2-11-48655/12 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

Hageja nõue ja põhjendused Aktsiaseltsi Swedbank Liising (endise ärinimega aktsiaselts Hansa Liising Eesti) (edaspidi hageja) ja kostja MT vahel sõlmiti 10.01.2008 liisinguleping nr XXX (edaspidi leping), mille esemeks oli maastur Mitsubishi Pajero Wagon DID AT, 3.2, ehitusaasta: 2004 (edaspidi vara). Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja MT valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus kostja MT tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Intressimäär oli sätestatud lepingu punktis 2.1. 11.01.2008 sõlmisid hageja ja kostja MT seoses lepinguga teenuste lisa, mille alusel võimaldas hageja kostjal MT kasutada Neste kütuse krediitkaarti. Teenuste lisa punkti 2 kohaselt võis kostja MT teha ühes kuus tehinguid maksimaalselt 191.73 euro väärtuses. Kuumakse kaardi kasutamise eest oli 2.56 eurot. Teenuste lisa punkti 3 kohaselt pidi kostja MT tasuma hagejale tasu vastavalt hageja poolt esitatud arvetele. Kostja MT rikkus lepingust ja teenuste lisast tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu ja teenuste lisa alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed ja kütusekaardimaksed. Kostja MT poolt on hagejale tasumata lepingu ja teenuste lisa alusel kostjale MT esitatud arved (debitoorne võlgnevus - põhiosa- ja intressivõlgnevus, kütusekaardimaksete võlgnevus) kokku summas 2 204.80 eurot. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 7% aastas (lepingu punkt 5.1). Viivisvõlgnevus moodustab 18.51 eurot. Maksete mittetasumise tõttu tekkis kostjal MT hageja ees püsiv võlgnevus. Hageja saatis kostjale MT 20.03.2009 teatise, milles teavitas kostjat MT tekkinud võlgnevusest ning hageja õigusest leping üles öelda. Hageja palus kostjal MT võlgnevuse tasuda, andes selleks täiendava tähtaja. Hageja teavitas kostjat MT, et kui kostja MT ei likvideeri võlgnevusi tähtaja jooksul loeb hageja lepingu ülesöelduks ning kostjal MT tuleb vara tagastada. Lisaks teavitas hageja kostjat MT, et vastavalt lepingule kuulub vara peale tagastamist võõrandamisele ning kui võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kostja MT võlgnevusi hageja ees, tuleb kostjal MT hüvitada hagejale puudujääv summa. Kostja MT võlgnevust ei kustutanud, mistõttu luges hageja tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 7.1.2 lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks. Lepingu üldtingimuste punkti 7.1.2 kohaselt on hagejal õigus lugeda leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelda) juhul kui liisinguvõtja on jätnud kolme üksteisele järgneva liisingu osamakse või kaks viimast või ühe viimase osamakse tasumata või on neid tasunud mittetäielikult.

2-11-48655 Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus kostja MT tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.5. andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Vara valdus taastati 07.07.2009. a. Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle osaühingule M , millel õnnestus vara võõrandada hinnaga 3 941.22 eurot (käibemaksuta). Osaühing M ja aktsiaselts SAesitasid hagejale osutatud teenuste (müügieelne tehniline ülevaatus, puksiirteenus, müügiteenus) eest arved kokku summas 393.70 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja MT vastu. Kahju koosneb hageja lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta). Hageja lepingust tulenev nõue kostja MT vastu oli 16 058.83 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 13 441.82 eurot, debitoorsest võlgnevusest summas 2 204.80 eurot, viivismaksete võlgnevusest summas 18.51 eurot ning vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest kokku summas 393.70 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 3 941.22 eurot (käibemaksuta). 16 058.83 eurot – 3 941.22 eurot = 12 117.61 eurot. Kostjal MT on kohustus hüvitada hagejale lepingust tulenev võlgnevus 12 117.61 eurot. 29.10.2009. a. saadetud kirjas teatas hageja kostjale MT lepingu ülesütlemisest tulenevast võlgnevusest ning palus kostjal MT tasuda kõik lepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused. Kostja MT on hagi esitamise seisuga võlgnevust tasunud ei ole. 10.01.2008 sõlmisid hageja ja ETlepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr XXX (edaspidi käendusleping), mille alusel võttis kostja ETendale kohustuse tagada solidaarselt kostjaga MT lepingust tulenevate kostja MT kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja ETsolidaarselt kostjaga MT võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 22 915.48 euro tasumise eest. 20.03.2009. a. ja 29.10.2009. a. saatis hageja ka kostjale ETteatised, milles teavitas kostjat ETlepingust tulenevate võlgnevuste olemasolust. Hageja teatas kostjale Evald Tali, et kuivõrd kostja MT ei ole täitnud oma kohustusi tähtaegselt, nõuab hageja kohustuste täitmist kostjalt ETkui käendajalt. Hageja palus kostjal ETvõlgnevus tasuda, andes tasumiseks täiendava tähtaja. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole kostja ETvõlgnevusi hagejale tasunud. Tulenevalt eeltoodust on kostjal ETkohustus hüvitada solidaarselt kostjaga MT hagejale 12 117.61 eurot.

Hageja seisukohad kostja vastusele Hageja ei jaga kostjate seisukohti, kuna need on põhjendamata. Samuti ei ole kostja oma väiteid TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendanud. Hageja viitab liisingulepingu punktile 14.1, mis sätestab, et liisingulepingus toodud tingimuste kohasel täitmisel ja liisingu osamaksete ja intressi täielikul tasumisel läheb liisinguvõtjale üle liisingueseme omandiõigus. Sama kajastub liisingulepingu lisaks olevas maksegraafikus, millelt nähtub, et kogu liisingusumma on jagatud osamakseteks selliselt, et lepingu lõppemisel ei jää alles kokkuleppelist jääkväärtust. Järelikult oli pooltevahelise lepingu puhul tegemist kapitalirendi tüüpi liisingulepinguga, mis tähendab, et kui kostja MT oleks liisingulepingu järgseid kohustusi nõuetekohaselt täitnud, oleks omandiõigus talle üle läinud ning hagejal ei oleks liisinguesemega seoses tekkinud täiendavaid müügikulusid. Käesoleval juhul rikkus kostja MT lepingujärgseid kohustusi, mistõttu ütles hageja lepingu liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.1.2 alusel ühepoolselt üles. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.5 järgi kuulus vara ülesütlemise korral viivitamatult liisinguandjale tagastamisele ning punkti 7.4 järgi liisinguandja poolt võõrandamisele. Võõrandamise eelselt tehti sõidukile tehniline ülevaatus hindamaks selle seisukorda ja müügikõlblikkust, mille eest tasus hageja SAaktsiaseltsile 48.06 eurot. Kuivõrd hageja ei tegele ise sõidukite edasimüügiga, siis tasus hageja sõiduki müügi vahendamise eest osaühingule M 424.37 eurot. Eeltoodust tulenevalt tekkisid hagejal kostja MT poolse lepingu rikkumise tõttu vara realiseerimisega seotud kulud, mida poleks tekkinud, kui kostja MT oleks lepingut nõuetekohaselt täitnud. Antud asjas kogutud tõenditega on leidnud kinnitust, et liisingulepingu ülesütlemise tingis kostjapoolne lepingu rikkumine, mistõttu lisakulude hüvitamise nõue on igati põhjendatud. Mis puudutab liisinguvara turuväärtust selle tagastamise hetkel, siis leiab hageja, et liisinguvara tagastamisaegne turuväärtus on tõendatud selle müügihinnaga.

2-11-48655 TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Turuväärtus on müügiobjekti vabaturul kujunenud väärtus turuhinnas, mille määravad loomulikud turujõud. Turuhind on tegelik hind, mida eseme eest saadakse. Liisinguese suunati müüki 13.08.2009 alghinnaga 2 876.02 eurot ning sellest teavitati 19.08.2009 kostjaid. hageja märgib, et maasturi esiklaasis olid täkked, vasak tagauks oli kriibitud ning vasak udutuli katki. Vara müüdi enampakkumisel 08.09.2009 hinnaga 4 729.46 eurot. Hageja on seisukohal, et liisingueseme tegelik müügihind on antud juhul võrdsustatav selle tagastamisaegse turuväärtusega, kuna hageja on tõendanud, et vara suunati müüki vahetult pärast selle tagastamist ning esitatud tõendid kinnitavad, millise hinnaga õnnestus varale ostja leida. Seda enam, et ostja selgus enampakkumise tulemusena, mis tähendab, et kõrgema hinna eest ostjat ei leidunud. Hageja hinnangul ei ole turuväärtus reeglina müügihinnast eraldiseisev mõiste, mida saab sisustada vaid oletuslikele hinnangutele tuginedes. Seega puudus hagejal võimalus sõiduki tagastamise hetkel pelgalt varale peale vaadates öelda, milline oli selle turuväärtus. Turuväärtus ehk reaalne hind, millega vastavat eset on võimalik realiseerida selgub siiski konkreetse vara seisukorda ja turunõudlust arvesse võttes. Samuti peab hageja vajalikuks rõhutada, et kostjatel oli võimalus aktiivselt osaleda võõrandamisprotsessis ning pakkuda omalt poolt sõidukitele sobiva hinnaga ostja. Sellekohast informatsiooni jagas hageja liisingulepingu ülesütlemise kirjas, mille pöördele lisas liisingueseme müügiprotseduuride kirjelduse. Kostjad ei ole seda võimalust kasutanud, mis kinnitab veelkord hageja seisukohta, et umbmäärane kõrgem turuhind ei saa antud olukorras kõne alla tulla ning lähtuda tuleb vara tegelikust müügihinnast, mis võrdub selle turuväärtusega. Juhul kui kostjad leiavad, et maasturi turuväärtus oli selle tagastamise hetkel siiski kõrgem, kui hageja esitatud tõendid kinnitavad, on kostjatel võimalik seda TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendada. Hetkel ei ole kostjad asjakohaseid tõendeid esitanud. Vastusele lisatud 2012. aasta müügikuulutused ei tõenda hageja hinnangul vara tagastamisaegset turuväärtust ja seda ennekõike kolmel põhjusel. Esiteks on tegemist üksnes vara müügipakkumisega, mis ei tõenda müüki ehk sama hinnaga müügitehingu toimumist. Müügipakkumisi võib teha mis iganes hinnaga, kuid turuväärtuse kindlakstegemisel ei ole oluline, millise hinnaga keegi soovis vara müüa, vaid millise hinnaga suudeti seda tegelikkuses realiseerida. Teiseks tuleb käesoleval juhul kindlasti arvestada vara tagastamisaegset turusituatsiooni ehk üleüldist majandussurutist, mis omakorda mängis olulist rolli vara võõrandamisel. 2009. aastal oli sõidukite müük äärmiselt keeruline, kuna isikute maksevõime oli järsult kahanenud ning see mõjutas omakorda vara turuväärtust. Järelikult ei ole kohane võrrelda 2009. aasta müügipakkumisi 2012. aasta müügipakkumistega. Kolmandaks tuleb iga liisingueseme puhul arvesse võtta konkreetse vara seisukorda, mis määrab selle turuväärtuse. Kostjate poolt lisatud müügipakkumised kajastavad küll sama marki sõidukeid, kuid sellega samasus piirdub. Juba odomeetri näit oli vaidlusalusel liisinguvaral märkimisväärselt suurem, rääkimata selle tehnilisest seisukorrast.

2-11-48655 Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 403 lg-ga 1 võib kohus poolte nõusolekul lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Pooled on kohtule avaldanud, et nõustuvad tsiviilasja nr 2-12-18300 kirjaliku menetlusega. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Seega muutub liisinguandja nõue sissenõutavaks liisingulepingu ülesütlemisest. VÕS 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS § 82 esimesele lõikele, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 punktid 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, öelda lepingu üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ning lg 3 järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega ning § 145 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud teisiti, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ning lg 2 järgi vastutab käendaja kohustuse eest täies ulatuses nii kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. VÕS § 65 lg 1 järgi siis kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigil võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Antud asjas ei ole vaidlust, et liisinguleping nr XXX oli hageja ja kostja MT vahel sõlmitud ja et liisingulepingute aluseks olnud liisinguese sõiduauto Mitsubishi Pajero Wagon DID AT anti hageja poolt kostja MT valdusesse ja kasutusse. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kostja

2-11-48655 ETkäendas liisingulepingut nr XXX käenduslepinguga nr XXX, millega kostja ETkohustus tagama solidaarselt kostjaga MT liisingulepingust nr XXX tulenevate kohustuste täitmise, kuid mitte rohkem kui 22 915.48 eurot. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kostja MT rikkus liisingulepingust nr XXX tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata nimetatud liisingulepingu alusel tasumisele kuuluvad maksed. Vaidlust ei ole ka selle üle, et hagejal on õigus nii kostja MT kui liisinguvõtja ja kostja Evald Tali, kui kostjaga MT sõlmitud liisingulepingu nr XXX käendaja, vastu nimetatud liisingulepingust tulenev nõue esitada. Eeltoodust tulenevalt on poolte vahel vaidlus vara tagastamise- ja realiseerimisega seotud kulude põhjendatuse üle ja vara realiseerimise hinna suuruse üle. Kostjad ei nõustu vara realiseerimise kuludega, kuna liisinguvara hooldati regulaarselt ning see oli üleandmisel puhas ja korras. Kostja ei hoidnud kõrvale auto tagastamisest ja vara tagastamisega ei saanud hagejale kaasneda mingeid lisakulusid. Samuti jäi liisinguvara hageja omandisse, millest kostjad järeldavad, et võõrandamisega seotud kulud ei ole kuidagi seotud liisinguvõtjaga. Kostja selgitab, et kuivõrd lepingu lõppemisel jäi auto omandiõigus hagejale, säilitas hageja nii auto kui omandas ka tasutud väljaostumaksed (koos intressiga). Seega jäi hagejale kogu auto jääkväärtus. Kohus viitab poolte vahel sõlmitud liisingulepingu nr XXX punktile 14.1, mis sätestab, et liisingulepingus toodud tingimuste kohasel täitmisel ja liisingu osamaksete ja intressi täielikul tasumisel läheb liisinguvõtjale üle liisingueseme omandiõigus. Sama kajastub liisingulepingu lisaks olevas maksegraafikus, millelt nähtub, et kogu liisingusumma on jagatud osamakseteks selliselt, et lepingu lõppemisel ei jää alles kokkuleppelist jääkväärtust. Järelikult oli pooltevahelise lepingu puhul tegemist kapitalirendi tüüpi liisingulepinguga, mis tähendab, et kui kostja MT oleks liisingulepingu järgseid kohustusi nõuetekohaselt täitnud, oleks omandiõigus talle üle läinud ning hagejal ei oleks liisinguesemega seoses tekkinud täiendavaid müügikulusid. Käesolevas tsiviilasjas on leidnud tuvastamist, et kostja MT rikkus lepingujärgseid kohustusi, mistõttu ütles hageja liisingulepingu nr XXX liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.1.2 alusel ühepoolselt üles. Nimetatud liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.5 järgi kuulus vara ülesütlemise korral viivitamatult liisinguandjale tagastamisele ning punkti 7.4 järgi liisinguandja poolt võõrandamisele. Võõrandamise eelselt tehti sõidukile tehniline ülevaatus hindamaks selle seisukorda ja müügikõlblikkust, mille eest tasus hageja SAaktsiaseltsile 48.06 eurot. Kuivõrd hageja ei tegele ise sõidukite edasimüügiga, siis tasus hageja sõiduki müügi vahendamise eest osaühingule M 424.37 eurot. Eeltoodust tulenevalt tekkisid hagejal kostja MT poolse lepingu rikkumise tõttu vara realiseerimisega seotud kulud, mida poleks tekkinud, kui kostja MT oleks lepingut nõuetekohaselt täitnud. Nagu kohus eelpool märkis, on antud asjas kogutud tõenditega leidnud kinnitust, et liisingulepingu ülesütlemise tingis kostjapoolne lepingu rikkumine, mistõttu on lisakulude hüvitamise nõue põhjendatud. Kostja märgib, et hageja ei ole kordagi pidanud vajalikuks peale liisingulepingu lõpetamist arutada liisinguvõtjaga liisingueseme väärtust vaid realiseeris selle enda poolt määratud hinnaga. Antud auto väljalaske aastaks oli 2004. a. Auto realiseeriti hinnaga 3 941.22 eurot, mis on ilmselgelt vähem, kui oli auto turuväärtus sel ajal. Käesoleval ajal on internetiportaalis Auto24 müügis kaks samalaadset autot, üks 2004. a. oma hinnaga 9 500 eurot ja teine 2004. a. oma hinnaga 11 000 eurot. Tulenevalt sellest, et auto müüdi kaks aastat tagasi, loeb kostja nimetatud andmetest auto väärtuseks selle tagastamise hetkel vähemalt 14 000 eurot. Tulenevalt sellest, et auto väärtus ületab hageja nõude oluliselt, on hageja nõue täiesti alusetu.

TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Turuväärtus on müügiobjekti vabaturul kujunenud väärtus turuhinnas, mille määravad loomulikud turujõud. Turuhind on tegelik hind, mida eseme eest saadakse. Antud kohtuasjas on tuvastatud, et liisinguese suunati müüki 13.08.2009 alghinnaga 2 876.02 eurot ning sellest teavitati 19.08.2009 kostjaid. Vara müüdi enampakkumisel 08.09.2009 hinnaga 4 729.46 eurot (3 941.22 eurot käibemaksuta). Kohus on seisukohal, et liisingueseme tegelik müügihind on antud juhul võrdsustatav selle tagastamisaegse turuväärtusega, kuna hageja on tõendanud, et vara suunati müüki vahetult pärast selle tagastamist ning esitatud tõendid kinnitavad, millise hinnaga õnnestus varale ostja leida. Kohus märgib, et antud juhul selgus ostja enampakkumise tulemusena, mis tähendab, et kõrgema hinna eest ostjat ei leidunud. Kohtu hinnangul ei ole turuväärtus reeglina müügihinnast eraldiseisev mõiste, mida saab sisustada vaid oletuslikele hinnangutele tuginedes. Turuväärtus ehk reaalne hind, millega vastavat eset on võimalik realiseerida selgub konkreetse vara seisukorda ja turunõudlust arvesse võttes. Kohus leiab, et kostjatel oli võimalus aktiivselt osaleda võõrandamisprotsessis ning pakkuda omalt poolt sõidukitele sobiva hinnaga ostja. Kohtuasja materjalide kohaselt jagas hageja sellekohast informatsiooni liisingulepingu ülesütlemise kirjas, mille pöördele lisas liisingueseme müügiprotseduuride kirjelduse. Kostjad ei ole seda võimalust kasutanud, mistõttu tuleb lähtuda vara tegelikust müügihinnast, mis võrdub selle turuväärtusega. Juhul kui kostjad leiavad, et liisingueseme turuväärtus oli selle tagastamise hetkel siiski kõrgem, kui hageja esitatud tõendid kinnitavad, on kostjatel võimalik seda TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendada. Kohtu hinnangul ei ole kostjad asjakohaseid tõendeid esitanud. Kostjate vastusele lisatud 2012. aasta müügikuulutused ei tõenda kohtu hinnangul vara tagastamisaegset turuväärtust. Tegemist on vara müügipakkumisega, mis ei tõenda müüki ehk sama hinnaga müügitehingu toimumist. Müügipakkumisi võib teha igasuguste hindadega, kuid turuväärtuse kindlakstegemisel ei ole oluline, millise hinnaga keegi soovis vara müüa, vaid millise hinnaga suudeti seda tegelikkuses realiseerida. Samuti ei ole kohane võrrelda 2009. aasta müügipakkumisi 2012. aasta müügipakkumistega. Seejuures tuleb iga liisingueseme puhul arvesse võtta konkreetse vara seisukorda, mis määrab selle turuväärtuse. Kohus leiab, et kuigi kostjate poolt esitatud müügipakkumised kajastavad küll sama marki sõidukeid, piirdub nimetatuga sõidukite sarnasus. Lisaks märgib kohus, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-52-11 asunud seisukohale, et väljavõtted www.auto24.ee kuulutustest ei ole aktsepteeritavad tõendid auto väärtuse hindamiseks hagejale tagastamise hetkel. Kohus leiab eeltoodut arvesse võttes, et käesoleval juhul oligi hind, millega liisinguese müüdi, liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni. Tulenevalt sellest, et hageja nõue on alusetu, ei tunnista kostjad ka hageja viiviste nõuet. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Kohus on eelpool tuvastanud, et hageja nõue ei ole alusetu. Seega kuivõrd kostja on maksete tasumisega viivitanud, on põhjendatud ka hageja viivisenõue.