Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

Asjaolud ja hageja nõue 05.09.2010 toimus Harjumaal Viimsis Aiandi teel liiklusõnnetus, milles sai kannatada hagejale kuuluv sõiduk Toyota Supra reg. nr xxxxxxxxxxxx. Liiklusõnnetuses oli süüdlaseks VW Trasporter reg nr xxx xxx juht,selle sõiduki valdaja tsiviilvastutus oli kindlustatud kostja juures. 23.09.2010 esitas hageja kostjale kahju hüvitamise nõude suuruses 500 000 krooni. 6.10.2010 tegi BTA otsuse liikluskahju tuvastamise ja hüvitamise kohta. Kuna sõiduk ei hävinenud LKindlS § 34 lg 1 mõttes, siis otsuse kohaselt toimub kahju hüvitamine sõiduki taastusremondi teel. Tuginedes Aabe Varuosad OÜ eelkalkulatsioonile garanteeris kostja 115 814 krooni (7401,86 eurot) suuruses kahju hüvitamist. Hageja keeldus sõiduki taastamisest Aabe Varuosad OÜ-s, kuivõrd ta ei usaldanud eelnimetatud äriühingut. Kostja otsustas seejärel teostada rahalise hüvitamise summas 77 595 krooni (4 959,22 eurot).

Lisaks põhinõudele palus hageja välja mõista enda kasuks LKindlS § 45 lõikes 4 sätestatud viivise. Kohtule 01.11.2011 esitatud menetlusdokumendis leidis hageja, et autol puudub tehniline kulum LKindlS § 35 lg 5 mõistes. Sõiduki kasutamine võistlustel ei tingi selle suuremat kulumit ning kostja ei ole vastupidist tõendanud. Sõiduk on läbinud tehnoülevaatuse. Kostja esitatud tõendi kohaselt on bodykiti väärtuseks jätkuvalt 33939,71 eurot. Ei selgu, kas käibemaksuga või käibemaksuta. 12.12.2011 esitatud täiendavates seisukohtades leidis hageja, et bodykiti transpordikulu tõendamiseks on esitatud lisana hinnapakkumised transporditeenuste osutajatelt Fedex, summas 4217 eurot ja TNT summas 7113 eurot. Kostja esitatud fotod ei oma tähtsust, kuna nendel on tehtud aastatel 2005-2006 ja need on pärit bodykiti paigaldaja OÜ Dynamomax kodulehelt. Amserv Auto AS kalkulatsioon oli tehtud kostja tellimusel ja see sisaldas hinnasoodustust 20%. Amserv Auto AS kalkulatsioonis sisaldub kasutatud varuosasid. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Hageja tõlgendus LKindlS § 35 lg 5 suhtes on ebaõige, kuna selles ei peeta silmas kannatanut kui käibemaksukohustuslast. Antud sättes peetakse silmas remondiettevõtet kui käibemaksukohustuslast. Nimetatud kulu kuulub hüvitamisele siis, kui sõiduk remonditakse. Sõiduk on liiklusregistris registreeritud tavasõidukina, mitte võistlussõidukina ja on hageja poolt isetegevuslikult ning liiklusregistris registreerimata ümber ehitanud. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tal oleks olnud sõiduki ümberehitamiseks luba ja sõiduk vastab võistlussõidukile kehtestatud nõuetele. Eeltoodule tuginedes ei ole sõiduk valmistud võistlussõiduk. Tõendeid selle kohta, et sõiduk vastab kõrgendatud ohutusnõuetele, hageja esitanud ei ole. Hageja ei ole järginud sõiduki ümberehitamiseks kehtestatud korda. Sõiduk on läbinud tehnoülevaatuse, mis viitab sellele kui tavasõidukile. Olukorras, kus sõidukit kasutati kiirendusvõistlustel, võis sõiduki kulum olla suur. Kuna tegemist oli amortiseerunud ja ilma tehase garantiita sõidukiga, siis oli põhjendatud sõiduki taastamine samaväärsete kasutatud varuosadega. Sõidukist tehtud fotodelt nähtub, et sõiduki kere on kujundatud pahtli abil ning esineb ebakvaliteetset värvimist ja mootori juures ebakvaliteetset keevitamist. Fotodelt on näha sõiduki amortisatsioon. Sõiduk on kulunud välimuselt ja kulunud on selle detailid (pidurikettad). Sõiduki salongist on eemaldatud tagumised istmed, polsterdus ning juhtmed on lahti. Hageja nõue originaaltuuningu sarja komplektile hinnaga 9 970,21 eurot ei ole põhjendatud. Hageja soetas terve tuuningu sarja 4500 USA dollari eest. Kostja on fotodega tõendanud, et hageja sõidukile ei olnud paigaldatud ABFLUG BODY KIT tuuningusarja komplekti. Hageja kasutas varuosa, mis ei olnud originaalvaruosa. Hageja nõutud varuosade transpordikulu ei ole põhjendatud, sest puudub vajadus nende tarnimiseks. Kostja nõustus Amserv Auto AS-s vajalike tööde ja varuosade kohta kalkulatsiooni koostamisega, kuid seda üksnes tingimusel, et kasutatakse kasutatud varuosi. Antud juhul koostati kalkulatsioon hageja soovil uute originaalvaruosadega, mis ei vasta kahju hüvitamise põhimõtetele. Sõidukit kasutati nii tavaliikluses kui ka võistlustel ning sõidukil esines fotodest nähtuvalt tavapärasest suurem kulum.

Kuna antud asjas ei ole kohus ekspertiisi määranud, ei ole enne kohtumenetlust kantud kulud asjatundja ja õigusabi saamiseks menetluskuludena hüvitatavad. Liikluskindlustuse seaduse alusel kuulub hüvitamisele sõiduki äraviimine liiklusõnnetuse kohalt, mistõttu transporditeenuse kasutamise eest hüvitise nõudmine on alusetu. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata. Pooled vaidlevad selle üle, milline on õige hüvitise suurus. Tulenevalt LKindlS § 47 lg-test 3, 5 ja 6 ei ole liikluskahju hüvitamisel kindlustusandja kohustatud lähtuma kahjustatud isiku soovidest ning kindlustusandjal puudub kohustus taastada kahjustatud sõiduk maksimaalselt kõige kulukamal viisil, kasutades seejuures kõige uuemaid ja kallemaid varuosi. Riigikohus on leidnud, et liikluskindlustuse seaduse suhtes on üldsätetena kohaldatavad ka VÕS §-d 127-135 ning kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Asja kahjustamise eest vastutav isik peab asja parandamisel hüvitama mõistlikud kulud (Riigikohtu otsus 3-2-1-139-05, p 12). Hageja ei ole tõendanud, et tema kahjustatud sõiduki taastamise mõistlikud kulud on olulisemalt suuremad võrreldes hüvitisega, mille kostja talle välja maksis. Ei ole usutavad hageja väited, mille kohaselt nii tänaval kui kiirendusvõistlustel kasutatud ja üle 10 aasta vanusel sõidukil puudus kulum. Hageja väidete kohaselt ehitati sõiduk ümber aastatel 2005 kuni 2006, kuid liiklusõnnetuse toimumise ajaks oli ka sellest möödunud 5 aastat. Kostja viidatud sõidukist tehtud fotodelt nähtuvad sõidukil selged kulumise märgid. Kuna sõiduk oli juba olnud pikaajalises intensiivses kasutuses, oli kostja poolt põhjendatud arvestada tema taastamisel sõiduki õnnetusjuhtumieelset seisundit ja lähtuda sellisest taastamispakkumisest, kus arvestati kasutatud varuosade ja B-varuosade kasutamise võimalust. Sõidukile selle tuunimiseks tehtud kulutuste hüvitamisel ei saa kannatanu eeldada kahjustatud detailide asemel uute originaaldetailide tellimist. Hageja ei ole käesolevas asjas tõendanud, et sõiduki vasaku tiiva taastamine ei ole võimalik. Tegemist ei saa olla sellise detailiga, mille vahetamine võiks olla tingitud vajadusest kasutada sõidukit võistlustel. Hageja enda viidatud Amserv Auto AS pakkumises on antud detaili taastamist ehk remontimist peetud võimalikuks, kuid hageja väidete kohaselt on uue bodykiti maksumuseks 10 000 eurot. Kogutud tõenditest nähtub, et kindlustusjuhtumieelselt ei olnud sõidukile paigaldatud sellist originaalset parenduse detaili. SIA ARTELS AG kirjast nähtub, et hageja soetas 2006.a. sõidukile Race USA komplekti Lätist hinnaga 4500 USD, mis vastab ligikaudu 3393,71 eurole. Miks antud detaili taastamine võimalik ei ole vaatamata erinevate remondiettevõtete kalkulatsioonidele, ei ole hageja põhistanud ega tõendanud. Erinevad remondiettevõtted on sõiduki taastamiseks vajalike remonditööde maksumust ja varuosade kulu hinnanud äärmiselt erinevaks. Suur erinevus kalkulatsioonides on tingitud varuosade maksumusest ehk sellest, kas kasutatud on uusi originaalvaruosasid või mitte ning tööde teostamise maksumusest, milline erinevus on peamiselt tingitud pakkumise teinud remondiettevõtte eripärast. Hüvitise suuruse määramisel ei saa lähtuda Amserv Auto AS pakkumisest, millest on valdavalt kasutatud uusi originaalvaruosi. Aabe Varuosad OÜ-l on olemas pädevus tuunitud sõidukite remontimisel ning ainuüksi hageja soovimatus teostada sõiduki remonti kostja valitud remondiettevõttes, ei tähenda seda, et sõiduki taastamiseks vajalikeks, mõistlikeks ja põhjendatud kuludeks tuleks lugeda selle remondiettevõtte kalkulatsiooni, kes hagejale enam meeldib. Hageja ei ole välja toonud, millises ulatuses on Aabe Varuosade OÜ kalkulatsioonis kajastatud sõiduki vigastusi või nende ulatust valesti.

Olukorras, kus hageja väidete kohaselt on tema sõiduki taastamine tavasõidukiga võrreldes kulukam seetõttu, et tegemist on hageja enda ümberehitatud võistlussõidukiga, oleks hagejal tulnud oma väiteid tõendada. Kohus selgitas hagejale 11.10.2011 pöördumises, et hagejal tuleb põhistada ja tõendada, miks tema soovitud täiendav hüvitis vastab liikluskindlustuse seaduses sätestatud varakahju hüvitamise põhimõtetele. Vaatamata kohtu selgitustele ei ole hageja nõuet täiendavalt põhistanud ega tõendanud. Hüvitise suuruse määratlemisel ei saa arvesse võtta OÜ Lettore koostatud ekspertarvamust ega Janek Li 13.11.2010 lisa arvamuse juurde. Kummastki arvamusest ei nähtu, miks on ekspert pidanud vajalikuks kasutada sõiduki taastamisel kallemaid originaalseid varuosi ning millest lähtuvalt on ekspert tööde maksumuse hindamisel lähtunud peamiselt Hiteh Autoteeninduse OÜ pakkumisest. Ekspert ei ole põhjendanud ega välja toonud, millest tulenevalt on ta lugenud kahjustatud sõiduki võistlussõidukiks ning millised on need kõrgendatud ohutusnõuded, mis sellise sõiduki suhtes kohalduvad. Kasutatud tuuningusarja ei saa ühelgi viisil pidada seotuks sõiduki ohutusega, mistõttu jääb selgusetuks, miks ei ole ekspert pidanud võimalikuks sõiduki vasaku tagumise tiiva taastamist ning on leidnud, et sõidukile tuleks tellida uus originaalne tuuningusari Abflug. Kahjustatud sõiduk oli liiklusregistris registreeritud tavasõidukina, mis nähtub sõiduki tehnopassist ning tehnopassi kohaselt oli sõiduki võimsuseks vaid 165kW. Maanteeameti tehnoosakonna tüübikinnituse ja sertifitseerimise talituse juhataja Martin Harak on kinnitanud, et tehnoosakonnal puuduvad andmed, mis kinnitaksid, et sõiduki ümberehitused olid olemas tehnoülevaatuse ajal. Sõiduki registreeritud võimsus on 165kW ning ta peaks olema neljakohaline, kuigi fotode kohaselt on kaks istet eemaldatud. Kinnitusest nähtub, et kahjustatud sõiduki ümberehitustest oleksid aktsepteeritavad olnud vaid laiuse ja pikkuse muutmine. Kindlustuse vaidluskomisjoni toimiku andmete kohaselt on hageja sõidukiga Toyota Supra aastatel 2003, 2005, 2006 ja 2008 osalenud võistlusel Speedest 100 EUR RACE, mis on võistluse korraldaja kinnituse kohaselt tänavaautodele mõeldud lõppkiirendusvõistlus. Samuti on hageja osalenud võistlusel AC Mile 2010, milline on samuti võistluse korraldaja kodulehe andmetel tänavasõidukitele mõeldud võistlus. Muudel võistlustel osalemist ei ole hageja tõendatud. Seega oli tegemist tavasõidukiga, mida küll kasutati tänavasõidukitele mõeldud võistlustel, kuid tõendatud ei ole, et sõiduki kasutusotstarbe tõttu tuleks selle taastamisel rakendada kõrgendatud ohutusnõudeid või teostada tavapärasega võrreldes kulukamat remonti. Ekspert J L ei ole arvamuses välja toonud, millised on need kõrgendatud ohutusnõuded, milliste kohaselt tuleks sisuliselt üle kümne aasta vanuse sõiduki remontimiseks kasutada valdavalt originaalvaruosi ning teostada kõige kulukamaid remonttöid. J L ega hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, miks on kostja poolt valitud Aabe Varuosad OÜ pakkumine sobimatu. OÜ Lettore ja J Li arvamused on käesolevas asjas hinnatavad mitte ekspertarvamustena, vaid dokumentaalsete tõenditena, sest kohus ei ole määranud eksperdiks J L ega OÜ Lettore. J L koostatud arvamuse usaldusväärsuses on võimalik kahelda seetõttu, et ekspert J L on hagejale tuttav isik. Nad on mõlemad teinud omavahel varasemat koostööd ning osalenud kiirendusvõistlustel. Kiirendusvõistlustel osalenud ekspert oleks pidanud oma ekspertarvamuses välja tooma, millised õiguslikud ja tehnilised nõuded on tänavasõidukitele mõeldud võistlustel osalevatele autodele. Kuna ekspert ei ole seda teinud, jäävad tema väited paljasõnalisteks. Eksperdi põhistamata väited ei saa olla LKindlS § 47 lg 2 alusel nendeks andmeteks või tõenditeks, millest peaks kindlustusandja hüvitise suuruse määramisel lähtuma. Hageja tehtud kulutused OÜ-lt Lettore ekspertarvamuse tellimiseks ei ole hüvitatavad eksperdikuludena LKindlS § 28 lg 3 p 2 mõistes.

Eeltoodu alusel jättis kohus hageja nõude täiendava kindlustushüvitise saamiseks rahuldamata, kuna see on täielikult põhjendamatu. Sõiduki taastamisel tuleb arvesse võtta mõistlikud ja põhjendatud kulud, mitte need summad, mis tagaksid sõidukile edaspidi maksimaalselt kauni välimuse ja tehnilise täiuslikkuse. Arvestada tuleb kahjustatud sõiduki seisundit enne õnnetuse toimumist. Kahjustatud sõiduk oli enne õnnetuse toimumist olnud pikaajalises intensiivses kasutuses. Sõiduki vastavust mistahes kõrgendatud tehnonõuetele, mis on olulised võistlussõidukite puhul, hageja tõendanud ei ole. Hageja nõue käibemaksu osas on põhjendamatu. LKindlS § 35 reguleerib, millisel viisil kindlustusandja kannatanule summa hüvitab. Kui kannatanu ühegi kindlustusandja poolt soovitud taastamisviisiga ei nõustu, makstakse talle endale rahaline hüvitis välja, kuid sellisel juhul ei ole sõidukit reaalselt taastatud ja kannatanu ei ole kandnud sõiduki taastamisega seotud kulusid, sealhulgas tasunud ühelegi teenuse osutajale teenuse eest käibemaksu. Kuna hageja antud kulu kandnud ei ole, saab käibemaksu hüvitise summast maha arvestada sõltumata sellest, et hageja enda näol on tegemist füüsilisest isikust tarbijaga. Rahalise hüvitise väljamaksmise puhul eeldatakse, et kannatanu sõidukit taastada ei soovi, vaid soovib kahjustuste eest rahalist hüvitist. Advokaadibüroo Lextal hagejale esitatud arvest nr 2010/12/016 nähtub, et selle alusel on osutatud hagejale õigusabi koguses „1“ ning summa 1533,88 eurot. Millist õigusabi hagejale osutatud on ning milles on õigusabi seisnenud, kohtule esitatud tõenditest ei nähtu. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebuse kindlustuse vaidluskomisjonile esitas hageja 10.12.2010, mistõttu võib eeldada, et advokaadibüroo LEXTAL arve oli koostatud ja hagejale esitatud seoses kaebuse koostamisega ja esindamisega vaidluskomisjonis. Kirjeldatud juhul ei ole tegemist kuludega õigusabile, mis kuuluksid hüvitamisele varakahju osana LKindlS § 28 lg 3 p 2 alusel, vaid tegemist on hageja menetluskuludega, mis on hagejal tekkinud seoses vaidluse lahendamisega kindlustuse vaidluskomisjonis. Liikluskindlustuse seadus ega ükski teine õigusakt ei näe ette, et kindlustusandja peaks kandma kannatanu õigusabikulud seoses kaebuse menetlemisega kindlustuse vaidluskomisjonis ka siis, kui kindlustuse vaidluskomisjoni otsus ei jõustu. Hageja nõue Dynomax OÜ esitatud arvete alusel tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud, millise transporditeenusega tegemist oli ning miks oli transporditeenuse osutamine käesoleva kindlustusjuhtumiga seoses vajalik. LKindlS § 35 lõike 1 kohaselt hüvitatakse ainult sõiduki liiklusõnnetuse kohalt äratoimetamisega seotud kulud. Hageja ei ole tõendanud, et Dynomax OÜ on talle osutanud transporditeenust sõiduki äravedamiseks liiklusõnnetuse kohalt. Liiklusõnnetus leidis aset 05.09.2010. Hageja enda seletuse kohaselt lahkus kahjustatud sõiduk õnnetuspaigast omal jõul, kuna hageja asus jälitama talle otsa sõitnud VW sõidukit. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, milliseid transporditeenuseid osutati talle 06.09.2010.a ning 27.10.2010.a. Seetõttu jättis kohus hageja nõude transpordikulu osas rahuldamata. Kuna hageja nõue täiendava kindlustushüvitise saamiseks on põhjendamatu, ei kuulu ka hageja viivisenõue rahuldamisele. Kuivõrd kohus tegi otsuse hageja kahjuks, jäid menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 190 lg-te 2 ja 4 alusel tuleb hagejalt riigituludesse välja mõista temale antud menetlusabi eest riigilõivu tasumisel 1000 (üks tuhat) eurot. Apellatsioonkaebus

Hageja palub tühistada maakohtu otsuse, saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus, analüüsides sõiduki taastamise kulusid, ei ole otsust rajanud VÕS §-le 127. Kohus ei ole hinnanud, milline on reaalne kahjuhüvitis, lähtudes sõiduki kindlustusjuhtumieelsest olukorrast. Kohus ei ole selgitanud, miks hageja seisukoht kahjuhüvitise kohta ei ole põhjendatud ega põhistatud. Kohus on valesti hinnanud asjas olevaid tõendeid. Sõiduki taastamise tehnoloogiat on põhjalikult analüüsinud riiklikult tunnustatud ekspert J L OÜ Lettore kaudu. Ei ole selge, miks kohus asus seisukohale, et ekspert J L on hagejale tuttav ning ekspertiisi tulemustes on alust kahelda. Hageja on üksnes tellinud eksperdilt tööd ning pidi talle esitama erisugust informatsiooni sõiduki kohta, kuid seda ei saa nimetada „koostööks“ nagu kohus seda näeb. Kohus ei ole põhjendanud, miks on alust kahelda ekspertiisi usaldusväärsuses. Selle asjaolu kohta peavad kohtul olema tõendid. OÜ Lettore ekspertiisi tulemused ei ole ümber lükatud. Olukorras, kus kohus sisuliselt täidab eksperdi rolli, on rikutud hageja õigusi. Kohus asus vääralt seisukohale, et hageja sõiduk on tavasõiduk ning ei ole tõendatud, et sõiduki kasutusotstarbe tõttu tuleks selle taastamisel rakendada kõrgendatud ohutusnõudeid või teostada tavapärasega võrreldes kulukamat remonti. Asjaolu, et sõiduk on läbinud tehnoülevaatuse, tõendab, et sõiduki tehniline seisund vastab nõuetele. Ei ole selge kohtu järeldus, kuidas sõiduki kasutusotstarve on seotud sõiduki taastamisega. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta asus seisukohale, et sõidukil on kulum. Hageja on sõidukit kasutanud praktiliselt üksnes võistlustel ja seega kulum puudub. Tegemist ei ole tavasõiduki kasutamisega, kus sõiduki läbisõit võiks olla kordades suurem. Kohus ei ole selgitanud, kus ta on näinud kulumise märke. Kulumise tuvastamine on hinnanguline kategooria, mida peab tuvastama ekspert. Kohus ei saa kannatanu nõuet jätta rahuldamata üksnes põhjusel, et kannatanu ei ole eseme taastamise kulusid veel kandnud. Seega lähtudes eeldusest ja asjas kogutud tõenditest, et sõiduki remondi arved on esitatud koos käibemaksuga ning hagejal tuleb neid kulusid kanda, on kohus valesti tõlgendanud LKindlS § 35 lg 5 ja seetõttu ka valesti kohaldanud LKindlS § 35 lg 5 ja VÕS § 127 lg 1. Kohus on jätnud arvestamata hageja väite, et Aabe Varuosad OÜ kalkulatsioon ei sisalda kõiki arvestusi sõiduki taastamise kohta. Kostja arvestusega sõidukit taastada ei saa, sest see ei sisalda kõiki detaile ega töid. Aabe Varuosad OÜ pakkumises ei ole kajastatud nt roolivõimendit, puudub A-pillari vahetus. Bodykiti pakutud taastamistehnoloogia on vale, sest seda liimida ei saa ning tuleb tellida uus bodykit. Ei ole kajastatud töö bodykiti paigaldamiseks, puudub piduriketaste remont ja piduritoru remondi maksumus, ei ole kajastatud ketaste spefikatsiooni. Kohus ei ole arvestanud asjaoluga, et Aabe Varuosad OÜ kalkulatsioon ei kajasta kõike remonditöid, seega kohtuotsus on tehtud vastuolus VÕS § 127 lg-ga 1 ehk on rikutud restitutsiooni põhimõtet. Kohus on rikkunud seletamiskohustust. LKindlS § 28 lg 3 kohaselt tuleb kannatanule hüvitada varakahju, mille koosseisus on asja kahjustamine või hävimise kahju ning mõistlikud ja vajalikud kulud õigusabile ja ekspertiisile. Vastus apellatsioonkaebusele

Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad, uurinud tsiviilasja nr 2-11-7277 toimikus ja Kindlustuse vaidluskomisjoni toimikus nr 7-1/113 olevaid tõendeid, ning andes võimaluse esitada apellatsioonimenetluses tõendi vaidlusaluse sõiduki kulumi kohta, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub seaduslik alus. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda otsuses olevaid põhjendusi. Maakohus on otsust põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt ning on vaidluse lahendamisel põhjendatult lähtunud liikluskindluse seaduse sätetest liikluskahju hüvitamise nõude puhul. Kolleegium ei tuvastanud, et maakohus ei täitnud selgitamiskohustust. Vastuseks apellatsioonkaebuses olevatele väidetele märgib kolleegium järgnevat. Vaidlus puudub selles, et hageja oli õigustatud nõudma kostjalt liiklusavariis tehnilisi vigastusi saanud sõiduki osas kahju hüvitamist ning et hageja ei nõustunud sõiduki remondiga kostja poolt välja pakutud Aabe Varuosad OÜ-s. LKindlS § 35 lg 1 kohaselt on asja kahjustamisest tekkinud kahju selle taastamisremondi ja muud otsesed kulud, mis asja avaldaja kandis seoses liikluskahjuga, sealhulgas pärast liikluskahju kannatanu päästmiseks sõidukile tahtlikult tekitatud vigastuste kõrvaldamise ja sõiduki liiklusõnnetuse kohalt äratoimetamisega seotud kulud. LKindlS § 35 lg 2 kohaselt kahjustatud asja või selle osa taastamise või asendamise viis (remondieelarve, koht, kus taastamine läbi viiakse, või hävinenud asja asendamiseks samaväärse soetamine) tuleb kooskõlastada kindlustusandjaga. Seega on seadusandja andnud kindlustusandjale õiguse suunata liiklusavariis kannatada saanud sõiduk remonditöökotta, kus toimub sõiduki taastamine kindlustusandja jaoks mõistlike hindadega. Olukorda, kus kannatanu ei nõustu sõiduki taastamis- või asendamiskulude hüvitamisega kindlustusandja poolt otsustatud vormis, reguleerib LKindlS § 35 lg 5. Nimetatud sätte kohaselt, kui kannatanu ei nõustu taastamis- või asendamiskulude hüvitamisega kindlustusandja poolt otsustatud vormis, teostatakse rahaline hüvitamine. Rahalise hüvitamise piirmääraks on kindlustusandja poolt pakutava taastamis- või asendamiskulude summa. Kui kannatanu ei esita dokumente asja taastamis- või asendamiskulude kohta, hüvitatakse taastamiseks vajalike varuosade maksumus, millest on lahutatud nende tehnilise kulumiga proportsionaalne osa. Käesoleval juhul ongi kindlustusandja juhindunud LKindlS § 35 lg-st 5, teostades hagejale rahalise hüvitamise summas 77 595 krooni (4 959,22 eurot). Maakohtule ega ka ringkonnakohtule ei ole hageja esitanud tõendeid asjaolu kohta, milliseid kulutusi ta faktiliselt kandis sõiduki taastamiseks. Vastustaja on pööranud apellandi tähelepanu asjaolule, et ta on esitanud kohtule remondi kalkulatsioonid, mitte teostatud remonttööde kohta tõendeid. 21.11.2012 kohtuistungil apellant selgitas, et ta müüs sõiduki ära 35 000 euro eest, remondi maksumuse kohta ei osanud öelda. Apellandi väidetel tulnuks kohtul arvesse võtta, et tema sõiduki näol on tegemist võistlussõidukiga, mille osas tuleb kohaldada kõrgendatud ohutusnõudeid. Maakohus tuvastas, et hagejale kuuluv sõiduk on registreeritud liiklusregistris tavasõidukina. Maakohus on põhjendatult nõustunud kostja väitega, et Majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.03.2004.a määrusega nr 44 kinnitatud „Autode ja nende haagiste ning mootorrataste tüübikinnitamise eeskirja“ § 7 lg 1 p 5 kohaselt teostatakse üksiksõiduki kinnitus treening- või võistlusperioodil liikluses kasutatavate kiirusvõistlustel osalevale sõidukile Eesti Autospordi Liidu taotlusel. Sama määruse § 9 lg 2 järgi pidi sõiduki omanik esitama sõiduki ümber ehitamiseks ARK-le sellekohase avalduse, sõiduki registreerimistunnistuse ja ümberehituse

olemust näitavad dokumendid, kusjuures ARK või tema tunnustatud ekspert kontrollib pärast sõiduki ümberehitamist selle vastavust kehtivatele tehnonõuetele. Enne ümberehitamist võib ARK nõuda ümberehitajalt sõiduki valmistajatehase sellekohast luba. Teede- ja sideministri 18.05.2001.a määrusega nr 50 vastu võetud „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundile ja varustusele esitatavate nõuete“ lisa 1 kood 632 punkti 10 kohaselt pidi sõiduki omanik sõiduki ümberehitamise järgsel registreerimisel esitama Maanteeametile sõiduki kere valmistaja või ümberehitaja tunnistuse, et sõidukikere, kabiinitagune kaitse, külgtoed, aluspakud, koormakinnituse aasad/konksud, veokast jms on valmistatud kooskõlas nõuetega. Kuivõrd hageja eelnimetatud nõudeid ei ole täitnud, ei saa ta tugineda asjaolule, et tema sõiduk on ümber ehitatud võistlusautoks ja sellest tulenevalt on ka remonttööd kallimad. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et sõidukil on kulum, kuivõrd kohus ei ole otsust selle asjaolu osas põhjendanud. Kolleegium apellandi väitega ei nõustu. LKindlS § 47 lg 3 kohaselt seatakse varakahju hüvitamisel eesmärgiks kindlustusjuhtumieelse olukorra taastamine ja hüvitada tuleb kindlustusjuhtumieelse olukorra taastamise mõistlikud kulud. LKindlS § 47 lg 5 sätestab üheselt, et amortiseerunud vara taastamisel võib kasutada samavõrd kulunud detaile ja osasid. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks tuli hageja sõiduki osas taastamisel arvesse võtta sõiduki õnnetusjuhtumi eelset seisundit ja lähtuda kasutatud varuosade ja B-varuosade kasutamise võimalusest. Kohus ei lugenud usutavaks hageja väidet, et nii tänaval kui kiirendusvõistlustel kasutatud ja üle 10 aasta vanusel sõidukil puudus kulum. Hageja väidete kohaselt ehitati sõiduk ümber aastatel 2005 kuni 2006, kuid liiklusõnnetuse toimumise ajaks oli ka sellest möödunud 5 aastat. Kolleegium andis pooltele võimaluse sõiduki kulumi kohta esitada täiendavad tõendid. Vastustaja esitas dokumentaalse tõendi Raul Põdersalu eksperdi arvamuse nr 83/2012 osas, mille kohaselt hageja sõiduki väljalaskeaastaks oli 1995, sõiduk osales tänavasõiduautodele mõeldud lõppkiirusvõistlustel alates 2004.a. Liiklusõnnetuse ajaks oli sõiduki eaks 15 aastat. Osalemine lõppkiirusvõistlustel pigem suurendas sõiduki kulumit. Rein Põdersalu, kes omab kogemusi eksperdina 14 aastat, põhjendas, miks ta leiab, et sõiduki üldiseks kulumiks saab lugeda 60 %. Apellant vastustaja tõendiga sõiduki kulumi kohta ei nõustunud ning leidis, et Raul Põdersalu arvamusega ei saa arvestada, kuivõrd eelnevalt koostas ta Hitch Autoteenidus OÜ pakkumise, milles on arvesse võetud taastamiseks vajalikud osad ja nende maksumus. Kolleegium apellandiga ei nõustu. Dokumentaalses tõendis, eksperdi arvamuses nr 83/2012, on analüüsitud sõiduki kulumit. Hitch Autoteenidus OÜ esitas aga remonttöö pakkumise. Need on erinevad asjad. Apellant esitas vastuseks vastustaja tõendile OÜ Lettore arvamuse hageja sõiduki tehnilise kulumi kohta. Arvamuse kohaselt, kuivõrd sõiduk on võõrandatud, saab anda vaid kaudse hinnangu, mille kohaselt kere katmiku vigastatud detailide tehniliseks kulumiks ei saa olla enam kui 50 %. Täpsema hinnangu saaks anda vigastatud detailide gruppide kaupa. Seega mõlemast tõendist ilmneb, et sõiduki tehnilise kulumi puhul tuleb arvestada nii selle vanust kui ka läbisõitu. Ka apellandi poolt esitatud tõendist ilmneb, et sõiduki detailide kulum võis olla 50 %. Hageja sõiduk oli liiklusõnnetuse ajaks 15 aastat vana, mida kasutati lõppkiirusvõistlustel. Hageja väidetel võis sõiduki kiiruseks olla 300 km/h. Kolleegium nõustub maakohtuga, et sõiduki kulumi arvestamine on põhjendatud ning hageja ei saanud nõuda sõiduki taastamist uute varuosadega. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu seisukoht põhjendatud, et hageja poolt esitatud sõiduki

taastamise pakkumistes, sealhulgas ka Amserv Auto AS-i pakkumises nr 755174, sisaldavad hinnad originaaldetailide hindu (kindlustuse vaidluskomisjoni toimik 7-1/113 lk. 74). Maakohus on otsuses põhjendanud, miks ei saa aluseks võtta Amserv Auto AS-i pakkumist. Kolleegium nõustub maakohtuga. Apellandi väidetel on maakohus põhjendamatult jätnud arvesse võtmata Lettore OÜ arvamuse. Kolleegium leiab, et antud arvamuses on lähtutud seisukohast, et tegemist on võistlusautoga (kindlustuse vaidluskomisjoni toimik 7-1/113 lk. 79-81,86-98). Sellele on tähelepanu pööranud ka vastustaja. Asjaolu kohta, kas J L oli hagejale tuttav või mitte, usaldusväärsed tõendid puuduvad, ning otsuse p-s 48 olev seisukoht, et eeltoodu alusel tuleb Janek Li arvamuses kahelda, ei ole õige. Samas Lettore OÜ arvamus ei anna alust hagi rahuldamiseks, arvestades kolleegiumi eelnevat seisukohta sõiduki kulumi kohta. Apellandi väitele käibemaksu osas on maakohus vastanud. Kolleegium nõustub maakohtuga. Vastustaja on põhjendatult juhtinud apellandi tähelepanu, et käibemaks on kahjuhüvitise osas ja see kuuluks hüvitamisele, kui apellant oleks seda kulu kandnud. Käesolevas tsiviilasjas puuduvad tõendid apellandi poolt käibemaksu maksmise kohta. Apellandi väidetel on maakohus jätnud arvestamata, et Aabe Varuosad OÜ kalkulatsioon ei sisalda kõiki arvestusi sõiduki taastamise kohta. Kolleegium sellega ei nõustu. Kui hageja oleks viinud sõiduki kindlustusandja poolt suunatud Aabe Varuosad OÜ-sse, siis tulnuks seal ka vajalikud remonttööd ja detailide vahetus teha. Hageja seda võimalust ei kasutanud ning ei ole ka tõendanud, kui palju ta maksis sõiduki taastamiseks. Kostja on ka menetluses põhjendanud, miks ja millised sõiduki detailid kuulusid väljavahetamisele. Kuivõrd kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks puudub alus, siis on maakohus põhjendatult jätnud hagi rahuldamata ka viivise osas. Apellant ei nõustu maakohtu otsusega ka osas, milles jäeti rahuldamata tema nõue õigusabikulu, OÜ Lettore ekspertiisi ja transpordikulu väljamõistmiseks. LKindlS § 28 lg 3 kohaselt on varakahjuks ka mõistlikud ja vajalikud kulud õigusabile ja ekspertiisile. OÜ Lettore esitatud eksperdi arvamus on dokumentaalne tõend, mitte ekspertiis. Õigusabikulud on kantud seonduvalt kindlustuse vaidluskomisjoni poole pöördumisega. Käesolevas tsiviilasjas jääb hagi rahuldamata, seega puudub alus õigusabikulu välja mõista. LKindlS § 35 lg 1 järgi hüvitatakse ainult sõiduki liiklusõnnetuse kohalt äratoimetamise kulu. Maakohus tuvastas, et sellise kulu olemasolu ei ole hageja tõendanud. Arvestades eeltoodut, asub kolleegium seisukohale, et apellandi väited ei võimalda maakohtu otsust tühistada ega apellatsioonkaebust rahuldada. Menetluskulu jaotus Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 tuleb apellatsioonimenetluse kulu jätta apellandi kanda. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Mare Merimaa

Margo Klaar

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.