Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Tsiviilasi nr 2-12-17562

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Edasikaebamise kord Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Tsiviilasi nr 2-12-17562

endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Kostjad vaidlesid vastu müügikahjule summas 1 240,02 eurot. Võlaõigusseadus (VÕS) § 367 lg 3 järgi tuleb tuvastada liisinguesemete harilik väärtus nende tagastamise hetkel. Liisingulepingu üldtingimuste p 9.6 kohaselt kui lepingu ülesütlemise korral on vara võõrandamisel saadud hind väiksem kui lepingujärgne võlgnevus ja vara põhimaksete, arvestatuna lepingu tähtaja lõpuni ja vara jääkväärtuste summa, siis kohustub liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe viie pangapäeva jooksul liisinguandja poolt arve esitamisest. Seega on liisinguandjal õigus arvestada ainult vara võõrandamise hinda, mitte vara tegelikku turuväärtust. Tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11 on Riigikohtu tsiviilkolleegium korranud oma varasemat seisukohta, et VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-33-08 rõhutanud, et liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Eeltoodust Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt ei saa kohus nõustuda hageja seisukohaga selles, et hind, millega õnnestus sõiduk maha müüa, ongi turuhind, sest sellisel juhul ei arvestata sõiduki väärtusega. Samuti on hageja selgitused vastuolulised – hageja põhjendas muuhulgas, et sõiduki puudused tingisid hinna turuhinnast teistsuguse kujunemise (tl 96). Nimetatud põhjendusest saab järeldada, et hageja möönab, et sõidukit ei müüdud turuhinnaga. Riigikohus on 05.03.2012 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-11-12 p-s 12 korranud oma varasemat seisukohta, mille kohaselt ei saa pidada lubatuks kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Liisinguandja peab hinna alandamisest liisinguvõtjat teavitama. Antud juhul jättis hageja kostjad ilma võimalusest mõjutada müügiprotsessi (nt leida sõidukile ostja või osta sõiduk ära), samuti ei olnud kostjad teadlikud müügihinnast ega selle alandamisest. Asjaolu, et sõiduki müügikuulutus oli avalik, ei jäta hagejat ilma kohustusest teavitada sõiduki müügist kostjaid ja anda neile võimalus mõjutada müügiprotsessi. Sõiduki müügist ja müügihinnast teatades oleks olnud võimalik ka müügikahju tekkimise vältimine. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis võimaldaksid hinnata sõiduki turuväärtust. Arvestades seda, et kostjatel ei olnudki võimalust sõiduki müügiprotsessi mõjutada ja müügikahjumit vähendada, lähtub kohus sõiduki väärtuse määramisel hinnast, millega hageja suunas sõiduki müüki, s.o 5 049,02 eurot (tl 99). Pooltel puudub vaidlus selles, et liisingueseme jääkväärtus selle hagejale tagastamise hetkel oli 5 447,54 eurot (tl 19). Seega on müügikahjum 5 447,54 – 5 049,02 = 398,52 eurot. Kostjate vastuväide seoses kaskokindlustuse maksega on asjakohatu. Hageja nõuab kaskokindlustuse makse hüvitamist perioodi 27.08.2009 kuni 21.10.2009 eest summas 62,44 eurot. Pärast hageja põhjendust ei ole kostjad kaskokindlustuse maksele summas 62,44 eurot vastu vaielnud, mistõttu tuleb nimetatud summa lugeda põhjendatuks. Hageja palus hüvitada ka sõiduki müügiga kaasnevad kulud summas 431,74 eurot (tl 50-51). VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Puhastusteenusega seotud kulusid on Riigikohus lugenud üldjuhul mõistlikeks kuludeks (lahend 32-1-112-06). Viidatud arvest nähtuvalt võib teise liisingulepingu eseme võõrandamisega seotud Lk 3/5

Tsiviilasi nr 2-12-17562

mõistlikeks kuludeks lugeda võõrandamise vahendustasu, samuti sõiduki pesule ja tehnilisele kontrollile kulutatut, kuna kõik viidatud kulud on vahetult ja otseselt seotud sõiduki müümise ning müügiks ettevalmistamisega. Kostjad ei ole müügiga kaasnevatele kuludele vastu vaielnud. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja tehtud kulutused summas 431,74 eurot lugeda põhjendatuks. Liisingulepingust tulenevalt kohustus Holger Märtsin tasuma hagejale liisingumakseid vastavalt maksegraafikule (tl 19-20). Kostjad võtsid õigeks hageja nõude tähtaegselt tasumata lepingumaksete summas 1 271,70 euro osas, seega tuleb nõue lugeda põhjendatuks. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivise nõudmise eeldused – nõude olemasolu ja selle nõude täitmisega viivitamine – on antud juhul täidetud. Kostjad on tasumata lepingumaksetega olnud viivituses alates 01.09.2009, s.o 19.12.2012 seisuga 1 204 päeva, viivis aastas 9,25 % (päevas 0,025 %) summalt 1 271,70 eurot, seega viivis 1 271,70 x 0,00025 x 1 204 = 382,78 eurot. Müügikahjumi, kaskokindlustuse ja müügiga kaasnevate kulude osas on kostjad olnud viivituses alates 05.12.2009, s.o 19.12.2012 seisuga 1 110 päeva, viivis aastas 9,25 % (päevas 0,025 %) summalt 398,52 + 62,44 + 431,74 = 892,7 eurot, seega viivis 892,7 x 0,00025 x 1 110 = 247,72 eurot. Seega viivis on kokku 382,78 + 247,72 = 630,5 eurot. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. VÕS § 142 lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Tulenevalt VÕS § 145 lg-st 1 on võlausaldaja käendaja vastu suunatud nõudel kolm eeldust. Esiteks peab võlausaldaja ja käendaja vahel olema kehtiv käendusleping. Pooltevaheline käendusleping on sõlmitud 24.04.2007 (tl 21-22) ning puuduvad alused kahtlemaks selle kehtivuses. Teiseks peab olemas olema käendusega tagatava võlausaldaja nõude olemasolu. Kolmandaks peab olema saabunud käendusjuhtum, mille puhul käendaja peab täitma põhivõlgniku kohustuse. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et põhivõlgnik rikkus oma põhikohustust. Hageja nõue ei ületa ka käenduslepingus sätestatud käendaja vastutuse maksimumsummat. Arvestades kohtu ülaltoodud põhjendusi tuleb hagiavaldus rahuldada osaliselt. Hageja kasuks tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista müügikahjum 398,52 eurot, kaskokindlustuse makse summas 62,44 eurot, sõiduki müügile tehtud kulutuste summas 431,74 eurot, tähtaegselt tasumata lepingumaksed summas 1 271,70 eurot, viivis 630,5 eurot ja viivis 0,025 % päevas põhinõudelt (s.o summalt 2 164,40 eurot) alates 20.12.2012 kuni põhinõude täitmiseni.

Tsiviilasi nr 2-12-17562

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades seda, et kohus rahuldab hagi osaliselt, tuleb rahuldamise ulatust arvestades jätta menetluskulud 72 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 28 % ulatuses hageja kanda.

Kohtunik

Lk 5/5

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.