Võlaõigus › Kompromissilepingud

Resolutsioon tervikuna

V. U hagi ei tunnistanud. Hagi kohaselt tuleneb nõue kostja vastu J. U-i ja OÜ Semilux Vara vahelisele kahju hüvitamise kokkuleppest, mille kostja oli väidetavalt 16.02.2010 XXXX linnas käendajana allkirjastanud. Kostjale teadaolevalt viibis J. U 16.02.2010 hoopis Tartu Vanglas, kostja ise aga Saaremaal. Kostja ei tunne kõnesoleva kokkuleppe teiseks pooleks olevat I. T-t, ei ole kohtu poolt saadetud kokkulepet saanud ja ei olnud teadlik kokkuleppe kohaselt XXXXX XXXXXXXXXX, XXXXX XXXXX paiknevale kostjale kuuluvale kinnistule hüpoteegi seadmise või keelumärke seadmise kohustusest tähtajaks 01.01.2011. Kostja taotles, et kohus nõuaks hagejalt kokkuleppe algdokumendina esitamist. J. U hagi ei tunnistanud. Võlg OÜ Semilux Vara ees tuleneb kriminaalasjas tekitatud kahjust Tartu Maakohtu 19.04.2010 otsusest, mille kohaselt pidi ta kannatanule OÜ Semilux Kütus tasuma 735 000 krooni. Sellest on J. U kannatanule juba tasunud 200 000 krooni. Arvestades võlanõude loovutamist, jätkub vastav kohustus OÜ Semilux Vara ees ja viimasel puudus vajadus selleks hagiga kostja vastu kohtusse pöörduda. Kostja väitel viibis ta vahi all Tartu Vanglas alates 16.12.2009. Tartu Maakohtu 19.04.2010 otsusega määrati talle koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 5 kuud vangistust. Kostja vabanes Tartu Vanglast 14.05.2010. Kokkulepet, mille OÜ Semilux Vara on Pärnu Maakohtule saatnud, kostja väidetavalt näinud ja allkirjastanud ei ole, kokkulepet ta ei tunnistanud ja leiab, et kõnesoleva kokkuleppe alusel oleks temalt kriminaalasjas kahju hüvitamise nõue põhjendamatu. Kui Tartu Maakohtu otsusega on temalt võlgnevus sisse nõutud, kuidas saaks siis teine kohus seda võlga uuesti nõuda. Lisaks on kohtu poolt kostjale saadetud kokkuleppe koopia halvasti loetav, mistõttu kostja soovis, et hageja esitaks temale tutvumiseks kokkuleppe originaaldokumendi. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja G. U-ilt OÜ Semilux Vara kasuks 34 192,73 eurot. J. U-i ja V. U-i vastu esitatud hagi jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jäid G. U-i kanda ja V. U-i ja J. U-i menetluskulud hageja kanda. Tartu Maakohtu 19.04.2010 otsusega kriminaalasjas nr 1-10-9069 kokkuleppemenetluses mõisteti J. U süüdi KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3, § 394 lg 2 p 1, 2, 3 järgi. J. U-ilt ja kaaskohtualuselt S. S-lt mõisteti muuhulgas solidaarselt OÜ Semilux Kütus kasuks välja tsiviilhagi summas 534 999,58 krooni (tlk 9-26). Kriminaalasi lahendati kokkuleppemenetluses ning kannatanu nõusoleku saamine kokkuleppe sõlmimiseks eeldas, et J. U annab tagatise tsiviilhagi tasumise kohta. Vastav kokkuleppe sõlmiti 16.02.2010 selliselt, et J. U-i advokaat Toomas Alp võttis kannatanu esindajalt I. T-lt kokkuleppele allkirja, seejärel võttis G ja V. U-i allkirja ning pärast J. U-i allkirja (tlk 45-46). Asjas on tuvastamist leidnud, et vaidlusaluse kokkuleppe originaaleksemplari ei ole poolte ega kolmandate isikute valduses ega kriminaalasja nr 1-10-9069 toimikus (tlk 45-46, 49, 54, 5859, 62, 66, 86-87, 90, 98, 101- 102). Kriminaalasja toimikus on maksekorralduse originaal, mille kohaselt maksis J. U-i kaitsja 16.02.2010 sularahas kannatanule 200 000 krooni (tlk. 49, 90). Advokaat Toomas Alp on kohtule saadetud kirjas kinnitanud, et J. U kirjutas kahju hüvitamise kokkuleppe projektile alla enne kannatanut. Enne omapoolset allkirjastamist projektile ja selle saatmist faksi teel Lõuna Ringkonnaprokuratuurile tegi kannatanu esindaja sellesse kokkuleppesse täiendusi. G ja V. U edastasid nende poolt allkirjastatud kokkuleppe projekti 14.02.2010 faksiga advokaadibüroosse Norman ja Partnerid (tlk 66). Toomas Alp märkis, et G. U oli suusõnaliselt nõus kannatanule kahju hüvitamist tagama ja rääkima ka V. U-iga, keda aga Toomas Alp ei olnud väidetavalt kunagi näinud. Kostja G. U-i kinnitusel sai tema vaidlusaluse kokkuleppe projekti advokaat Toomas Albilt XXXXl. Siis puudusid sellel projektil punktid 1, 2, 3, olid olemas p-d 5 ja 6. Kostja sõnul ei allkirjastanud ta projekti kohe, vaid võttis selle tutvumiseks koju kaasa. Kui G. U projekti

allkirjastas ja faksiga advokaat Toomas Albile tagasi saatis, ei olnud seal ei J. U-i, I. T-i ega tema ema allkirju, samuti käsitsi kirjutatud märkusi, nii nagu on kohtutoimikus oleval kokkuleppel. G. U väitel ei ole tema sellisele kokkuleppele alla kirjutanud, nagu on toimikus. G. U-i väitel pani ta allkirja kokkuleppele vaid oma vara osas, s.o korteri osas XXXXX XXXXXXXXX X-XX, kuna oli nõus selles osa oma poega J-t rahaliselt aitama. Kostja teadis, et J oli saanud kelleltki 200 000 krooni laenata, et osa kahjust hagejale ära maksta. Kostja V. U väitel viibis tema 16.02.2010 hoopis Saaremaal ega ole seda kokkulepet allkirjastanud. Kostja ei tunne kõnesoleva kokkuleppe teiseks pooleks olevat I. T-t, ei ole kohtu poolt saadetud kokkulepet saanud ja ei olnud teadlik kokkuleppe kohaselt XXXXX XXXXXXXXXX, XXXXX XXXXX paiknevale kostjale kuuluvale kinnistule hüpoteegi seadmise või keelumärke seadmise kohustusest tähtajaks 01.01.2011. J. U-i kriminaalasjas osalenud prokuröri K. L sõnul seadis kannatanu kokkuleppe sõlmimisel tingimuseks 200 000 krooni tasumise Semilux Vara OÜ-le sularahas, milline summa tasuti ja mille kohta on originaaldokument kriminaaltoimikus. Hageja taotlusel määras kohus asjas käekirjaekspertiisi. Eksperdid asusid 15.02.2012 ekspertiisiaktis (tlk 139-142) seisukohale, et 16.02.2010 kokkulepe kahju hüvitamise korra kindlaksmääramiseks (koopia tsiviilasja toimikus lk 28) koopiana olev J. U-i allkiri vastab J. U-i allkirjale. Koopia aluseks olev allkiri tõenäoliselt on kirjutatud J. U-i poolt. Ei ole võimalik määrata, kas G. U-i ja V. U-i nimelt koopiatena esitatud vaidlustatud allkirjade aluseks olnud allkirjad on kirjutatud G. U-i ja V. U-i poolt. Eeltoodust tuleb hagi J. U-i vastu vaidlusaluse kokkuleppe alusel 34 192,73 euro (535 000 krooni ) kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks jätta rahuldamata, kuna sama kahjusumma on tsiviilhagina kostjalt Tartu Maakohtu 19.04.2010 jõustunud kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-109069 juba välja mõistetud. Vaidlusaluse kokkuleppe p 3 kohaselt vastutavad käendajad võlgnikupoolse kohustise tähtaegse ja täies ulatuses täitmise ees solidaarselt võlgnikuga. Kokkuleppe p 5 kohaselt kohustub käendaja V. U võlausaldaja esimesel nõudmisel tagama kokkuleppe p-s 1 tähendatud nõude täitmist täiendavalt hüpoteegi või tehingute tegemise keelumärke seadmisega endale kuuluvale kinnistule XXXXX XXXXXXXXXX XXXXX XXXXX XXXXXXX XXXX X-X, kinnistu nr XXXX. Kokkuleppe p-s 6 kohustub käendaja G. U võlausaldaja esimesel nõudmisel tagama kokkuleppe p-s 1 tähendatud nõude täitmist täiendavalt hüpoteegi või tehingute tegemise keelumärke seadmisega endale kuuluvale korteriomandile asukohaga XXXX XXXX

XXXXXXXXX XX X-XX.

Nimetatud võlasuhtest tulenevad õigused ja kohustused eksisteerivad võlausaldaja ja käendaja vahel. Kuna tegemist ei saaks olla tarbijakäendusega, siis on käenduslepingu sõlmimine vormivaba. Vorminõudest tuleb aga eristada käenduslepingu minimaalsisu. Kohtuistungil kinnitas G. U, et temal oli huvi ja soov J. U-i kohustust käendada kokkuleppe p-s 6 nimetatud varaga ja ta allkirjastas selles osas lepingu. Seega kostja allkiri lepingul kinnitab tema tahteavaldust ning asjaolu, et tegemist oli alles lepingu projektiga, kust puudusid teised allkirjad ja kahjusumma suurus, ei oma antud juhul tähtsust. G. U teadis enda sõnul, et J. U oli kahjusumma hagejale osaliselt hüvitanud summas 200 000 krooni, laenates selle summa kelleltki, G. U kinnitas kohtus, et ta on aastaid politseis töötanud ja igasugustele dokumentidele allkirju andes väga tähelepanelik ja täpne ja kinnitas, et kahju hüvitamise teemal kohtus ta advokaat Toomas Albiga ja et ta võttis kokkuleppe projekti koju kaasa, et sellega tähelepanelikult tutvuda. Eeltoodust tulenevalt oli G. U teadlik ka kahjusumma suurusest, mille J. U peab hagejale tasuma. Seega vastutab G. U käendajana hageja ees. Nõue kostja V. U-i vastu tuleb jätta rahuldamata, kuna ei ole veenvalt tõendatud, et ka V. U vaidlusalusele lepingule alla kirjutas. Kostja ise oma kirjalikus vastuses kohtule eitab seda, väites, et oli sel ajal hoopis Saaremaal, mitte XXXXl. Tõendatud ei ole, et V. U läbirääkimistel advokaat Toomas Albiga osales ja ka I. T-t ei ole V. U väidetavalt kunagi näinud. V. U-i vande all

ärakuulamise taotlusest hageja kohtuistungil loobus. Käekirjaekspertiisi käigus ei olnud ekspertidel võimalik määrata, kas V. U-i nimelt koopiatena esitatud vaidlustatud allkirjade aluseks olnud allkirja on kirjutatud V. U. Seega ei ole tõendatud, et kostja V. U-il oli vaidlusaluse kokkuleppe sõlmimisel tahe vastutada käendajana lepingust tuleneva J. U-i kohustuse täitmise eest. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus G. U palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas hagi, mõistes G. U-ilt OÜ Semilux Vara kasuks 34 192,73 eurot ja jättis hageja menetluskulud G. U-i kanda. Teha uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, jättes hagi G. U-i suhtes rahuldamata ning menetluskulud OÜ Semilux Vara kanda. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud VÕS § 27, 29, samuti on kohus ebaõigesti hinnanud G. U-i kohtus antud ütlusi. Rahuldades hagi G. U-i suhtes, tugines kohus tsiviilõiguslikule võlasuhtele. Kohus ei lähtunud küll hageja poolt kohtule saadetud kokkuleppest, kuid märkis, et käenduslepingust tuleneb käendaja tahe vastutada võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. G. U ei olnud tuttav kriminaaltoimuiku materalidega, ei olnud tutvunud kriminaalasjas tsiviilhagiga. Olemasoleva informatsiooni põhjal ei olnudki G. U-il võimalik tahte kujundamiseks kui suures osas ja millistel tingimustel võinuks ta temale tundmatu võlausaldaja ees käendajaks olla. Ema loomulik soov kergendada poja J. U-i olukorda kriminaalasjas ei saaks aga iseenesest olla tõlgendatav käenduse andmisena määratlemata ulatuses ja tingimustel. Käenduslepinguga kohustub käendaja võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendus on leping, mis tavaliselt sõlmitakse käendaja ja võlausaldaja vahel. Kui tugineda lepingule muus kui kirjalikus vormis, peaks (nagu kohus ka otsuses märkis) olema võlausaldaja ja käendaja vahel olema kokku lepitud käenduslepingu olulistes tingimustes. G. U ei olnud kordagi suhelnud võlausaldajaga, oli suhelnud ainult võlgniku kaitsja Toomas Albiga kriminaalmenetluses. Temale ei olnud teada, kui suurt nõuet peaks ta käendama hakkama. Vaieldamatult ei saaks G. U-i tahtega olla kooskõlas käendada suuremat nõuet, kui on tema ainus vara - korteri väärtus (ca 10 000 eurot), milles G. U-i elab. Oluline on märkida, et Jako Ulasevitši kriminaalasjas osalenud prokuröri K. L sõnul seadis kannatanu kriminaalasjas kohtuliku kokkuleppe sõlmimise tingimuseks 200 000 krooni tasumise Semilux Vara OÜ-le sularahas, milline summa tasuti ja mille kohta on ka dokument kriminaaltoimikus. VÕS § 144 lg 1 sätestab, et võlausaldaja nõustumist käenduslepingu sõlmimiseks eeldatakse. Samas ei olnud käenduslepingut ei suulises ega kirjalikus vormis võlausaldajaga sõlmitud. Hageja on Pärnu Maakohtule saatnud nn "Kokkuleppe kahju hüvitamise korra kindlaksmääramiseks" koopia. On selgusetu ja ebausutav, et dokument, mis käsitleb üle poole miljoni krooni suurust nõuet, ei oleks asjaga võimalikult seotud isikute (võlausaldaja või Jako Ulasevitši kaitsja) valduses. Kui kokkulepe on seostatav kriminaalasjaga, peaks see olema kriminaaltoimikus. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu 07.05.2012 otsus tuleb tõendite ebaõige hindamise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi kostja G. U-i suhtes, samuti menetluskulude jaotuse suhtes. Asjas on võimalik teha uus otsus, millega jätta hagi kostja I suhtes rahuldamata. Vaidlus puudub selles, et Tartu Maakohtu 19.04.2010 otsusega kriminaalasjas nr 1-10-9069 kokkuleppemenetluses mõisteti J. U süüdi KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3, § 394 lg 2 p 1, 2, 3 järgi. J. Uilt ja kaaskohtualuselt S. S-lt mõisteti muuhulgas solidaarselt OÜ Semilux Kütus kasuks välja tsiviilhagi summas 534 999,58 krooni (tlk 9-26). Kriminaalasi lahendati kokkuleppemenetluses

ning kannatanu nõusoleku saamine kokkuleppe sõlmimiseks eeldas, et J. U annab tagatise tsiviilhagi tasumise kohta. Hagiavalduse kohaselt: ”16.02.2010 sõlmis võlgnik J. U OÜ-ga Semilux Vara (uus võlausaldaja) kahju hüvitamise kokkuleppe summas 535 000 krooni. Nimetatud kokkuleppe allkirjastasid käendajatena V. U, kes kohustus võlausaldaja esimesel nõudmisel tagama nõuet täiendava hüpoteegi seadmisega endale kuuluvale kinnistule XXXXXXXX XXXXXXXX, XXXXXX XXXXX, XXXXXX XXXX X-X, kinnistu nr XXXX (kokkuleppe p 5), ja G. U, kes kohustus võlausaldaja nõudel tagama võla tasumise hüpoteegi või keelumärkega endale kuuluvale korteriomandile asukohaga XXXX XXXX, XXXXXXXX X-XX. Kokkuleppe p 2 kohaselt kohustus võlgnik tasuma võla hiljemalt 30.12.2010. Kokkuleppe p-ga 3 võtsid käendajad V. U ja G. U vastutuse võlgniku kohustuse tähtaegse ja täies ulatuses täitmise eest solidaarselt võlgnikuga (t.l.28, I kd)”. VÕS § 142 lg-te 1 ja 2 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Piisav määratletus tähendab eelkõige seda, et kohustuse tekkimise hetkeseisuga peab olema selge, et sellise kohustuse käendamine oli hõlmatud käendaja käendustahtega lepingu sõlmimise hetkel. VÕS § 143 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1 kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Maakohus ei põhjendanud oma seisukohta, miks ta leidis, et tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga. Pooltevaheline käendussuhe on tarbijakäendus. Kostja I on oma vastuväidetes hagile tuginenud järgmistele vastuväidetele: “kostja I väitel sai tema kohtult koos hagiga dokumendi (faksidokumendi) -"Kokkulepe kahju hüvitamise korra kindlaksmääramiseks" koopia, mille kohaselt tema vastutab J. U-i võla eest, mis tuleneb poja kriminaalasjas kannatanuks oleva OÜ Semilux Vara vahel XXXXl, 16.02.2010 sõlmitud kokkuleppest. Kostja sellist kokkulepet allkirjastanud ei ole, ta ei ole kunagi kohtunud I. T-ga ja sellepärast on nõue tema vastu põhjendamatu ja tõendamata. Hageja põhistab oma nõuet kostjale saadetud koopiaga faksist. Samas põhiteksti ja faksi päise ja jaluse kaldenurk on erinev, rekvisiitidest allapoole on tehtud juurdekirjutus, allkirjad ei ole selgelt jälgitavad”. Nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus andis kostja I seletusi, mille kohaselt ei olnud faksil, mis talle saadeti, täidetud kolme esimest punkti, puudusid andmed nii võlausaldaja kui ka võla suuruse kohta, millest ta sai aru, et see on ettepanek läbirääkimisteks käenduslepingu sõlmimiseks. Hageja ei ole kostja I väiteid ümber lükanud. Kostja I väited on tõendatud asjas läbiviidud käekirjaekspertiisiga. Vaidlus puudub selles, et käenduslepingu originaali ei ole maakohtule esitatud. Hageja on esitanud maakohtule faksikoopia (t.l. 28). Kostja I on väitnud, et tema ei ole mitte kunagi sellisele kokkuleppele allkirja andnud. Hageja taotlusel määras kohus asjas käekirjaekspertiisi. Eksperdid asusid 15.02.2012 ekspertiisiaktis seisukohale, et 16.02.2010 kokkulepe kahju hüvitamise korra kindlaksmääramiseks (koopia tsiviilasja toimikus lk 28) koopiana olev J. U-i allkiri vastab J. U-i allkirjale. Koopia aluseks olev allkiri tõenäoliselt on kirjutatud J. U-i poolt. Ei ole võimalik määrata, kas G. U-i ja V. U-i nimelt koopiatena esitatud vaidlustatud allkirjade aluseks olnud allkirjad on kirjutatud G. U-i ja V. U-i poolt (t.l.141, I kd). Kolleegium leiab ülaltoodu alusel, et asjas ei ole leidnud tõendamist 16.02.2010 käenduslepingu sõlmimine kostja I poolt ning sel põhjusel tuleb jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud

Kuna ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse ja jättis hagi kostja I suhtes rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb kostja I nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Gaida Kivinurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.