Otsuse avalikult teatavaks- 31. detsember 2012 kell 14:00 Tartu kohtumaja kantselei tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
2-12-19513
Tsiviilasi
Swedbank Liising AS hagi Rein Muru vastu 30 000 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
28 397,26 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: Swedbank Liising AS (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8 Tallinn 15039); esindaja Kadri Kõressaar, esindajad [email protected] Kostja: Rein Muru (isikukood 36302052727, elukoht XXXX); esindaja Andrus Siibak, [email protected]
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Juhindudes VÕS § 8 lg 2, § 142 lg 1, 361 lg 1, § 367 lg 1 ja lg 4, § 401; TsÜS § 86, § 90 lg 1; KrAS § 83; TsMS § 5 lg 1, § 162 lg 1, § 435, § 436, § 438, § 439, § 442 kohus o t s u s t a s:
1.Rahuldada hagi. Välja mõista Rein Murult Swedbank Liising AS-i kasuks käenduslepingu nr 0165735L alusel: - vara jääkmaksumus 28 397,26 eurot; - sissenõutavaks muutunud viivis 1602,74 eurot; - viivis 0,25% põhinõudelt (28 397,26 eurot) päevas alates 17.05.2012 kuni põhinõude täieliku tasumiseni, kusjuures viivisenõuded kokku ei või ületada põhinõuet.
2.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.
3.Jätta kõik menetluskulud Rein Muru kanda. Menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel ka apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE (tl 2-6)
1.Hageja ja OÜ MTJ sõlmisid 06.06.2007 liisingulepingu nr 0165735L, mille esemeks oli lintalusel ekskavaator Liebherr R900C HDSL Litronic, ehitusaasta 2007. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Liisinguvõtja poolt valitud vara ostis hageja 06.06.2007 ning andis selle 08.06.2007 üle liisinguvõtjale lepingu lisa nr 1 alusel. 05.05.2008 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu lisa nr 2, millega muudeti liisingulepingu intressi.
2.Liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed. Liisinguvõtja poolt on hagejale tasumata lepingu alusel liisinguvõtjale esitatud arved kokku summas 10 351,32 eurot. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 0,25 % päevas. Viivisvõlgnevus moodustab 1602,74 eurot.
3.05.05.2008 sõlmisid hageja ja Rein Muru käenduslepingu nr 0165735L, mille kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel 06.06.2007 sõlmitud liisingulepingust nr 0165735L ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti kokku 143 932,45 eurot. Lepingu üldtingimuste kohaselt on hagejal õigus lugeda leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelda) juhul kui liisinguvõtja on jätnud osamakse ja/või intressi kohaselt tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Liisinguvõtja taastas vara valduse 09.07.2009 Balti Realiseerimiskesku OÜ-le. Balti Realiseerimiskeskus OÜ esitas hagejale osutatud teenuse eest arve kokku summas 1044,23 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud. Vara realiseerimisest saadu ei katnud nõuet liisinguvõtja vastu. Kahju koosneb lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta): hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 76 101,98 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 63 103,69 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 10 351,32 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku summas 1044,23 eurot (käibemaksuta) ja viivismaksete võlgnevusest 1602,74 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 28 504,60 eurot (käibemaksuta). Hagejale on laekunud 3527,13 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kostjal kohustus hüvitada 44 070,25 eurot (76 101,98– 28 504,60 – 3527,13 = 44 070,25). 16.06.2009 saadetud kirjas teatas hageja kostjale käenduslepingust tulenevast kohustusest, juhul, kui liisinguvõtja ei täida liisingulepingust nr 0165735L tulenevaid kohustusi. Hageja edastas teatise koos nõude
kalkulatsiooniga, mille kostja sai 16.12.2010 kätte. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole kostja võlgnevusi hagejale tasunud. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlana 28 397,26 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 1602,74 eurot ning viivis 0,25 % põhinõudelt päevas kuni põhinõude täieliku tasumiseni. KOSTJA VASTUS (tl 66-69)
4.Hageja on kohustatud liisinglepingute sõlmimisel hindama ja analüüsima krediidiriski seotud riski põhimõtete alusel. Klassikaliselt mõistetakse krediidiriski all tehingu vastaspoolest lähtuvat riski, et krediteerimislaadsest lepingust tulenevad kohustused jäävad täitmata, kuna lepingu teine pool ei ole võimeline täitma või ei soovi täita oma lepingulisi kohustusi. Tulenevalt krediidiasutuste seaduse (KrAS) §-st 82 pidi hageja igapäevaselt tegelema oma riskide tuvastamise, mõõtmise ning juhtimisega siseeeskirjades sätestatud korras. Eelnimetatud sise-eeskirjad peavad olema piisavad ja proportsionaalsed arvestades hageja tegevuse laadi, ulatust ja keerukuse astet. Hagejal oli keelatud võtta oma tegevuses riske, mis võivad seada ohtu konsolideerimisgrupi maksevõimelisuse. Muuhulgas on hageja oma majandustegevuses kohustatud järgima KrAS §-s 83 sätestatud nõudeid ja igakülgselt analüüsima liisingulepingutega kaasnevaid riske. Vastavalt Eesti Panga presidendi 27.06.2000 määruse nr 9 „Krediidiasutuste laenude teenindamine ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine“ punktile
1.5.peab krediidiasutus tagama, et temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvates äriühingutes rakendatavad laenude teenindamise ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmise põhimõtted on kooskõlas eelnimetatud määruses sätestatud nõuetega. Vastavalt määruse punktile 3 oli hageja kohustatud enne liisingulepingu sõlmimist analüüsima liisinguvõtja ärijuhtimise kvaliteeti, viimase kolme majandusaasta finantsnäitajaid, maksevõimet, erinevaid laenamisega kaasnevaid riske. Kostja on seisukohal, et hageja on oma majandus-tegevuses rikkunud KrAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet, milline kehtis alates 01.01.2007. Krediidiandjad ei tohi tegeleda vastutustundetu laenamisega, ilma eelneva laenusaaja krediidivõimelisuse hinnanguta. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks oli hageja kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Hageja ei järginud finantsasutusele vajalikku hoolsust ja jättis lepingu sõlmimisel arvesse võtmata olulised asjaolud. Liisinguvõtjal olid hagejaga lepingulised suhted ka enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist ja hagejal olid olemas andmed liisinguvõtja maksekäitumise kohta. Liisinguvõtja ettevõttes oli vaid paar töötajat ja OÜ MTJ (pankrotis) oli mikroettevõte. Hageja pidi finantsvaldkonna ettevõtjana teadma, et liisingulepingu sõlmimisega võtab liisinguvõtja endale maksekohustused, millised on ebaproportsionaalselt suured võrreldes tema majandustegevuse ulatuse ja prognoositavate ärituludega ja. Hagejal oli teavet, millest nähtus, et liisinguvõtja ei suuda suure tõenäosusega täita oma lepingujärgseid finantskohustusi jätkusuutlikul viisil. Hageja poolt oma majandus-tegevuses vajaliku hoolsuse järgimata jätmine soodustas liisinguvõtjal ülivõlgnevuse tekkimist.
5.Käenduslepingu olemuseks on eelkõige põhivõlgniku maksejõuetuse riski kandmine (3-21-93-05 p 15). 05.05.2008 sõlmitud käenduslepingu alusel tekkis võlasuhe, mille sisuks on kostja kohustus vastutada liisinguvõtja kohustuse täitmise eest. Käenduslepingu kehtivusele hinnangu andmisel tuleb arvestada eesmärke ja põhjendusi, miks käendusleping sõlmiti ja käenduslepingu sõlmimise konkreetseid asjaolusid. Kostja sõlmis käenduslepingu tema jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, sest hageja kasutas ära kostja rasket olukorda ja vajadusi. Liisinguvõtjal tekkisid 2008.a. kevadel ülemäärasest finantskoormusest makseraskused, sest teostatud tööde eest tasuti viivitusega. Kostja oli
sunnitud liisinguvõtja kohustusi käendama, kuna vaid sellel tingimusel nõustus hageja liisingulepingu maksegraafikut pikendama. Kostja oli küll OÜ MTJ (pankrotis) ainuke juhatuse liige, kuid juhatuse liikme tasu ei saanud. Liisinguesemeks olev ekskavaator oli isiklikult kostja poolt kasutatav igapäevane töövahend ja kostja sai tasu tehtud töö eest ekskavaatorijuhina. Kuna kostja kartis kaotada tööd ja muid reaalseid võimalusi elatusvahendite teenimiseks ei olnud, pingutas kostja eelkõige selle nimel, et säilitada endale töövahend ja töökoht. Hageja teadis või vähemalt pidi teadma, et kostja sissetulekud sõltusid otseselt makseraskustes oleva liisinguvõtja majandustegevusest.
6.Hageja sõlmis käenduslepingu isikuga, kes reaalselt ei vasta finantsasutuste tavapärases praktikas käendajale esitatavatele nõuetele. Käenduse kui personaaltagatise tegelik väärtus sõltub vahetult kohustuse täitmist tagava isiku majanduslikust olukorrast. Hageja pidi käenduslepingu sõlmimisel järgima KrAS § 8632 lg-s 2 sätestatud põhimõtet, et käendajana on võimalik aktsepteerida vaid madala krediidiriskiga usaldusväärseid isikuid. Hageja ei hinnanud kostja personaalset maksevõimelisust, ei nõudnud käenduslepingu sõlmimisel täiendavat teavet ega dokumente. Kostja töötasu oli väike ja see fakt oli hagejale teada liisinguvõtja majandusaasta aruannetest. Käenduslepingu sõlmimisel jättis hageja põhivõlgniku maksevõimetuse riski ainuüksi käendaja kanda. Arvestades eeltoodut oli hageja poolt käenduslepingu sõlmimise peamiseks eesmärgiks sõlmida tagatisleping formaalselt, tekitades õigusnäivust avalik-õiguslikes suhetes. Hageja eesmärk oli vabaneda täielikult liisinguvõtja maksevõimetuse riski kandmisest, s.t. välistada oma vastutus liisinguvõtja ülivõlgnevuse tekkimisel. Käenduslepingu formaalse sõlmimise eesmärki tõendab asjaolu, et hageja ei tundnud mingit sisulist huvi kostja reaalse maksevõime vastu. Kostja on seisukohal, et hageja selline käitumine on vastuolus heade kommetega, sest eelkirjeldatud eesmärgil käenduslepingu sõlmimine on vastuolus erapooletult ja õiglaselt mõtlevate inimeste sündsustundega. Kostja on seisukohal, et käenduslepingu sõlmimisel läks hageja üle finantsasutuste tavapärases majandustegevuses kehtiva aktsepteeritavuse piiride ja hageja tegevus oli heade kommetega vastuolus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel on käendusleping nr 0165735L tühine ja hagi tuleb jätta rahuldamata. HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA VASTUSE OSAS (tl 83-85)
7.Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt on käendusleping tühine. KrAS § 8632 lg 2 käsitleb olukorda üksnes hageja kui krediidiandja jaoks – kui hageja soovib krediidiriski kapitalinõude arvutamise juures arvesse võtta ka kaudset krediidiriski kaitset, saab seda teha üksnes juhul, kui käendaja on madala krediidiriskiga usaldusväärne isik. Järelikult omab kostja kui käendaja krediidiriski määr ja usaldusväärsus tähtsust üksnes hagejapoolse krediidiriski kapitalinõude arvutamise meetodite valiku mõttes. Kostja viidatud sättest ei tulene aga, et hageja ei võiks sõlmida täiendava tagatisena käenduslepingut KrAS § 8632 lg 2 kriteeriumidele mittevastava isikuga – lihtsalt sellisel juhul ei saa hageja käendust arvesse võtta krediidiriski kapitalinõude arvutamise juures. Eeltoodust lähtuvalt on iseenesest lubatud sõlmida käenduslepingut ka eeltoodud kriteeriumidele mittevastava isikuga ning KrAS § 8632 lg 2 ei ole aluseks käenduslepingu tühisusele.
8.Vastutustundliku laenamise põhimõttest lähtumise kohustus on ette nähtud võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 4032. Nimetatud sättest tulenevalt on krediidiandja kohustatud lähtuma eelnimetatud põhimõttest tarbijakrediidi puhul. Käendusleping on sõlmitud 05.05.2008. Nimetatud ajal kehtinud praktika kohaselt ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga ehk kostja ei olnud tarbija. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-8-06 punktis 15 on kohus leidnud: „Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kostja ei ole tarbija VÕS § 34 mõttes. VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei
seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Kohtud leidsid, et kostja sõlmis vaadeldava lepingu huvist äriühingu majandustegevuse vastu.“ Ka on kostja ise tunnistanud, et sõlmis käenduslepingu seoses huviga jätkata liisinguvõtja majandus- ja kutsetegevust. Lisaks on kostja olnud liisinguvõtja asutajaks, ainsaks osanikuks ja ainsaks juhatuse liikmeks. Ei oma tähtsust, kas kostja sai juhatuse liikmeks olemise eest tasu või mitte. Kostja on ka valesti leidnud, et käenduslepingu näol on tegemist krediidilepinguga. Vastavalt käenduslepingu sõlmimise hetkel kehtinud VÕS § 401 lg-le 1 on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Antud juhul ei ole hageja kui liisinguandja kostjale kui käendajale midagi andnud ning sellest tulenevalt ei ole tegemist krediidilepinguga. Krediidileping on tasuline vastastikune leping, kuid käendusleping on tasuta ühepoolne leping ning seetõttu ei ole need lepingutüübid olemuselt sarnased.
9.Hageja on käenduslepingu sõlmimisel kontrollinud kostja usaldusväärsust ja maksekäitumist. Kostja vastupidine etteheide on põhjendamatu, pahatahtlik ja otsitud. Kostja oli Swedbank AS-i klient juba enne käenduslepingu sõlmimist ning omas kohustusi Swedbank AS-i kui hagejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtte ees. Tulenevalt Swedbank AS-iga sõlmitud krediidilepingutest oli ka hageja kursis kostja maksekäitumise ning sissetulekutega. Kuivõrd lepingute täitmine Swedbank AS-i ees oli korrektne ning kostjal oli püsiv sissetulek, pidas hageja võimalikuks käenduslepingu sõlmimist. Ilma kostja käenduse näol lisatagatist andmata oleks olnud võimalik liisingulepingu erakorraline lõpetamine juba varasemalt. Kuivõrd liisinguese oli aga liisinguvõtja tegevuseks hädavajalik, oleks lepingu erakorraline varasem lõpetamine hoopis raskendanud kostja olukorda, kuivõrd ta oleks võinud kaotada töö ja sissetulekuallika.
10.Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt on käendusleping sõlmitud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, sest hageja kasutas ära kostja rasket olukorda ja vajadusi. Kostja viidatud TsÜS § 86 puhul tuleb kõne alla üksnes lg 2 p 1 kohaldamine. Nimetatu käsitleb vastastikuseid kohustusi, kuid käenduse puhul on tegemist ühepoolse lepinguga ja kohustusega. Kostja ei ole välja toonud, milles seisnes hagejale etteheidetud äärmiselt ebasoodne tingimus. Kostja on ise esitanud, et käenduslepingu sõlmimine võimaldas jätkata liisingulepingut ning seega ka kostja juhitava liisinguvõtja majandus- ja kutsetegevust, mistõttu oli võimalik säilitada töö ja sissetulek. Seega jääb arusaamatuks, kuidas sai käenduslepingu sõlmimine olla kostja jaoks äärmiselt ebasoodne. Rasketest asjaoludest teadmine või teadma pidamine tähendab nende asjaolude teadlikku ärakasutamist ebasoodsatel tingimustel tehingu tegemisel. Hageja ei ole kostja ega liisinguvõtja olukorda ära kasutanud ning teinud tehingut ebasoodsatel tingimustel. Üksnes kostja poolt käenduse andmine ja kostjale käenduskohustuse panemine ei ole käsitletav ebasoodsa tingimusena sellises ulatuses, mis võimaldaks tehingu tühiseks tunnistamist. Kuivõrd liisinguvõtja krediidivõimekus oli langenud, oli hageja õigustatud nõudma täiendavat tagatist. Täiendava tagatise andmine võimaldas lepingu edasitoimimist ja liisinguvõtja majandus- ja kutsetegevuse jätkamist. Samuti tähendas see, et kostjal säilis töö ja sissetulek. Lähtudes eeltoodust leiab hageja, et käendusleping ei ole tühine. KOSTJA VASTUS HAGEJA SEISUKOHALE (tl 94-96)
11.Vastavalt VÕS § 29 lg 5 p-le 4 tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu olemust ja eesmärki. Hageja ei ole oma vastuses selgitanud, milleks oleks vaja või
milleks on mõtet sõlmida või millist eesmärki kannaks käenduslepingu sõlmimine isikuga, kelle maksevõime on madal ja seega personaaltagatis väärtusetu.
12.Hageja ei ole ümber lükanud kostja väidet, et hageja sõlmis käenduslepingu isikuga, kes reaalselt ei vasta finantsasutuste tavapärases praktikas käendajale esitatavatele nõuetele. Asjaolu, et hageja oli kursis kostja maksekäitumise ning sissetulekutega ei ole võrdsustatav kostja maksevõime analüüsiga. Käenduslepingu sõlmimise ajal ei võtnud hageja tegelikult mingeid meetmeid, et koguda täiendavat teavet kostja majandusliku olukorra ja pidevate sissetulekute, muude võlgnevuste kohta. Hageja ei ole esitanud mingeid tõendeid kostja maksevõime eelneva analüüsi kohta. Hageja ei ole lähtunud käenduslepingu sõlmimisel põhimõttest, et mida suurem on rahaline kohustus, seda põhjalikum peaks olema eelnevalt läbiviidav kohustatud isiku maksevõime analüüs. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja selline käitumine on vastuolus heade kommetega, sest formaalsel eesmärgil käenduslepingu sõlmimine on vastuolus erapooletult ja õiglaselt mõtlevate inimeste sündsustundega.
13.Kostja on oma 02.08.2012 vastuses seisukohal, et hageja Swedbank AS-i konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtjana on oma majandustegevuses rikkunud KrAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt tuleb krediidiriski kandvate lepingute puhul arvestada laenaja vajadusi ja rahalise kohustuse teenindamise võimekust, kusjuures laenuandjal on kohustus välja selgitada antud konkreetse isiku optimaalne laenukoormus. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärk on tagada õiglane ja jätkusuutlik äripraktika laenamise valdkonnas. KrAS § 83 lg-s 3 ei eristata, kas laenu saajaks, liisinguvõtjaks või käendajaks on tarbija, eraõiguslik juriidiline isik või muu õigussubjekt. Vastutustundliku laenamise põhimõte on üldine krediidiasutuse ja tema konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate laenutegevuses rakendatav nõue. See on käsitletav avalik-õigusliku turu toimimise reeglina, mis peaks tagama teabe avaldamise, finantsteenuseid pakkuvate äriühingute ja selle töötajate ausameelsuse, nõutava kompetentsitaseme, õiglase äripraktika ja nõustamise.
14.Kostja ei ole oma vastuses väitnud, et käendusleping on krediidileping, vaid on märkinud, et käenduslepingu olemus seisneb eelkõige põhivõlgniku maksejõuetuse riski kandmine (3-2-1-93-05 p 15) ja et 05.05.2008 sõlmitud käenduslepingu alusel tekkis võlasuhe, mille sisuks on käendaja, s.o. kostja kohustus vastutada põhivõlgniku, s.o. liisinguvõtja kohustuse täitmise eest.
15.Kostja on seisukohal, et hageja teadis või vähemalt pidi teadma, et kostja sissetulekud sõltusid otseselt makseraskustes olevast liisinguvõtjast ja et kostja kaotab liisingulepingu ülesütlemisel oma ainukese töövahendi, millega töö tegemine võimaldas talle sissetuleku. Inimene, kes kardab kaotada oma töövahendit on kaheldamatult sunnitud nõustuma mistahes tingimustel lepinguga. Kostja väidab samuti, et tema poolt varasemalt sõlmitud liisingulepingute tagatisena piisas täielikult liisinguandja kasuks seatud hüpoteegist korteriomandile asukohaga Ringtee 13-1, Tõrvandi alevik, Ülenurme vald ja 05.05.2008 tagatisena käenduslepingu sõlmimise kohustus hageja poolt seati ootamatult ja kostjale pealesunnitud olukorras, mistõttu liisinguvõtja kui piiratud vastutusega äriühingu makseraskuste riski ei peaks võtma 100% ulatuses füüsiline isik. KOHTUISTUNG (tl 102)
16.31.10.2012 toimunud kohtuistungil selgitas hageja, et jääb esitatud seisukohtade juurde, Isiku varaks lepingu sõlmimise hetkel oli osalus osaühingus. Krediidiinfos isiku kohta info puudus. Isik oli AS Swedbank klient. Kostja selgitas, et sõlmis lepingu, kuna oli vaja jätkata majandustegevust. Kuni osaühingu suhtes toimunud pankrotimenetluse lõpuni
teadis kostja, et riskib vaid oma korteriga. Kostja esindaja selgitas, et käenduslepingu sõlmimisel ei saa jätta tähelepanuta, kas isik on võimeline tagama ka sellist kohustust. Antud käendus on formaalne. Kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal sundseisus, otseselt teda siiski ei survestatud. Kostja selgitas, et tal on kohustus panga ees summas 23 000 eurot, lisaks nimetatud kohustuse tagastamiseks sõlmitud maksegraafikule oleks hageja võimeline tasuma veel 200 eurot kuus.
17.Kohus andis pooltele aega kompromissläbirääkimiste pidamiseks. Tartu Maakohtu 02.11.2012 määrusega andis kohus pooltele aega kuni 30.11.2012 täiendavate seisukohtade või kompromisslepingu esitamiseks. Kohus määras asjas tehtava kohtulahendi avalikult teatavaks tegemise ajaks 31.12.2012 kell 14:00 (tl 103). Poole kohtule kompromisslepingut või täiendavaid seisukohti ei esitanud.
KOHTU SEISUKOHT
18.VÕS § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et hageja sõlmis OÜ-ga MTJ (pankrotis) liisingulepingu, millest tulenevate kohustuste täitmise eest vastutas kostja hagejaga sõlmitud käenduslepingu alusel. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et liisingulepingu alusel on tekkinud võlgnevus hageja ees, mille sissenõudmiseks hageja hagi esitas. Vaidlusi on tekitanud see, kas hageja on piisavalt käenduslepingu sõlmimisel hinnanud kostja maksevõimet või mitte ning kas sellest tulenevalt on käendusleping kehtiv või tühine.
19.Hageja on esitanud lepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmiseks hagi, kostja on asunud seisukohale, et kuna hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega ole hinnanud piisavalt kostja maksevõimet, on leping tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg-le 1. TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine.
20.VÕS § 14 lg 1 kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Kui isikud esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need olema tõesed. Vastavalt KraS § 83 lg-le 3 on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 27.11.2012 kohtuotsuses kohtuasjas nr 3-21-136-12 pidanud õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks märkida, et iseenesest võib professionaalsel krediidiandjal sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Seega on kostja väited selle kohta, et hageja pidi käenduslepingu sõlmimisel hindama kostja maksevõimet igakülgselt, õiged, kuid kostja ei ole esitanud tõendeid või asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et hageja on nimetatud kohustust rikkunud. Kostja väited selle kohta, et käenduslepingu sõlmimise vajaduse tingisud liisinguvõtja makseraskused liisinguvõtja
poolt kolmandatele isikutele teostatud tööde eest tasumisega viivitamise tõttu ei ole asjakohased. Kohus selgitab, et liisinguvõtja ja kolmandate isikute vahelised suhted ei puutu käesolevasse vaidlusesse ega muuda asjaolu, et liisinguvõtja ei täitnud lepinguga võetud kohustust. VÕS § 8 lg 2 kohaselt aga on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Samuti leiab kohus, et antud juhul on kostja puhul tegemist käendusest tuleneva vastutusega ning kostja ei ole olnud laenusaaja KraS § 83 tähenduses.
21.Kostja on käenduslepingu tühisusele tuginedes viidanud et, kuna leping on sõlmitud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, ei vasta leping hea usu põhimõttele (TsÜS § 86 lg 2 p 1), lisaks ei ole hageja hinnanud kostja maksevõimet piisavalt ning on seeläbi rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus nimetatuga ei nõustu. Kostja oli Swedbank AS-i klient juba enne käenduslepingu sõlmimist ning omas kohustusi Swedbank AS-i kui hagejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtte ees. Tulenevalt Swedbank AS-iga sõlmitud krediidilepingutest oli hageja kursis kostja maksekäitumise ning sissetulekutega. Lepingute täitmine Swedbank AS-i ees oli korrektne ning kostjal oli püsiv sissetulek ning seetõttu pidaski hageja võimalikuks käenduslepingu sõlmimist. Väide, et kostja sõlmis käenduslepingu sundolukorras, ei ole õige. Asjaolu, et kostjat käenduslepingu sõlmimisel ei survestatud, on kinnitanud ka kostja esindaja kohtuistungil (tl 102), samuti pole kostja kordagi väitnud, et oleks käenduslepingu nt kui eksimuse või ähvarduse mõjul tehtud tehingu tühistanud (TsÜS § 90 lg 1). Seda, mida oleks kostja hinnangul pidanud hageja veel tegema kostja maksevõime hindamisel, ei ole kostja selgitanud. Ka KrAS § 83 lg 3, millele kostja on viidanud, ei anna juhiseid selle kohta, mil moel tuleb krediidiasutusel isikute maksevõimet hinnata. Seega on põhjendamata kostja väited selle kohta, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning on sõlminud käenduslepingu isikuga, kes ei ole maksevõimeline. Kohus nõustub hagejaga, et kostja poolt käenduse andmine kostjaga seotud ettevõtte ja hageja vahel sõlmitud liisingulepingule ja kostjale käenduskohustuse panemine ei ole käsitletav ebasoodsa tingimusena sellises ulatuses, mis võimaldaks tehingu tühiseks tunnistamist. Kuivõrd liisinguvõtja krediidivõimekus oli langenud, oli hageja õigustatud nõudma täiendavat tagatist.
22.Arvestades eeltoodut ning samuti õiguskindluse põhimõtet, puudub kohtu hinnangul esitatud asjaoludel õigustus vaidlustada tehingut siis, kui saabub kohustuse täitmise hetk. Seega on VÕS § 367 lg-te 1 ja 4 ning VÕS § 142 lg 1 kohaselt kostja kohustud hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega; samuti lisakulud. Kuna kostja ei ole hageja nõutava summa osas vastuväiteid esitanud, ei analüüsi kohus nõutava summa suurust (TsMS § 5 lg 1). Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista liisingueseme jääkmaksumus 28 397,26 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 1602,74 eurot ning viivis 0,25% põhinõudelt päevas alates 17.05.2012 kuni põhinõude täieliku tasumiseni, kusjuures viivisenõuded kokku ei või ületada põhinõuet (28 397,26 eurot).
23.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb menetluskulud käesolevas tsiviilasjas jätta kostja kanda. Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.