sellele vastatakse ajalehe esileheküljel lausega “A : pigem on see nii”. Nimetatud artikkel ilmus paberväljaandes ja oli kättesaadav ka kostja poolt hallatavas veebiväljaandes aadressil http://www.ohtuleht.ee/478775. Samuti puudub vaidlus selle üle, et päev enne ajalehes artikli ilmumist, so. 28.05.2012 küsis ajaleht Postimees hagejalt kommentaari seoses Reformierakonna rahastamisküsimusega. Ajalehes Postimees on avaldatud artikkel, milles on ära toodud järgmine AA poolt öeldud lause “On kahju, et Eestis on selline olukord kujunenud, aga paraku on see nii, et ettevõtte juhid, ammugi mitte erakonna peasekretärid ei eelda, et nende telefonikõnesid ei kuulata pealt. Eeldus on pigem selline, et kõik telefonid on salvestatavad ja sisuliselt avalikud”. Pooled ei vaidle selle üle, et ajalehes Postimees avaldatud tsitaadi on kostja avaldanud ilma igasuguste muudatusteta. Hageja leiab, et kostja on 29.05.2012 artikli “Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt” pealkirja ja sisuga ning 29.05.2012 ajalehe esileheküljel esitatud küsimusega ”Kas meie telefone kuulatakse pealt? ja sellele esitatud vastusega “A : pigem on see nii” eiranud AA poolt tehtud sõnavõtu sisu ja omistanud talle laused, mida viimane ei ole kunagi avaldanud. Tegelikkuses ei ole hageja kunagi väljendanud seisukohta, mille kohaselt kuulatakse Eestis poliitikute ja ärimeeste telefonikõnesid pealt (vaid on viidanud poliitikute ja ärimeeste seas levivale sellesisulisele hirmule). Kostja on seisukohal, et kostja on avaldanud vaidlusaluse artikli pealkirjas väärtushinnangu, mistõttu puudub hagejal alus nõuda selle ümberlükkamist. Kostja leiab, et väärtushinnang on nii pealkiri “Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt” kui ka esilehel ilmunud nupuke “Kas meie telefone kuulatakse pealt? A : pigem on see nii”. Kostja väidab, et need väärtushinnangud tuginevad hageja tsitaadile: “On kahju, et Eestis on selline olukord kujunenud, aga paraku on see nii, et ettevõtete juhid, ammugi mitte erakonnapeasekretärid ei eelda, et nende telefonikõnesid ei kuulata pealt. Eeldus on pigem selline, et kõik telefonikõned on salvestatavad ja sisuliselt avalikud”. Pooled vaidlevad selle üle, kas 29.05.2012 ajalehe lehekülgedel 2-3 avaldatud artikli pealkiri “Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt” ja 29.05.2012 ajahele esilehel avaldatud pealkiri ”Kas meie telefone kuulatakse pealt? A : pigem on see nii “ kujutab endast faktiväidet või väärtushinnangut. Seega pooltevahelist suhet reguleerivad eelkõige VÕS §-d 1046 ja 1047. Hageja nõuab kostjalt tegelikkusele mittevastavate faktiväidete ümberlükkamist. VÕS § 1045 lg 1 p 4 alusel kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige kui see on tekitatud kannatanu isikliku õiguse rikkumisega. VÕS § 1047 lg 1 alusel on isiklike õiguste rikkumine või isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumine isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäiuslikkusest ega pidanudki seda teadma. Avaldamine VÕS § 1047 tähenduses on andmete kolmandale isikule teatavakstegemine ning avaldajaks on isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks (Riigikohtu lahend nr 3-2-195-05- p 25). Seega on käesoleval juhul kostja avaldajaks. VÕS § 1047 lg 4 järgi ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Hageja ei saa VÕS § 1047 lg 1 ja 4 alusel nõuda väärtushinnangu esitamisel selle ümberlükkamist.

Kuna hageja nõuab andmete ümberlükkamist, siis selle nõude lahendamiseks ei pea kohus võtma seisukohta andmete avaldamise õigusvastasuse kohta. VÕS § 1047 lg-s 4 nähakse ette ebaõigete andmete ümberlükkamise kohustus, sõltumata andmete avaldamise õigusvastasusest. Ebaõigete andmete avaldamine võib osutuda VÕS § 1047 lg-te1,2 ja 3 tingimuste esinemisel õiguspäraseks. Seega on ebaõigete andmete ümberlükkamise kohustus sätestatud seaduses objektiivse vastutusena sõltumata andmete avaldamise õigusvastasusest ja süüst (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-63-02 p 26). Kohtul tuleb tuvastada, kas kostja poolt 28.05.2012 ajalehes ja ajalehe veebiväljaandes www.ohtuleht.ee avaldatud andmed on faktiväited või väärtushinnangud. Tulenevalt TsMS § 436 lg 4 ja 7 on kohtul õigus ja ka kohustus, kuivõrd tegemist on ka õigusliku hinnanguga, ise hinnata, mis liiki väidetega on tegemist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-5-07 p 32). Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus ja väärtus on kohtumenetluses tõendatav. Väärtusotsus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu võib olla konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega, väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärtust, ja kui au on teotatud väärtushinnanguga, ei saa nõuda au teotavate andmete ümberlükkamist, kuna selline informatsioon ei sisalda andmeid (Riigikohtu lahend 3-2-1-161-05 p 10). Kohus leiab, et 29.05.2012 ajalehe artikli pealkirja: “Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt” ja sama ajalehe esikaanel avaldatud pealkirja: “Kas meie telefonikõnesid kuulatakse pealt? A : pigem on see nii” näol on tegemist faktiväitega. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-161-05 p 11) tuleb avaldatud väited võtta sellisena nagu need on ning kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja ise silmas pidas, ei ole asjakohane. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et Riigikohus sõnastas selle seisukoha konkreetselt faktiväite kohta, kuid nimetatud tõlgendamisreeglid kuuluvad kohaldamisele nii faktiväidete kui väärtushinnangute kohta. Küll aga ei nõustu kohus kostja seisukohaga, et antud juhul tuleb tuvastada, kas mõistlik inimene võis ajalehes Postimees avaldatud tsitaadist aru saada nii nagu sai aru kostja sõnastades vaidlusalused pealkirjad, vaid kohtul tuleb tuvastada, kuidas sai mõistlik inimene aru 29.05.2012 ajalehe 2-3 leheküljel avaldatud artikli pealkirjast ja 29.05.2012 ajalehe esilehel avaldatud pealkirjast. Seda põhjusel, et käesoleva vaidluse esemeks on kostja poolt 29.05.2012 Õhtulehes avaldatud artikkel, mitte ajalehes Postimees avaldatud artikkel ja nõue on esitatud AS SL vastu. Sellest tulenevalt on kohtu hinnangul asjakohatud kostja väited, kuidas on erinevad isikud aru saanud ajalehes Postimees avaldatud AA tsitaadist ja mida on avaldanud Eesti Rahvusringhääling, Vabariigi President, Postimehe toimetaja AS jt. Kohus leiab, et tulenevalt ajalehe artikli pealkirjast: „Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt” ja esileheküljel esitatud küsimusest “Kas meie telefonikõnesid kuulatakse pealt?, millele kostja ise vastab:” A : pigem see on” nii lausehitusest kui lauses kasutatavatest sõnadest võib mõistlik inimene ehk käesoleval juhul ajalehe lugeja kohtu hinnangul aru saada, et peaminister ütles, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt. Seda, et tegemist on faktiväitega kinnitab asjaolu, et see, kas peaminister ka tegelikkuses ütles, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt, on kohtu hinnangul kontrollitav. See tähendab, et on võimalik kontrollida, kas peaminister on öelnud seda, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt või ei ole seda öelnud. Vaadates hageja tegelikku tsitaati ”On kahju, et Eestis on selline olukord kujunenud, aga paraku on see nii, et ettevõtete juhid, ammugi mitte erakonna peasekretärid ei eelda, et nende telefonikõnesid ei kuulata pealt. Eeldus on pigem selline, et kõik telefonikõned on salvestatavad ja sisuliselt avalikud”, millele kostja on ka ise oma vastuses tuginenud, ei ole hageja talle omistatud lauset öelnud. Faktiväide väljendab andmeid tegelikkuse kohta, st. kas keegi on midagi teinud või öelnud. Seevastu väärtushinnang sisaldab aga selle avaldaja isiklikku arvamust, seisukohta faktiväite kohta. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kui kostja kirjutab oma väljaandes “Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt” ja esitab oma väljaande esilehel

küsimuse “ Kas meie telefonikõnesid kuulatakse pealt?, millele vastab ise A : pigem on see nii” on selge, et kostja annab avalikkusele infot selle kohta, mida hageja väidetavalt ütles. Nimetatud väited ei sisalda ajalehe arvamust, mida ajalehe hinnangul AA ütles. Käesoleval juhul on nimetatud väited omistatud peaminister AA , seega ei saa tegemist olla Õhtulehe väärtushinnanguga. Seda, et nimetatud väidete näol ei ole tegemist väärtushinnangutega kinnitab ka asjaolu, et nimetatud väited ei ole avaldatud Arvamus rubriigis, kus Õhtulehe ajakirjanik või toimetaja päevakajalistel teemadel oma arvamust avaldab, vaid nimetatud väide avaldati Eesti uudiste rubriigis. Uudised aga kajastavad fakte tegelikkusest, mitte ajalehe väärtushinnanguid. Alust teistsugusele seisukohale asuda ei anna asjaolu, et nimetatud väited on avaldatud artikli peakirjas. Eesti ajakirjanduse eetikakoodeksi punkt 4.11 sätestab, et pealkirjad ei tohi auditooriumi eksitada. Kuna paljud lugejad võivad lugeda ainult artikli pealkirja ja eriti ajalehe esiküljel avaldatud pealkirja ilma artiklit ennast läbi lugemata, siis on eriti oluline, et vaidlusealuse artikli peakirjast saaks keskmine mõistlik inimene aru kas AA on seda öelnud, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt või artikli pealkiri sisaldab ajalehe hinnangut, mida on AA Õhtulehe hinnangul öelnud. Käesoleval juhul on 29.05.2012 ajalehe vaidlusalused pealkirjad lugejat selgelt eksitavad. Poolte vahel on vaidlus selle üle kas eelnimetatud väidete näol on tegemist tsitaadiga. Kostja on seisukohal, et eesti keele reeglite järgi ei ole tegemist tsitaadiga. Hageja leiab, et käesolevas vaidluses hagi rahuldamisel ei oma tähtust, kas tegemist on tsitaadi või faktiväitega, sest tähtsust omab üksnes see, kas tegemist on väärtushinnanguga või faktiväitega. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et käesoleva vaidluse lahendamisel ei ole oluline, kas eelnimetatud pealkirjad on vastavalt Eesti Keel Instituudi käsiraamatu kohaselt eesti keele reeglite järgi käsitletavad tsitaadina või mitte. Tsitaat on kahtlemata faktiväide. Kohus ei nõustu aga kostja seisukohaga, et kui tegemist ei ole tsitaadiga, siis tegemist ei ole ka faktiväitega. Kõik faktiväited ei ole tsitaadid. Iseenesest on õige kostja väide, et kui avaldatakse enda arusaamist teise isiku poolt öeldust, siis on tegemist hinnanguga teise isiku poolt öeldule. Samas peab olema keskmisele mõistlikule inimesele arusaadav, et on avaldatud ajakirja või toimetuse hinnang teise isiku poolt öeldule. Käesolevad väited ei ole tõepoolest Eesti Keele Instituudi käsiraamatu kohaselt esitatud grammatiliselt korrektselt tsitaadina, sest vastavalt Eesti Keele Instituudi käsiraamatule tuleb vastavat eesti keele reeglitele panna tsitaat jutumärkidesse. Antud juhul on oluline see, kuidas mõistlik inimene st. ajalehe lugeja kostja poolt avaldatud pealkirjadest aru sai. Kohus leiab, et vaatamata sellele, et eelnimetatud pealkirjad ei ole avaldatud jutumärkides võis mõistlik inimene nimetatud pealkirju lugedes aru saada, et tegemist on AA poolt öeldud lausetega ehk siis tsitaadiga. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja on 29.05.2012 avaldanud ajalehe esilehel järgmise faktiväite “Kas meie telefonikõnesid kuulatakse pealt? A : pigem on see nii”. Kohus leiab, et ajalehe esilehel avaldatud lausejupist” A : pigem on see” võib mõistlik inimene aru saada, et tegemist on tsitaadiga, see tähendab, et AA on niimoodi öelnud. Samamoodi võib ajalehe 2-3 leheküljel avaldatud pealkirjast:” A : poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt” mõistlik lugeja aru saada, et AAon niimoodi öelnud, st tegemist on tsitaadiga. Vaidlust pole poolte vahel selles, et eelnimetatud lauseid ei ole hageja kunagi öelnud. See on ümber lükatud hageja vastustega Postimehe ajakirjaniku küsimustele 28.05.2012 (tlk 12-13) ja ajalehe Postimees 28.05.2012 avaldatud artikliga A : M poleks telefonitsi annetusi küsinud ja ajalehe Postimees veebiväljaande artikliga” A : M poleks telefonitsi annetusi küsinud (tlk 43-45). Asja materjalidest nähtuvalt päev enne Õhtulehes artikli ilmumist küsiti hagejalt seisukohta seoses Reformierakonna rahastamisega. Muuhulgas kommenteeris hageja seda, kas on usutav, et varjatud annetuse tegemises lepitakse kokku telefoni teel. Hageja väitis, et see ei ole usutav, et KM võis telefoni teel 2009. aastal kokku leppida mingis annetuses ja viitas Eesti poliitikute ja ärimeeste seas valitsevale ebaratsionaalsele pealtkuulamishirmule ja avaldas selle üle nii kahetsust “On kahju, et Eestis on selline olukord kujunenud, aga paraku on see nii, et ettevõtte juhid, ammugi mitte erakonna peasekretärid ei eelda, et nende telefonikõnesid ei kuulata pealt. Eeldus on pigem selline,

et kõik telefonikõned on salvestavad ja sisuliselt avalikud”. Eelnimetatud sõnavõtus ei ole hageja kohtu hinnangul kordagi väitnud, et ärimeeste ja poliitikute telefone Eestis ka tegelikult pealt kuulatakse. Kostja ei ole ka seda tõendanud, et hageja oleks midagi sellist väitnud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja on 29.05.2012 ajalehes avaldanud hageja kohta faktilist laadi andmeid selgelt eksitaval viisil, kuna kostja on loonud mulje, et AA on öelnud, et ettevõtjate ja poliitikute telefonikõnesid kuulatakse pealt. Seega on tegemist kostjal poolt ebaõigete andmete avaldamisega. VÕS § 1047 lg 4 nähakse ette ebaõigete andmete avaldamise ümberlükkamise kohustuse sõltumata andmete avaldamise õigusvastasusest. Ebaõigete andmete ümberlükkamise kohustuse panemine avaldajale on nii kannatanu efektiivse õiguste kaitse kui ka ajakirjandusvabaduse huvides ning seda kohustust ei saa põhimõtteliselt käsitleda ajakirjandusvabaduse piiranguna (Riigikohtu lahend nr 32-1-05 p 27). VÕS § 1047 lg 4 sätestatud kaitsevahend teenib avalikkuse teavitamise korral ka kannatanule suunatud eesmärki- tagada isiku õigus olla üldsuse ees kujutatud tõeselt. Seetõttu ongi andmete ümberlükkamise kohustus sätestatud seaduse objektiivse vastutusena, sõltumata andmete avaldamise õigusvastasusest ja avaldaja süüst (VÕS § 1043). Asjaolu, et hageja näol on tegemist Eesti Vabariigi peaministriga, kes on vaieldamatult avaliku elu tegelane ja kelle tegemiste ja ütlemiste vastu tunneb avalikkus kõrgendatud huvi, ei tähenda seda, et meedia võib avaldada hageja suhtes ebaõigeid faktiväited või hagejal ei oleks õigust olla üldsuse ees kujutatud tõeselt. Kohus märgib, et kui kostjale ei olnud selgesti aru saadav, mida hageja 28.05.2012 ajalehes Postimees avaldatud tsitaadis silmas pidas, siis oli kostjal enne artikli avaldamist võimalus pöörduda hageja poolt selgituste saamiseks. Järgnevalt peab kohus tuvastama, mil viisil saab käesoleval juhul ebaõigete andmete ümberlükkamist nõuda. Reeglina saab ebaõigete andmete ümberlükkamist nõuda samal viisil ja samas kohas, kuidas ja kus ebaõiged andmed avaldati (Riigikohtu lahend 3-2-1-5-07 p 29). Kohtul on igal konkreetsel juhul õigus otsustada, millisel viisil ja kujul tuleb kostja avaldatud ebaõiged andmed ümber lükata, et lugeda kostja VÕS § 1047 lg 4 sättest tulenev kohustus täidetuks. Hageja taotleb avaldada käesolevas tsiviilasjas otsuse jõustumisele järgneval tööpäeval ilmuvas Õhtulehe paberväljaandes teisel leheküljel sama kirjasuuruse ja fotoga kui Artikli pealkiri alljärgnev teade: Õhtulehes 29.05.2012 avaldatud artikkel sisaldab AA kohta ebaõigeid väiteid. Peaminister AA ei ole öelnud, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt. Samuti palub hageja sama Õhtulehe paberväljaande esilehel avaldada järgnev märge: “ lükkab ümber AA kohta avaldatud faktiväite- vt lk 2”. Nimetatud märge tuleb avaldada paberlehe esilehel samas kohas ja samal viisil ehk vasakul poolt, sama suures kirjas kui 29.05.2012 lehes avaldatud tekst ebaõigete andmetega ja koos sama fotoga. Samuti palub hageja avaldada sama tekst ka kostja veebiväljaandes www.ohtuleht.ee ning ebaõigeid andeid ümberlükkava avalduse tekst peab olema avaldamise päeva esilehel asuva tekstiribal nähtuv ajavahemikus kella 8.00-st kuni 20.00-ni, pärast seda kuni 7 päeva kestel nähtav veebiväljaande rubriigis “uudised” ja pärast seda kättesaadav ajalehe veebiväljaande arhiivist piiramata aja jooksul. Kostja väidab, et tulenevalt ajalehe väljaandmise protsessist, ei ole võimalik avaldada ebaõigete andmete ümberlükkamise teadet kohtuotsuse jõustumisele järgneval tööpäeval. Arvestades asjaolu, et kostja on avaldanud hageja kohta ebaõigeid andmeid nii ajalehe esileheküljel, teisel ja kolmandal leheküljel ja veebiväljaandes, peab kohus põhjendatuks kohustada kostjat avaldama Õhtulehe paberväljaande esimesel ja teisel leheküljel ja Õhtulehe veebiväljaandes www.ohtuleht.ee ebaõigete andmete avaldamisega samas kohas ja sama kirja suurusega ebaõigeid andmeid ümberlükkav teade. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et tulevalt ajalehe väljaandmise protsessist, et pruugi olla aga võimalik avaldada ebaõigete andmete ümberlükkamise teadet kohtuotsuse jõustumisele järgneval tööpäeva, sest see kas ja millal kohtuotsus jõustub, ei sõltu ainult kostjast ning kohtulahendi jõustumine toimub edasikaebamise võimaluse lõppemisel järgmise

päeva hommikul kell 00:00. Selleks ajaks võib ajaleht olla juba sisuliselt valmis tehtud ja seda ei pruugi olla võimalik niivõrd ulatuslikult muuta. Kohus leiab, et võttes arvesse paberväljaande avaldamise protsessi on mõistlik kohustada kostjat avaldama ebaõigete andmete ümberlükkamise teade 5 tööpäeva jooksul käesolevas tsiviilasjas kohtuotsuse jõustumisest. Eeltoodud kohustus ei ole kostjale liialt koormav ja täidab oma eesmärki sel viisil, et avalikkust teavitatakse võimalikult tõhusalt ebaõigete andmete avaldamisest. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotamine TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus kohtuotsusega hagi rahuldab jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.