Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

Teiste riikide territooriumilt lähtuva signaalluure suhtes seda väita ei saa.“ Hageja sõnavõtust tuleneb sõnaselgelt, et hageja ütles, et kahjuks osad inimesed eeldavad, et neid kuulatakse pealt - mitte, et seda tegelikkuses tehakse. Sellest johtuvalt ei vasta tegelikkusele kostja poolt hagejale omaalgatuslikult omistatud tsitaat: „Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt“. Artikli pealkirjas sisalduvat ja kogu artiklist tulenevat ebaõiget juhtmõtet selle kohta, et peaministri arvates kuulatakse poliitikuid ja ärimehi pealt, kordas kostja artikli esimeses lõigus. Seega juba esilehel (lisaks paberväljaande teisele leheküljele ja veebiväljaandele) avaldati hageja kohta ebaõigeid faktiväiteid. Kostja eiras 29.05.2012 artikli pealkirja ja sisuga A. Ai sõnavõtu sisu ja omistas talle laused, mida viimane ei ole kunagi avaldanud. Kuna tegelikkuses ei ole hageja kunagi väljendanud seisukohta, mille kohaselt kuulatakse Eestis poliitikute ja ärimeeste telefonikõnesid pealt (on viidanud poliitikute ja ärimeeste seas levivale sellesisulisele hirmule), on vastupidiste väidete avaldamine käsitletav tema isikuõiguste riivena. VÕS § 1047 lg 4 kohaselt võib kannatanu ebaõigete andmete avaldamise korral andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. 31.05.2012 esitas hageja esindaja kostjale nõudekirja ebaõigete andmete ümberlükkamiseks. 01.06.2012 vastuses keeldus kostja andmete ümberlükkamisest. Kostja oli seisukohal, et avaldas vaidlusaluse artikli peakirjas vaid väärtushinnangu, mistõttu puudub hagejal alus nõuda selle ümberlükkamist. Kostja leidis, et väärtushinnang on nii pealkiri „Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt“ kui ka esilehe nupuke „Kas meie telefone kuulatakse pealt? A: pigem on see nii.“ Väärtushinnangud tuginevad hageja tsitaadile „On kahju, et Eestis on selline olukord kujunenud, aga paraku on see nii, et ettevõtete juhid, ammugi mitte erakonna peasekretärid ei eelda, et nende telefonikõnesid ei kuulata pealt. Eeldus on pigem selline, et kõik telefonikõned on salvestatavad ja sisuliselt avalikud.“ Hageja leidis, et väär on kostja seisukoht, et väide „Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt“ kujutab endast väärtushinnangut. Kostja poolt Õhtulehes avaldatu on faktiväide. Väite avaldamise kirjapildist tuleneb, et tegemist on A. Ai poolt avaldatud väitega. Seda kinnitab sõna „peaminister“ järel olev koolon. Koolonit kasutatakse Eesti Ortograafia kohaselt 5 juhtumil, millest konteksti arvestades on asjakohane teine juhtum - koolon pannakse saatelause ja talle järgneva otsekõne vahele: Eesti vanasõna ütleb „Habe kasvab kiiremini kui aru.“ Saatelause iseloomustab väite (s.o otsekõne) allikat, avaldajat. Käesoleval juhul kasutas Õhtuleht koolonit samal eesmärgil, s.t saatelauseks on „peaminister“ ehk väite allikas, avaldaja ning otsekõneks ehk väiteks on „poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt“. Isiku kohta mistahes andmeid sisaldavat lauset käsitletakse kohtupraktikas faktiväitena. Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus ja väärus on kohtumenetluses tõendatav. Artikli pealkirjas omistatakse hagejale tsitaat selle kohta, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt (sama tuleneb esikaanel avaldatud pealkirjast). Lauseehituslikult ei ole võimalik pealkirjas sisalduvat teavet teisiti mõista. Ei saa olla vaidlust, et pealkirja lugedes saab lugeja aru, et peaminister ütles, et poliitikute ja ärimeeste telefonikõnesid kuulatakse pealt. Seega avaldas kostja faktiväite, et hageja on öelnud, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt. See, kas hageja ka tegelikkuses ütles, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt, on tõendatav, st selle suhe tegelikkusega kontrollitav – hageja kas ütles, et poliitikuid ja ärimehi kuulatakse pealt, või mitte. Lugedes hageja tegelikku tsitaati, ei ole hageja talle omistatud lauset öelnud. Seega avaldas kostja vale faktiväite. Faktiväide väljendab andmeid tegelikkuse kohta (keegi tegi või ütles midagi). Väärtushinnang sisaldab avaldaja isiklikku arvamust, seisukohta faktiväite kohta. Kui kostja

kirjutab oma väljaandes, et „Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt“ ja esitab oma väljaande esilehel küsimuse „Kas meie telefone kuulatakse pealt“, millele vastab ise väljamõeldud tsitaadiga hagejalt „A: pigem on see nii“, on selge, et kostja annab avalikkusele infot selle kohta, mida hageja väidetavalt ütles (kostja tsiteerib hagejat). Seega, väide: „Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt“, ei sisalda Õhtulehe arvamust, vaid kajastab väidetavalt peaministri poolt öeldut. Oluline on asjaolu, kellele on avaldatud väide omistatav. Olukorras, kus väide omistatakse kolmandale isikul (käesoleval juhul A. Aile), ei saa olla tegemist Õhtulehe väärtushinnanguga. Kostja väite analüüsimisel on oluline võtta arvesse, et uudis avaldati Eesti uudiste rubriigis. Uudised kajastavad fakte tegelikkusest, mitte Õhtulehel kujunenud arvamust arvamusrubriigis, kus Õhtulehe ajakirjanik või toimetaja päevakajalistel teemadel oma arvamust avaldab. See, et A. A ei ole kunagi öelnud, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt, on nähtav samas artiklis avaldatud A. Ai tegelikkuses (ja teises kontekstis) avaldatud tsitaadist, kus A. A räägib ettevõtjate ja poliitikute seas eksisteerivast eeldusest; samuti möönab kostja vastuses, et artikli pealkirjas avaldatu ei ole A. Ai poolt tegelikkuses öeldu. Seega on avaldatu näol tegemist faktiväitega, mitte väärtushinnanguga. Antud juhul on kostja poolt hagejale omistatud valeväide auditooriumit oluliselt eksitav, hagejast on jäetud mulje kui isikust, kes ei usalda Eesti õiguskorda ja kelle meelest on normaalne, et igapäevaselt leiavad aset massilised õigusrikkumised. Hagi rahuldamise seisukohast ei ole oluline, kas tegemist on tsitaadi või muu faktiväitega, vaid see, et kas tegemist on faktiväite või väärtushinnanguga. Faktiväide võib olla esitatud väga erinevas vormis, s.h tsitaadina. Olgugi, et hageja oli veendumusel, et käesoleval juhul avaldas kostja faktiväite tsitaadi vormis ja jutumärkide puudumine ei väära seda, palus hageja kohtul hagiavaldus rahuldada ka juhul, kui kohus asub seisukohale, et avaldatud lause näol ei ole tegemist A. Aile omistatud moonutatud tsitaadiga, vaid lihtsalt vale faktiväitega. Kostja ei põhistanud, miks tema arvates oli tegemist väärtushinnanguga. Kostja selgitas, kuidas Eesti Keele Instituudi käsiraamatu kohaselt on paslik tähistada kirjakeeles tsitaati, kuid jäi selgusetuks, millele rajanevalt asus kostja seisukohale, et tema poolt A. Aile omistatud väide on tema enda väärtushinnang. Kooloni ja jutumärkide kasutamisel ning tsitaadi „nõuetekohasel“ märgistamisel on määrav, kuidas saab mõistlik inimene kirjapandust aru. Ortograafiaõpikud peegeldavad valitsevat kokkulepet keelemärkide kasutamise kohta, samaaegselt on avaldatu hindamisel oluline ka viis, kuidas konkreetne isik on harjunud keelemärke kasutama. Õhtuleht avaldas 29.05.2012 esilehel järgmise faktiväite: „Kas meie telefonikõnesid kuulatakse pealt? A: pigem on see nii.“ Hageja hinnangul kujutas lausejupp „pigem on see nii“ A. Aile omistatavat tsitaati, s.o vastust ajakirjaniku küsimusele. Nagu artikli pealkiri, on ka see lausejupp jutumärkidega eraldamata. Seega on Õhtulehele omane jutumärkide valikuline kasutamine tsitaadi avaldamisel. Oluline on, kuidas mõistlik inimene neid väiteid lugedes nendest aru saab - Kas meie telefonikõnesid kuulatakse pealt? A: pigem on see nii. Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt. Hageja hinnangul ei ole võimalik saada nendest väidetest aru teistmoodi, kui et A. A on öelnud: „poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt.“ Kuna A. A ei ole seda öelnud, on tegemist vale faktiväitega, mis esitati tsitaadina. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja avaldas 29.05.2012 artikli pealkirjaga „Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt“ ja sama ajalehe esikaanel teksti: „Kas meie telefonikõnesid

kuulatakse pealt? A: pigem on see nii.“ Kostja ei omistanud A. Aile tsitaati: „Poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt.“ Tegemist ei olnud tsitaadi, vaid väärtushinnanguga, mis tuletati A. Ai poolt ajalehehele Postimees avaldatust. Ainus tsitaat, mida kostja A. Aile omistas, on ära toodud vaidlusaluse artikli alguses jutumärkides: „On kahju, et Eestis on selline olukord kujunenud, aga paraku on see nii, et ettevõtete juhid, ammugi mitte erakonna peasekretärid ei eelda, et nende telefonikõnesid ei kuulata pealt. Eeldus on pigem selline, et kõik telefonikõned on salvestatavad ja sisuliselt avalikud.“ Nimetatud tsitaat avaldati esmakordselt ajalehe Postimees 28.05.2012 artiklis „A: M poleks telefonitsi annetust küsinud.“ Ühtlasi avaldati kogu artikkel ajalehe Postimees veebiväljaandes 29.05.2012 kell

Ajalehes Postimees esmakordselt avaldatud tsitaadi avaldas kostja ilma muudatusteta. Vaidlus on selles, kuidas käsitleda Õhtulehe 29.05.2012 lehekülgedel 2-3 avaldatud pealkirja „Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt“ ja esilehel avaldatud pealkirja „Kas meie telefone kuulatakse pealt? A: pigem on see nii.“ Täpsemalt on vaidlus selles, kas pealkirja „Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt“ ning esilehel avaldatud pealkirja „Kas meie telefone kuulatakse pealt? A: pigem on see nii“ on ajalehe Postimees esmakordselt avaldatud tsitaadi tuletised (väärtushinnangud) või uued tsitaadid. Uue tsitaadi puhul on tegemist uue faktiväitega, mille ümberlükkamisele kohaldatakse VÕS § 1046 lg-t 4. Kui tegemist ei ole uue tsitaadiga, vaid tuletisega samast tsitaadist, on tegemist õiguslikus mõttes väärtushinnanguga, millele VÕS § 1046 lg-t 4 ei rakendata. Kostja oli seisukohal, et pealkirjades avaldatu ei ole tsitaat tulenevalt eesti keele reeglitest, tegemist on kohase tuletisega ajalehes Postimees avaldatud tsitaadist. Kostja viitas Eesti Keele Instituudi veebilehel asuvale Eesti keele käsiraamatule ja selgitas, et eesti keeles pannakse tsitaat jutumärkidesse. Põhimõtteliselt võib tsitaat olla muust tekstist erineval viisil esile toodud (nt kursiiviga), kuid kindlasti ei ole koolon otsekõne, tsitaadi piisav tunnus. Hageja väide, et tegemist on juhtumiga, kus koolon eristab saatelauset ja talle järgnevat otsekõne, on väär, kuna otsekõne peaks olema jutumärkides. Jutumärkide puudumine näitab, et tegemist ei ole otsekõnega. Koolon ei ole tsitaadi vajalik tunnus. Koolonit pole vaja isegi siis, kui tsitaat järgneb allikale, sest tsiteeritav lause või väljend võib järgneda tsitaadi algallikale vabalt ka ilma koolonita. Tsitaatide puhul koolonit ei kasutata, välja arvatud loetelu korral. Tsitaatide puhul soovitab Eesti Keele Instituut koolonit üldse mitte kasutada. Asjaolu, et kostja eristab tsitaati ja muul viisil teise isiku kõne edasiandmist, on näha, kui võrrelda vaidlusaluse artikli pealkirja ja alapealkirja. Pealkiri on ilma jutumärkideta – Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt. Alapealkiri aga A A tsitaat, kus selgelt kasutatakse jutumärke – A A: „Demokraatlikus riigis ei tohi inimesed elada jälitushirmus.“ Tsitaadiga ei ole tegemist ka seetõttu, et puudub saatelause. Tsitaadi puhul on vajalik teksti ja algallika sidumine, mille puhul kasutatakse tavapäraselt näiteks sõnu ütles, arvas, sõnas, lausus jne. Seega ei ole vaidlusalused pealkirjad tsitaadid ja seetõttu on lubatud kasutada ka teistsugust sõnastust, kui algne tekst. Asjaolu, et täpselt sellises järjestuses sõnu ei ole A. A öelnud, ei ole antud juhul tähtis. Kuna tegemist ei ole algse teksti täpse edasiandmisega, on tegemist algse teksti tõlgendamisega ehk hinnangu andmisega sellele, mida algselt kõneleja ütles. Kas selline hinnang ehk tõlgendus on korrektne või mitte ja kas see on õigusvastane või mitte, hinnatakse väärtushinnangu sätete alusel. Tegemist oli kohase väärtushinnanguga varem avaldatud tsitaadile. Vastavalt väljakujunenud Riigikohtu praktikale (Riigikohtu lahend, 3-2-1-161-05, p 11) tuleb avaldatud väiteid võtta sellistena, nagu need on, s.t kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja ise silmas pidas, ei ole asjakohane. Riigikohus sõnastas sellise seisukoha konkreetselt faktiväidete kohta. Kostja ei näe põhjust, miks peaks väärtushinnanguid teisiti käsitlema. Samas kaasuses kohaldas Riigikohus analoogiat ja laiendas väärtushinnangute kohta VÕS § 1047 lg 2 tõendamisreeglit ka faktiväidetele ehk VÕS § 1047 lg-le 4 (Riigikohtu lahend, 3-2-1-161-05, p 13). Seega tuleb antud juhul tuvastada, kas mõistlik inimene võis ajalehes Postimees avaldatud tsitaadist aru saada nii, nagu sai aru kostja, sõnastades vaidlusalused pealkirjad. Kuidas mõistlik inimene saab aru kostja väite aluseks olevast tsitaadist, tõendas kostja nii enda, teiste meediaväljaannete, netikommentaatorite kui ka presidendi poolt öelduga. Puudub vaidlus, et nimetatud isikud on erudeeritud ja mõistlikud lugejad. Kuna nii tavalugejad kui professionaalsed ajakirjanikud ja poliitikud mõistsid A. Ai tsitaati ajalehes Postimees sellisena, nagu seda mõistis kostja, on kostja avaldatud väärtushinnangud kohased ja õiguspärased.

Kuna tegemist oli kostja hinnanguga sellele, mida hageja ütles, saab käesolevas asjas olla vaidlus ainult selles, kas kostja võis hageja öeldust niimoodi aru saada või mitte. Selle hindamisel tuleb kohaldada VÕS § 1047 lg-id 1-3 ja mitte VÕS § 1047 lg-t 4, millele viitas hageja. VÕS 1047 lg-te 1-3 kohaldamiseks on oluline tuvastada, kas tegemist oli au toetava väitega. Kostja leidis, et midagi au teotavat ei ole avaldatud. Asjaolu, et ärimeeste ja poliitikute kõnesid kuulatakse pealt, on üldteada kasvõi nn maadevahetuse protsessist. Selles, et peaminister selle üldteada asjaolu välja ütleb ja kostja seda edasi annab, ei ole midagi au teotavat. Ebaõige oleks, kui peaminister ütleks, et telefone pealt ei kuulata. Au teotav võiks olla väide, mille kohaselt peaminister isiklikult kuulab pealt telefonikõnesid, sest see tähendaks õigusvastase tegevuse omistamist peaministrile. Seda kostja ei teinud. Asjaolu, millisel viisil on pealkirjastatud lehekülg, kus väide avaldatakse, ei ole määrav hindamaks, milline on väite sisu (kas faktiväide või väärtushinnang). Kahtlemata on sisu olulisem kui vorm. Kostja ajalehe uudislehekülgi lugedes saab igaüks aru, et need sisaldavad nii faktiväiteid kui väärtushinnanguid. Hageja võrdsustas tsitaadi ja faktiväite, mis on õige. Tsitaat on teise isiku poolt öeldu täht-täheline edasiandmine, kusjuures algse teksti muudatused peavad olema markeeritud. Tsitaat on kahtlemata faktiväide. Eeltoodust tulenevalt - kui tegemist ei ole tsitaadiga, ei ole tegemist ka faktiväitega. Kui avaldatakse enda arusaamist teise isiku poolt öeldust, on tegemist hinnanguga teise isiku poolt öeldule. Juriidilises terminoloogias on tegemist väärtushinnanguga. Eeltoodu ei tähenda, et igasugune väärtushinnang on lubatav, vaid seda, et väärtushinnangu õigsust tuleb kontrollida kaalumise teel vastavalt VÕS § 1047 lg-tele 1-3. Hageja väitel ei ole olulised keelereeglid, vaid see, mida mõistlik inimene aru saab ja kuidas kostja jutumärke kasutab. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et mõistlik inimene saab tekstist teisiti aru, kui keelereeglid ette näevad. Ebaõige on väide nagu kasutaks kostja jutumärke valikuliselt. Kostja tegi korrektselt vahet tsitaadil ja hinnangul. Vaidlusaluses artiklis esitas kostja pealkirjas oma hinnangu sellest, mida hageja ütles kui ka tsitaadi sellest, mida hageja ütles ja tsitaadi puhul kasutas jutumärke. Vaidlusalustes väidetes ei kasutanus kostja jutumärke ja oli selles järjepidev. Tulenevalt ajalehe väljaandmise protsessist, ei ole võimalik juhul, kui kohus hagi rahuldab, avaldada ebaõigete andmete ümberlükkamise teadet kohtuotsuse jõustumisele järgneval tööpäeval. Kas kohtuotsus jõustub, ei sõltu ainult kostjast ja isegi juhul, kui hageja ja kostja saavad kohtulahendi samal päeval, toimub edasikaebamisvõimaluse lõppemine ehk kohtulahendi jõustumine järgmise päeva hommikul kell 00:00. Selleks ajaks on ajaleht sisuliselt valmis ja seda ei ole võimalik niivõrd ulatuslikult muuta. Esimese astme kohtu otsus Maakohus tegi 29.01.2013 otsuse, millega rahuldas hagi ja kohustas kostjat 5 päeva jooksul käesolevas tsiviilasjas otsuse jõustumisest: 1) avaldama ajalehe Õhtuleht paberväljaande teisel leheküljel sama kirjasuuruse ja fotoga kui artikli pealkiri järgnev teade: „Õhtulehes 29.05.2012.a avaldatud artikkel sisaldab A Ai kohta ebaõigeid väiteid. Peaminister A A ei ole öelnud, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt“; 2) avaldama sama Õhtulehe paberväljaande esilehel, kus avaldatakse p-s 1 märgitud teade, järgnev märge „Õhtuleht lükkab ümber A Ai kohta avaldatud ebaõige faktiväite – vt lk 2“. Märge tuleb avaldada paberlehe esilehel samas kohas ja samal viisil ehk vasakul pool, sama suures kirjas kui 29.05.2012 lehes avaldatud tekst ebaõigete andmetega (Kas meie telefone kuulatakse pealt? A: pigem on see nii“) ja koos sama fotoga; 3) avaldama Õhtulehe veebiväljaandes sama kirjasuuruse ja fotoga kui artikli pealkiri veebiväljaandes järgnev teade: „Õhtulehes 29.05.2012 avaldatud artikkel sisaldab A Ai kohta ebaõigeid väiteid. Peaminister

A A ei ole öelnud, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt.“ Teade peab olema avaldamise päeval esilehel asuval „avalehe“ tekstiribal nähtav ajavahemikul kella 08.00-st kuni 20.00-ni, pärast seda kuni 7 päeva kestel nähtav veebiväljaande rubriigist „uudised“ ja pärast seda kättesaadav Õhtulehe veebiväljaande arhiivist piiramata aja jooksul ning kohustada AS SL Õhtuleht Õhtulehe veebiväljaande arhiivis olevale artiklile „Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt“ lisada link eespool p-s 3 nimetatud teatele. Menetluskulud jäid kostja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus, et ajalehes Õhtuleht ilmus 29.05.2012 artikkel pealkirjaga “Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt” ja 29.05.2012 ajalehe Õhtuleht esileheküljel on esitatud küsimus ”Kas meie telefone kuulatakse pealt? Sellele vastatakse ajalehe esileheküljel lausega “A: pigem on see nii”. Nimetatud artikkel ilmus paberväljaandes ja oli kättesaadav ka kostja poolt hallatavas veebiväljaandes aadressil http://www.ohtuleht.ee/478775. Samuti puudub vaidlus selles, et päev enne ajalehes Õhtuleht artikli ilmumist, so. 28.05.2012 küsis ajaleht Postimees hagejalt kommentaari seoses Reformierakonna rahastamisküsimusega. Ajalehes Postimees avaldati artikkel, milles oli ära toodud järgmine A. Ai öeldud lause “On kahju, et Eestis on selline olukord kujunenud, aga paraku on see nii, et ettevõtte juhid, ammugi mitte erakonna peasekretärid ei eelda, et nende telefonikõnesid ei kuulata pealt. Eeldus on pigem selline, et kõik telefonid on salvestatavad ja sisuliselt avalikud.” Pooled ei vaidle selle üle, et ajalehes Postimees avaldatud tsitaadi avaldas kostja ilma muudatusteta. Hageja leidis, et kostja eiras 29.05.2012 artikli pealkirja ja sisuga ning 29.05.2012 ajalehe Õhtuleht esileheküljel esitatud küsimusega ja sellele esitatud vastusega A. Ai sõnavõtu sisu ja omistas talle laused, mida viimane ei ole kunagi avaldanud. Tegelikkuses ei ole hageja kunagi väljendanud seisukohta, mille kohaselt kuulatakse Eestis poliitikute ja ärimeeste telefonikõnesid pealt (vaid viidanud poliitikute ja ärimeeste seas levivale sellesisulisele hirmule). Kostja oli seisukohal, et avaldas vaidlusaluse artikli pealkirjas väärtushinnangu, mistõttu puudub hagejal alus nõuda selle ümberlükkamist. Kostja leidis, et väärtushinnang on nii pealkiri kui ka esilehel ilmunud nupuke. Kostja väitel tuginesid need väärtushinnangud hageja tsitaadile: “On kahju, et Eestis on selline olukord kujunenud, aga paraku on see nii, et ettevõtete juhid, ammugi mitte erakonnapeasekretärid ei eelda, et nende telefonikõnesid ei kuulata pealt. Eeldus on pigem selline, et kõik telefonikõned on salvestatavad ja sisuliselt avalikud.” Pooled vaidlevad selle üle, kas 29.05.2012 ajalehe Õhtuleht lehekülgedel 2-3 avaldatud artikli pealkiri “Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt” ja 29.05.2012 ajahele Õhtuleht esilehel avaldatud pealkiri ”Kas meie telefone kuulatakse pealt? A: pigem on see nii“ kujutab endast faktiväidet või väärtushinnangut. Kohus leidis, et 29.05.2012 ajalehe Õhtuleht artikli pealkirja: “Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt” ja sama ajalehe esikaanel avaldatud pealkirja: “Kas meie telefonikõnesid kuulatakse pealt? A: pigem on see nii” näol on tegemist faktiväitega. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-161-05, p 11) tuleb avaldatud väited võtta sellisena nagu need on ning kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja ise silmas pidas, ei ole asjakohane. Riigikohus sõnastas selle seisukoha konkreetselt faktiväite kohta, kuid nimetatud tõlgendamisreeglid kuuluvad kohaldamisele nii faktiväidete kui väärtushinnangute kohta. Kohus asus seisukohale, et antud juhul tuleb tuvastada, kuidas sai mõistlik inimene aru 29.05.2012 ajalehe Õhtuleht 2-3 leheküljel avaldatud artikli pealkirjast ja 29.05.2012 ajalehe Õhtuleht esilehel avaldatud pealkirjast, kuna käesoleva vaidluse esemeks

on kostja poolt 29.05.2012 Õhtulehes avaldatud artikkel, mitte ajalehes Postimees avaldatud artikkel ja nõue esitati Aktsiaseltsi SL Õhtuleht vastu. Sellest tulenevalt on asjakohatud kostja väited, kuidas on erinevad isikud aru saanud ajalehes Postimees avaldatud A. Ai tsitaadist ja mida on avaldanud ERR, Vabariigi President, Postimehe toimetaja A. S jt. Kohus leidis, et tulenevalt ajalehe Õhtuleht artikli pealkirjast: „Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt” ja esileheküljel esitatud küsimusest “Kas meie telefonikõnesid kuulatakse pealt?, millele kostja ise vastab: ”A: pigem on see nii“ lausehitusest kui lauses kasutatavatest sõnadest võib mõistlik inimene ehk käesoleval juhul ajalehe Õhtuleht lugeja aru saada, et peaminister ütles, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt. Seda, et tegemist on faktiväitega kinnitab asjaolu, et see, kas peaminister ka tegelikkuses ütles, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt, on kontrollitav. See tähendab, et on võimalik kontrollida, kas peaminister on öelnud, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt või ei ole seda öelnud. Vaadates hageja tegelikku tsitaati, millele kostja oma vastuses tugines, ei ole hageja talle omistatud lauset öelnud. Faktiväide väljendab andmeid tegelikkuse kohta, s.t kas keegi on midagi teinud või öelnud. Väärtushinnang sisaldab selle avaldaja isiklikku arvamust, seisukohta faktiväite kohta. Kohus leidis, et kui kostja kirjutab oma väljaandes “Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt” ja esitab oma väljaande esilehel küsimuse “Kas meie telefonikõnesid kuulatakse pealt?, millele vastab ise A: pigem on see nii” on selge, et kostja annab avalikkusele infot selle kohta, mida hageja väidetavalt ütles. Nimetatud väited ei sisalda ajalehe Õhtuleht arvamust, mida ajalehe hinnangul A. A ütles. Käesoleval juhul on nimetatud väited omistatud peaminister A Aile, seega ei ole tegemist Õhtulehe väärtushinnanguga. Seda, et nimetatud väidete puhul ei ole tegemist väärtushinnangutega kinnitab ka asjaolu, et nimetatud väited ei ole avaldatud arvamusrubriigis, kus Õhtulehe ajakirjanik või toimetaja päevakajalistel teemadel oma arvamust avaldab, vaid Eesti uudiste rubriigis. Uudised kajastavad fakte tegelikkusest, mitte ajalehe väärtushinnanguid. Alust asuda teistsugusele seisukohale ei anna asjaolu, et nimetatud väited avaldati artikli peakirjas. Eesti ajakirjanduse eetikakoodeksi p 4.11 sätestab, et pealkirjad ei tohi auditooriumi eksitada. Kuna paljud lugejad võivad lugeda ainult artikli pealkirja ja eriti ajalehe esiküljel avaldatud pealkirja ilma artiklit läbi lugemata, on eriti oluline, et vaidlusealuse artikli peakirjast saaks keskmine mõistlik inimene aru, kas A. A on öelnud, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt või sisaldab artikli pealkiri ajalehe Õhtuleht hinnangut, mida on A. A Õhtulehe hinnangul öelnud. Käesoleval juhul on 29.05.2012 ajalehe Õhtuleht vaidlusalused pealkirjad lugejat selgelt eksitavad. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas eelnimetatud väidete näol on tegemist tsitaadiga. Kostja oli seisukohal, et eesti keele reeglite järgi ei ole tegemist tsitaadiga. Hageja leidis, et hagi rahuldamisel ei oma tähtust, kas tegemist on tsitaadi või faktiväitega, vaid see, kas tegemist on väärtushinnanguga või faktiväitega. Kohus leidis, et käesoleva vaidluse lahendamisel ei ole oluline, kas eelnimetatud pealkirjad on Eesti Keel Instituudi käsiraamatu kohaselt eesti keele reeglite järgi käsitletavad tsitaadina või mitte. Tsitaat on kahtlemata faktiväide. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et kui tegemist ei ole tsitaadiga, ei ole tegemist ka faktiväitega. Kõik faktiväited ei ole tsitaadid. Kui avaldatakse enda arusaamist teise isiku poolt öeldust, siis on tegemist hinnanguga teise isiku poolt öeldule. Samas peab olema keskmisele mõistlikule inimesele arusaadav, et avaldati ajakirja või toimetuse hinnang teise isiku poolt öeldule. Käesolevad väited ei ole Eesti Keele Instituudi käsiraamatu kohaselt esitatud grammatiliselt korrektselt tsitaadina, sest vastavalt eesti keele reeglitele tuleb panna tsitaat jutumärkidesse. Antud juhul on oluline, kuidas mõistlik inimene s.t ajalehe lugeja, kostja avaldatud pealkirjadest aru sai. Kohus leidis, et vaatamata sellele, et eelnimetatud pealkirjad ei ole avaldatud jutumärkides, võis mõistlik inimene pealkirju lugedes aru saada, et tegemist

on A. A öeldud lausetega ehk tsitaadiga. Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja avaldas 29.05.2012 ajalehe esilehel järgmise faktiväite “Kas meie telefonikõnesid kuulatakse pealt? A: pigem on see nii”. Kohus leidis, et ajalehe esilehel avaldatud lausejupist ”A: pigem on see” võib mõistlik inimene aru saada, et tegemist on tsitaadiga, see tähendab, et A. A on niimoodi öelnud. Samamoodi võib ajalehe 2-3 leheküljel avaldatud pealkirjast: ”A: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt” mõistlik lugeja aru saada, et A. A on niimoodi öelnud, s.t tegemist on tsitaadiga. Poolte vahel ei ole vaidlust, et eelnimetatud lauseid ei ole hageja kunagi öelnud. See on ümber lükatud hageja vastustega Postimehe ajakirjaniku küsimustele 28.05.2012 ja ajalehe Postimees 28.05.2012 avaldatud artikliga A: M poleks telefonitsi annetusi küsinud ja ajalehe Postimees veebiväljaande artikliga” A: M poleks telefonitsi annetusi küsinud. Nimetatud sõnavõtus ei väitnud hageja kordagi, et ärimeeste ja poliitikute telefone Eestis ka tegelikult pealt kuulatakse. Kostja ei tõendanud, et hageja oleks midagi sellist väitnud. Kohus leidis, et kostja avaldas 29.05.2012 ajalehes Õhtuleht hageja kohta faktilist laadi andmeid selgelt eksitaval viisil, kuna kostja lõi mulje, et A. A on öelnud, et ettevõtjate ja poliitikute telefonikõnesid kuulatakse pealt. Seega on tegemist kostjal poolt ebaõigete andmete avaldamisega. Asjaolu, et hageja näol on tegemist Eesti Vabariigi peaministriga, kes on vaieldamatult avaliku elu tegelane ja kelle tegemiste ja ütlemiste vastu tunneb avalikkus kõrgendatud huvi, ei tähenda, et meedia võib avaldada hageja suhtes ebaõigeid faktiväited või hagejal ei oleks õigust olla üldsuse ees kujutatud tõeselt. Kui kostjale ei olnud selgesti arusaadav, mida hageja 28.05.2012 ajalehes Postimees avaldatud tsitaadis silmas pidas, oli kostjal enne artikli avaldamist võimalus pöörduda hageja poolt selgituste saamiseks. Reeglina saab ebaõigete andmete ümberlükkamist nõuda samal viisil ja samas kohas, kuidas ja kus ebaõiged andmed avaldati (Riigikohtu lahend 3-2-1-5-07, p 29). Kohtul on igal konkreetsel juhul õigus otsustada, millisel viisil ja kujul tuleb kostja avaldatud ebaõiged andmed ümber lükata, et lugeda kostja VÕS § 1047 lg 4 sättest tulenev kohustus täidetuks. Arvestades asjaolu, et kostja avaldas hageja kohta ebaõigeid andmeid nii ajalehe esileheküljel, teisel ja kolmandal leheküljel ja veebiväljaandes, pidas kohus põhjendatuks kohustada kostjat avaldama Õhtulehe paberväljaande esimesel ja teisel leheküljel ja Õhtulehe veebiväljaandes www.ohtuleht.ee ebaõigete andmete avaldamisega samas kohas ja sama kirja suurusega ebaõigeid andmeid ümberlükkav teade. Kohus leidis, et tulevalt ajalehe väljaandmise protsessist on mõistlik kohustada kostjat avaldama ebaõigete andmete ümberlükkamise teade 5 tööpäeva jooksul käesolevas tsiviilasjas kohtuotsuse jõustumisest. Eeltoodud kohustus ei ole kostjale liialt koormav ja täidab oma eesmärki sel viisil, et avalikkust teavitatakse võimalikult tõhusalt ebaõigete andmete avaldamisest. Apellatsioonkaebus Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 1047 lg-t 4 ja jättis VÕS § 1046 kohaldamata. Kohus tagastas asjas olulist tähtsust omavad tõendid, mistõttu ei saanud kõiki asjaolusid kaaluda ja jõudis ebaõigele otsusele. Kohus väitis otsuse ühes ja samas lõigus, et tegemist ei ole eesti keele reeglite kohaselt tsitaadiga, kuid mõistliku inimese jaoks on ikkagi tegemist tsitaadiga. Selliseid vastuolusid sisaldav otsus ei saa olla põhjendatud (TsMS § 436 lg 1 rikkumine). Sisuliselt analüüsis kohus avaldatud väidet kui tsitaati ja jõudis ebaõigele tulemusele. Kostja möönab, et see, kuidas vaidlusalustest väidetest aru saada, sõltub mõistlikust lugejast, kuid ei nõustu sellega, et mõistlikuks lugejaks peetakse isikut, kes eirab eesti keele

reegleid, loeb ainult pealkirju ja omistab olulist tähendust rubriigi pealkirjale. Need asjaolud on otsuses toodud argumentidena, miks kohtu arvates kostja ei avaldanud enda hinnangut hageja öeldule, vaid tsiteeris hagejat. Kostja ei nõustu, et hindamisel, kas tegemist on tsitaadiga või mitte, tuleb kõrvale jätta keelereeglid. Kostja järgis täpselt eesti keele reegleid ja vastavalt olukorrale kasutas tsitaate või hoidus nende kasutamisest. Vaidlusalune artikkel algab hageja tsitaadiga, mis on nõuetekohaselt pandud jutumärkidesse. Samuti kasutas kostja vahepealkirjas tsiteerimist, olles ära toonud Andres Anvelti tsitaadi järgmisel kujul. A A: „Demokraatlikus riigis ei tohi inimesed elada jälitushirmus.“ Kohus ei pööranud sellele tähelepanu, et keelereeglite täpne järgimine võimaldaski kostjal ühes artiklis kasutada nii tsitaate kui hinnanguid. Kostja arvates on lubamatu otsustada väite sisu üle ainult pealkirju lugedes. Kostja on nõus, et pealkirjadel on suurem kaal lugeja arusaama kujundamisel kui tavatekstil, kuid samas ei saa ka tavateksti jätta tähelepanuta, rääkimata muudest tekstiosadest. Isegi kui lugeja ei loe kogu artiklit läbi, võib mõistlikult eeldada, et lugeja loeb läbi artikli kokkuvõtte. Antud juhul oli tavatekstist selgelt eristuvalt pealkirja ja alapealkirja all välja toodud kokkuvõte, mis algas lausega: „Peaminister A A väitis eile, et kuna kõigi eelduste kohaselt kuulatakse Eestis telefonikõnesid pealt, siis ei usu ta S M väidet, et K M leppis varjatud annetuse kokku telefonitsi.“ Tavatekstist rohkem saab tähelepanu ka pildiallkiri, seda eriti suuremahuliste fotode korral nagu vaidlusaluses artiklis. Antud juhul oli pildiallkiri järgmine: „Peaminister A A tõdes eile, et näiteks ettevõtete juhid ja erakondade peasekretärid eeldavad, et nende telefonivestlusi kuulatakse pealt, mistõttu seadusvastastest tegudest telefonitsi ei räägita.“ Seega iga mõistlik lugeja, kes luges artikli kokkuvõtet ja vaatas pildiallkirja, sai aru, et pealkirjades avaldatakse kostja hinnangut sellest, mida hageja ütles. Kummastav on kohtu käsitlus, et mõistlik lugeja ei pea millekski eesti keele reegleid ega loe artikli kokkuvõtet ja pildiallkirju, küll aga vaatab, millise rubriigiga on tegemist. Uudiste leheküljel edastatakse faktilist informatsiooni millegi toimumise kohta (vt lehekülgede 2 ja 3 esimene ja viimane veerg ning ülemine osa roosal taustal) kui ka probleemartikleid. Vaidlusalune artikkel on probleemartikkel, kus erinevad osapooled saavad võimaluse avaldada oma seisukohta. Samas on põhjendatud artikli avaldamine uudiste leheküljel, kuivõrd tegemist oli aktuaalse teemaga – artikli aluseks olnud tsitaat ilmus eelmisel päeval ajalehe Postimees veebiväljaandes. Õige on kohtu käsitlus, et see, kuidas vaidlusalustest väidetest tuleb aru saada, sõltub mõistlikust lugejast. Seega tuleb tuvastada, kas mõistlik inimene võis ajalehes Postimees avaldatud tsitaadist aru saada nii, nagu sai aru kostja, sõnastades vaidlusalused pealkirjad. Vaidlust ei saa olla asjaolus, et mõistlik lugeja ei arva, et hageja ütleski täpselt need sõnad, täpselt sellises järjekorras, ei midagi vähem ega rohkem. Vastasel korral oleks tegemist tsitaadiga, mis oleks vastavalt tähistatud. Absurdne on olukord esilehel avaldatud vaidlusaluste väidetega – mõistlik lugeja peaks siis arvama, et hageja räägibki nii, et esitab endale ise küsimuse ja siis vastab sellele. Seega saab järeldada, et tegemist on kostja konstrueeritud lausega. Asjaolu, et tegemist on kostja konstrueeritud väitega, ei tähenda, et kostja võiks konstrueerida suvalisi väiteid. Kostja võib konstrueerida ainult selliseid väiteid, mis on kooskõlas sellega, mida hageja on öelnud. Vastates küsimusele, milliseid väiteid võib algallikaks olnud Postimehe veebiartikli pinnalt konstrueerida, tuleb tõdeda, et vähemalt selliseid, milliseid väiteid on konstrueerinud teised isikud. Kostja esitatud 25 kommentaari tõendavad, et mõistlik lugeja sai tsitaadist aru täpselt nii, nagu sellest sai aru kostja vaidlusalustes pealkirjades. Ennetamaks hageja võimalikku vastuväidet, et kommentaatorid ei ole mõistlikud lugejad, viitab kostja sellele, et sarnaselt kostjale ja kommentaatoritele said A. Ai tsitaadist aru ka A. Samost, Eesti Rahvusringhääling

ja Eesti Vabariigi President. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud isikud on väga erudeeritud ja mõistlikud lugejad. Kuna nii tavalugejad kui ka professionaalsed ajakirjanikud ja poliitikud mõistsid A. Ai tsitaati ajalehes Postimees sellisena, nagu seda mõistis kostja, on kostja avaldatud väärtushinnangud kohased ja õiguspärased. Vaidlusalused väited on konstrueeritud sellisena, nagu neist võiski aru saada. Kostja ei väida, et tegemist oli ainuvõimaliku konstruktsiooniga, s.t ainult sellisena saigi hagejast aru saada. Kostja ei välista, et algallikast oli võimalik ka teisiti aru saada, s.h ka selliselt, nagu sellest ilmselt sai aru hageja ise ning kohus. Kostja leiab, et seisukoha väljaütlejal ei ole ainuõigust oma seisukohast arusaamise üle otsustamisel. Hageja ei ole „keskmine Eesti inimene“, vaid peaminister, pikaaegne avaliku elu tegelane, kes on väga kogenud pressi ja rahvaga suhtleja. Selline inimene peaks suutma oma mõtteid väljendada nii, et need oleksid üheti mõistetavad. Kui ta väljendab oma mõtteid selliselt, et sellest saavad kõik aru ühtemoodi ja ainult kostja teistmoodi, on ilmselt eksinud kostja. Kui enamus lugejaid saab tekstist aru selliselt nagu kostja, siis on probleem rääkijas. Antud juhul on selge, et tolle hetke kontekstis mõistsid kõik eeltoodud isikud hageja avaldust samuti nagu Õhtuleht. Seega tuleks võtta tõenditena arvesse kõiki eelpool välja toodud isikute arusaamu hageja jutust, mille maakohus tagastas. Õige on kohtu käsitlus, et see, kuidas vaidlusalustest väidetest aru saada, sõltub mõistlikust lugejast. Kui vaadata vaidlusaluse väljaande esilehel ilmunud teksti: „Kas meie telefone kuulatakse pealt? A: pigem on see nii“, siis näeme, et see on kooskõlas sellega, mida hageja ütles päev varem ajalehele Postimees. Kostja ei ole hagejale omistanud küsimust „Kas meie telefone kuulatakse pealt“, vaid ainult vastuse „A: pigem on see nii.“ See hageja lause vastab hagejalt pärit tsitaadile, mis esmakordselt avaldati ajalehes Postimees: „Eeldus on pigem selline, et kõik telefonikõned on salvestatavad ja sisuliselt avalikud.“ Isegi juhul, kui pidada seda vaidlusalust väidet faktiväiteks, on tegemist tõese faktiväitega. Ka vaidlusaluse artikli pealkirja tekst: „Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt“, on kooskõlas sellega, mida hageja ütles päev varem ajalehele Postimees. Hageja selgitas Postimehele, et nii tema erakonna peasekretär kui ka Eesti ärimehed eeldavad, et telefonikõnesid kuulatakse pealt ning hageja ei hakanud seda eeldust ümber lükkama. Vastupidi, ta kinnitas oma uskumist sellesse eeldusesse, tuletades sellest eeldusest ainsa argumendi, mille alusel nimetada Silver Meikarit valetajaks. Selle asemel, et peaministrile kohaselt üritada avalikkusele selgitada, et selline eeldus ei ole õige, tugineb peaminister sellele eeldusele ja nimetab Silver Meikari süüdistust just sellest asjaolust tulenevalt Postimehe uudises „absoluutselt ebausutavaks“. Kuigi kostja ei leia, et vaidlusalused väited on faktiväited, oleks kohus pidanud analüüsima (kui tegemist oleks faktiväidetega), mida hageja ajalehele Postimees avaldas ja kas see on kooskõlas kostja poolt avaldatuga. Kohus on otsuses lihtsalt tõdenud, et „eelnimetatud sõnavõtus ei ole hageja kohtu hinnangul kordagi väitnud, et ärimeeste ja poliitikute telefone Eestis ka tegelikult pealt kuulatakse“. Kohus heitis kostjale ette, et kostja ei tõendanud, et hageja oleks väitnud, et telefonikõnesid kuulatakse pealt. Kostja esitas kõik oma tõendid kohtule, kuid kohus tagastas enamiku tõenditest 09.01.2013 istungil. Tõendite tagastamise kohta esitas kostja menetlusliku vastuväite, mille kohus jättis rahuldamata. Seega tegi kostja kõik, et esitada tõendid ja kohtu etteheited tõendamata jätmise osas on lubamatud. Otsuse kohaselt peab kostja avaldama koos ebaõigete andmete ümberlükkamise teatega ka hageja fotod. Kohus ei põhjendanud, miks tuleb avaldada ka fotod. Hageja ei väida, et fotod sisaldaksid ebaõigeid andmeid. Samuti ei ole fotod ebakohaselt töödeldud või sobimatud. Kui fotode avaldamise eesmärgiks on tagada ebaõigete andmete ümberlükkamine

samaväärsel pinnal, siis seda eesmärki fotode avaldamine ei täida. See eesmärk on täidetud kirja suuruse kindlaksmääramisega, mida kohus ka tegi. Arvestades asjaolu, et ebaõigete andmete ümberlükkamise tekst on oluliselt pikem, kui väidetavalt ebaõigeid andmeid sisaldanud väide (näiteks teisel leheküljel 7 sõna asemel 26 sõna), puudub vajadus täiendavalt tagada ümberlükkamise tähelepanemist. Vaidlust ei ole selles, et ümberlükkav teade peab olema võimalikult samasuguses kohas, võimalikult sama suurel pinnal ja võimalikult sama šriftiga. Antud juhul on ümberlükkava teate sõnade arv enam kui 3 korda suurem kui ümberlükatava informatsiooni sõnade arv. Seejuures sisaldab ümberlükatav informatsioon tervet rida asjaolusid, mis ei ole olulised lugejal ümberlükkamise mõistmiseks. Ümberlükatavas teates oli märgitud lihtsalt „peaminister:“, kui ümberlükkavas teates kohustas kohus märkima „peaminister A A“ ja teises kohas lihtsalt „A A“. Jättes kõrvale küsimuse, kas A A on üldse peaminister sellel ajal, kui ümberlükkav teade avaldatakse, rõhutab kostja, et ebaõigeid andmeid ümberlükkava teate peab kohus sõnastama selliselt, et see piirduks andmete ümberlükkamisega. Kui kohus leiab, et kostja on avaldanud ebaõigeid andmeid, siis nende andmete ümberlükkamiseks piisab, kui kostja avaldab järgmise teate: „Õhtuleht avaldas 29.05.2012 ebaõige väite: peaminister ei öelnud, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt.“ Selles tekstis on 18 sõna, mis on oluliselt lühem, kui maakohtu kindlaksmääratud tekst. Samas täidab kostja pakutud tekst ümberlükkavat funktsiooni ja on oma semantiliselt ülesehituselt sarnane ebaõigeid andmeid sisaldanud väitele (lause osad seotud kooloniga). Isegi siis, kui on avaldatud ebaõigeid andmeid, tuleb ebaõigete andmete ümberlükkamisel arvestada ajakirjandusvabadusega ja piirata seda ainult selles ulatuses, mis on vajalik ebaõigete andmete ümberlükkamiseks. Kohus on otsuses väljunud sellest piirist ja kohustanud avaldama fotod, mille üle pooltel vaidlust ei ole ja sõnastanud ümberlükkava teksti, mis on oluliselt pikem, kui ebaõigeid andmeid sisaldanud tekst. Vastustaja seisukoht Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 29.01.2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole tsiviilasja menetlemisel rikkunud menetlusõiguse norme ja on kohaldanud õigesti materiaalõigust. Apellatsioonkaebuses kordab kostja juba maakohtus vastuses hagile esitatud seisukohti. Maakohus on kõigile kostja väidetele hinnangu andnud, millega kostja pole apellatsioonkaebuses rahule jäänud. Eeltoodu ei anna alust kaevatava otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et pooled vaidlevad selle üle, kas 29.05.2012 ajalehe Õhtuleht lehekülgedel 2-3 avaldatud artikli pealkiri “Peaminister: poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt” ja 29.05.2012 ajahele Õhtuleht esilehel avaldatud pealkiri ”Kas meie telefone kuulatakse pealt? A: pigem on see nii“ kujutab endast faktiväidet või väärtushinnangut. Maakohus on oma seisukohta, mille kohaselt on tegemist faktiväitega, üksikasjalikult ja loogiliselt põhjendanud.

Kuidagi ei saa põhjendatuks lugeda kostja apellatsioonkaebuses toodud seisukohta, mille kohaselt on kostja arvates lubamatu otsustada väite sisu üle ainult pealkirju lugedes. Põhjendatud on maakohtu viide ajakirjanduse eetikakoodeksile. Eesti ajakirjanduse eetikakoodeksi p 4.11 sätestab, et pealkirjad ei tohi auditooriumi eksitada. Maakohus leidis põhjendatult, et kuna paljud lugejad võivad lugeda ainult artikli pealkirja ja eriti ajalehe esiküljel avaldatud pealkirja ilma artiklit läbi lugemata, on eriti oluline, et vaidlusealuse artikli peakirjast saaks keskmine mõistlik inimene aru, kas A. A on öelnud, et poliitikute ja ärimeeste kõnesid kuulatakse pealt või sisaldab artikli pealkiri ajalehe Õhtuleht hinnangut, mida on A. A Õhtulehe hinnangul öelnud. Käesoleval juhul on 29.05.2012 ajalehe Õhtuleht vaidlusalused pealkirjad lugejat selgelt eksitavad. Maakohus leidis põhjendatult, et kohtu hinnangul pole hageja kordagi väitnud, et ärimeeste ja poliitikute telefone Eestis ka tegelikult pealt kuulatakse. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt vale faktiväite ümberlükkamiseks ettenähtud viis ning laad on õiguspärased ja proportsionaalsed ega kahjusta kostjat ülemäära, nagu apellatsioonkaebuses väidetakse. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt ebaõigete andmete ümberlükkamine kui õiguskaitsevahend toimib vaid juhul, kui selle maksmapaneku tulemusena väärinformatsioon samas ulatuses ja sama intensiivsusega ümber lükatakse. Eelnevast tulenevalt on maakohus põhjendatult leidnud, et ümberlükkamise teatele tuleb lisada ka sama foto, mis oli lisatud algsele artiklile. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere Toomsalu

Ele Liiv

Imbi

Sidok-

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.