Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

1 (6)

Võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas) väljamõistetud menetluskuludelt alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib hageja esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi tn 1, Tartu) 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kostja võib 14 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates esitada otsuse teinud kohtule kaja menetluse taastamiseks, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest (TsMS § 415, § 422). Kajas peab sisalduma asjaolu, mis takistas kaja esitajal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (TsMS § 416 lg 1) Kajale tuleb lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Swedbank Liising AS esitas 17.07.2012. a kohtule hagiavalduse Mxxxxx Kxxxxxxxx vastu liisingulepingust tuleneva võla ja viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 09.05.2008. a liisingulepingu nr 0199478L, mille esemeks oli sõiduauto Saab 9-5, 2.0, ehitusaastaga 2006. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks Kostja valdusesse ja kasutusse ning kostja kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid, sh intressi vastavalt lepingu lisaks olevale maksgraafikule. Liisingulepingu kohaselt kohustus kostja sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Kostja kohustus tasuma kindlustusmakseid ja kindlustusega seotud kulusid. Kostja kohustus tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise. Kostja kohustus ka katma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja/või kahjud (sh kindlustusandja regressinõuded). Kui vastavad kulud ja/või kahju on kandnud hageja, kohustus kostja hagejale vastavad summad hüvitama hageja poolt nimetatud tähtajaks ja korras. 09.05.2008. a sõlmisid pooled kindlustusleppe (eliitkasko). Kindlustusleppe kohaselt oli kindlustusandjaks Swedbank P&C Insurance AS, kindlustusvõtjaks kostja ja soodustatud isikuks hageja. Kindlustusleppe kohaselt kohustus kostja kindlustusmakseid tasuma kindlustusandjale hageja vahendusel, kandes need kindlustusleppes ettenähtud ajaks ja korras hageja arveldusarvele. 09.05.2008. a sõlmisid pooled liikluskindlustusleppe, mille kohaselt oli kindlustusandjaks Swedbank P&C Insurance AS ning kindlustusmaksete tasujaks kostja. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed ning kaskokindlustusmaksed. Kostjal on hageja ees tasumata põhiosa- ja intressi võlgnevus summas 2091,54 eurot. hageja on arvestanud tähtaegselt tasumata põhiosa maksetelt viivist lepingus kokkulepitud määras 7 % aastas. Viivisevõlgnevus moodustab 15,33 eurot. Kuivõrd kostja jättis tasumata ka kohustusliku liikluskindlustuse maksed, tasus hageja need soodustatud isikuna kostja eest. Seega nõuab hageja kostjalt kindlustusmaksete hüvitamist. Liikluskindlustusmakse võlgnevus on 246,76 eurot. Kuna kostja ei tasunud liisingulepingu järgi tasumisele kuuluvaid makseid, tekkis tal hageja ees püsiv võlgnevus. Hageja nõudis 06.07.2009. a kirjas võla tasumist, andes selleks täiendava tähtaja ning hoiatas lepingu ülesütlemise eest mittetasumisel. Lisaks teavitas hageja kostjat, et vastavalt lepingule kuulub vara peale lepingu ülesütlemist tagastamisele ning see võõrandatakse. Hageja teavitas, et kui võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kostja võlgnevust hageja ees, tuleb kostjal hüvitada hagejale puudujääv summa. Kostja hageja nõuet

2 (6)

ei täitnud, mistõttu ütles hageja liisingulepingu üles ja nõudis vara tagastamist. Kuivõrd kostja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastamiseks Reeborn OÜ poole. Vara valdus taastati 05.09.2009. a. Vara tagastamisel tuvastati sõidukil mitmeid puudusi. Pärast vara valduse tagasisaamist andis hageja vara võõrandamiseks üle OÜ-le Balti Realiseerimiskeskus. Sõiduk suunati müüki 19.10.2009. a hinnaga 12 462,77 eurot (ilma käibemaksuta). Kuivõrd sõidukile ostjat ei leidunud, oli hageja sunnitud müügipakkumise hinda alandama. Määratud hindadest teavitas hageja ka kostjat. Vara õnnestus võõrandada 31.12.2009. a hinnaga 7382,18 eurot (käibemaksuta). Kuna sõiduk müüdi koos paljude teiste liisinguvaradega, tegi hageja ostjale allahindluse summas 2971,51 eurot. Nimetatud summa võrra vähendab hageja oma nõuet, mistõttu kuulub koguvõlgnevusest kokku mahaarvestamisele 7382,18+2971,51=10 353,69 eurot. Reebom OÜ ja Balti Realiseerimiskeskus OÜ esitasid hagejale osutatud teenuste eest (vara tagastusteenus, hoiuteenus) eest arved kokku summas 880,66 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud. Vara realiseerimisest saadu ei katnud kogu hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 20 083,63 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 16 849,34 eurot, debitoorsest võlgnevusest summas 2091,54 eurot, viivisemaksete võlgnevusest summas 15,33 eurot, liikluskindlustuse maksete võlgnevusest summas 246,76 eurot ning vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest kokku summas 880,66 eurot. Hageja arvestab nõudest maha vara realiseerimisest saadud 7382,18 eurot ja hageja allahindluse 2971,51 eurot, kokku 10 353,69 eurot. Seega on hageja nõudeks kokku 9729,94 eurot, mille hageja palus kohtul kostjalt tema kasuks välja mõista. Lisaks palus hageja kohtul kostjalt tema kasuks välja mõista viivis protsendina põhinõudelt (9714,61 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingus sätestatud määras, so 7 % aastas. Kohus saatis kostjale menetlusse võtmise ja kirjaliku vastuse nõude määruse koos hagimaterjalidega vastavalt TsMS §-le 394 ning kohustas kostjat vastama hagile kirjalikult hiljemalt 22. novembriks 2012. a. Seejuures hoiatati kostjat TsMS § 407 võimalikest õiguslikest tagajärgedest hagile vastamata jätmise korral. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse määrus toimetati kostjale kätte elektroonselt kostja e-posti aadressile. Kostja kinnitas 02.11.2012. a menetlusdokumentide kättesaamist. Kohus loeb TsMS § 314 lg 5 alusel menetlusdokumendid kostjale kättetoimetatuks. Kostja kohtu poolt määratud tähtajaks hagile ei vastanud. Hageja taotles hagiavalduses hagi tagaseljaotsusega rahuldamist, kui kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus leiab, et kuna ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik TsMS § 407 lg 1 alusel hageja taotlusel teha asjas tagaseljaotsus, millega tuleb hagi rahuldada. Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 444 lg 4 alusel teeb kohus otsuse kirjeldava ja põhjendava osaga, kuna on alust eeldada, et otsus kuulub tunnustamisele ja täitmisele ka väljaspool Eesti Vabariiki. Hagiavalduse ja selle lisade põhjal tegi kohus kindlaks alljärgnevad faktilised asjaolud:

3 (6)





     

Hageja ja kostja sõlmisid 09.05.2008. a lepingu nr 0199478L, pealkirjastatud „Järelmaksuga müügileping“ ( tl 9-18), mille alusel finantseeris hageja sõiduauto SAAB 9-5, 2.0 ostu. Hageja kohustus andma sõiduauto kostja valdusesse ja kasutusse ning kostja kohustus tasuma hagejale sõiduki müügihinna koos intressiga 7,13 % aastas igakuiste osamaksetena vastavalt maksegraafikule. Pooled olid lepingus kokku leppinud, et liisingu osamaksete nõuetekohasel tasumisel läheb liisingueseme omandiõigus lepingu lõppemisel kostjale üle. Liisingulepingu järgi kohustus kostja sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu ning tasuma kindlustusmakseid. Koos liisingulepinguga sõlmisid hageja ja kostja: o 09.05.2008. a kindlustusleppe nr 0199478L, eliitkasko (tl 19-21), mille kohaselt oli kindlustusandjaks AS Hansa Varakindlustus, kindlustusvõtjaks kostja ja soodustatud isikuks hageja. Kindlustusleppe alusel kohustus kostja tasuma kindlustusmakseid hageja vahendusel, tasudes kindlustusmaksed hageja arvele iga kuu 30. kuupäeval. o 09.05.2008. a liikluskindlustusleppe nr 0199478L (tl 22), mille kohaselt oli kindlustusandjaks AS Hansa Varakindlustus ning liikluskindlustusmaksete tasujaks oli kostja. Kostja rikkus liisingulepingust, kindlustusleppest ja liikluskindlustusleppest tulenevaid kohustusi ega tasunud hagejale lepingutest tulenevaid makseid nõuetekohaselt. Hageja nõudis kostjalt kohustuste täitmist ning hoiatas nõuete mittetäitmisel lepingu erakorralise ülesütlemisega. Hageja teavitas kostjat ka sõiduki müügiprotseduurist lepingu ülesütlemisel (tl 45-46). Kostja hageja nõuet ei täitnud. Seoses kostjapoolse rikkumisega, ütles hageja liisingulepingu 06.07.2009. a teatisega (tl 45) üles. Hageja sai liisinguesemeks olnud sõiduauto enda valdusesse 05.09.2009. a. Sõiduauto hoiustati UÜ Reeborn juures. Hageja võõrandas liisingueseme Balti Realiseerimiskeskus OÜ vahendusel hinnaga 7382,18 eurot (käibemaksuta). Hageja tegi ostjale allahindluse summas 2971,51 eurot. Seega müügihind ilma allahindluseta oli 10 353,69 eurot. Kostja võlgnevus hageja eest oli 20 083,63 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 16 849,34 eurot, debitoorsest võlgnevusest summas 1091,54 eurot, viivisemaksete võlgnevusest summas 15,33 eurot, liikluskindlustuse maksete võlgnevusest summas 246,76 eurot ning vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest summas 880,66 eurot. Kostja võlg, mida ei õnnestunud vara realiseerimisest saadud summa arvel tasaarveldada on 9729,94 eurot, sealhulgas vara jääkmaksumus 9714,61 eurot ja viivisevõlg summas 15,33 eurot.

TsMS § 413 lg 1 alusel loeb kohus hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kostja ei ole esitanud nimetatud väidetele vastuväiteid. Hageja palus hagis kostjalt välja mõista võlgnevuse jääk summas 9729,94 eurot ja lisaks viivis protsendina põhinõudelt (summalt 9714,61 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingus sätestatud määras (7% aastas). Kohus leiab, et hageja nõue on õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus leiab, et poolte vahel 09.05.2008. a sõlmitud „Järelmaksuga müügilepingut“ tuleb lähtudes lepingu sisust, käsitleda liisingulepinguna VÕS § 361 mõistes. Ka hageja on seisukohal, et poolte vahel sõlmitud leping on liisinguleping.

4 (6)

VÕS § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1, p 4 ja 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse täitmist, lepingu üles öelda ja nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 367 lg 1 näeb ette, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Lähtudes VÕS § 367 lg-st 3, tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tasumata väljaostumaksed (auto jääkmaksumus) auto jääkväärtusega. Kuna lepingu lõppemisel jäi auto omandiõigus hagejale, säilitas ta nii auto kui omandas ka tasutud väljaostumaksed (koos intressiga). Seega jäi hagejale kogu auto jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 tähenduses, mistõttu tasumata väljaostumaksed tuleb kõrvutada auto väärtusega tagastamise ajal. Lähtudes TsÜS §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hagiavalduse kohaselt oli sõiduki müügihinnaks 10 353,69 eurot (käibemaksuta). Hageja tegi müüjale allahindlust, võõrandades sõiduki 7382,18 euro eest. Samas on hageja leidnud, et allahindlust ei saa müügihinna arvutamisel arvesse võtta ning müügihinnaks tuleb lugeda 10 353,69 eurot. Kostja ei ole väitnud, et sõiduauto tegelik väärtus (turuhind) oli nimetatud summast suurem. TsMS § 413 lg 1 alusel loeb kohus hageja esitatud väite liisingueseme väärtuse kohta kostja poolt omaksvõetuks. Hageja on tõendanud, et edastas kostjale teate sõiduauto müügiprotseduuri kohta ning kostjal oli võimalus ise müügiprotsessis osaleda ning leida sõidukile ostja. Kostja nimetatud võimalust ei kasutanud. Kohus kontrollis hageja esitatud väiteid, tõendeid ja põhjendusi seadusliku ja põhjendatud tagaseljaotsuse tegemiseks vajalikul määral. Hageja on kostja võlast (sealhulgas vara jääkmaksumusest, osamaksetest, viivise võlgnevusest, kindlustusmaksetest ning vara tagastamise ja realiseerimisega seotud lisakuludest) maha arvanud sõiduauto müügihinna 10 353,69 eurot. Kostja võlgnevus, mida sõiduauto müügihind ei katnud, s.o 9729,94 eurot, sealhulgas vara jääkmaksumus summas 9714,61 eurot ja viivisevõlg summas 15,33 eurot, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus leiab, et põhjendatud on ka hageja nõue viivise saamiseks protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest. VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni lepingus kokkulepitud intressimääras 7 % aastas. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda

5 (6)

selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus arvestas perioodil 17.07.2012-28.12.2012. a viiviste suuruseks 304,43 eurot (tasumata põhivõlg 9714,61 eurot x 7 % aastas x 165 päeva), mis tuleb samuti otsusega kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus mõistab välja ka viivise pärast lahendi tegemist protsendina põhinõudest.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldab hagi, seega tuleb jätta menetluskulud kostja kanda. TsMS § 1741 lg 3 kohaselt määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtule menetluskulude nimekirja. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista tasutud riigilõivu summas 500 eurot. Kohus leiab, et riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras ning see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 177 lg 2 alusel märgib kohus hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kohtunik Ü.Raag

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.