Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

määrusega anti avaldus maksekäsu kiirmenetluses üle Harju Maakohtule asja menetlemise jätkamiseks hagimenetluses. Hageja ja kostja RT sõlmisid 29.12.2008 tarbijakrediidilepingu nr XXX, mille raames on sõlmitud 2 kokkulepet krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Pärast täiendava krediidisumma ülekandmist on kokkuleppe nr 2 kohaselt krediidisaaja kasutuses olevaks krediidisummaks 3 413,37 eurot. Kokkuleppe nr 2 järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 33,89 % krediidisummast ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK ASi krediidilepingute üldtingimusi nr S (edaspidi üldtingimused). Leping ja selle kokkulepped vastasid sõlmimise hetkel kostja tahteavaldusele ja tarbimislaenude turutingimustele. Hageja selgitas kostjale laenulepingu ja kokkulepete allkirjastamisel ka kostja poolt laenulepingust tulenevate rahaliste maksekohustuse rikkumise tagajärgi. Kokkuleppe nr 2 kohaselt oli kostjal kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 15.06.2010.a., millist kohustust kostja korduvalt rikkus. Tulenevalt eeltoodust alustas hageja võla sissenõudmise menetlust ja edastas kostjale muuhulgas kirjalikud teatised maksekohustuste meeldetuletamiseks. Kuivõrd kostja sellest hoolimata lepingulisi kohustusi korrektselt täitma ei asunud ning kohtueelses menetluses kohustuste täitmist ei saavutatud, oli hageja sunnitud lepingu üles ütlema ning oma õiguste maksmapanekuks kohtusse pöörduma. Alates juunist 2010.a. on kostja rikkunud pooltevahelise lepingu tingimusi laenu ja intresside tasumise osas, lähtuvalt kohtueelses menetluses kogutud andmetest on hageja seisukohal, et kostjapoolne rikkumine on olnud teadlik ja pahatahtlik. Hageja hoiatas 27.07.2011.a. saadetud teatega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja kostjale võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Vaatamata eeltoodule ei reageerinud kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmisega sellises mahus, mis võimaldanuks lepingujärgsete kohustuste täitmist varem kokku lepitud tingimustel. Hageja ütles 16.08.2011.a. ülesütlemisavaldusega lepingu üles ning nõudis kostjalt 6 288,53 euro tasumist, millest 3 287,56 eurot moodustas tagastamata krediidisumma, 2 743,13 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 76,68 eurot võla sissenõudmisega seotud kulu, 115,07 eurot viivis ja 66,09 eurot lepingu sõlmimise tasu. Kostja võlgnevust ei tasunud. Hageja palub kostjal hageja kasuks välja mõista 7 527,47 eurot, millest 3 287,56 eurot on tagastamata krediidisumma, 2 743,13 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 76,68 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 1 354,01 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja 66,09 eurot lepingu sõlmimise tasu. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise alates 26.09.2012 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni 33,88% tagastamata krediidisummalt aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja kirjaliku vastuse kohaselt ei ole ta hagejalt saanud raha, mida oleks saanud oma arveldusarvel kasutada. 2005.aastal sai kostja tarbimislaenu. Allkiri tehingu pikendamiseks saadi 2008.a summalt 30 000 krooni. Kohtuistung 26.11.2012.a. toimunud kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde ja palus selle rahuldada. Kostja võttis omaks, et sai hagejalt laenu kahes osas kokku 45 000 krooni. Laenulepingu pikendamine toimus 2008.a. Kostjal puuduvad võimalused võla tasumiseks. Kohtuotsuse põhjendused Poolte vahel puudub vaidlus selles, et pooled sõlmisid 29.12.2008.a. tarbijakrediidilepingu nr XXX, mille raames on sõlmitud 2 kokkulepet krediidisumma suurendamise ja

lepingutingimuste muutmise kohta. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et kostjal on võlgnevus hageja ees, kuid kostja vastuväidete kohaselt ei ole võlgnevus hagis nõutud summas. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab tarbijale laenu. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 alusel majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel võlausaldaja võib võlgniku poolt lepingu rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist ning p 6 kohaselt annab võlausaldajale võimaluse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kohus leiab, et poolte vahel 29.12.2008 tarbijakrediidilepingu nr XXX, 25.03.2009.a. sõlmitud krediidilepingu kokkuleppe nr 1 ja 30.11.2009.a. sõlmitud krediidilepingu kokkuleppega nr 2, mille põhitingimuste kohaselt suurendati krediidisaaja kasutusse antud krediidisummat 909,22 euro võrra, on tõendatud, et pärast täiendava krediidisumma ülekandmist on kokkuleppe nr 2 kohaselt kostja kasutuses olevaks krediidisummaks kokku 3 413,37 eurot. Pooltevahelise ülalnimetatud lepingu ja kokkulepetega on tõendatud krediidisummade ülekandmisel kostjale tehtud pooltevahelised tasaarveldused. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK ASi krediidilepingute üldtingimusi nr S (edaspidi üldtingimused). Vastavalt poolte vahel sõlmitud kokkuleppele nr 2 on pooled kokku leppinud laenu kasutamise tingimustes, intresside ja muude laenuga seotud maksete teostamise tingimustes, laenu tagastamise tähtajas ning muudes lepinguga seotud poolte käitumist reguleerivates tingimustes. Nimetatud tingimused on kehtivad ja seega lepingu poolte jaoks siduvad. Kokkuleppe nr 2 alusel oli kostjal kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 15.06.2010.a., millist kohustust kostja ei ole nõuetekohaselt täitnud. 24.09.2010.a. sõlmitud võla tasumise kokkuleppes on kostja oma võlgnevust hageja ees tunnistanud ja kohustunud võlgnevuse tasuma antud kokkuleppe p-s 3 sätestatud tingimustel. Kohus leiab, et kostja on oma allkirjaga ülalnimetatud tehingutes kinnitanud saadud laenu vastavust tema tahteavaldusele. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool tõendama oma väiteid ja vastuväiteid. Kostja ei ole hageja esitatud tõendite ümberlükkamiseks ja oma vastuväidete tõendamiseks esitanud kohtule mingeid tõendeid. Hageja 27.07.2011.a. saadetud teatega on tõendatud, et hageja hoiatas kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Kostja võlgnevust ei tasunud. Hageja 16.08.2011.a. ülesütlemisavaldusega on tõendatud, et hageja ütles pooltevahelise vaidlusaluse lepingu üles ning nõudis kostjalt kogu võlgnevuse tasumist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Üldtingimuste p 5.3 kohaselt on lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise ja täitma muud kohustused. Kuna kostja ei ole pärast lepingu ülesütlemist krediidisumma katteks tasunud ühtegi makset, siis on kostja poolt kokkuleppe nr 2 järgi tagastamata krediidisummaks 3 287,56 eurot, mis tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3 alusel kostjal hageja kasuks välja mõista.

Kokkuleppega nr 2 on tõendatud, et pooled on kokku leppinud intressimääras 33,89 % krediidisummalt aastas. Kuna kostja ei ole hagejale pärast lepingu ülesütlemist intressidena võlgnetavate summade katteks makseid teinud, tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3 alusel kostjalt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 2 743,13 eurot. Hageja intressi arvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kokkuleppe nr 2 alusel kohustus kostja tasuma hagejale 34,13 eurot lepingu sõlmimise tasu. Kuna kostja ei ole kohtule tõendanud, et ta oleks hagejale lepingu sõlmimise tasu tasunud, tuleb pooltevahelise lepingu ja hageja üldtingimuste p 5.3 alusel kostjalt välja mõista tasumata lepingu sõlmimise tasu summas 34,13 eurot. Kokkuleppe nr 2 täitmiseks 24.09.2010.a. sõlmitud võla tasumise kokkuleppe alusel kohustus kostja tasuma hagejale 31,96 eurot võla tasumise kokkuleppe vormistamise tasu. Kuna kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale võla tasumise kokkuleppe tasu tasunud, tuleb pooltevahelise vaidlusaluse lepingu, kokkuleppe nr 2 ja 24.09.2010.a. sõlmitud võla tasumise kokkuleppe p 6.3. alusel kostjalt välja mõista võla tasumise kokkuleppe vormistamise tasu summas 31,93 eurot. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tasumata lepingu sõlmimise tasu summas (31,96+34,13) 66,09 eurot. VÕS § 113 lg-s 5 on sätestatud, et võlausaldajal on võlgnikult õigus nõuda viivitusega seotud mõistlikke võla sissenõudmisega seotud kulusid ning nende hüvitamine toimub viivise maksmisest sõltumatult. Üldtingimuste p 7.5. sätestab, et krediidisaaja kohustub krediidiandjale hüvitama võla sissenõudmisega seotud kulud, s.h kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Võla sissenõudmisega seotud kulud on ka hageja poolt kostjale saadetud kirjade ja võla menetlemise kulud, mille tasumist nõuab hageja seaduse ja lepingu alusel. Hageja on esile toonud, et hageja majandustegevuse lahutamatuks osaks ei ole laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumisel tekkivate kulutuste tegemine. Hageja tavapärases majandustegevuses on laenu ülalpidamise kulu seotud laenu väljaandmiseks vajaliku ressursi ja laenu halduse kuluga, mille katteallikaks on intress. Lepingu rikkumise juhuks kokku lepitud viivise eesmärgiks on soodustada lepingu kohast täitmist ning kindlasti on viivisel ka preventiivne eesmärk – nimelt hoida ära lepingu rikkumine. Kohus nõustub hagejaga, et võla sissenõudmisega seotud kulud ei ole kaetavad intressi ja viivisega, kuna need ei sisalda hüvitist hageja poolt võla sissenõudmiseks tehtavatele täiendavatele kulutustele. Hageja oli antud lepinguga seoses sunnitud tegema kulutusi oma nõudeõiguse maksmapanekuks. Kulutuste tegemise õiguse näeb seadusandja ette lepingu rikkumise tagajärgede kehtestamiseks ning need on seotud ainult antud konkreetse kostja lepingu rikkumisega. Seega saab kostja selliste kulude tekkimist ette näha ning peab lepingu rikkumisel nende tekkimise ning hüvitamise kohustusega arvestama. Kostja on jätnud lepingu ja hinnakirja alusel hagejale tasumata kokku 76,68 eurot kostjale 29.12.2010.a. ja 03.05.2011.a. saadetud võla sissenõudmisega seotud kirjade, 30.05.2011.a. ja 27.07.2011.a. saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuste ja 16.08.2011.a. saadetud lepingu ülesütlemisavalduse eest, mistõttu tuleb need kulutused kui põhjendatud ja vajalikud hageja üldtingimuste p-de 7.5. ja 5.3 alusel kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kuludena kokku summas 76,68 eurot. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 lg 3 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on antud juhul lepingu järgselt viivise määraks lepingu põhitingimustes sätestatud intressimäär ehk 33,88 % võlgnetavalt summalt aastas.

Lepingu ülesütlemisel 16.08.2011.a. oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 115,07 eurot. Kostja on jätnud pärast lepingu ülesütlemist hagejale tasumata sissenõutavaks muutunud krediidisumma 3 287,56 eurot, seega on hageja põhjendatult arvestanud viivist 1238,94 eurot perioodi 16.08.2011.a. kuni 25.09.2012.a. eest krediidisumma tasumisega viivitamiselt määras 33,88 % võlgnetavalt summalt aastas. Hageja arvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. 25.09.2012.a. hagi esitamise seisuga tuleb kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 1 354,01 eurot ning TsMS § 367 alusel alates 26.09.2012.a. kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 33,88 % tagastamata krediidisummalt aastas. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõue kostja vastu on põhjendatud ja tuleb rahuldada täies ulatuses. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.