Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

08.04.2010 laekus Viru Maakohtule R M`ilt hagiavaldus R P vastu laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse 55 000 krooni, intressi – 1024,65 krooni ja viiviste nõudes, kokku summas 66 424.65 krooni (4245,31 eurot).

Hagiavalduses esitatud asjaolud 10.06.2008 sõlmisid R M (edaspidi hageja) ja R P (edaspidi kostja) suulise laenulepingu, mille alusel kandis hageja kostja arveldusarvele 50 000 krooni. Pooled leppisid kokku, et laenult tuleb tasuda intressi 2% kuus laenatud summast. 25.11.2008 laenas hageja kostjale täiendavalt 5 000 krooni. 31.08.2009 tasus kostja hagejale laenu tagasimaksena 10 000 krooni. 07.11.2009 edastas hageja kostjale teatise laenulepingu ülesütlemisest ning määras tähtaja laenatud summa tagastamiseks. Hageja teatas, et poolte vahel sõlmitud laenuleping lõpeb 17.11.2009 ning palus tagastada laenusumma 57 000 krooni (50 000 krooni põhivõlgnevus + 17 kuu eest intress summas 17 000 krooni, millest on maha arvestatud kostja poolt tasutud 10 000 krooni) hiljemalt 20.11.2009. Ülesütlemisteate saatis hageja tähitud kirjaga ning ümbrikul olevalt postitemplilt nähtuvalt jõudis kiri kostja elukohta xxxx 11.11.2009. Kiri tagastati hagejale 27.11.2009 hoiutähtaja möödumisel. Et kostjal oli võimalus ülesütlemisteade kätte saada alates 11.11.2009, siis loeb hageja laenulepingu VÕS § 398 lg 1 kohaselt üles öelduks (vaatamata teates märgitud tähtajale) alates 11.01.2010. Hageja postitas ülesütlemisteate uuesti 07.12.2009, milline samuti tagastati hoiutähtaja möödumisel 30.12.2009. 20.01.2010 edastas hageja veelkordselt kostjale ülesütlemisteate, ent ka nimetatud kirjale kostja järele ei läinud ja see tagastati hoiutähtaja möödumisel. Kostja on tasunud laenu katteks 10 000 krooni. Kuna kostja ei ole vaatamata hageja korduvatele nõudmistele oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud, siis pöördus hageja nõudega kohtusse.

Hageja nõude õiguslik käsitlus Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Laenulepingu ülesütlemisteatest nähtub hageja tahe tähtajatu laenuleping üles öelda ning kohustada kostjat laenusummat tagastama. TsÜS § 69 lg 3 sätestab, et lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.

Kostja ei ole temale kolmel korral väljastatud kirjale järele läinud. Hageja esitatud ümbrikel on ülesütlemisteate kostja elukohta toimetamise kuupäevaga tõendatud, et avaldus jõudis kostja elukohta ja kostjal oli mõistlik võimalus ülesütlemisavaldusega tutvuda. VÕS 7 lg 1 kohaselt loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavamõistes mõistlikuks. Hageja on teinud kõik selleks, et kostja saaks teate laenulepingu ülesütlemisest kätte, edastades selle kostjale posti teel tähitult kolmel korral, hoolimata sellest, et kostja ei läinud kirjadele järele. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Kahe füüsilise isiku vahel sõlmitud laenulepingule kohustuslikku vormi ette nähtud ei ole ja seega vorminõudeid ei ole käesoleval juhul rikutud. Hageja tugineb oma nõudes veel VÕS §-ide 8 lg 2; 76 lg 1; 100; 101 lg 1 p 1 ja 6; 108 lg 1 ja 396 sätestatule ning taotleb kostjalt võlgnevuse katteks kokku 66 424.65 krooni väljamõistmist, millest 55 000 krooni moodustab tagastamata laenusumma, 10 400 krooni moodustab intress ja 1 024.65 krooni on vastavalt hagi esitamisel sissenõutavaks muutunud viivis. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Poolte vahel sõlmitud laenulepingus lepiti kokku intress 2% laenatud summalt kuus. Hageja on arvestanud intressi perioodil 11.06.2008 kuni 25.11.2008 summas 5000 krooni (5 x 2% x 50 000 krooni) ning ajavahemikul 26.11.2008 kuni 11.01.2010 summas 15 400 krooni (14 x 2% x 55 000 krooni). 31.08.2009 tasutud 10 000 krooni arvestab hageja VÕS § 88 lg 8 alusel intressivõlgnevuse katteks, mistõttu intressi nõuab hageja veel summas 10 400 krooni. Viivist arvestab hageja VÕS § 113 lg 1 ja § 94 sätestatust tulenevalt lepinguga ettenähtud intressimäärast lähtudes 85 päeva eest (12.01.2010 kuni 07.04.2010), mistõttu hagi esitamisel on sissenõutav viivis summas 1 024.65 krooni (8/365/100 x 55 000 x 85 = 1024.65 krooni). Samuti taotleb hageja TsMS § 367 alusel viivise väljamõistmist põhinõudelt kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud seadusjärgses määras. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kohtumenetluse käik 12.04.2010 võttis kohus hagi määrusega menetlusse. Kohus väljastas hagimaterjalid kostjale tutvumiseks, kohustades teda hagile kirjalikult vastama esitama 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättesaamisest alates. 15.10.2010 rahuldas maakohus hagi 15.10.2010 tagaseljaotsusega. 10.01.2011 esitas kostja maakohtule avalduse, milles palus tsiviilasja menetluse taastada. 19.01.2011 määrusega jättis Viru Maakohus hagi käiguta ning määras kostjale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. 10.03.2011 kohtumäärusega keeldus Viru Maakohus kaja menetlusse võtmast ja tagastas selle kostjale. Tartu Ringkonnakohtu 20.06.2011 määrusega jäeti Viru Maakohtu 10.03.2011 kohtumäärus muutmata. 17.01.2012 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtumäärusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 20.06.2011 määrus ja rahuldati kostja esitatud kaja ning menetlus taastati. Kaja esitamisel on kostja 11.01.2011 lisanud teate, et ta ei tunnista hagi, sest võlgnevus hageja ees puudub. 25.03.2011 määruskaebuse esitamisel on kostja sellele lisanud oma vastuse hagile. II KOSTJA VASTUVÄITED HAGIALDUSES TOODULE (I, lk 97-98) Kostja hagi ei tunnista. Kostja on hagejale teinud korduvalt ettepanekuid poolte vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva kostja kohustuse tasaarveldamiseks kostja nõuetega hageja

vastu. Hageja ei ole kostja ettepanekutega nõustunud, vaid jätkab kostja ähvardamist, kasutades nii füüsilist- kui ka moraalset vägivalda. Hageja on tekitanud kostjale kahju:

Hageja jäi kohtuistungil laenusumma ja viiviste kostjalt väljamõistmise nõude juurde. Kuna poolte vahel oli tegemist suulise laenulepinguga ja kostja intresside osas kokkulepet ei tunnista, siis nõustub hageja nõuet vähendama. Hageja poolt korrigeeritud nõudeks kostja vastu jääb saadud laenust 55 000 kroonist tagastatud summa 10 000 krooni mahaarvamisel veel laenu põhiosa võlgnevuse hüvitamine summas 2876,02 eurot (45 000 krooni) ning sellelt seaduses sätestatud määras viiviste väljamõistmine alates 12.01.2010. Kostja vastuväiteid tasaarvestuse toimumisest hageja ei tunnista. Hageja avaldab, et ei ole saanud kostjalt ühtegi sellekohast avaldust, on vaid üks kostja poolt elektrooniliselt hagejale edastatud kiri, milles kostja soovis hageja poolt hagist loobumist. Ühtegi summat väidetava kahju osas selles ei ole nimetatud ning seda ei saa käsitleda ka tasaarvestuse avaldusena. Lisaks on kõik kostja märgitud kahjunõuded alusetud, hageja ei ole kostjale kahju tekitanud, mistõttu ei saa sellist nõuet ka VÕS § 200 lg 4 tulenevalt hageja esitatud nõudega tasaarvestada. Hageja märgib, et menetluslikult on läbi ka aeg, mil vastavat tasaarvestuse nõuet saaks esitada. 28.03.2011 kostjalt saadud e-kirjas sisaldus vaid kostja kompromissettepanek, millega hageja ei nõustunud ja on vastava vastuse kostjale ka edastanud. Hageja ei nõustu ka kostja väitega, et 5000 krooni puhul oli tegemist hageja poja sünnipäevapeoks tehtud ettemaksega. Nimetatud summa andis hageja kostjale laenuks kostja auto remontimiseks ja see kuulub tagastamisele. Hageja poeg pidas küll kostjale kuuluvas baaris sünnipäeva, kuid tema sünnipäev on alles 30.jaanuaril, 5000 krooni on aga kantud kostja arvele üle juba 25.11.2010. Samuti oleks poja sünnipäevaks raha ettemaksu puhul pidanud see olema kantud kostja firma arvele, mitte aga kostja isiklikule arvele. 17.12.2012 kohtuistungil rahuldas kohus poolte taotluse lõplike seisukohtade (kohtukõnede) ettevalmistamiseks täiendava tähtaja andmiseks ning määras poolte nõusolekul asja menetluse jätkamiseks kirjalikus menetluses. Kohus kohustas pooli esitama kohtukõne teesid kirjalikult ning võimaldas vastaspoole kõne suhtes vajadusel seisukoha esitamist kuni 08.01. 2013. Samuti teatas kohus pooltele kohtuotsuse teatavakstegemise aja (II, lk 24-31).

IV POOLTE LÕPLIKUD SEISUKOHAD

Hageja seisukohad Hageja jääb hagiavalduses esitatud nõude asjaolude ja 17.12.2012 kohtuistungil täpsustatud nõude juurde. Hageja palub kostjalt välja mõista laenulepingust tulenev põhivõlgnevus 2 876,02 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt seadusjärgses määras (seisuga 08.01.2013 on sissenõutavaks muutunud viivis 691,90 eurot) kuni nõude täieliku täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja on andnud kostjale laenu kokku 55 000 krooni (3 515,14 eurot). Laenu andmine toimus kahes osas: 10.06.2008 summas 50 000 krooni (3 195,58 eurot) ning 25.11.2008 täiendavalt summas 5000 krooni (319,56 eurot). Lepiti ka kokku, et kostja tasub laenusummalt intressi 2% kuus. Kuna aga kokkulepe sõlmiti suuliselt ning kostja on seda kohtumenetluses eitanud, siis puuduvad hagejal intressikokkulepet tõendavad tõendid ning seetõttu ei nõua hageja kostjalt intressi tasumist. Ka 25.11.2008 kostjale üle kantud summa 5000 krooni oli antud laenuna ning hageja jääb selles osas 17.12.2012 toimunud kohtuistungil väljendatud käsitluse juurde. Kostja ei ole tõendanud, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Pooled viivisemääras kokku ei leppinud, seega kohaldub seadusest tulenev viivisemäär. Kostja on olnud laenusumma tagastamisega viivituses kokku 1092 päeva (ajavahemikus

12.01.2010 – 08.01.2013) ning 08.01.2013 seisuga on sissenõutavaks muutunud viivised 691.90 eurot. Tuginedes TsMS § 367 palub hageja mõista kostjalt välja viivise seaduses toodud määras põhinõudelt summas 2 876.02 eurot alates 08.01.2013 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kostja esitas menetluses väite, et hageja nõue on tasaarvestatud. Kostja vastavad väited on paljasõnalised ning tõendamata ja tuleb jätta tähelepanuta. Kostja enda kinnituse kohaselt ei ole ta hageja vastu esitanud hagi ega ka käesolevas tsiviilasjas vastuhagi.

Kostja seisukohad Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata juhindudes VÕS § 186 p 2, mille kohaselt võlasuhe lõpeb tasaarvestusega. VÕS § 198 kohaselt tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kostja leiab, et on enne hageja poolt hagi kohtusse esitamist ning samuti korduvalt käesoleva tsiviilasja menetluse raames teinud hagejale avaldusi nõude tasaarvestamiseks. Tasaarvestuse aluseks oleva nõude maksmapanekuks ei ole VÕS § 200 tulenevalt vajalik vastuhagi esitamine. Kostja on seisukohal, et käesolevas vaidluses on tasaarvestamine lubatud. Peale hageja poolset kallaletungi on kostjal hageja vastu nõudeid suuremas summas, kui hageja poolt esitatud nõue. Seetõttu palub kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

VI KOHTU OTSUSTUS JA SELLE PÕHJENDUSED

Kohus, olles tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et esitatud hagi on põhjendatud ja kuulub täielikult rahuldamisele hageja poolt kohtuistungil täpsustatud nõude ulatuses. Poolte suhted tulenevad nende vahel 10.06.2008 sõlmitud suulisest laenulepingust. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste faktiliste asjaolude suhtes: 1) 10.06.2008 sõlmisid R M (hageja) ja R P (kostja) suulise laenulepingu, mille alusel kandis hageja samal päeval kostja arveldusarvele üle 50 000 krooni (3195,58 eurot) (I, lk 9). 2) 25.11.2008 kandis hageja kostja arveldusarvele üle 5000 krooni (319,56 eurot) (I, lk 10). 3) 31.08.2009 maksis kostja hagejale saadud laenust tagasi 10 000 krooni (I, lk 11). 4) Hageja on väljastanud korduvalt kostjale laenulepingu ülesütlemise teated ja määranud tähtaja laenu tagastamiseks (07.11.2009, 07.12.2009, 20.01.2010; I, lk 12,14,16). 5) Hageja poolt on laenuleping üles öeldud alates 11.01.2010, millisest kuupäevast on hageja lähtunud ka viiviste arvestamisel. Poolte vahel on vaidlus laenulepingust tuleneva kostja kohustuse suuruse üle. Samuti vaidlevad pooled kostja õiguse üle tasaarvestada vastuväitena esitatud kahjunõudeid hagiavalduses nõutud laenulepingust tulenevate võlanõuetega.

VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hagivalduse kohaselt laenas hageja kostjale lisaks 10.06.2008 sõlmitud laenulepingu alusel üle antud 50 000 kroonile 25.11.2008 kostjale veel 5000 krooni. Hageja on tõendanud 5000 krooni ülekandmist kostja pangakontole hagiavaldusele lisatud maksekorraldusega (I, 10). Kostja tunnistab hagejalt laenu saamist summas 50 000 krooni, samuti tunnistab hagejalt 5000 krooni saamist, kuid vaidleb vastu nimetatud summa andmise otstarbele ja kohustusele see hagejale tagastada. Vastava vastuväite esitas ta esmakordselt 17.12.2012 toimunud kohtuistungil: „/../ 5000 krooni ei olnud laenuks võetud summa. /.../see 5000 krooni oli hageja poolt tema poja sünnipäeva pidamiseks tehtud ettemakse” (II, 27). Hageja täpsustas 17.12.2012 kohtuistungil kostjale 5000 krooni ülekandmise osas järgmist:

„Kostjale sai 5000 krooni antud tema palvel xxxx käigukasti remondiks. Kostjal oli vaja auto remondiks raha ja ta pidi selle tagastama mulle juba esimesel nädalavahetusel Siis läks kostja hostel põlema ja ma ei hakanud kohe seda raha tagasi küsima. Ma pidasin küll poja sünnipäeva kostja firmale kuuluvas baaris, kuid minu poja sünnipäev on alles xxxx ja selle sünnipäevapeo kulud maksin peale pidu kostjale sularahas, mingit ettemaksu ma ei teinud. 5000 krooni minu poolt aga kantud juba 25.11 kostja arvele. /.../ See peaks ettemaksu korral kajastuma ka kostja äriühingu raamatupidamises” (II, 27-28). TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Kohus leiab, et kostja ei ole 5000 krooni laenu saamise osas oma vastuväiteid tõendanud. Kohus selgitas kostjale 30.08.2012 korraldavas kohtumääruses (I, 181-182), et kumbki pool peab tõendama hagimenetluses neid asjaolusid, millele tuginevad tema vastuväited ja nõuded. Kohus juhtis kostja tähelepanu asjaolule, et kostja ei ole esitanud tõendeid ning kohustas kostjat esitama kõik asja kohta olemasolevad tõendid ja taotlused. Samuti selgitas kohus kostjale ka 17.12.2012 toimunud kohtuistungil vastuväidete tõendamise kohustust. Kohus nõustub hageja väidetuga, et sünnipäevapeo kulude eest 5000 krooni ettemakse tegemisel oleks see summa kantud kostja ettevõtte kontole ning peaks ka vastavalt kajastuma kostja ettevõtte raamatupidamises. Kostja vastavaid tõendeid menetluses ei esitanud ja seega on ka kostja vastuväide hagejalt saadud 5000 krooni osas raha tagastamise kohustuse puudumises alusetu ja tõendamata. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma lahendis 3-2-1-106-09 punktis 13 asunud seisukohale: „...kui hageja on tõendanud

raha ülekandmise, siis tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada.” Seega pidi kostja ka käesolevas menetluses tõendama, et 5000 krooni ülekandmiseks oli olemas mingi muu alus ning poolte tahe oli suunatud mingi olemasoleva kohustuse täitmisele.

Eeltoodud asjaoludest ja VÕS § 396 lg 1 tulenevalt leiab kohus, et kohtumenetluses on tõendatud hageja poolt kostjale suulise laenulepingu alusel 2008.a. laenu andmine kokku summas 55 000 krooni, mille jääk peale kostja poolt 10 000 krooni tagastamist on veel 45 000 krooni (2876,02 eurot). Kostja ei ole vastupidist tõendanud.

tasaarveldamiseks kostjal olemasolevate kahjunõuetega hageja vastu (I, 97). Samale seisukohale on kostja jäänud ka 17.12.2012 toimunud kohtuistungil ja oma lõplikes seisukohtades, avaldades, et vastuses hagiavaldusele oli tema poolt esitatud ka tasaarvestus hageja nõudega. Hageja väitel on kõik kostja nõuded alusetud, hageja neid ei tunnista ning selliseid nõudeid ei saa vastuväitena ka tasaarvestada. VÕS § 197 lg 1 kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 198 kohaselt tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kohus on nõus kostja seisukohaga selles, et tasaarvestuse aluseks oleva nõude maksmapanekuks ei ole alati vajalik vastuhagi esitamine, kuid kostja on oma vastuses hagiavaldusele märkinud temal hageja vastu esinevad väidetavad erinevad kahjunõuded ja nende rahalise suuruse ilma ühegi tõendi ja põhjenduseta. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-134-11 punktis 10 leidnud: „Selleks, et lugeda poolte nõuded osaliselt tasaar-

vestatuteks, peab kostja olema hagejale teinud tasaarvestuse avalduse ning tõendama, et hageja võlgnes talle tasaarvestamiseks kasutatud raha ja et see nõue oli muutunud tasaarvestuse tegemise ajal sissenõutavaks.” Samale seisukohale on asunud Riigikohtu tsiviilkolleegium ka lahendis 3-2-1-24-12 punktis 12: „Olukorras, kus kostja esitab tasaarvestuse vastuväite, peab kostja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama asjaolusid, millest tuleneb tema nõue ning õigus see hageja nõudega tasaarvestada.” Käesolevas asjas ei ole hageja tunnistanud kostjale kahjude põhjustamist ega ka kostja nõutud summasid ning kostja ei ole esitanud tõendeid hageja vastu nõuete olemasolu ja nende sissenõutavaks muutumise kohta. Kostja väited hageja poolt põhjustatud kahjude kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja on loetlenud oma nõuded vastuses hagiavaldusele 23.03.2011 ja teinud ettepaneku nende tasaarveldamiseks hageja võlanõudega. Samas on kostja ka ise lisanud, et kompromissi mittesaavutamisel soovib ta esitada vastuhagi. Kohus leiab, et kostjal on kuni asja sisulise läbivaatamiseni 17.12.2012 toimunud kohtuistungil olnud piisavalt aega kahjunõuete olemasolul nende nõuetekohaseks vormistamiseks (sh käesolevas asjas vastuhagi esitamiseks) ja ka vastavate asjakohaste tõendite lisamiseks. Kohus on kostja tähelepanu korduvalt juhtinud asjaolule, et pool peab menetluses tõendama enda nõudeid ja vastuväiteid, samuti kasutama oma menetlusõigusi heauskselt, kuid kostja ei ole kohtu korraldusi täitnud. VÕS § 200 lg 4 kohaselt tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kohus nõustub hagejaga, et käesoleval juhul VÕS § 200 lg 4 tulenevalt ei saa kostja vastuväitena esitatud nõudeid hageja nõuetega tasaarvestada. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-10-59 punktis 10 leidnud: ”VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestada

nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et VÕS § 200 lg 4 järgi välistab tasaarvestuse igasugune teise poole vastuväide. Selle sätte kohaselt ei ole tasaarvestus lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (nt nõue ei kehti või on lõppenud). Kui kohtumenetluses esitab pool teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku.”

Kuna hageja ei tunnista kostjale kahjude põhjustamist, samuti ei ole kostja esitanud hagejale kohtumenetluse eelselt ühtegi sellekohast põhjendatud tasaarvestuse avaldust ega ole ka oma nõudeid kohtumenetluses tõendanud, siis vastavalt VÕS § 200 lg 4 sätestatule välistavad hageja vastuväited täielikult kostja tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku.

(45 000 krooni, s.o. laenu tagastamata osa) ja viiviste väljamõistmine põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 alusel seadusjärgses määras alates 12.01.2010 kuni põhinõude kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Vastavalt VÕS § 94 lg 1 sätestatule, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Ametlikes Teadaannetes Eesti Panga poolt avaldatu kohaselt oli võlaõigusseaduse § 94 lg 2 alusel võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär 2010.a I ja II poolaastal 1%, enne 01.01.2011 - 1,0%, enne 01.07.2011 - 1,25%, enne 01.01.2012 ja 01.07.2012 - 1,00%, enne 01.01.2013 – 0,75%. Seega, VÕS § 113 lg 1 ja 94 lg 1 tulenevalt on 2010.a kehtinud seadusjärgseks intressimääraks aastas 7 + 1, s.o. 8% (päevas - 0,0219 %), 2011.a I poolaastal - 8,0 % (päevas 0,0219 %), 2011.a. II poolaastal (1,25 + 7) = 8,25% (päevas - 0,0226 %) ja 2012.a 8% (0,0219% päevas). Enne 01.01.2013 oli viimane intressimäär 0,75%, s.o. 2013.a. I poolaastal on vastavaks intressimääraks aastas 7,75 % ning päevas - 0,0212%. Võlgnetavalt summalt 2876,02 eurolt moodustab viivis päevas 8%-se aastase viivisemäära puhul (0,000219 x 2876,02) = 0,63 eurot, 8,25%-se aastase viivisemäära puhul (0,000226 x 2876,02) = 0,65 eurot, ning 7,75 % -se aastase määra puhul (0,000212 x 2876,02) = 0,61 eurot päevas. Eeltoodust tulenevalt on 2876,02 eurolt seadusjärgseks viivise summaks 2010.a viivituses oldud 353 päeva eest (353 x 0,63) = 222,39 eurot, 2011.a I poolaasta eest (181 päeva x 0,63) = 114,03 eurot, 2011.a II poolaasta eest (184 päeva x 0,65) = 119,60 eurot (kokku 2011.a. eest 233,63 eurot); 2012.a eest (366 x 0,63) = 230,58 eurot; 2013 aastal 28 päeva eest (28 x 0,61) = 17,08 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis ka selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtul mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega, alates 12.01.2010 kuni kohtuotsuse tegemise päevani 28.01.2013 moodustab põhinõudelt (2876,02 eurot) arvestatud ning sissenõutavaks muutunud viivis kokku 222,39 + 233,63 + 230,58 + 17,08 = 703,68 eurot. Alates 29.01.2013 kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis protsendina põhinõudelt seadusjärgses määras kuni põhinõude (2876,02 eurot) täitmiseni.

Hagihinna määramine TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Tsiviilasjas nr 2-10-16444 on hagi kohtusse esitatud 08.04.2010. Vastavalt hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 133 lg 1 sätestatule toimub hagihinna määramine põhinõude järgi. Käesolevas asjas on rahuldamisele kuuluvaks põhinõude summaks 2876,02 eurot.

Kohtukulude jaotusest TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Hagi täielikul rahuldamisel tuleb asjas esinenud menetluskulud vastavalt hageja taotlusele jätta täielikult kostja kanda. Kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt on õigus nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. (Digitaalselt allkirjastatud) Kohtunik Irma Külavee

Tartu Ringkonnakohtu 29.10.2013 kohtumääruse

RESOLUTSIOON

Keelduda menetlusse võtmast R P apellatsioonkaebust Viru Maakohtu 28. jaanuari 2013 otsuse peale ja tagastada apellatsioonkaebus R Ple. Kohtuotsus jõustus 16. novembril 2013. a Tartu Ringkonnakohtu kohtumäärusega. (digitaalselt allkirjastatud) Lea Herne nooremreferent

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.