Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue

tulenevad nõuded (kokku 258 172 eurot 49 senti) ka põhivõlgniku pankrotimenetluses. Põhivõlgniku pankrotimenetlusest on hagejale laekunud 30 600 eurot, millest 4675 eurot 15 senti on hageja arvestanud laenulepingust II tulenevate kohustuste täitmiseks, täpsemalt tagastamata laenu põhiosa katteks. Pankrotimenetluses on koostatud lõpparuanne ning täiendavad laekumised ei ole tõenäolised. Seega moodustab hageja laenulepingust II tulenev nõue kokku 161 398 eurot 16 senti, sh tagastamata laenu põhiosa 107 809 eurot 35 senti, intressivõlgnevus 702 eurot 25 senti ning viivisevõlg 52 886 eurot 56 senti. Hageja nõudis nende põhivõlgniku kohustuste täitmist käendaja vastutuse maksimumsumma (s.o 63 911 eurot 65 senti) ulatuses. Maakohtu istungil avaldas hageja, et nõuab kostjalt (käendatava summa ulatuses) laenulepingu II järgi võlgnetava laenu põhiosa tagastamise kohustuse täitmist. Muus osas jäi hageja senises menetluses esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja vastuväited

610 169 krooni 49 senti (s.o 38 996 eurot 94 senti). Sellest tulenevalt on hageja nõutud viivisenõue täielikult tasutud. Hageja on jätnud tõendamata nõude suuruse. Ei ole tõendatud hageja väide, nagu oleks viivise määraks 15,5% aastas, sest ei ole tõendatud lepingutes märgitud panga Eesti krooni laenude baasintress, ega see, et kostjal oli mõistlik võimalus seda teada saada. Isegi kui leiab tõendamist, et hageja nõue on muutunud sissenõutavaks 09.03.2008, tuleb seetõttu lähtuda hetkel teadaolevast hageja kehtestatud intressimäärast 6% aastas. Sellisel juhul saab laenulepingust II tulenev viivisenõue olla maksimaalselt 20 247 eurot 21 senti. Ka seda kohustust kostja siiski omaks ei võta. Alternatiivselt taotles kostja viivisenõude vähendamist VÕS § 113 lg 8 alusel koostoimes VÕS § 139 lg-ga 1 ja §-ga 162. Kuigi hageja nõue muutus väidetavalt sissenõutavaks 09.03.2008 (kostja vastuses ilmselt ekslikult märgitud 09.03.2007), pöördus hageja kostja (st käendaja) poole alles 06.01.2011, s.o peaaegu kolme aasta möödumisel. Kohesel pöördumisel oleks kostja vastutuse ulatus väiksem, sest viivisenõuet ei oleks tekkinud. Seetõttu on viivise tekkimine tingitud hageja enda tegevusetusest ja selles osas on tema nõue pahatahtlik. Kostja tugineb ka asjaolule, et hageja on nõustunud Tuki 16 paarielamute müügiga põhivõlgniku poolt pakutud hinnaga ning nõudis ka müügihinnale lisanduva käibemaksu endale kandmist laenulepingu II võla katteks. Seetõttu on hageja käitumine olnud pahauskne. Samuti on hageja käitunud vastuoluliselt ning jätnud mulje, nagu tema ei soovi kõrvalnõuete rahuldamist. Kostja hinnangul ei ole hageja järginud laenulepingu II sõlmimisel põhivõlgnikuga ega käenduslepingu sõlmimisel kostjaga krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 tulenevaid kohustusi, sh vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka on hageja rikkunud KAS § 89 lg-s 31 sätestatud informeerimiskohustust. Need rikkumised on aluseks kahjuhüvitise (sh nõutava viivise) vähendamisele. Hageja ei ole ka piisavalt tõendanud laenulepingust II tuleneva nõude esitamist põhivõlgniku pankrotimenetluses. Hageja esitas põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõuete nimekirja, milles on kajastatud hageja nõue, kuid mitte selle nõude alus (milleks võis olla nt laenulepingust I tulenev nõue vms). Lisaks leidis kostja, et hageja poolt istungil avaldatu näol on tegemist hagi muutmisega, milleks kostja oma nõusolekut ei anna. Maakohtu otsus

lisaks leiab kostja, et hageja on laenu väljastamisega endale ise kahju põhjustanud ning taotlenud kohtult viivise vähendamist (kui hageja viivisenõude olemasolu ja suurus leiab tõendamist). 09.01.2012 kohtuistungil avaldatu kohaselt nõuab hageja kostjalt 63 911 euro 65 sendi ulatuses laenulepingu II järgi võlgnetava laenu põhiosa (s.o 107 809 eurot 35 senti) tagastamise kohustuse täitmist (vt toimik, II kd, lk 56). Kohus leidis, et hageja viidatud avalduse puhul ei ole tegu hagi muutmisega tsiviilkohtumenetluse seadusiku (TsMS) § 376 lg 1 mõttes (mis vajaks kostja või kohtu nõusolekut). Seda saab praegusel juhul käsitleda nõude kitsendamisena (TsMS § 376 lg 4 p 2). Eelnenust johtuvalt ei analüüsinud kohus kostja poolt laenulepingust II tulenevate intressi- ja viivisenõude kohta esitatud vastuväiteid. Laenulepingu II järgi tagastamata laenusumma tasumise kohustusele on kostja vaielnud vastu esiteks põhjusel, et tagatavat kohustust ei ole tekkinud. Käendajal on VÕS § 149 lg 1 järgi õigus esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, k.a siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Kostja leidis, et laenuleping II oli sõlmitud edasilükkava tingimusega (mis ei ole saabunud). Laenulepingu II teksti (vt toimik, I kd, lk 2936) p 3.2.1 kohaselt oli hageja poolt põhivõlgnikule laenusumma (2 240 000 kr) väljamaksmise eeltingimuseks mh, et lepingupoolte vahel on sõlmitud koostööleping laenulepingu II p-s 3.3 nimetatud kinnistule (s.o kinnisasi aadressil Kopli tee 44, Peetri küla, Rae vald, Harjumaa) rajatavate paarismaja(de) võõrandamisel lõppostjale andmete esitamise kohta. Samuti oli eeltingimuseks, et hagejale on esitatud ostjatega sõlmitud broneerimislepingud Tallinnas aadressil Tuki 16 asuvate paarismaja bokside võõrandamiseks. Tsiviilasja menetluse käigus tuvastatu põhjal ei ole eelnimetatud koostöölepingut ega broneerimislepinguid sõlmitud. Kohtu hinnangul ei saaks põhivõlgnik sellele tuginevalt hageja nõudele vastuväiteid esitada (asja materjalidest nähtuvalt ei ole põhivõlgnik taolisi vastuväiteid ka esitanud). Osundatud eeltingimuste osas on hageja ja kostja laenulepingu II p 3.2.1 muutnud. Kohtule teadaolevalt ei ole muudatust küll kirjalikult vormistatud, kuid see asjaolu ei oma VÕS § 13 lg-tes 2 ja 3 sätestatust lähtuvalt määravat tähtsust. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on hageja põhivõlgnikule kogu laenusumma väljastanud ning põhivõlgnik on tasunud laenu tagasimakseid (vt toimik, I kd, lk 38). Seega on laenulepingu II pooled asunud seda täitma. Samuti on laenulepingu II poolte vahel 22.11.2007 sõlmitud lisakokkulepe, millega on muudetud laenulepingu p-s 5.2 kokku lepitud laenu tagastamise tingimusi (vt toimik, I kd, lk 37). Lepingupoolte kirjeldatud käitumisest saab järeldada nende ühist tahet lepingu p-s 3.2.1 algselt kokku lepitud laenu väljastamise eeltingimustest loobuda. Põhivõlgnik ei saaks käsitletavas aspektis tugineda laenulepingu II p-st 19.1 tulenevale nõudele, mille kohaselt saab lepingut muuta poolte kirjalikult kokkuleppel. Hageja võis põhivõlgniku ülalkirjeldatud käitumisest aru saada, et põhivõlgnik oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis (VÕS § 13 lg 3). Ülaltoodu põhjal leidis kohus, et kostja väited tagatava kohustuse mittetekkimise kohta ei ole põhjendatud. Möönmata kostja seisukohtade põhjendatust, lisas kohus, et isegi kui nõustuda laenu väljamakse alusetuse kohta esitatud vastuväidetega, välistab hea usu põhimõte praegusel juhul taolistele väidetele tuginemise võimaluse. Hea usu põhimõttest lähtuvalt võib olla piiratud ka isiku lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamine. Kostja esitatud vastuväite hindamisel ei saa jätta tähelepanuta, et kostja on põhivõlgnikuga otseselt seotud isik. Asja materjalidest nähtuvalt kuulub kostja põhivõlgniku juhatusse, mh on ta põhivõlgniku nimel allkirjastanud mõlemad hagis käsitletud laenulepingud ja nende muutmise kokkulepped (vt toimik, I kd, lk 14-24 ja lk 29-37). Kostjale kuulub ka põhivõlgniku osa, mis moodustab 50% põhivõlgniku osakapitalist (vt toimik, I kd, lk 41-43). Seega on kostjale kuuluv ning tema poolt juhitav äriühing võtnud hagejalt laenulepingu II alusel saadud rahasumma vastu ning

kasutanud seda oma majandustegevuse arendamiseks. Kostjale pidid olema teada kõik laenulepingu II sõlmimise ja täitmisega seonduvad olulised asjaolud, sh lepingu p-st 3.2.1 tulenevate laenusumma väljamaksmise eelduste väidetav mittetäitmine. Põhivõlgniku esindajana ei ole kostja aga sellekohaseid vastuväiteid esitanud, ka mitte põhivõlgniku pankrotimenetluses. Kuivõrd käenduse andmine seondub üheselt kostja ärihuvidega põhivõlgniku majandustegevuse suhtes, kujutavad kostja kui käendaja poolt tagatava kohustuse mittetekkimise kohta menetluses esitatud vastuväited endast õiguste kuritarvitamist. Teiseks on kostja oma vastuväidetes tuginenud asjaolule, et põhivõlgnikul oli õigus vastavalt 20.11.2006 sõlmitud koostöölepingule (vt toimik, I kd, lk 164-165) tasaarvestada nõue hageja vastu 38 996 euro 94 sendi ulatuses, kuivõrd viimane nõudis põhivõlgnikult laenu osade väljamaksmise taotluste esitamist koos käibemaksuga. Käibemaksu summa on hageja riigilt tagasi saanud. Asjas ei ole leidnud tõendamist, et põhivõlgnikul oleks hageja vastu sissenõutav nõue (nn aktiivnõue), millega saaks VÕS § 149 lg 3 alusel tasaarvestust teostada (VÕS § 197 lg 1). Kostja viidatud koostöölepingust hagejal põhivõlgniku suhtes raha maksmise kohustusi ei tulene. Samuti ei nähtu lepingust väidetavate nõuete tasaarvestamise õigust. Juhul kui laenu väljamaksmisel arvestati ka käibemaksu, siis on see kostja esitatud tõenditest järelduvalt toimunud poolte kokkuleppel (vt toimik, I kd, lk 161, 162, 163 ja 166194, tõlked, II kd, lk 7-12). Ülaltoodud kaalutlustest lähtuvalt rahuldas kohus hageja nõude ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 63 911 eurot 65 senti hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud laenulepingust II tuleneva laenu põhiosa tagastamise kohustuse katteks. Seonduvalt kostja väidetega märkis kohus, et isegi kui jätta muud poolte vahel sõlmitud käenduslepingu järgi tagatud põhivõlgniku kohustused kõrvale ning arvestada hageja poolt põhivõlgniku pankrotimenetlusest saadud 30 600 eurot täies ulatuses laenulepingust II tuleneva laenu põhiosa tagastamise kohustuse katteks, oleks nimetatud kohustus põhivõlgniku poolt 81 884 euro 50 sendi (s.o 112 484,50–30 600) ulatuses jätkuvalt täitmata. Nimetatud summa ületab kostja vastutuse maksimumsummat (s.o 63 911 eurot 65 senti). Kostja on osundanud vastuväidetes ka laenulepingu II üldtingimuste p-le 12.1.5, mille kohaselt kustutatakse laenusaaja võlgnevus järgmises järjekorras: esimesena lepingutasu, teisena viivis, kolmandana lepingus ette nähtud leppetrahvid, neljandana tasumata intress ja viiendana tagastamata laen. Hagejal on sama punkti kohaselt õigus muuta võlgnevuse kustutamise järjekorda omal äranägemisel. Kohus iseenesest nõustus kostjaga, et viimatinimetatud klausel võlgnevuse kustutamise järjekorra muutmise õiguse kohta võib olla laenusaajat ebamõistlikult kahjustav ning tüüptingimusena tühine (VÕS § 42 lg 1). Taoline tüüptingimuse sisu kaldub kõrvale VÕS § 88 regulatsioonist. Samuti on eelduslikult teist poolt ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega antakse tingimuse kasutajale õigus ühepoolselt määrata, kas kohustuse täitmine vastab lepingutingimustele (VÕS § 42 lg 1 p 17 ja § 44). Laenulepingu II üldtingimuste p-s 12.1.5 kokku lepitud kohustuste täitmise järjekord ei välista aga hageja õigust nõuda käendajalt üksnes laenu tagastamise (st põhikohustuse) täitmist. Kosja viidatud VÕS § 86 normid ei ole asjakohased, kuna laenulepingust II tulenevate kohustuste näol ei ole tegemist alternatiivkohustustega. Kostja arvates ei ole hageja tõendanud, kas ja millised laenulepingust II tulenevad nõuded ta esitas põhivõlgniku pankrotimenetluses. Nimetatud asjaolu omab tähtsust VÕS § 146 lg-tes 2 ja 3 sätestatu seisukohast. VÕS § 146 lg 2 esimesest lausest tuleneb võlausaldajale kohustus esitada enda nõue põhivõlgniku pankrotimenetluses pankrotiseaduses (PankrS) ettenähtud

korras. Selle kohustuse rikkumisel väheneb tema nõue käendaja vastu VÕS § 146 lg 3 järgi kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Kohtu hinnangul nähtub 16.11.2011 menetlusdokumendile lisatud põhivõlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldusest (vt toimik, II kd, lk 34-35), et hageja esitas laenulepingust II tulenevad nõuded (sh nõue laenu põhiosa tagastamiseks, intressinõue ja viivisenõue) ka põhivõlgniku pankrotimenetluses (lisaks esitas hageja ka laenulepingust I tulenevad nõuded). Hageja nõudeavalduses märgitud nõuded on pankrotimenetluses tunnustatud esimeses ja teises rahuldamisjärgus (PankrS § 153 lg 1). Nimetatu järeldub põhivõlgniku pankrotimenetluses koostatud jaotusettepanekust (vt toimik, II kd, lk 21-23). Seega ei saa olemasolevate tõendite valguses kahelda, et hageja on VÕS § 146 lg 2 kohase nõude esitamise kohustuse täitnud. Kostja on seadnud kahtluse alla ka hageja väite, et põhivõlgniku pankrotimenetluses on hageja nõuded rahuldatud 30 600 euro ulatuses. Samas ei ole kostja tõendanud, et hageja nõuded on tegelikult rahuldatud suuremas ulatuses. Tõendite põhjal puudub kohtul alus hageja kõnealuses väites kahelda. Kostja hinnangul ei ole hageja järginud laenulepingu II sõlmimisel põhivõlgnikuga ega käenduslepingu sõlmimisel kostjaga krediidiasutuste seadusest tulenevaid kohustusi, sh vastutustundliku laenamise põhimõtet. See on kostja hinnangul alus kahjuhüvitise (sh nõutava viivise) vähendamisele. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine võib iseenesest olla aluseks nõutava viivise, leppetrahvi vms nõude vähendamisele (VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1). Kuivõrd aga hageja nõuab kostjalt laenu põhiosa tagastamise kohustuse täitmist, ei pidanud kohus vajalikuks käesolevas otsuses analüüsida, kas hageja on eelnimetatud põhimõtet laenulepingu II ja käenduslepingu sõlmimisel järginud. Kuivõrd hagi kuulus rahuldamisele, jättis kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Apellatsioonkaebus

Maakohus leidis õigesti, et hageja võimaldas põhivõlgnikule raha, mida hageja enda sõnul ei tohtinud anda. Kui ringkonnakohus peaks nõustuma maakohtu järeldusega laenulepingu II suulise muutmise kohta, siis ilmneb, et edasilükkavate tingimuste ignoreerimisega halvendas hageja oma olukorda veelgi, sest edasilükkavad tingimused olid suunatud tagatiste väärtuse tõstmise tagamisele ehk vastustaja kui pandipidaja huvide kaitsele. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, nagu selline hageja käitumine saaks mõjutada üksnes kostja vastutust kõrvalnõuete eest. Maakohus ei toonud välja ühtegi konkreetset õigusnormi. Hageja püüd teha kostjat vastutavaks hageja enda selgelt ebamõistliku ja endale kahjuliku tegevuse eest on VÕS §-de 6 ja 7 järgi alusetu. Kostja jääb esimeses kohtuastmes avaldatud seisukoha juurde, et Eesti kehtivas õiguses ei ole vastutustundliku laenamise põhimõte (kehtib pangandusõiguses alates 01.01.2007) seostatud tarbijaõigusega, vaid see on üldine krediidiasutuste laenutegevuses rakendatav nõue, mida tuleks käsitada avalik-õigusliku turu toimimise reeglina. Vaidlusalune käenduslepingu lisakokkuleppe nr 1 on sõlmitud peale 01.01.2007 ja seega pidi hageja krediidiasutusena arvestama nimetatud nõudega. Hageja ei kontrollinud KAS § 83 lg 3 kohaselt põhivõlgniku ega kostja võimet täita käenduslepingust tulenevaid kohustusi ega hoiatanud neid KAS § 89 lg 31 kohaselt käenduse riskidest. Hageja eiras tema tegevust reguleerivaid õigusakte, millega põhjustas ise endale kahju. See peaks kaasa tooma ka kostja vastutuse ulatuse vähendamist VÕS § 139 järgi. Kostja jääb seega maakohtus avaldatud seisukoha juurde, et ka siis, kui ringkonnakohtu arvates vastutab kostja käendajana, tuleb kahjuhüvitist vähendada kostja pakutud kompromissisummani 3600 eurot. Maakohtu otsusest ei selgu, miks kohtu arvates aktiivnõuet ei eksisteeri. Kostja arvates on põhivõlgnikul alusetu rikastumise (tagastatava käibemaksu aluse) nõue hageja vastu 38 996 euro 94 sendi ulatuses, mille hageja jättis tasaarvestamata. Kui eespool toodule vaatamata ringkonnakohus leiab, et kostja vastutab käendajana hageja ees, palub kostja lugeda hageja nõue ja põhivõlgniku nõue tasaarvestatuks kattuvas osas. Vastustaja seisukoht

Maakohus on otsuses käsitlenud kõiki poolte seisukohti ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks tuleb hageja nõue rahuldada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et käendatav kohustus on tekkinud ja see ei ole lõppenud. Vaidlust ei selles, et põhivõlgnikule on hageja laenu välja maksnud. Laenu väljastamise, poolte hilisema käitumise ja samale lepingule täiendavate lisakokkulepete sõlmimisega lugesid pooled, et laen on olenemata eeltingimustest põhivõlgnikule välja makstud ning eeltingimuste osas on seega laenulepingut muudetud VÕS § 13 lg-te 2 ja 3 kohaselt. Ühtegi vastuväidet selle kohta, et põhivõlgnik on väidetavalt saanud laenu alusetult, ei ole laenu väljastamisel ega vahetult peale seda esitanud ei põhivõlgnik ega kostja. Nõude olemasolu või väljamakse alusetuse kohta ei ole esitanud vastuväiteid ka põhivõlgniku pankrotihaldur, kellel lasub PankrS § 101 lg-st 1 tulenev kohustus teostada nõuete õiguspärasuse kontroll nõuete tunnustamise menetluses. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja on põhivõlgnikuga otseselt seotud isik, s.t kostja kuulus põhivõlgniku juhatusse, allkirjastas mõlemad laenulepingud, nende muutmise kokkulepped (I kd, lk 14-24, 29-37). Lisaks kuulus kostjale 50% põhivõlgniku osakapitalist. Kuna käendusleping sõlmiti enne 5.04.2011, millisest kuupäevast alates kehtib VÕS § 143 lg 1 praeguses sõnastuses, siis tuli maakohtul anda hinnang võimalikule kostja ja põhivõlgniku omavahelisele õigussuhtele. Maakohus on otsuse p-s 10 selgitanud piisava põhjalikkusega, et kostja poolt käenduse andmine seondus üheselt kostja ärihuvidega põhivõlgniku majandustegevuse suhtes ning kostjale pidid olema teada temale kuuluva ja tema poolt juhitava äriühingu poolt laenulepingu II sõlmimise ja täitmisega seonduvad olulised asjaolud. Samuti pidi olema kostjale teada, et laen maksti välja tingimustes, kus laenulepingu II p-st 3.2.1 tulenevad eeldused ei olnud täidetud. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt ei selgu maakohtu otsusest, miks ei ole arvestatud põhivõlgniku aktiivnõuet hageja vastu. Apellant on maakohus esitanud sama vastuväite hagile ja kohus on otsuse p-s 11 sellele toimiku materjalidele viidates ammendavalt vastanud ja ringkonnakohus ei korda TsMS § 654 lg 6 kohaselt põhjendusi, vaid nõustub nendega. Ringkonnakohus nõustub hageja apellatsioonkaebuse vastuses esitatud põhjendusega, mille kohaselt hageja ei ole eksinud vastutustundliku laenamise põhimõtete vastu ega ole põhjustanud kahju iseendale või kostjale, sest kostja ei ole maakohtu menetluses ega apellatsioonkaebuses põhjendanud, milles seisnes hageja väidetav vastutustundliku laenamise printsiibi rikkumine ning kuidas see mõjutab kostja vastutust hageja ees, samuti millised olid väidetavalt kahjulikud tehingud, mille hageja sõlmis. Maakohtu otsuses ei ole jõutud järeldusele, nagu oleks hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Apellandi selline väide on ekslik. Maakohus ei ole rikkunud asja lahendamisel menetlusõigusnorme ja on kohaldanud õigesti materiaalõigust. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulude jaotus

jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Käesoleva tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses on 63 911 eurot 65 senti. Riigikohtu 07.05.2012 lahendi nr 3-4-1-7-12 kohaselt tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 30.12.2011, 4) § 57 lõiked 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga 63 911 eurot 64 senti kuni 95 867 eurot 47 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 5432 eurot 49 senti. Ringkonnakohus leiab, et tasumisele kuuluva riigilõivu suuruseks tuleb määrata apellatsioonimenetluses 01.07.2012 kehtima hakanud riigilõiv hagihinnalt 63 911 eurot 65 senti, s.o 1100 eurot. Kostja oli 30.04.2012 määrusega vabastatud apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest, kuid mitte menetluskulude kandmisest kaebuse rahuldamata jätmisel. Seega tuleb kostjalt välja mõista apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud riigilõiv 1100 eurot riigi tuludesse.

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

Tiit Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.