Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Tsiviilasi nr 2-11-36901 kohtule ka kolmanda isiku poolt tarnitud kauba saatelehed ja kolmanda isiku poolt esitatud arved. Nendest järeldub, et vaidlusaluste arvete kohta saatelehed puuduvad. Lisaks on kolmanda isiku pankrotihaldur kinnitanud, et kostja ei ole vaidlusaluste arvete alusel vilja saanud. Seega on kohtu hinnangul tõendatud, et arvete nr 220025 ja nr 220028 alusel kostjale vilja ei tarnitud. Kohus ei nõustu hagejaga, et kostja on kaotanud hea usu põhimõttest tulenevalt õiguse kauba mittesaamise vastuväidet esitada. Kostja ei ole faktooringulepingu pool ning sellest tulenevalt puuduvad kostjal hageja suhtes ka faktooringulepingust tulenevad kohustused. Kuna faktooringulepingust ei tulene kostjale õigusi ega kohustusi, siis ei saa ta neid hageja suhtes ka kuritarvitada. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Vastavalt VÕS § 171 lg-le 1 võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Kohus tuvastas, et kolmas isik ei ole kostjale vaidlusaluste arvete alusel vilja tarninud. Samuti ei ole tõendatud, et kolmanda isiku ja kostja vahel oleks olnud kokkulepe kauba eest tasumises enne selle tarnimist. Eeltoodule tuginedes ei ole kostjal tekkinud ka vilja eest tasumise kohustust. Kuna kolmandal isikul ei tekkinud kostja vastu nõudeõigust, siis ei saanud kolmas isik nõuet hagejale ka loovutada. Hageja väitel on antud vaidluse puhul võimalik kohaldada analoogiat VÕS § 258 lg-ga 1. VÕS § 258 lg 1 sätestab, et kui faktooringu klient rikub faktooringu kliendi ja faktooringuvõlgniku vahel sõlmitud müügi- või teenuse osutamise lepingut, millest tulenev rahaline nõue oli loovutatud faktoorile, ei või faktooringuvõlgnik nõuda faktoorile nõude alusel makstud raha tagastamist, kui faktooringuvõlngik võib nõuda raha tagastamist kliendilt. Kohus on seisukohal, et käesolev vaidlus ei ole sarnane VÕS § 258 lg-s 1 kirjeldatuga, kuna kostja ei ole hagejale raha tasunud ning kostja ei ole hageja vastu esitanud ka mingeid nõudeid. Samuti puudub vajadus analoogia kohaldamiseks, kuna vaidlusalust olukorda reguleerivad (VÕS §-des 256 - 258 reguleerimata küsimustes) nõuete ülemineku üldsätted (VÕS 9. peatükk 1. jagu). Seega ei saa antud vaidluse puhul VÕS § 258 lg-s 1 sisalduvat kohaldada. Kohus ei nõustunud hagejaga, et kostja allkiri arvetel nr 220025 ja nr 220028 on konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 järgi. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Kohus asus seisukohale, et kostja raamatupidaja kinnitust kauba kättesaamise kohta ei saa pidada iseseisva kohustuse loomiseks ega ka kohustuse olemasolu tunnistamiseks. Kauba kättesaamise kinnitamine ei tähenda automaatselt maksekohustuse tunnustamist. Tahe luua iseseisev kohustus peab kohustatud isiku tahteavaldusest selgelt nähtuma. Vaidlusalustes arvetes ei viita miski sellele, et kostjal oli arvete allkirjastamisega tahe luua iseseisev kohustus või tunnistada võlgnevuse olemasolu. Seega on põhjendamatu ka VÕS § 30 lg-le 1 tuginev hageja nõue kostja vastu. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Maakohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel. Harju Maakohus on kaevatavas otsuses ebaõigesti kohaldanud VÕS § 164 lg-t 1, § 208 lg-t 1 ja § 213 lg-t 3 ning ebaõigesti tuvastanud kostjale vilja tarne ja kostja poolt vilja eest tasumise kohustusega seonduvad asjaolud. Hageja on esitanud kostja vastu rahalise nõude kahel alternatiivsel õiguslikul alusel, millest mõlemal juhul on tegemist lepingulise kohustuse täitmise

Tsiviilasi nr 2-11-36901 nõudega. Esimesel juhul nõuab hageja kostjalt müügilepingust tuleneva müügihinna tasumise kohustuse täitmist, teisel juhul aga võlatunnistusega võetud rahalise kohustuse täitmist. Seejuures ei oma kummagi nõude rahuldamise seisukohalt tähendust asjaolu, kas kostjale tegelikkuses müüja poolt müügilepingu alusel kaup üle anti või mitte, kuna müügilepingu alusel esitatud nõude puhul (1) puudub kostjal õigus kauba mittesaamise vastuväitele hageja suhtes ning konstitutiivse võlatunnistuse puhul (2) on tegemist abstraktse kohustusega, mis müügilepingust ei sõltu. Seejuures on kohtu arusaam hageja nõude õiguslikust alusest ekslik - hageja ei ole esitanud kostja vastu nõuet faktooringulepingu alusel, mille pooleks kostja ei ole. Hageja möönab, et juhul, kui ta kasutaks faktooringulepingust tulenevat õigust loovutada müügihinna tasumise nõue müüjale tagasi, ei saaks ta vastavat nõuet enam kostja vastu maksma panna, kuid sel juhul oleks tal nõue müüja vastu. Kuni hageja ei ole vastavat tagasiloovutamise õigust rakendanud, kuulub nõue endiselt talle. Praegune nõue on esitatud alternatiivselt müügilepingu/võlatunnistuse alusel. Hageja lähtus müüjalt nõudeid omandades ning müüjale arvetel näidatud nõuete eest tasudes eelkõige kostja kinnitusest kauba kättesaamise kohta, s.o kostja esindaja allkirjast müüja arvetel nr 220025 ja nr 220028. Arvetele antud allkirjad andsid hagejale kindluse, et vastavad müügitehingud on reaalselt toimunud, et kostjal müüja suhtes müügilepingust tulenevad pretensioonid puuduvad ning et kostja on teadlik ja nõus sellega, et arvetel märgitud summad tuleb tasuda. Kostja väidet kauba mittesaamise kohta ei pea hageja tõeseks ega usutavaks, sest toimikus olevatest tõenditest nähtub vastupidine asjaolu. Allkirjastades hagejale faktoorimiseks esitatud müüja arved, on kostja selgesõnaliselt kinnitanud, et on kauba kätte saanud. Mistahes muu põhjus arvete allkirjastamiseks kostjal puudus. Müüja ja kostja vahelise müügilepingu kohaselt ei olnud kauba eest tasumise kohustuse ja sellele vastava nõudeõiguse tekkimise eeltingimuseks kauba tegelik vastuvõtmine ega ka ülevaatamine ostja poolt (vähemalt ei ole kostja sellise eeltingimuse olemasolu tõendanud). Teistsuguse kokkuleppe puudumisel tekib lepingust tulenev võlasuhe, s.h võlgniku kohustus ning sellele vastav võlausaldaja nõudeõigus lepingu sõlmimise, mitte aga lepingu täitmisega. Alates lepingu sõlmimisest, s.o nõude tekkimisest, on vastav nõue ka loovutatav (v.a juhul, kui nõude loovutamine on VÕS § 165 ja/või § 166 lg 1 järgi piiratud). Seega ei ole lepingust tuleneva nõude loovutamise eeltingimuseks nõudele vastava kohustuse täitmine, mistõttu on väär ka kohtuotsuses toodud järeldus, nagu ei saaks müüja loovutada faktoorile müügihinna tasumise nõudeõigust enne müüja poolt müügilepingu täitmist ehk enne kauba üleandmist ostjale. Järelikult on kohus VÕS § 164 lg-t 1 ja § 208 lg-t 1 kohaldanud ebaõigesti ning eeltoodud järeldusi tehes eksinud. Samuti kohaldas kohus ebaõigesti ka VÕS § 213 lg-t 3, mille kohaselt ei pea ostja tasuma ostuhinda enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata. Tulenevalt tasumisviisist oli antud juhul tegemist olukorraga, kus kostjal oli kohustus tasuda kauba eest sõltumata selle eelnevast ülevaatamisest. Nimelt on kostja kauba kättesaamist hagejale kui faktoorile kinnitanud. Kooskõlas seaduse mõtte ja eesmärgiga oleks kohus kaevatavas otsuses pidanud analoogia korras kohaldama VÕS § 258 lg-s 1 sätestatut. Nimetatud sätte kohaldamata jätmise kohta on maakohtu seisukoht ekslik. Samuti on kohus jätnud ebaõigesti kohaldamata hea usu põhimõttest tulenevaid kohustusi reguleerivad VÕS § 6 ja § 23 lg 1 sätted. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et tema nõue kuulub rahuldamisele ka juhul, kui kostja ei ole mingil põhjusel arvetel märgitud kaupa saanud. Apellandi hinnangul ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel kauba kättesaamine ka määravat tähendust. Kuna kostja ei ole kauba mittesaamise vastuväidet õigeaegselt esitanud, on kostja kaotanud õiguse sellisele vastuväitele hageja suhtes tugineda (kui müüja on lepingut rikkunud, võib kostja esitada nõude müüja vastu). Faktooringu olemusest tulenevalt on faktooringuvõlgniku vastuväited hageja kui faktoori suhtes piiratud. Vastavad alused on loetletud ammendavalt VÕS § 258 lg 2 p-des 1 ja 2).

Tsiviilasi nr 2-11-36901 Faktoor ja faktooringu klient ehk müüja olid faktooringulepingu punktis 16.5 leppinud kokku, et koondloetelu ja arve esitamisega faktoorile annab müüja kinnituse, millele tuginedes võis faktoor eeldada, et arvetel kajastatud kauba müügitehingud on reaalselt toimunud. Faktooril ei olnud põhjust kahelda, et ostjal mistahes vastuväited arvetest tulenevate nõuete suhtes puuduvad. Faktooringulepingu punkti 23.2 järgseks piisavaks tõendiks oli müügitehingu mõlema poole allkirjastatud arve, millel on selgesõnaline märge kauba kättesaamise kohta. Pealegi oli müügitehingu osapooltele teada arvete allkirjastamise ja faktoorile esitamise tähendus. Nende põhjal tegi faktoor otsustuse, kas tasuda müüjale arvetel märgitud nõuete eest või mitte. Analoogset praktikat on müügitehingu poolte suhtes rakendatud pidevalt. Nii on ka õigusteooria kohaselt tavapäraseks praktikaks, et oma kontrollikohustuse raames nõuab faktoor müügilepingu osapooltelt allkirjastatud arvete endale esitamist. Kostja kui faktooringuvõlgniku esmane teavitamine nõuete loovutamisest toimus faktooringulepingu juurde kuuluva „Allkirjaõiguse kinnituse“ vormistamisel. Jooksvalt sai kostja infot selle kohta, millise tehingu toimumist ja nõude põhjendatust ta allkirjaga kinnitama pidi. Välistatud on müüja arvete allkirjastamisele vaid formaalse tähenduse omistamine (et kinnitati üksnes arvete kättesaamist). Allkirjastamise sisuline tähendus tuleneb juba üksnes faktooringu enda õiguslikust olemusest ja tavapärasest praktikast. Mistahes muu alus arvete digitaalseks allkirjastamiseks ostjal puudus. Eeltoodud käsitlust kinnitab ka see, et kreeditarvetega ei toimitud sarnasel viisil (digitaalselt ei allkirjastatud ja faktoorile ei edastatud). Hageja sai kreeditarvete väljastamisest teada alles siis, kui kostja ei olnud vaidlusaluseid arveid tähtaegselt tasunud. Samas ei välista hageja nõuet kostja vastu asjaolu, et müüja esitas kostjale hiljem arvete suhtes kreeditarved. Eeltoodu põhjal võis hageja eeldada, et müügitehing on mõlemaid pooli rahuldaval viisil toimunud ning arvel kajastatud nõue on põhjendatud. Vastasel juhul ei oleks faktoor müüjale nõude eest makset teinud. Kostja pretensioonide olemasolu seab kahtluse alla ka müüja likvideerija Peeter Uppini seisukoht vaidlusaluste arvete hilisemast krediteerimisest, pidades seda alusetuks ja isegi maksupettuseks („riigimaksu tasumise kohustuse optimeerimiseks“). Kui kostja kaupa tõepoolest ei saanud, on ta arveid allkirjastades ja hagejale pretensioonidest teatamata jättes, käitunud hageja suhtes eksitavalt ning kaotanud seetõttu õiguse tugineda sellekohasele vastuväitele. Sellise vastuväite esitamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega ja seega lubamatu. Hageja seevastu on oma kohustusi, s.h kontrollikohustust, täitnud piisava hoolega ning käitunud vaidlusaluse nõude eest faktooringu kliendile tasudes heauskselt. Käesoleval juhul rikkus kostja kohustust käituda hageja suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt: olukorras, kus ta kaupa tegelikult ei olnud saanud, ei oleks ta pidanud kauba kättesaamist kinnitama, samuti oleks ta pidanud hagejat kaheselt teavitama arve järgsest mistahes pretensioonist. Pärast müüja poolt müügihinna tasumise nõude loovutamist hagejale kuulus müügihinna tasumise nõue hagejale (müügihinna tasumise võlasuhe oli kostja ja hageja vahel). Jättes pooltevahelisele võlasuhtele VÕS § 6 ja § 23 lg 1 kohaldamata, jättis kohus tuvastamata kostja rikkumise. Kostja vastav kohustus oli otsesõnu märgitud kostja allkirjastatud arvetel. Et ostja kaotab vastuväite õigeaegsel esitamata jätmisel võimaluse sellele hiljem tugineda, toetab ka VÕS § 258 lg-s 1 sätestatud regulatsioon. Nimetatud sätte eesmärgiks ja mõtteks on välistada faktooringuvõlgniku võimalus esitada faktoori suhtes tagantjärele vastuväiteid, mida võlgnik faktooringu kliendi suhtes õigeaegselt ei esitanud, millele tuginedes faktoor nõude omandas ja kliendile tasus. Kooskõlas seaduse mõtte ja eesmärgiga oleks kohus pidanud analoogia korras kohaldama VÕS § 258 lg-s 1 sätestatut (nimetatud säte on eriregulatsiooniks nõude loovutamist reguleeriva üldsätte VÕS § 171 suhtes). Hageja tugines alternatiivselt ka nõude loovutamise üldregulatsioonile ja esitas põhjendused selle kohta, miks ei vabasta müüja poolt kostjale väljastatud kreeditarved ja kostja väidetav kauba mittesaamine kostjat müügilepingust tuleneva

Tsiviilasi nr 2-11-36901 ostuhinna faktoorile tasumise kohustusest. Faktooringulepingu punkti 16.2 kohaselt loetakse loovutamise ja faktoori poolt nõuete omandamise hetkeks müüja poolt ostjale arve väljastamise kuupäeva. Seega on faktoor omandanud nõuded ostja vastu arvete nr 220025 ja nr 220028 väljastamise kuupäeval, s.o vastavalt 07.01.2011 ja 13.01.2011. Pärast nimetatud kuupäevi oli vastavate nõuete omanikuks juba faktoor ning müüjal nende nõuete käsutamise õigus puudus. Seega ei olnud müüjal pärast nimetatud kuupäevi enam õigust väljastada ostjale vastavate arvete suhtes kreeditarveid. Arvete krediteerimisega on müüja õigustamatult käsutanud nõudeid pärast nende loovutamist faktoorile. Seejuures asjaolu, kas ostja on jäänud kaubast ilma poolte kokkuleppel või tulenevalt müügilepingu rikkumisest, ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust. Üldjuhul on kuni müügilepingu lõpetamiseni kokkuleppel, müügilepingust taganemiseni lepingu rikkumise tõttu või muul õiguslikul alusel kreeditarve väljastamiseni ostjal müüja vastu kauba üleandmise nõue ning müüjal ostja vastu ostuhinna tasumise nõue. Analoogset olukorda on käsitlenud Riigikohus 02.04.2012 otsuses nr 3-2-1-24-12. Harju Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 30 lg 1, kuigi asjaoludest tulenevalt oleks kohus pidanud alternatiivselt seda kohaldama. Apellant on seisukohal, et isegi juhul, kui faktooringu klient ei ole kostjale kaupa üle andnud, ei ole kostjal võimalik esitada hageja nõudele vastuväiteid, kuivõrd arvete nr 220025 ja nr 220028 digitaalallkirjaga kinnitamisega on kostja võtnud endale iseseisva kohustuse faktoori ees (tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega). Teades, et tegemist on faktooringusuhtega ning müüja arvetel märgitud nõuete loovutamisega faktoorile, pidi ostja teadma arvete allkirjastamise tähendust faktoori jaoks, seega möönma ostjapoolseid kinnitusi sisaldavate arvete allkirjastamise õiguslikke tagajärgi. Abstraktse võlakohustuse tekkimisele viitab muuhulgas ka allkirjastatud arvel kajastuv märge "Käesoleva arve tasumine teistele isikutele ei ole nõude kustutamise aluseks". Vastustaja seisukoht AS Tartu Agro palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega, mistõttu tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pea ta vajalikuks neid korrata. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus alljärgmist. Maakohus ei eksinud vaidluse lahendamiseks tähtsust omavate asjaolude tuvastamisel. Kohus tuvastas õigesti, et hageja kui faktoori nõue tugineb kostja ja kolmanda isiku vahelisele müügilepingule (esimesel alusel esitatud nõue). Sellest ei ole võimalik aga järeldada, et maakohus oleks pidanud arvestama vaidluse lahendamisel vaid neid hageja nimetatud asjaolusid, mis sidusid teda kolmanda isikuga - faktooringu kliendiga, ning millest hageja tuletas võimaluse nõuet kostja vastu maksma panna. Pealegi nähtub hageja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud faktooringulepingust (tl 12-23, I köide), et faktooril on mitmeid võimalusi, kuidas toimida, kui faktooringuvõlgnik arvet ei tasu. Lepingust tulenevalt lasub sisuline vastutus arvete tasumise eest faktooringu kliendil. Nii tuleneb näiteks lepingu punktist 21.6, et juhul, kui müüja vähendab kreeditarvega või mõnel muul viisil ostja poolt arve alusel tasumisele kuuluvat summat, maksab müüja vastava avansiosa faktoorile tagasi. Ka lepingu punktist 22 tervikuna nähtub müüja vastutus faktoori ees (selle eest, et ostja tasuks loovutatud rahalise nõude faktoorile). Viidatud punktis sisalduv nõude tagasiloovutamise instituut (müüja kohustus teatud juhtudel nõue omandada ja tasuda selle eest) on sõnaselgelt kõnealuse eesmärgi teenistuses.

Tsiviilasi nr 2-11-36901 Faktooringulepingu mõiste on sätestatud VÕS §-s 256. Selle paragrahvi p-de 1 ja 2 järgi kohustub faktooringulepinguga üks isik (faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi ja nõude sisse nõudma. Nimetatud sätted ei keela pooltel leppida kokku selles, et juhul, kui faktooringuvõlgnik viivitab faktoorile maksete tasumisega, on klient kohustatud faktoori nõudmisel rahalise nõude tagasi ostma. Antud juhul ongi faktooringulepingu pooled vastavalt kokku leppinud. Hageja püüe omistada VÕS § 258 lg-le 1 tema poolt soovitud sisu, ei ole selle sätte tegeliku mõttega kooskõlas. VÕS § 258 lg 1 eesmärgiks on piirata faktooringuvõlgniku õigusi esitada nõudeid faktoori suhtes tulenevalt nõude aluseks oleva lepingu rikkumisest, kui tal on sellise nõude esitamise õigus faktooringu kliendi suhtes. Faktooringulepingu efektiivsuse ja käibekindluse tagamiseks on sätestatud piirang võlgniku nõuetele sellisel viisil, et võlgnik saab oma nõude esitada ainult ühe isiku vastu - kas kliendi vastu või selle võimaluse puudumisel faktoori vastu. Kui kliendi käitumine mõjutaks faktoori jaoks nõuete sissenõutavuse võimalusi, vähendaks see faktooringu majanduslikku tähtsust (kuna faktooringu klient on juba saanud tasu nõude eest, siis on tal võimalik rahuldada lepingu rikkumisest tulenevad võlgniku nõuded tema vastu). Praegusel juhul ei ole tegemist faktooringuvõlgniku nõudega faktoori vastu, vaid nõude on esitanud faktoor. Maakohus on õigesti leidnud, et nimetatud sätte kohaldamiseks ei ole alust. Viidatud sättest ei tulene faktoorile ka täiendavaid õigusi, mis võiksid küll tekkida teatud kokkulepete puhul. Praktikas sõlmitakse sageli kolmepoolsed kokkulepped, millega tagatakse ostja kohustus tasuda loovutatud nõuded vastava arve alusel otse faktoorile, selle kohustuse täitmata jätmisel aga faktoori õigus esitada ostja vastu täitmisnõue. Ilma sellekohase kokkuleppeta ei saa hageja omistada kostja esindaja allkirjale arvel lepingu tähendust. Et faktooringulepingu lisaks on ostjate nimekiri, kuhu on lülitatud ka kostja (tl 24, I köide), samuti kostja allkirjaõigsuse kinnitus (tl 34, I köide), ei muuda kostjat lepinguosaliseks. Viidatud kinnitusest nähtuvalt on lisaks kostja juhatuse liikme allkirja näidisele allkirja näidise andnud ka pearaamatupidaja Evi Kangur, kellele on juhatuse liikme poolt antud õigus hagejale saadetavate arvete ja muu kirjavahetuse allkirjastamiseks. Nimetatud dokumendile tuginev hageja käsitlus on meelevaldne. Poolte vahel ei ole sõlmitud kokkulepet, mille kohaselt oleks arve allkirjastamisele omistatud hageja väidetud funktsioon. Antud juhul on vastav allkiri käsitletav eelkõige nõude loovutamisest teadmise kinnitusena. Seetõttu ei ole alust ka järelduseks, et kostja tahe oli suunatud sellele, et anda pearaamatupidajale õigus kinnitada kauba vastuvõtmist, mis võiks teatud juhtudel välistada vastuväidete esitamise. Kolleegium ei nõustu apellandi käsitlusega kostja kohustusest tasuda kauba eest sõltumata selle tegelikust saamisest. Asjaolust, et pärast nõude loovutamist kohustus ostja tasuma kauba eest faktoorile, aga mitte kauba üleandmiseks kohustatud isikule, ei saa tuletada ostja jaoks halvemat olukorda, kui seadus seda ette näeb. Kostjal ei olnud kohustust tõendada, et tema ja kolmanda isiku vahelises müügilepingus oli kauba eest tasumise kohustuse, seega ka vastava nõudeõiguse, tekkimise eeltingimuseks kauba tegelik vastuvõtmine. Apellandi sellekohane väide ei ole õige. Toimiku materjali põhjal ei ole alust järeldada, et ostuhinna tasumise kohustus ei sõltunud kauba saamisest või et kostjal oli kohustus tasuda ostuhind ettemaksuna. Ostuhinna tasumise kohustus eeldab ka VÕS § 213 lg 3 järgi lepingu eseme üleandmist. Müügilepingu mõistest tulenevalt on reeglina tegemist lepingupoolte vastastikuste kohustustega (VÕS § 208 lg 1). Kostjale antud tähtaeg arve tasumiseks viitab samuti sellele, et kaup pidi antama ostjale üle oluliselt enne, kui saabus ostuhinna tasumise tähtaeg.

Tsiviilasi nr 2-11-36901 Kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti, tuleb müügilepingust tuleneva tulevase nõude tekkimise ja sissenõutavaks muutmise hindamisel lähtuda VÕS § 82 lg-s 5 sätestatud reeglist: ostuhinna tasumise kohustus tekib ajahetkel, mil müüja on omapoolsed VÕS § 208 lg-s 1 sätestatud müügilepingust tulenevad kohustused täitnud (andnud asja ostjale üle ja teinud omalt poolt võimalikuks omandiõiguse ülemineku ostjale). Samas, kui hageja tugines väitele, et kostja ja kolmanda isiku vahel oli lepingus kokku lepitud teisiti, tuli temal seda TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et ostuhinna tasumise kohustus oleks kostjal tekkinud müügilepingu sõlmimisel. Faktooringulepingut eristab tavalisest nõude loovutamisest (VÕS § 164) vaid selle majanduslik eesmärk ja õiguslik alus. Faktooringuvõlgnik ei ole faktooringusuhte osaline, mistõttu on tal eelkõige vaid põhilepingust tulenevad kohustused. Et faktooringulepingus ei olnud pooled sidunud nõude faktoorile loovutamist mingite täiendavate tingimustega, ka mitte nõude sissenõutavaks muutumisega, oli pooltevaheline kokkuleppeline otsustus. See, et nõue loovutati enne selle sissenõutavaks muutumist, ei saanud mõjutada müügilepingust tulenevaid kostja õigusi ja kohustusi. Tagamaks muu hulgas ka faktooringuvõlgniku õigusi lepingu suhtes, mille pooleks ta ei ole, kuid tema huve puudutab, ongi tal võimalik esitada nõudele vastuväited. VÕS § 171 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Antud juhul ei olnud nõue loovutamise ajal veel sissenõutavaks muutunud (millise nõude loovutamist seadus ei keela - VÕS § 165), mistõttu võib võlgnik esitada ka neid vastuväiteid, mis tulenevad kauba tarnimata jätmisest. Eelmärgitust tulenevalt on põhjendamatu ka apellandi käsitlus, nagu oleks kostja hea usu põhimõttest tulenevalt kaotanud õiguse esitada faktoorile kauba mittesaamise vastuväidet. Tegemist ei ole asjaoluga, mis oleks tekkinud pärast nõude loovutamist. Hageja ei ole menetluses väitnud ega pidanud vajalikuks tõendada, et kaup oleks arve esitamise eelselt ka tegelikult ostjale üle antud, pigem on hageja kestvalt rõhutanud, et sellel asjaolul ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust. Seega on hageja ise möönnud, et võis faktooringu kliendile tasu maksta ka enne kauba kliendi kui müüja poolt ostjale üleandmist, mis omakorda viitab faktoori teadmisele müügilepingu täitmise asjaoludest (ja mis võiks vastupidise nõude puhul, tuginevalt hea usu põhimõtte vastasele käitumisele, anda VÕS § 258 lg 2 p 2 järgi võlgnikule õiguse nõuda faktoorilt raha tagastamist). Maakohus kohaldas materiaalõigust õigesti ka selles osas, mis puudutab VÕS § 30 lg-le 1 tuginevat (teisel alusel esitatud) hageja nõuet. Võlatunnistuse andmise eelduseks on poolte vahel eraldiseisva lepingu sõlmimine, millega luuakse uus abstraktne võlakohustus. Kindlasti on sellise lepingu vältimatuks tunnuseks vastava tahteavalduse selgesõnaline väljendamine, mida kostja antud juhul ei ole teinud. Pealegi lasub sellise tahteavalduse olemasolu tõendamise kohustus võlausaldajal. Kostja pearaamatupidaja allkiri arvetel ei oma hageja väidetud õiguslikku tähendust. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Ü. Jänes

M. Merimaa

I. Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.