Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
25. jaanuar 2013 Tartu
Tsiviilasja number
2-11-7084
Tsiviilasi
O. H. hagi P. S. vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
2264,05 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 24. aprilli 2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
P. S. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja) – P. S. (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja Kristina Stekanova Vastustaja (hageja) – O. H. (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja Svetlana Kharchevnikova
1.Tühistada Viru Maakohtu 24. aprilli 2012 otsus osas, millega rahuldati O. H. hagi P. S. vastu osaliselt ja mõisteti P. S. O. H. kasuks välja 2264,05 eurot ning jäeti menetluskulud poolte endi kanda.
esindajad
RESOLUTSIOON
2.Teha asjas uus otsus, millega jätta O. H. hagi P. S. vastu varalise kahju 3033,86 euro, varalise kahju 100
eurot igakuiselt alates hagiavalduse esitamisest ja mittevaralise kahju väljamõistmiseks rahuldamata ning menetluskulud O. H. kanda.
Apellatsioonkaebus rahuldada. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus O. H. kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.O. H. esitas 21.02.2011 maakohtule P. S. vastu hagi, milles palus tuginedes Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 25, võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 130; § 136 lg-tele 1, 2 ja TsMS §-le 366 mõista kostjalt välja hageja kasuks varalise kahju hüvitis 3033,86 eurot ja igakuiselt 100 eurot alates hagi esitamisest ning mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Hagiavalduse kohaselt tunnistati kostja Viru Maakohtu 28.04.2009 jõustunud kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-07-13620 süüdi KarS § 121 ja § 118 p 6 järgi. Hagejal tekkis kostja tegevuse tulemusena täielik nägemisteravuse kaotus paremast silmast. Kriminaalasja menetluse raames hüvitas kostja hagejale tekitatud kahju osaliselt, summas 36 000 krooni (2300,82 eurot), millega said hüvitatud hageja esimese etapi ravikulud. Ravi kestab siiani. Hagejal on tekkinud kostja tegevuse tõttu täiendavalt varalist kahju 3033,86 eurot, sh: - igakuised kulutused kontaktläätsedele ja silmatilkadele 2009 maist kuni 2011 veebruarini 63,17 eurot kuus x 21 kuud, kokku 1326,57 eurot (kasutatud ravimite hulka kuuluvad kontaktläätsed Acuvue 2 Colors 53,07 eurot, silmatilgad Voltaren Ophtra 12,28 eurot, silmatilgad Naklof (Diclofenac) 4,32 eurot, vitamiinid Doppelgerc Active 8,53 eurot, silmatilgad Sofradex 2,45 eurot, silmasalv hüdrokortisoon 3,90 eurot jne); - kütusekulu igakuisteks sõitudeks Puru haigla silmaosakonda ja Venemaale ravimeid ostma 2009 maist kuni 2011 aprillini 33,99 eurot kuus x 21 kuud, kokku 713,79 eurot; - kulutused prillidele kokku 705,90 eurot: 13.10.2007 ostetud prillid 124,95 eurot, 13.10.2007 ostetud prillid 127,18 eurot, 08.08.2008 ostetud prillid „Brown Maxi“ 223,69 eurot, 13.09.2008 ostetud prillid „Armani“ 230,08 eurot; - auto juhtimiskursuse tasu 287,60 eurot.
Igakuiselt kulub hagejal ravile 100 eurot. Hageja tervis halveneb pidevalt ja ta vajab pidevalt meditsiinilist abi. Kostja tekitas hagejale ka raske vaimse trauma. Hagejale on määratud töövõimekaotus 40%, tema ainukeseks sissetulekuks on töövõimetuspension 128 eurot kuus.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et puudub deliktilise vastutuse kohaldamiseks vajalik koosseis. Piisavalt ei ole tõendatud põhjuslik seos kostja teo ja tagajärgede vahel. Hagejal oli krooniline silmahaigus enne vigastuse saamist ning ei ole tõendatud, millised tagajärjed on kostja teoga põhjustatud ja millised mitte. Kostja tegevuses puudus õigusvastasus. 16-aastane kostja tegutses hädakaitseseisundis, millisele seisukohale asus ka Viru Maakohus 28.03.2011 otsuses tsiviilasjas nr 2-09-55061. Kriminaalasjas nr 1-07-13620 antud tunnistajate ütlustest nähtub, et 26.04.2007 õhtul leidis aset konflikt kahe noorteseltskonna vahel, millest suuremasse kuulus hageja ja väiksemasse kostja. Kostja peamine soov oli põgeneda olukorrast, mis ohustas tema elu ja tervist. Sellise olukorra tekkimises oli süüdi hageja ise, kes oma seltskonnaga takistas kostja lahkumist, ning see seltskond tuli kostja sõpradele kallale. Kostja võttis oma mobiiltelefoni kätte eesmärgiga helistada ja kutsuda abi. Sel hetkel hageja tõukas kostjat nii, et ta oleks peaaegu kukkunud. Kostja pigistas hirmust silmad kinni, püüdis leida tasakaalu ja viskas telefoni hoogu võtmata alt üles. Kostja teole eelnes vahetult hageja rünne (tõukamine) ja sellele järgnenud vasturünne (kui seda pidada vasturündeks) oli kantud kaitsetahtest, mis välistab vastutuse VÕS § 1045 lg 2 p 3 alusel. Kostja tegevuses puudub ka süü (hooletus), mis välistab kostja vastutuse VÕS § 1050 lg 1 alusel. Kostja võttis telefoni kätte helistamiseks ja samal hetkel viis hageja ta tasakaalust välja. Sellises olukorras võib juhtuda, et inimene laseb telefoni käest ära või viskab – sõltuvalt sellest, kuidas keha suudab tasakaalu hoida. Väljas oli suhteliselt pime, kostja oli hagejast 5 meetri kaugusel ning viskas telefoni hoogu võtmata alt üles, pigistades silmad kinni. Tavalise elukogemuse põhjal on üldteada, et sellistel tingimustel pole võimalik üldse midagi tabada. Asjaolu, et telefon tabas hagejat silma, on põhjusliku ahela ebatüüpiline kõrvalekalle, mis tasakaaluhäiret arvestades oli kostja tahtele allumatu. Subjektiivse hooletuse tuvastamise seisukohast (VÕS § 1050 lg 2) tuleb arvestada, et tegemist oli massikaklusega, mida kostja tajus ohtlikuna oma elule ja tervisele. Seetõttu viibis ta tugevas psüühilises erutuses, sest ei leidnud hageja sõprade loodud sundolukorrast väljapääsu ning sai aru, et nüüd hakatakse ka teda peksma, kuivõrd juba tuldi tema sõprade kallale. Juhul kui kohus leiab, et hagi kuulub mingis osas rahuldamisele, tuleb arvestada VÕS § 139 lg-s 1 sätestatuga. Hageja peab vastutama selle eest, et ei lubanud kostjal ära minna, tõukas ja sõimles, mis tõi kaasa kostja tasakaalu kaotamise ning telefoni viskamise hageja suunas. Hagiavalduses toodud kulud ei ole ka põhjendatud. Hageja pole tõendanud, et kulutused oleks seotud silmatraumaga. Silmaraviga on seotud ajavahemikul 2008 septembrist kuni hagi esitamiseni kontaktläätsede ja silmatilkade soetamise kulud summas 141,16 eurot, s.o 4,70 eurot kuus. Samas oli hagejal juba enne vigastust vajadus saada silmaravi ja kanda abivahendeid – tal oli tugev lühinägelikkus ja tsüst paremas silmas. Kütusekulud ei ole seotud raviga, kuna autot pole kordagi tangitud arstivisiidi ega ravimi soetamise kuupäeval või vahetult enne seda. Tõendatud ei ole, et hagejal oli vajadus osta lühikese aja jooksul nii palju prille, mille klaaside parameetrid on praktiliselt samad. Kostja taotles aegumise kohaldamist kõikidele nõuetele, mis on tekkinud enne 21.02.2008. Aegumata varaliste nõuete summa on 628,90 eurot, millest asjasse puutuvateks ravikuludeks võivad osutuda 141,16 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 24. aprilli 2012 otsusega hagi osaliselt ja mõistis välja P. S. O. H. kasuks varalise kahju hüvitise 2264,05 eurot. Hageja nõude hüvitada varaline kahju perioodiliste rahaliste maksetena summas 100 eurot ja nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks jättis kohus rahuldamata.
Menetluskulud jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb mittevaralise kahju nõue jätta TsÜS § 153 lg 1 alusel aegumise tõttu rahuldamata. Varalise kahju nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Vastavalt TsMS § 272 lg-le 2 on dokumendid ka ametlikud ja isiklikud kirjad, kohtulahendid teistes kohtuasjades ning menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isikute arvamused. Seega varasem kohtuotsus on küll kasutatav dokumentaalse tõendina, kuid on vaid üks kogumis hinnatavatest tõenditest. Üldpõhimõtte alusel on kriminaal- ja väärteoasjades tehtud otsusest siduv vaid resolutsioon. Vastutuse tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu: 1) seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena peab olema kannatanul tekkinud kahju; 2) kahju tekkimise põhjuseks peab olema kahjutekitaja käitumine ehk kahju tekkimine peab olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga; 3) kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt; 4) kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas tahtlikult või hooletuse tõttu. Deliktilise vastutuse puhul peab hageja tõendama objektiivse teokoosseisu ja õigusvastasuse ning kostja peab vastutusest vabanemiseks tõendama kas õigusvastasust välistavate asjaolude esinemise või süü puudumise. VÕS § 104 lg 3 sätestab, et hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Seega peab kahju õigusvastaselt põhjustanud isik VÕS § 1050 lg-st 1 tulenevalt vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta tegi kõik mõistliku kannatanul kahju tekkimise ärahoidmiseks. Kohus tuvastas, et kostja pani 26.04.2007 toime KarS § 118 p-s 6 ettenähtud kuriteo, milles ta mõisteti 28.04.2009 süüdi. Kohtuotsus jõustus 07.07.2009. Seega tekitas kostja hagejale oma tegevusega parema silma valge ja sarvkesta läbistava haava ning haava parema silma ülalaul, mille tüsistusena tekkis võrkkesta irdumine. Hagejal tekkinud varaline kahju on kausaalses seoses kostja õigusvastase teoga. Ekspertiisiaktiga on tuvastatud, et hageja tervis kahjustati kostja tegevuse tulemusel. Hagejal tekkis vigastuse tagajärjel täielik nägemisteravuse kaotus paremast silmast. Kohus tuvastas juhindudes VÕS § 1043; § 1045 lg 1 p 2 ja § 1050 lg 1, 2 sätetest, et kostja tekitas hagejale tervisekahjustuse õigusvastaselt. Kostja käitus hooletult, visates mobiiltelefoni hageja suunas. Keskmine mõistlik isik ei oleks kannatanut telefoniga 5 meetri kauguselt visanud, mille tõttu viimase prilliklaas purunes ja põhjustas tervisekahjustuse. Kohus arvestas hooletuse hindamisel isiku iga, haridust, teadmisi, võimeid. Seega on kostja süüdi hagejale kahju tekitamises. Kostja ei tõendanud õigusvastasust välistava asjaolu esinemist või süü puudumist. Kohus viitas VÕS § 128 lg 5; § 130 lg 1 ja § 136 lg 1, 2, 3 sätetele ning tuvastas, et kostjal tuleb hüvitada hagejale tervise kahjustamisest tekkinud kulud summas 2264,05 eurot, sh: igakuised kulutused kontaktläätsedele ja silmatilkadele 63,17 eurot x 21 kuud 2009 maist kuni 2011 veebruarini, kokku 1326,57 eurot, lisaks kulutused kontaktläätsedele Acuvue 2 Colors 53,07 eurot, silmatilkadele Voltaren Ophtra 12,28 eurot, silmatilkadele Naklof (Diclogenac) 4,32 eurot, vitamiinidele Doppelgerc Active 8,53 eurot, silmatilkadele Sofradex 2,45 eurot, silmasalvile hüdrokortisool 3,90 eurot, kokku 84,55 eurot, kütusekulud igakuisteks sõitudeks Puru haigla silmaosakonda ja Venemaale ravimeid ostma 33,99 eurot x 21 kuud alates 2009 maist kuni 2011 aprillini, kokku 713,79 eurot, kulutused prillidele (08.08.2008 ostetud prillid „Brown Maxi“) 223,69 eurot. Hüvitamisele ei kuulu järgmised aegunud nõuded: auto juhtimiskursuse tasu 2005. aastast 287,60 eurot, kulutused prillidele 13.10.2007 arve alusel 124,95 eurot ja 13.11.2007 arve alusel 127,18 eurot. Lisaks ei pidanud kohus põhjendatuks välja mõista kulutusi päikseprillidele „Armani“ 13.09.2008 arve alusel 230,08 eurot, kuna tegemist on toreduslike kuludega. 08.08.2008 ostetud hageja raviks vajalike prillide kulud on kostjalt välja mõistetud.
Kohus jättis rahuldamata hageja nõude hüvitada varaline kahju perioodiliste maksetena summas 100 eurot, kuna hageja saab igakuuliselt töövõimetuspensioni 128 eurot ning hageja ei ole tõendanud vajaduste suurenemisest tekkinud kulusid ja täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sh sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.P. S. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Viru Maakohtu 24. aprilli 2012 otsuse tühistada osas, millega hagi osaliselt rahuldati ja mõisteti välja kahjuhüvitis 2264,05 eurot; teha juhindudes Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-72-12 uus otsus 26. aprilli 2007 õhtul Sillamäel Viru 39 maja ees hädakaitseseisundi ja hooletuse olemasolu või puudumise kohta: kui on tuvastatud, et deliktilise vastutuse kohaldamiseks vajalik koosseis pole täidetud, jätta hagi täielikult rahuldamata; kui on tuvastatud, et koosseis on täidetud, välja mõista kostjalt hageja kasuks ajavahemikul 2009 maist kuni 2011 veebruarini tõendatud ravimikulud (maakohus leidis, et tõendatud on 84,55 eurot, sellele apellant vastu ei vaidle), arvestades hüvitise summast VÕS § 139 lg 3 alusel maha summa, mis on proportsionaalne kahjustatud isiku tahtliku väärkäitumisega kostja suhtes (sõimamine, tõukamine). Kohtukulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) tõendas kostja tsiviilasjas nr 2-09-55061, et tema tegevuses 26.04.2007 õhtul Sillamäel Viru 39 maja ees puudus hooletus, mis välistab delikti koosseisu. Kostja esitas tõendina Viru Maakohtu 28.03.2010 otsuse nr 2-09-55061. Riigikohtu menetluses on tsiviilasi nr 3-2-1-72-12, mille esemeks on kostja kassatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale eesmärgiga jätta jõusse maakohtu 28.03.2011 otsus, millega tunnistati, et kostja käitumises hooletus puudus. Vaidlustatud on ringkonnakohtu arvamus, et kostja (kriminaalmenetluses süüdimõistetu) vande all antud ütluste ja kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajate ütlustega ei ole võimalik tuvastada, et kostja ei pannud kuritegu toime tahtlikult või pani kuriteo toime hädakaitseseisundis. Riigikohtu otsus avaldatakse 13.06.2012. Käesolevas asjas kohtuotsuse tegemisel, mis eeldab delikti objektiivse ja subjektiivse koosseisu tuvastamist kostja käitumises 26.04.2007 õhtul Sillamäel, peab juhinduma Riigikohtu seisukohast sama koosseisu tuvastamise kohta, kuid kohus on seda ignoreerinud nii menetluse peatamisest keeldumisel kui ka kohtuotsuse tegemisel. Kohus juhindus hoopis ringkonnakohtu 04.11.2011 otsusest. Ringkonnakohtu 04.11.2011 otsust ei ole kumbki pool tõendina esitanud. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Seega on kostja deliktilise vastutuse osas tehtud otsus, mis on vastuolus seni tühistamata maakohtu 28.03.2010 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-55061, ja pole teada, mida ütleb asja kohta Riigikohus. Selline olukord rikub nii õiguskindluse põhimõtet kui ka kostja kaitseõigust: apellatsioonkaebuse esitamise aja jooksul ei olnud Riigikohtu lahend veel kättesaadav. Kostja kannab ebamõistlikku tõendamiskoormust, tõendades erinevates kohtuvaidlustes algusest peale sama õigust, mis oli tõendatud tsiviilasjas nr 2-09-55061; 2) jättis kohus põhjendamata tähelepanuta kostja dokumentaalselt kinnitatud väited: - hädakaitseseisundi ja kannatanu provotseeritava käitumise kohta (kohtuotsuses nr 1-07-13620 avaldatud tunnistajate ütluste analüüs, otsuses nr 2-09-55061 kostja vande all antud ütlused ja nimetatud asjaoludest maakohtu 28.03.2011 otsuses tehtud järeldused); - selle kohta, et hageja esindaja S. H. sai ebaõige ettekujutuse loomise teel summa 2300,82 eurot koosseisus „ravikuludena“ taksokulude hiigelhüvitise 1588,26 eurot, mille tõendamiseks esitas oma abikaasale kuuluva transpordifirma OÜ Kneht arved (mida tunnistas ka 26.03.2012
kohtuistungil), ja nüüd jätkab asjasse mittepuutuvate kütusearvete esitamist kahjunõudena. Hagiavaldusele lisatud kütusearvete kuupäevad (08.02.2011, 15.02.2011 kell 16.39 ja 17.46) ei lange kokku arsti külastamise ajaga Haigekassa raviarvete järgi ega ravimite ostmise kuupäevadega, mis nähtuvad ostutšekkidelt; 3) kohus ei selgita, milliste tõendite alusel luges kohus põhjendatuks igakuised kulutused kontaktläätsedele ja silmatilkadele 63,17 eurot kuus 2009 maist kuni 2011 veebruarini, kokku 1326,57 eurot, samal ajal, kui luges põhjendatuks ka kulutused kontaktläätsedele ja silmatilkadele kokku summas 84,55 eurot. Hageja esitatud ostutšekkidega tõendatud kulud ongi kulutused kontaktläätsedele ja silmatilkadele perioodil 2009 maist kuni 2011 veebruarini: kontaktläätsed Acuvue 2 Colors, silmatilgad Voltaren Ophtra ja silmatilgad Naklof (Diclogenac) – ostetud 17.01.2011; silmatilgad Sofradex ja silmasalv hüdrokortisool – ostetud 30.04.2010. Seega mõisteti kostjalt välja topeltkulud kontaktläätsedele ja silmatilkadele: dokumentaalselt tõendatud osas 84,55 eurot ja lisaks 1326,57 eurot; 4) kohus ei selgita, miks ta luges põhjendatuks kütusekulud igakuisteks sõitudeks Puru haigla silmaosakonda ja Venemaale ravimeid ostma 2009 maist kuni 2011 aprillini 33,99 eurot kuus. Haigekassa arvetega on tõendatud, et hageja on külastanud silmaarsti paar korda aastas, mitte igakuiselt. Virumaa Pensioniameti otsustega on tõendatud, et spetsialistide arvates polnud hageja haiguse puhul autoga sõitmine vajalik isegi vahetult pärast vigastuse saamist – ka siis võis ta kasutada bussi. Hageja ei ole esitanud ravimite vajaduse kohta retsepte ega võrdlushinnangut, et Eestis on ravimid kallimad kui Venemaal. Kui sõita iga kuu autoga Venemaale (Ida-Viru inimesed käivad Venemaal asju ostmas jalgsi, üle silla), muutub ravimite hind kallimaks kui Eestist ostes. 26.03.2012 kohtuistungil väitis hageja esindaja, et kogu ravile kulub keskmiselt 70 eurot kuus. Kohtu poolt väljamõistetud kulud (ravimid + nende Venemaalt toomiseks vajalik kütus) on (63,17 + 33,99) 97,16 eurot, seega kohus väljus hageja nõude piiridest, rikkudes TsMS § 439 ja VÕS § 127 lg 1; 5) kohus ei selgita, miks ta luges põhjendatuks kulutused prillidele summas 223,69 eurot ja miks ei arvestatud kostja väitega, et hageja pole tõendanud ega seletanud „ravi“ vajadust osta endale samade parameetritega, kuid tumedate klaasidega prillid. Asjaolu, et prilliklaaside parameetrid pole aastate jooksul muutunud, on tõendatud hagiavaldusele lisatud tšekkidega 2007. aastast ja 08.08.2008: kõik prilliklaasid on -0,6.
5.O. H. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on hageja 40% töövõimetu. Tema vasaku silma nägemine halveneb saadud vigastuse tõttu pidevalt ja nõuab pidevaid ravikulusid, et nägemist päästa. Kohus on teinud õiglase otsuse vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 25 ja VÕS §-le 130; 2) ei vasta summa 84,55 eurot, millega apellant nõustub kui perioodi 2009 mai kuni 2011 veebruar ravikuludega, absoluutselt reaalsetele kulutustele. Lühinägelikkust ei saa võrdsustada ühest silmast täielikult kaotatud nägemisega. Hageja teise silma nägemine halveneb pidevalt ja on praegu -6,75. Prillide ostmine ei ole luksus. Hageja kannab väga paksude klaasidega prille, milliste raamid lähevad kergesti katki. Ühtedest prillidest ilmselgelt ei piisa, sest nende katkiminekul kaotab hageja nägemise täielikult. Prillide remont kestab kaua ning prillide kasutusiga ei ole igavene. Arst on soovitanud ravimeid soetada Venemaalt, kuna Venemaa ravimiturul on suurem valik. Arsti soovitusel käis hageja Venemaal Ufa silmakliinikus arutamas operatsiooni võimalikkust. Lennud ja uuringud peab ta tasuma ise. Ka kõik kütusekulud on põhjendatud. 21. sajandil ei ole sõiduauto luksus, vaid sõiduvahend. Hageja elab Sillamäel. Nii haiglasse kui ka Narva linna sõitmiseks peaks ta kasutama maakonna bussiliine, kus piletihinnad ei ole väga madalad, võrreldes autoga sõitmisega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul on vaidlustatud maakohtu otsus osas, millega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti P. S. O. H. kasuks välja varalise kahju katteks 2264,05 eurot. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes nimetatud osas.
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud. Maakohtu vaidlustatud otsus, millega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti P. S. O. H. kasuks välja varalise kahju katteks 2264,05 eurot, tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab O. H. hagi P. S. vastu varalise ja mittevaralise kahju väljamõistmiseks täielikult rahuldamata.
8.Hagiavaldusest nähtuvalt esitas hageja kostja vastu kahju hüvitamise nõude deliktiõiguse sätete alusel. P. S. on Viru Maakohtu 28.04.2009 otsusega süüdi tunnistatud O. H. raske tervisekahjustuse tekitamises, s.o selles, et ta viskas 26.04.2007 kannatanut mobiiltelefoniga, milline tegu tekitas kannatanule parema silma vigastuse, mille tagajärjel tekkis kannatanul täielik nägemisteravuse kaotus paremast silmast. Kriminaalmenetluse raames hüvitas kostja 36 000 krooni (2300,82 eurot), mis kattis hageja esimese etapi ravikulud. Kuna ravi kestab senini, siis nõuab hageja kostjalt kahju 3033,86 euro väljamõistmist täiendavate ravikulude hüvitamiseks. Kostja vaidles hagile vastu ning tugines sellele, et ta tegutses hädakaitseseisundis, mis välistab vastutuse, ta ei ole süüdi kahju tekitamises hagejale ning hageja ei ole kahju suurust tõendanud. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks deliktiõiguse alusel tuleb kindlaks teha, kas esinevad deliktilise kahju hüvitamise nõude üldised eeldused ehk delikti üldkoosseis, mille elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja seega tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seoses kostja teo ja kahju vahel (objektiivse teokoosseisu) ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise. Maakohus on iseenesest õigesti tuvastanud, et kostja põhjustas oma õigusvastase teoga (viskas hagejat mobiiltelefoniga, mis tabas hagejat näo piirkonda ja millega tekitas hagejale tervisekahjustuse) hagejale kahju.
8.1.Kuigi maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu kohtu seisukohta kostja vastuväitele tema tegutsemise kohta hädakaitseseisundis, kinnitab kahju hüvitamise nõude osaline rahuldamine, et kohus on kostja tegutsemise hädakaitseseisundis välistanud. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt on kostja tuginenud jätkuvalt hädakaitseseisundile kui õigusvastasust välistavale asjaolule. Seejuures on apellant märkinud, et tema tegutsemine hädakaitseseisundis tuleneb 28.04.2009 kriminaalasjas nr 1-07-13620 tehtud kohtuotsuses sisalduvast tõendite analüüsist. Ringkonnakohus apellandi selle seisukohaga ei nõustu ning leiab, et kostja ei tegutsenud 26.04.2007 hädakaitseseisundis. Ringkonnakohus arvestab siinjuures dokumentaalse tõendina Viru Maakohtu 28.04.2009 otsust ja Tartu Ringkonnakohtu 13.12.2012 otsust tsiviilasjas nr 2-09-55061.
VÕS § 1045 lg 2 p 3 kohaselt ei ole kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja tegutses hädakaitseseisundis. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on hädakaitseõiguse kontekstis asutud seisukohale, et kakluse näol on tegemist isiku teadliku eneseohustamisega, kus kõik kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-60-10; nr 3-1-1-34-08). Osapoolte kokkuleppel toimunud kaklus välistab hädakaitseõiguse, kuna selles osalejad on enda tervise kahjustamisega nõustunud. Kuigi kostja ja kannatanu nn masskakluses ei osalenud, suhtusid nad mõlemad üksteisesse agressiivselt ja sõimlesid omavahel. Tunnistaja K. Solodjankin on andnud ütlusi, et ka Viru 39 asuva kortermaja trepikoja ees oli kostja ja kannatanu vahel sõnasõda. Kostja ütlusi kannatanu poolse tõukamise kohta kinnitavad üksnes tunnistaja A. Tšussovi ütlused, mille usaldusväärsuses ringkonnakohus kahtleb, kuna tunnistaja A. Tšussovi enda ütluste kohaselt teda ennast peksti, mis seab kahtluse alla tema võime märgata enda ümber toimuvat. Ka ei ole tsiviilkohtumenetluses olnud kohtutel võimalust tunnistaja kriminaalmenetluses antud sellist ütlust üle kontrollida. Kostja väidet selles, et tal ei lubatud sündmuskohalt lahkuda, kinnitavad üksnes tunnistaja I. Tšesnokova ütlused, samas jälle tunnistaja A. Hrustaljova on andnud ütlusi, et ta palus kostjaga kaasas olnud poistel ta ära viia, mistõttu on tõendid kostjal sündmuskohalt lahkumisvõimaluse olemasolu/mitteolemasolu osas vastuolulised. Isegi kui nõustuda kostja väitega, et kannatanu oli teda tõuganud, nähtub nii kannatanu kui ka tunnistaja I. Tšesnokova ütlustest, et mobiiltelefoni viske hetkel oli kannatanu kostjast juba 5 meetri kaugusel, seega oli rünne tervisele kannatanu poolt selleks ajaks lõppenud. Seega ei ole asjas tuvastatud sellist õigusvastast rünnet kostjale etteheidetava teo toimepanemise hetkel, mis oleks viinud kannatanu üldise kakluse ja vastastikuste solvamiste foonil hädakaitse seisundisse. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et nii kannatanu kui ka kostja olid tarvitanud alkoholi. Riigikohus on kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-72-12 selgitanud, et kahju tekitanud isik, kes tahab tugineda mõnele VÕS § 1045 lg 2 p-des 1–4 nimetatud teo õigusvastasust välistavale alusele, peab tõendama, et ta tahtis kasutada nendest sätetest tulenevat õigust teist isikut kahjustada. Hädakaitseseisundi korral peab isik, kes ründajale kahju tekitas, olema tegutsenud enda või teise isiku kaitsmise tahtlusega. Järelikult peab ta olema ründajale kahju tekitanud kas otsese või kaudse tahtlusega. See tähendab, et ründaja tahtmatu kahjustamise korral ei saa ründajale kahju tekitanud isik ennast vabandada hädakaitseseisundis kahju tekitamise kui VÕS § 1045 lg 2 p-s 3 nimetatud asjaoluga. Antud juhul väidab kostja aga tsiviilkohtumenetluses, et ta tekitas kannatanule kehavigastuse tahtmatult, seega ei saa kostja ennast vabandada hädakaitseseisundiga ja tema tegutsemise õigusvastasus ei ole välistatud VÕS § 1045 lg 2 p 3 alusel. Viru Maakohus on 28.04.2009 kohtuotsuses kriminaalasjas nr 1-07-13620 leidnud, et kostja (süüdistatav) tegutses kaudse tahtlusega, ta pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-72-09 p-s 11 leidnud, et kriminaalasjas tehtud süüdimõistvat kohtuotsust kui tõendit ei tohi tsiviilasja lahendamisel üle hinnata. TsMS § 272, mis määrab kindlaks dokumentaalse tõendi mõiste, loetleb dokumentaalsete tõendite seas muu hulgas kohtulahendid teistes kohtuasjades. TsMS § 232 lg 1 sätestab kõikide tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustuse ning tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest ei ole üldjuhul ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Ringkonnakohus leiab, hinnates kriminaalasjas tehtud kohtuotsust kui kirjalikku tõendit ja tunnistajate, kannatanu ja kostja ütlusi kogumis, et kannatanul esines objektiivselt tahtlus rünnata kannatanut ja teda kahjustada, seega saab lugeda tuvastatuks kostjal tahtluse
olemasolu kõikide tagajärgede suhtes, mis on tavapärased teise isiku löömisel mitte eriti raske ja väikese esemega (mobiiltelefoniga). Isik tegutseb kaudse tahtlusega siis, kui ta ei soovi küll õigusvastase tagajärje saabumist, kuid on sellega nõus (isik näeb oma teo tagajärge ette). Antud asjas puuduvad tõendid, et kostja pidi ette nägema, et tema viske tagajärjel purunenud kannatanu prilliklaas lõikab kannatanu silma ja tekitab kannatanule tervisekahjustusena nägemisteravuse kaotuse paremast silmast. Üldjuhul kellegi viskamine mobiiltelefoniga ei põhjusta selle isiku nägemisteravuse kaotust. Riigikohus on kohtuotsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05 märkinud, et isiku arusaamisvõimet, sellega seonduvat võimaliku tagajärje äratundmist ning tagajärjega soostumist võib mõjutada ka füüsilist või psühholoogilist laadi eriolukord. Ühe sellisena on arvestatav ka spontaanne, kaalutlemata, afektiivsele ärritusele sarnanev seisund. Seejuures on oluline eristada isiku arusaama tema käitumise üldisest õigusvastasusest ja konkreetsest objektiivsest ohtlikkusest. Kusjuures kui isik saab aru oma teo ohtlikkusest, ei tähenda see iseenesest, et ta arvestas ka võimaliku raske tagajärjega ja sellega sisimas nõustus. Taoline vaimset laadi eriolukord pole pelgalt meditsiiniline mõiste, mille peaks ja saaks tuvastada üksnes ekspertiisi käigus, vaid lisaks saab selle kindlaks teha tõenditele antava üldhinnanguga kriminaalasja menetlemisel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-186-04). KarS §-de 16 lg 4 (kaudne tahtlus) ja 18 lg 2 (kergemeelsus) võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse alusel eristada. See saab toimuda üksnes voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil - kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse, mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse ja hooletuse vahel asuvat süüteo subjektiivset tunnust - kergemeelsust - ongi võimalik kaudsest tahtlusest piiritleda peamiselt voluntatiivse elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele.
8.2.Kostja vaidles hagile vastu ka põhjusel, e ta ei ole süüdi kahju tekitamises. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud süü puudumist ja seetõttu ta ei vabane kahju hüvitamise kohustusest. Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu ning leiab, et apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud. Vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1 kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt käesoleva peatüki tähenduses arvestatakse isiku süü hindamisel muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Eelmärgitud sätetest tuleneb, et süü kindlakstegemine toimub kahes etapis. Kõigepeale peab olema kindlaks tehtud, kas kahju põhjustati hooletult (kas esineb väline hooletus, VÕS § 1050 lg 1). Kui kahju tekitaja ei suuda tõendada hooletuse puudumist, võib ta vabaneda kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab süüd välistavate subjektiivsete asjaolude esinemise (kas esineb sisemine hooletus, VÕS § 1050 lg 2). Ainuüksi välise hooletuse tuvastamisest ei piisa, et otsustada kostja süü küsimus. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole arvestanud kostja esiletoodud asjaolusid, millised kinnitavad tema süüd välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist, st sisemise hooletuse esinemist, ja jätnud põhjendamatult kohaldamata VÕS § 1050 lg 2. Riigikohus on kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 asunud seisukohale, et kostja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et välise hooletuse etteheide ei ole tema suhtes õiglane, arvestades juhtumi ja tema isiku eripära.
Seega tuleb sisemise hooletuse kindlakstegemisel arvestada muuhulgas isiku iga, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi ning sellele lisaks kostja õigusvastase tegevuse tehiolusid kogumis. Asja materjalidest nähtub, et kostja pani talle etteheidetava teo toime kooliõpilaste masskakluse foonil olukorras, kus tema seltskond oli vähemuses ning kannatanu ja tema seltskond valitsesid olukorda. Seega on objektiivsete hoolsusnormide rikkumine kostja poolt tema isikut, juhtumit ja tagajärje ettenähtamatust arvestades vabandatav. Kuna asjas ei ole tõendatud kostja süü kannatanule tervisekahjustuse tekitamises, siis kostja ei vastuta kannatanule tekitatud kahju eest ja hagi tuleb seetõttu jätta rahuldamata.
8.3.Kuna kostja ei vastuta süü puudumise tõttu hagejale kahju tekitamises, siis jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellandi väite, et hageja ei ole väidetavat kahju suurust tõendanud.
9.Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel rahuldamata vastustaja taotluse uute tõendite asja juurde võtmiseks ja tagastab koos vastusega apellatsioonkaebusega esitatud tõendid (kokku 14-l lehel) ja koos 10.12.2012 kirjaliku seisukohaga esitatud tõendid (kokku 8-l lehel)
O. H. .
10.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja jättis TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohtu otsusega tühistati maakohtu otsus ja jäeti hagi täielikult rahuldamata. Seetõttu jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse ning tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 märgitust jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes hageja kanda.
Kersti Kerstna-Vaks
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.