Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Kaupo Paal ja Malle Seppik
Kohtuistungi aeg
20.11.2012
Otsuse tegemise aeg ja koht
10.12.2012, Tallinn
Tsiviilasja number
2-11-29293
Tsiviilasi
AS GA Fund Management hagi J S ja J L vastu 180 422 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
180 422 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 24.04.2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
J S ja J L apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS GA Fund Management (registrikood 11373715), lepinguline esindaja adv Ants Mailend Kostja 1 J S (isikukood xxxxxxxxx), lepinguline esindaja adv Dragan Perovic Kostja 2 J L (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja adv Anton Sigal
RESOLUTSIOON
1.Tühistada osaliselt Harju Maakohtu 24.04.2012 otsus hagi täieliku rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista J S ja J L solidaarselt välja 180 422 (ükssada kaheksakümmend tuhat nelisada kakskümmend kaks) eurot.
3.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS GA Fund Management palub välja mõista J S ja J L vastu solidaarselt 180 422 eurot põhivõla, 9169 eurot intressi ja 180 422 eurot viivise katteks.
2.AS GILD Arbitrage laenuandjana ja MV Collections Ltd laenusaajana ning J L, J S, P H ja T S käendajatena sõlmisid 21.09.2007 laenulepingu summas 300 000 eurot. Vastavalt laenulepingule kuulus laen tagastamisele hiljemalt 25.12.2007. Põhivõlgnik MV Collections Ltd pankrotistus vahetult pärast laenu saamist ning MV Collections Ltd pankrotimenetluses puudusid vahendid võlausaldaja nõude rahuldamiseks. MV Collections Ltd kustutati registrist 03.11.2009.
3.Kuna põhivõlgnik MV Collections Ltd ning käendajad tähtajaks laenu ei tagastanud, siis sõlmisid hageja ja käendajad J S ja J L 24.01.2008 laenulepingu lisa nr 1, mille kohaselt jagati laen nelja käendaja vahel kaheks võrdseks osaks ning pikendati laenu tagastamise tähtaega kostjate osas kuni 22.07.2008. J S ja J L põhivõlgnevust piirati hageja ees tingimuslikult poolega laenulepingu lisa nr 1 sõlmimise hetkel tasumata laenu jäägist (181 651,5 eurot) ning vähendati käendajate suhtes kohalduvat intressi. Poolte kokkulepe oli jagada võlg kaheks eraldi nõudeks, kus poole kohustuse tasumise eest vastutavad käendajad P H ja T S ning teise poole kohtuse eest käendajad J L ja J S. Kokkuleppe kohaselt kohutus hageja tegelema teiste käendajatega eraldi.
4.Kuna käendajad J S ja J L ei täitnud lisaga nr 1 võetud kohustust, siis tuli võlausaldaja taas kostjatele vastu ning pikendas kostjate jaoks lisast 1 tuleneva võlgnevuse tasumise tähtaega lisaga nr 3 täiendavalt kuni 22.09.2008. Pooled leppisid kokku, et kostjate võlgnevus hageja ees on lisa nr 3 sõlmimise hetkel 209 202 eurot ning kostjate vastutus hageja ees on piiratud summaga 600 000 eurot. Tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 tähenduses. Seega tuleb alates lisa 3 sõlmimisest poolte vaheliste õiguste ja kohustuste määratlemisel lähtuda eelkõige sellest. Lisa nr 3 sõlmimise hetkeks oli algne laenuandja AS GILD Arbitrage andnud kõik oma varad üle lepingulisele Riskikapitalifondile GILD Arbitrage, keda esindab kõigis tehingutes AS GA Fund Management ning sellest tulenevalt on laenulepingu lisa nr 3 sõlmitud juba kostjate ja AS GA Fund Management vahel.
5.Kokkulepitud tähtajaks kostjad võlgnevust taas ei tasunud, kuid on vähendanud võlgnevust osaliselt, teostades 22.12.2008 makse 51 129 eurot ning 27.02.2009 makse 48 871 eurot.
Pärast lisa 1 sõlmimist saavutas hageja 01.04.2008 analoogilise kokkuleppe P H ning T S. Nimetatud käendajad on oma proportsionaalse osa võlgnevusest nõuetekohaselt tasunud.
6.Haginõude määratlemisel on hageja lähtunud eelkõige lisa 3 tingimustest, mille kohaselt on kostjate põhivõlgnevus 209 202 eurot, millest hageja on esitanud hagimenetluses 180 422 eurot, lisa 3 punkti 3 alusel tasumata intress 9169 eurot ning lisa 3 punkti 4 alusel tasumata viivise vähemalt summas 410 409 eurot (arvestatuna kuni maksimaalse vastutuse määrani vastavalt lisa 3 punktile 5). Kostjate vastuväited
7.Kostjad hagi ei tunnista. 24.01.2008 laenulepingu lisaga 1 konstateerisid pooled, et põhivõlgniku võlgnevus hageja ees oli 24.01.2008 seisuga 363 303 eurot. Sellest moodustas laenu põhiosa 300 000 eurot ja kõrvalkohustused 63 303 eurot. Pooled leppisid kokku, et kostjad tasuvad käendajatena poole nimetatud võlgnevusest hiljemalt 22.07.2008 ning leppisid kokku, et laenu intress alaneb nende kahe käendaja suhtes 30%-ni aastas.
8.05.08.2008 muutsid hageja ja kostjad taas käenduse tingimusi, sõlmides laenulepingu lisa 3. Nimetatud lisaga konstateerisid pooled, et võlgnevus moodustas poole MVC kohustustest hageja ees summas 209 202 eurot. Pooled leppisid kokku, et kostjad tasuvad käendajatena nimetatud osa võlgnevusest hiljemalt 22.09.2008 ning et laenu intress käendajate suhtes on jätkuvalt 30%. Samuti leppisid pooled lisas kokku, et kõigi käendajate vastutus laenulepingu alusel ei ületa 600 000 eurot.
9.Kogu käenduskohustuse kehtivuse perioodil puudus kostjatel mis tahes informatsioon hageja tegevusest laenu tagasisaamiseks ülejäänud käendajatelt. Laenulepingu ja käenduslepingu koostas hageja. Need allkirjastati kiirustades ning kostjal ei olnud võimalik lepingute projektidega enne allkirjastamist tutvuda. Hageja sõlmis kompromissid ülejäänud käendajatega (H ja S), millega hageja sisuliselt loobus nõuetest nende vastu. Seega on hageja loobunud sama nõuet taganud teistest tagatistest, mille realiseerimist ta lõpule ei viinud. Sellest tulenevalt nõuavad kostjad oma vastutuse vähendamist hageja ees hageja kogu nõude ulatuses VÕS § 145 lg 5 järgi.
10.Hageja andis MVC’le laenu 300 000 eurot ning sai käendajatelt tagasimakseid kokku summas 419 578 eurot. Käendajatelt laekunud summast on hageja ühepoolselt arvestanud viivise katteks 185 643 eurot ning intressi katteks 11 492 eurot. Selle tulemusena koosneb hageja nõue tema väitel ainult laenu põhiosast. Kostja leiab, et antud juhul esineb alus tasumisele kuuluva viivise vähendamiseks tulenevalt võlausaldaja käitumisest ja muudest asjaoludest. Esimese astme kohtu lahend
11.Maakohus rahuldas hagi. Kohus mõistis J S ja J L solidaarselt välja 180 422 eurot põhivõla, 9169 eurot intressi ning 180 422 eurot viiviste katteks AS GA Fund Management kasuks. Kohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
12.Kohus nõustus hageja seisukohaga, mille kohaselt on väär kostjate väide, et esmalt tuleb esitada nõue põhivõlgniku ja teiste käendajate ning pärast seda kostjate vastu. Pooled on kokku leppinud, et nõude esitamine käendaja vastu ei eelda nõude esitamist põhivõlgniku ja/või teiste käendajate vastu. Vastavalt poolte vahel laenulepingu lisas 3 kokkulepitule, on nõude täitmisele pööramise tingimuseks asjaolu, et põhivõlgnik ega teised käendajad ei ole täiendava tähtaja jooksul ehk hiljemalt 22.09.2008 tagastanud laenu täies ulatuses. Kuivõrd põhivõlgnik ega ka käendajad ei ole seda teinud, on võlausaldaja nõue võlgniku suhtes muutunud sissenõutavaks ega sõltu nõude esitamisest põhivõlgniku või teiste käendajate vastu.
13.Kostjatel oli oma kohustuse täitmiseks piisavalt informatsiooni. Kostjate viide VÕS § 146 lg-le 1 ei ole asjakohane, kuna antud säte käsitleb üksnes teabe andmist põhivõlgniku poolt kohustuse täitmise kohta. Vaidlus puudub selles, et põhivõlgniku kohustus on täies ulatuses täitmata. Lisaks on J S kinnitanud, et põhivõlgniku juhatuse liikmeks oli tema abikaasa, mistõttu pidid kostjad olema teadlikud, et põhivõlgnik ei ole hagejale laenu tagastanud. Nimetatud sättest ei tulene hageja kohustust teavitada käendajaid teiste käendajate poolt võla tasumisest. Seega ei ole hageja rikkunud VÕS § 146 lg-s 1 toodud nõudeid. Samas on tunnistaja T V kinnitanud kohtule, et kostjaid on informeeritud teiste käendajate poolt kohustuse täitmisest.
14.Riigikohus on lahendis 3-2-1-21-06 märkinud, et konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, st kohustused jäävad kõrvuti eksisteerima. Sellise võlatunnistusega tagatakse esmajoones põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab võla sissenõudmist. Laenulepingu lisad nr 1 ja 3 on eraldiseisvalt kehtivad võlatunnistused, mille osas ei ole kostjad taganemisavaldust esitanud ning kohustus on seega kehtiv. Riigikohus on leidnud, et sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid, kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid, vastuväiteid. Kuna VÕS §-s 30 nimetatud võlatunnistus on abstraktne leping, ei saa sellest tulenevale nõudele esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest, m.h ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva lepingu tühisusele ega vaidlustada võlatunnistuses toodud põhivõla nõude suurust. Kuna kostjad ei ole laenulepingu lisa 3 kehtivust vaidlustanud, siis tuleb alates lisa 3 sõlmimisest 05.08.2008 poolte õiguste ja kohustuste määratlemisel lähtuda eelkõige nimetatud lisast. Kostjatel tuleb täita kohustus hageja ees lisas 3 sätestatud tingimustel. Toodud suuruses ja sellistel tingimustel on kostjad võlgnevuse olemasolu hageja ees tunnistanud ja kohustunud selle ka täitma hiljemalt 22.09.2008, kuid seda teinud ei ole. Seetõttu ei oma vaidluse lahendamisel tähendust, kas hageja on teinud lisa 1 p-s 6 sätestatud mõistlikke jõupingutusi võla sissenõudmiseks teistelt käendajatelt.
15.Tunnistaja T V on selgitanud kohtuistungil poolte tahte kujunemist võlgnevuse tasumiseks. Tunnistaja ütluste kohaselt täielik käenduskohustus lepingu lisa 1 punkti 1 tähenduses oli summa 363 303 eurot ning laenuandjal oli soov säilitada pärast lisa sõlmimist igal juhul õigus nõuda võla tasumist täies mahus kõikidelt käendajatelt. Tunnistaja kinnitusel annab punkt 6 laenuandjale võimaluse juhul kui kaaskäendajad P H ja T S lepingu alusel oma osa ei tasu, nõuda seda summat kostjatelt. Vaidlust ei ole selles, et lisatähtaeg on möödunud ja võlga tasutud ei ole. Tunnistaja T V on kinnitanud kohtuistungil, et tema ei mäleta, et kostjad oleksid avaldanud soovi vastutada üksnes pärast P H ja T S ning selline kokkulepe ei nähtu ka lepingust. Kostjad ei ole oma vastupidiseid väiteid tõendanud. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et kostjate tõlgendusest lähtumist ei võimalda ka VÕS § 69 lg 2, kuna olukorras, kus P H ja T S oleks täitnud solidaarkohustuse täies ulatuses, oleks VÕS § 69 lg 2 alusel läinud neile üle kostjatele langev osa nõudest ning vastava nõude tekkimist ei saa välistada kostjate ja hageja vahelise kokkuleppega. Sisesuhtest tulenevate kohustuste mahtu saavad muuta vaid käendajad omavahelise kokkuleppega. Seega ei saanud kostjatel tekkida arusaama, et neil puudub kohustus tasuda nende osa käenduskohustusest. Tulenevalt VÕS § 65 lg-st 1, on võlausaldaja õigustatud nõudma kohustuse täitmist kostjatelt.
16.Kohus ei nõustunud kostja esitatud VÕS § 145 lg 5 tõlgendusega. VÕS § 145 lg 5 kohaselt, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. VÕS § 145 lg-s 5 muude tagatistena käsitletakse tagatisi, mille arvelt võiks käendaja vastutus väheneda, milleks on näiteks olemasoleva hüpoteegi
hüpoteegisumma vähendamine pärast käenduslepingu sõlmimist, pandieseme realiseerimine jms, mitte aga käendus, nagu ekslikult on leidnud kostja.
17.Vastavalt VÕS § 69 lg-le 1 peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Käendajate sisesuhtest tulenev nõue kaaskäendajate suhtes muutus sissenõutavaks alates põhinõude sissenõutavaks muutumisest ja võimalik regressnõude aegumise risk lasub käendajate sisesuhtest tulenevalt käendajal ega mõjuta hageja õigust esitada nõue kostjate vastu VÕS § 65 lg 1 alusel kas ühiselt või iga käendaja suhtes eraldi. Seega ei ole VÕS § 145 lg 5 solidaarkohustuse suhtes erinormiks, vaid reguleerib käesolevast olukorrast erinevat situatsiooni, kus lisaks käendusele on olemas ka muud tagatised, mille arvelt võiks väheneda kogu käenduskohustus.
18.Eeltoodu alusel ei oma tähendust, kas kaaskäendajad on kohustuse täitnud, kuna vaidlust ei ole selles, et nad ei ole tasunud kostjate poolt lisa 3 alusel tasumisele kuuluvat osa võlgnevusest. Kostjatel ei saanud tekkida arusaama, et nad võiksid lisa 3 alusel kohustuse tasumisel muuhulgas täita ka kaaskäendajate P H ja T S kohustuse, kuna vaidlust ei ole selles, et nimetatud osas ei ole nende vastu nõuet esitatud.
19.Väited selle kohta, et leping sõlmiti kiirustades ning kostjatel ei olnud piisavalt aega lepingu tingimustega tutvuda ning kostjad ei oleks üldse pidanud antud lepingut allkirjastama, ei vabasta kostjaid lepinguga endale võetud kohustuse täitmisest. VÕS § 8 alusel on leping pooltele täitmiseks kohustuslik.
20.Kohus nõustus hageja seisukohaga, et kuna intressi kapitaliseerimises lepiti kokku pärast nõude sissenõutavaks muutumist ning võlgnikul on võimalik võlakoorma suurust ette hinnata ja uue kokkuleppe sõlmimisest keelduda, siis ei ole võla kujunemine tema jaoks ettenähtamatu ega kontrollimatu. Samuti ei saa kostjad esitada antud vastuväiteid tulenevalt asjaolust, et lisa 3 näol on kohtu hinnangul tegemist konstitutiivse võlatunnistusega.
21.Võlausaldaja on lähtunud võlgnevuse arvestamisel laenulepingu lisast 3, millega pooled on kujundanud senise võlasuhte ümber eraldiseisvaks võlakohustuseks ning mille tingimused on võlgnik heaks kiitnud. Võlausaldaja on arvestanud tagasimaksetest esmalt kaetuks viivise ja intressi ning seejärel võlgnevuse põhiosa ning tasumata põhiosale kohaldanud poolte poolt kokkulepitud viivist. Lisaga 3 on kostjad kinnitanud võlga summas 209 202 eurot ning nõustunud tasuma selle summa kasutamise eest intressi. Varasema viivise vähendamise nõue ei ole lähtudes konstitutiivse võlatunnistuse olemusest võimalik. Hageja on lisa 3 alusel arvestatud põhinõude esitanud summas 180 422 eurot, millele lisandub lisa 3 punkti 3 alusel tasumata intress 9169 eurot ning lisa 3 punkti 4 alusel viivis vastutuse maksimaalmääras 410 409 eurot. Hageja arvestusele kostjad vastuväiteid esitanud ei ole. Hageja teostatud võlgnevuse arvestus vastas kohtu hinnangul nii lepingu kui ka seaduse nõuetele.
22.Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jättis kohus menetluskulud kostjate kanda.
Apellatsioonkaebus
23.Kostjad paluvad tühistada maakohtu otsuse, jätta hagi rahuldamata ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
24.Maakohus kohaldas valesti VÕS § 30. Maakohus ei selgita, miks laenulepingu lisad on konstitutiivsed võlatunnistused. Kohus jättis tähelepanuta kostjate põhjendused, et lisade 1
ja 3 puhul saab tegemist olla üksnes deklaratiivsete võlatunnistustega. Kohtu positsioon on vastuoluline – kostjad ei saa vastutada üheaegselt nii põhivõla käendajatena kui ka uue võla võlgnikena. Kui laenulepingu lisa 3 oleks tõepoolest konstitutiivne võlatunnistus ja sellega oleks loodud uus abstraktne kohustus, siis ei saaks rääkida kaaskäendajatest või aluskohustusest, kuna see oleks ümberkujundamise korral lõppenud. Kostjate vastutus saaks sellisel juhul tuleneda üksnes laenulepingu lisast 3 ja mitte algsest käenduslepingust, mida lisaga 3 muudeti. Lisa 3 saab olla üksnes deklaratiivne ning kostjad vastutasid ka pärast lisa 3 sõlmimist kaaskäendajatena koos H ja S põhivõlgniku (MVC) võla eest, põhisummaga 300 000 eurot.
25.Maakohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 113 lg 6. Isegi kui nõustuda hageja tõlgendusega, et kostjad nõustusid tasuma intressi ja viivist kogu lisade punktis 2 nimetatud kohustuse (sh intressi ja viivise) pealt, siis on selline kokkulepe tühine, sest viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Jääb arusaamatuks maakohtu seisukoht, et kostjad ei ole esitanud vastuväiteid hageja nõude arvestusele. Kostjad vaidlesid algusest peale vastu hageja segasele nõude arvestusele. Kui kohus oleks õigesti lugenud laenulepingu lisasid deklaratiivseteks võlatunnistusteks, oleks hageja nõude põhiosa maksimaalselt 77 556 eurot (koos maksimaalse viivisega 155 556 eurot), millest kostjad tasusid hagejale 100 000 eurot juba enne hagi esitamist. Seega oleks kohus materiaalõiguse õige kohaldamise korral pidanud jõudma oluliselt teistsugustele järeldustele.
26.Maakohus on valesti kohaldanud VÕS § 150 ning eiranud Riigikohtu praktikat, mõistes kostjatelt välja summa, mis ületab kaaskäendajate vastutuse piirmäära. Asjas puudub vaidlus, et kostjad, H ja S on kaaskäendajad (VÕS § 150) ning kohus on sellele korduvalt otsuses viidanud. Kaaskäendajad on hagejale tasutud kokku 419 578 eurot. Kaaskäendajate vastutus on piiratud 600 000 euroga. Siiski mõistis maakohus kostjatelt välja kokku 370 013 eurot ehk 189 591 eurot rohkem, kui oli kaaskäendajate vastutuse piirmäär. Kaaskäendajad jagavad ühist vastutuse piirmäära.
27.Maakohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 145 lg 5, sest ei arvestanud, et hageja loobus osaliselt tagatistest. VÕS § 145 lg 5 kohaldub ka samaliigiliste tagatiste piires. Kostjad ei nõustu kohtu seisukohaga, et mitme käendaja puhul on tegemist ühe tagatisega. Käesolevas vaidluses on põhinõuet käendanud neli isikut solidaarselt. Kui mitme solidaarkäendaja korral üks käendaja ei suuda tervet kohustust täita võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist täitmata ulatuses samal ajal ka teistelt käendajatelt. Samasugune käsitlus kohaldub ka eriliigiliste tagatiste realiseerimisel, kus võlausaldajal on kohustuse sissenõutavaks muutumise korral samuti õigus nõuda ühe või kõigi tagatiste realiseerimist kuni kohustus on täidetud. Järelikult on solidaarkäendaja teise solidaarkäendaja suhtes VÕS § 145 lg 5 mõttes „muu tagatis“ ning säte kuulub kohaldamisele ka käesolevas vaidluses. VÕS § 145 lg 5 kohaldamata jätmist ei saa põhjendada sellega, et võlausaldaja loobumine nõudest ühe solidaarvõlgniku vastu ei võta temalt õigust nõuda täitmist teistelt solidaarvõlgnikelt (VÕS § 69 lg 1). Kuna kaaskäendus on solidaarvastutuse alaliik, siis on VÕS § 145 lg 5 erisäte VÕS § 69 lg 1 suhtes. Võlausaldaja ei või eelistada ühte kaaskäendajat teistele, esitades nõude ühe käendaja vastu ja lastes teistel nõuetel aeguda.
28.Kohus jättis lahendamata kostjate taotluse viivise vähendamiseks. Kohus küll hindas lühidalt hageja käitumist informatsiooni andmisel kostjatele, kuid jättis kostjate taotluse sisuliselt lahendamata. Kohus märkis otsuses, et lisa 3 sõlmimise päevast varasema viivituse vähendamine ei ole võimalik, sest tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, kuid mõistis kostjatelt siiski välja pärast lisa 3 sõlmimist arvutatud viivise 180 422 eurot, mille vähendamise võimalust kohus ei kaalunud.
29.02.10.2012 esitas apellant J S täiendavad seisukohad õiguse tõlgendamise osas, milles leidis, et hageja nõue kostjate vastu on aegunud ja palus kohaldada aegumist. Laenulepingust tulenev hageja nõudeõigus põhivõlgniku vastu aegus 27.12.2010. Arvestades, et käendaja solidaarse vastutuse korral muutub käendaja täitmiskohustus sissenõutavaks koos põhikohustuse sissenõutavaks muutumisega, hakkab põhivõlgniku kohustuse ja käendaja täitmiskohustuse aegumistähtaeg kulgema samal ajal ja seega lõpeb ka samal ajal. Laenulepingu lisade 1 ja 3 sõlmimisega ei muudetud asjaolu, et käenduskohustus muutus kostja suhtes sissenõutavaks laenulepingust tuleneva laenu tagastamisega samal päeval. Käenduskohustus on aktsessoorne kohustus ning seda ei saa kohtulikus korras realiseerida pikema aja jooksul või soodsamatel tingimustel, kui seda saaks võlausaldaja teha põhikohustuse osas. Vastus apellatsioonkaebusele
30.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
31.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi tuleb osaliselt rahuldada.
32.Asjas on tuvastatud järgmised asjaolud: •
põhivõlgnik MV Collections Ltd on saanud Riskikapitalifondi GILD Arbitrage õiguseellase AS-i GILD Arbitrage käest laenu summas 300 000 eurot, mille tagasimakse tähtpäev oli 26.12.2007, laenu käendasid solidaarvõlgnikega neli füüsilist isikut: J S, J L, P H ja T S. Käenduskohustus oli piiratud summaga 400 000 eurot;
•
põhivõlgnik ei ole laenu tagasi maksnud, tema tegevus on lõppenud pankrotiga ja põhivõlgnik on likvideeritud;
•
võlausaldaja sõlmis J Sga ja J L 24.01.2008 laenulepingu lisa nr 1, milles kostjad tunnistasid täielikku käendamiskohustust laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks summas 363 303 eurot. Võlausaldaja pikendas poole summa osas (181 651,5 eurot) tagasimakse tähtaega kuni 22.07.2008 ja kinnitas, et hoidub lisatähtaja kestel käendajate vastu võla sissenõudmise menetluse algatamisest. Pooled leppisid kokku eelpoolnimetatud summalt lisatähtajal intressi tasumises 30 % aastas ja tähtaja ületamisel viivise tasumises 0,35 % päevas;
•
kostjad lisatähtajal kohustust ei täitnud;
•
võlausaldaja sõlmis J Sga ja JL 05.08.2008 laenulepingu lisa nr 3, milles kostjad tunnistasid oma täielikku käendamiskohustust laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Võlausaldaja pikendas poole summa osas (209 202 eurot) tagasimakse tähtaega kuni 22.09.2008 ja kinnitas, et hoidub lisatähtaja kestel käendajate vastu võla sissenõudmise menetluse algatamisest. Pooled leppisid kokku eelpoolnimetatud summalt lisatähtajal intressi tasumises 30 % aastas ja tähtaja ületamisel viivise tasumises 0,35 % päevas. Pooled suurendasid käendajate vastutuse piirmäära 600 000 euroni;
•
võlausaldaja on kinnitanud, et P H ja T S on oma proportsionaalse osa, see on poole algsest võlakohustusest, täitnud, kuid võlausaldajal säilib nõue nende vastu teiste käendajate poolt tasumata summa osas;
•
J S on hagejale tasunud 22.12.2008 51 129 eurot ja 27.02.2009 48 871 eurot. Kõik käendajad kokku on tasunud hagejale 419 578 eurot.
milline õiguslik tähendus on võlausaldaja ja kostjate vahel laenulepingu lisades sõlmitud kokkulepetel; kas nimetatud kokkulepped on VÕS § 113 lg 6 alusel tühised osas, millega pooled on osaliselt kapitaliseerinud sissenõutavaks muutunud intressi ja viivise; kas lisas 3 kokku lepitud käenduse piirmäär 600 000 eurot kehtib kõigi kaaskäendajate või ainult kostjate suhtes; kas VÕS § 145 lg 5 on kohaldatav solidaarvõlgnike omavahelises suhtes; kas hageja nõue kostjate vastu on aegunud.
34.Ringkonnakohtu arvates on laenulepingu lisa 1 p 1 näol tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Käendaja I ja käendaja II kinnitavad täielikku käendamiskohustust vastavalt laenulepingus kokkulepitule, mis käesoleva lepingu sõlmimise hetkel on 363 303 eurot. Lisa 1 järgnevate punktide näol on tegemist aga käenduslepingu muutmisega. Pooled pikendasid kogu kohustuse täitmise tähtaega ning leppisid kokku summa, mille kostjad võtsid enda kanda põhivõlana, kohustudes sellelt summalt lisatähtaja kestel tasuma intressi ja tähtaja ületamisel viivist. Kohustuse ümberkujundamist sellisel kujul seadus ei keela. Tegemist ei ole eelneva kokkuleppega arvutada viivist ka intressidelt, mis võimaldaks võla geomeetrilist suurenemist ja milline kokkulepe oleks VÕS § 113 lg 6 alusel tühine, vaid käesoleval juhul on pooled kokkuleppel võlasuhte ümber kujundanud pärast võla sissenõutavaks muutumist. Selliselt on võlgnikul võimalik võlakoorma suurust ette hinnata ja uue kokkuleppe sõlmimisest keelduda, mistõttu ei ole võla kujunemine tema jaoks ettenähtamatu ega kontrollimatu.
35.Laenulepingu lisa-s 3 deklareerisid kostjad kõigepealt täieliku käendamiskohustuse olemasolu vastavalt laenulepingus kokkulepitule, ning seejärel muutsid uuesti käenduslepingut. Samuti suurendasid pooled käenduse piirmäära 600 000 euroni.
36.Asjaolu, et pooled on kujundanud sissenõutavaks muutunud võlakohustuse ümber, ei tähenda, et tegemist oleks uue kohustusega, mis ei tulene käenduskohustusest. Kostjad vastutavad hageja ees endiselt kaaskäendajatena. Et poolte tahe oli suunatud käenduskohustuse jätkumisele, mitte uue iseseisva kohustuse tekkimisele, viitavad ka asjaolud, et uued kokkulepped sõlmiti laenulepingu lisadena, pealkirjastati käendussätete muutmisena ja nendes kinnitati jätkuvalt täielikku käendamiskohustust vastavalt laenulepingus kokkulepitule.
37.Ringkonnakohtu arvates jagavad käesoleval juhul kõik käendajad ühist vastutuse piirmäära. VÕS § 150 kohaselt, kui sama kohustust käendab mitu isikut, vastutavad nad võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Sama kohustuse käendamisel eeldatakse käendajate solidaarvastutust, kui pooled ei ole kokku leppinud, et iga käendaja käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad käendatud kohustuse eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Käesoleval juhul ei ole pooled kokku leppinud osavastutuses. Hageja on andnud käendajatele üksnes tähtajalise lubaduse, et tegeleb nõude sissenõudmisega proportsionaalselt kahes osas. Samas on hageja kogu menetluse kestel
olnud seisukohal, et tal on õigus nõuda kogu laenulepingust tulenevat võlgnevust kõigilt käendajatelt. Samuti kinnitavad kostjad nii lisas 1 kui lisas 3 täielikku käendamiskohustust vastavalt laenulepingus kokkulepitule. Solidaarvõlgnike korral on võlausaldajal vastavalt VÕS § 65 lg 2 mõttele õigus nõuda kohustuse täitmist vaid ühe korra. VÕS § 65 lg 2 mõte on eelkõige vältida olukorda, mil võlausaldaja nõue rahuldatakse mitmekordselt. Olukorras, kus P H ja TS oleks täitnud solidaarkohustuse täies ulatuses, oleks VÕS § 69 lg 2 alusel läinud neile üle kostjatele langev osa nõudest ning vastava nõude tekkimist ei saa välistada kostjate ja hageja vahelise kokkuleppega. Sisesuhtest tulenevate kohustuste mahtu saavad muuta vaid käendajad omavahelise kokkuleppega.
38.Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud kostjate seisukoht, et lisast 3 tulenev käenduse piirmäär 600 000 eurot kehtib kõigi kaaskäendajate kohta ühiselt. Lisa 3 p-s 5 on kasutatud mõistet „käendajad“ üldiselt. Kui pooltel oleks olnud kokkulepe, et piirmäär 600 000 eurot puudutab ainult käendajat I ja käendajat II, oleks see nii ka sõnastatud, kuna lisa 3 teistes punktides on viidatud konkreetselt käendajale I ja käendajale II. Vaidlus puudub selles, et laenukohustuse täitmiseks on kaaskäendajad hagejale tasutud kokku 419 578 eurot ja arvestades piirmäära 600 000 eurot, tuleb hagi rahuldada kokku summas 180 422 eurot.
39.Ülejäänud osas ringkonnakohtu arvates apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu.
40.Kostjad ei ole suutnud kohtumenetluses tõendada, et nende vastutus oli kaaskäendajate suhtes täiendava iseloomuga. Kostjate arusaam, et nad vastutavad üksnes pärast põhivõlgnikku ja kaaskäendajaid P Hit ja T, S ei põhine lepingu ega lisade tingimustel. Pooled on käenduslepingus ja käendussätete muutmise lepingutes ka sõnaselgelt kokku leppinud, et nõude esitamine käendaja vastu ei eelda nõude esitamist põhivõlgniku ja/või teiste käendajate vastu.
41.Ringkonnakohus ei jaga kostjate tõlgendust VÕS § 145 lg 5 osas. Solidaarvõlgnike käendust ei saa pidada muuks tagatiseks sellesama käenduse suhtes. Vastavalt VÕS § 69 lgle 1 peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Käendajate sisesuhtest tulenev nõue kaaskäendajate suhtes muutus sissenõutavaks alates põhinõude sissenõutavaks muutumisest ja võimalik regressnõude aegumise risk lasub käendajate sisesuhtest tulenevalt käendajal ega mõjuta hageja õigust esitada nõue kostjate vastu VÕS § 65 lg 1 alusel kas ühiselt või iga käendaja suhtes eraldi. Seega ei ole VÕS § 145 lg 5 solidaarkohustuse suhtes erinormiks, vaid reguleerib käesolevast olukorrast erinevat situatsiooni, kus lisaks käendusele on olemas ka muud tagatised, mille arvelt võiks väheneda kogu käenduskohustus. Samuti pole põhjendatud kostjate arvamus, et hageja on loobunud nõudest kaaskäendajate P Hi ja T Si vastu. Asjaolu, et hageja ei ole kaaskäendajate vastu esitanud nõuet täies ulatuses, ei tähenda, et hageja oleks nende suhtes nõudest loobunud.
42.Maakohus ei jätnud kostjate taotlust viivise vähendamiseks lahendamata, vaid jättis taotluse rahuldamata, kuna leidis, et taotlus ei ole põhjendatud. Kuna käesolevaga kuulub hagi rahuldamisele üksnes põhivõla suuruse osas, on langenud ära vajadus hinnata viivise vähendamise taotlust.
43.Apellatsioonimenetluses peale kaebuse esitamise tähtaega esitas apellant J S taotluse aegumise kohaldamiseks. Taotlusega ühines kohtuistungil teine apellant JL. Ringkonnakohtu arvates on taotlus aegumise kohaldamiseks esitatud hilinenult, vaatamata sellele, et poolel on TsMS § 651 lg 2 järgi õigus nõuda ka ringkonnakohtus aegumise kohaldamist, isegi kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustik ei määratle selgelt, millise ajani saab menetlusosaline esitada apellatsioonimenetluses aegumise vastuväite, on Riigikohus asunud seisukohale, et arvestades TsMS § 329 lg-s 1 sätestatud kohustust esitada kohtumenetluses vastuväited
võimalikult varakult ning TsMS § 651 lg-s 1 sätestatud apellatsioonimenetluse olemust ja eesmärki, milleks on eelkõige maakohtu lahendi õiguspärasuse kontrollimine, saab apellant taotleda apellatsiooniastmes aegumise kohaldamist apellatsioonitähtaja jooksul ning vastustaja apellatsioonkaebusele vastamiseks antud tähtaja jooksul. (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-10).
44.Ringkonnakohus ei pea ka sisuliselt aegumise taotlust põhjendatuks. TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 järgi katkeb aegumine kohustatud isiku poolt võlgnevuse tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib muuhulgas seisneda võlgnetava osalises tasumises. Tulenevalt laenulepingu lisast nr 3 pidid kostjad tasuma võlgnevuse hiljemalt 22.09.2008. Kostjad tasusid osa võlgnevusest 22.12.2008 ning 27.02.2009. Seega katkes ja algas aegumine uuesti nii 22.09.2008, 22.12.2008 kui 27.02.2009. Hagi esitati 22.06.2001, see on enne hagi aegumist. Asjaolu, et hageja ei esitanud nõuet põhivõlgniku, vaid üksnes käendajate vastu, mis on hageja valikuõigus, ei mõjuta nõude aegumist kostjate vastu. Menetluskulude jaotus
45.TsMS § 173 lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Seoses hagi osalise rahuldamisega ligikaudu pooles ulatuses, jätab ringkonnakohus nii maakohtu kui ringkonnakohtu menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
G. Kivinurm
K. Paal
M.Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.