2-12-25510/3 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

Swedbank AS esitas 03.07.2012.a kohtule hagiavalduse Txxxxx Txxxxxxxx vastu Partner krediitkaardi kasutamise lepingust tuleneva võlgnevuse, summas 326,52 eurot, nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Swedbank AS ja Txxxxx Txxxxxxx 02.12.2008.a Partner krediitkaardi kasutamise lepingu nr 20789, mille alusel andis hageja kostja kasutusse Partner krediitkaardi nr 9233683300170597 krediidilimiidiga 5000 krooni, mis oli seotud arvelduskontoga nr 1100033167 (tl. 9). Vastavalt lepingu punktile 3.1 (tl. 10) krediteeris hageja kaardiga tehtud toiminguid alates toimingu tegemise päevast. Lepingu punkti 6.1 kohaselt kohustus kostja maksma krediidilimiidi eest hagejale intressi ja teenustasusid. Intressimääraks oli lepingu järgi 18% aastas ning hageja arvestas kasutatud krediidilimiidi eest intressi igal kalendripäeval. Lepingu punkt 6.5 alusel kohustus kostja igal maksepäeval, s.o iga kuu 20. kuupäeval, tagama püsimakse summa ulatuses vaba raha olemasolu arvelduskontol (summa oli 200 krooni). Hageja debiteeris maksepäeval arvelduskontolt püsimakse ulatuses ning kandis saadud raha limiidikontole. Kui hagejal ei olnud võimalik arvelduskontolt tasumisele kuuluvat summat debiteerida seoses vaba raha puudumisega, siis luges hageja, et kostja ei ole täitnud lepingu punktis 6.5 toodud maksekohustust ning hagejal oli õigus peatada kaardi kasutamine. Kostja tegi krediitkaardiga tehinguid 304,38 euro väärtuses, kuid kasutatud krediidilimiidilt jättis kostja maksepäeval intressi tasumata ja püsimaksed tagastamata, millega rikkus kostja lepingu punkte 6.1 ja 6.5. Hageja saatis 29.07.2012.a kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta, kuna kostja ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt (tl. 11). Vaatamata hageja meeldetuletustele, ei tasunud kostja tähtaegselt võlgnevusi ja hageja ütles lepingu ühepoolselt üles 25.08.2011.a. Lepingu punkt 8.2 kohaselt tuleb tasuda võlgnevuselt viivist, mille määr on võrdne VÕS § 113 lg 1 tooduga. Hagi esitamise päeva seisuga ei ole kostja võlgnevust hagejale tasunud, mistõttu moodustab kostja lepingust tulenev võlgnevus hageja ees 27.06.2012.a seisuga kokku 326,52 eurot, millest põhiosa 304,38 eurot, intress 0,30 eurot ja viivis 21,84 eurot (tl. 12-19). Hageja palub välja mõista Swedbank AS-i kasuks Txxxxx Txxxxxxxxxx Partner krediitkaardi kasutamise lepingust tulenev võlgnevus 326,52 eurot; viivis protsendina (EKP intress + 7% aastas) põhinõudelt summas 304,38 eurot alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni; jätta menetluskulud kostja kanda (47,93 eurot + 75 eurot) ning välja mõista menetluskulude pealt viivis VÕS 113 lg 1 sätestatud määras kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kohus võttis asja menetlusse ja saatis menetlusdokumendid kostjale. 22.10.2012.a helistas kohtusse isik, kes väitis end olevat Txxxxx Txxxxxxxx ema ning, kes selgitas, et pojal on võlg maksmata, kuna toonane tööandja ei maksnud palka ära. Ema sõnul ei ole ta pojal elektrit, internetti, mistõttu ei saa ta ise vastata hagiavaldusele. Kohus selgitas helistajale, et kostjal tuleb kindlasti esitada kohtule kirjalik vastus ja omapoolne kirjalik selgitus, vastasel juhul ei saa kohus arvestada asjaoludega. 03.11.2012.a saabus kohtule e-kiri, milles Txxxxx Txxxxxxx kinnitab kohtupoolse e-kirja kättesaamist ning lubas, et maksab novembri lõpus võlgnevuse ära. 26.11.2012.a e-kirjaga küsis kohus hagejalt, kas kostja on võlgnevuse tasunud.

TsMS § 440 lg 1 kohaselt kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. TsMs § 440 lg 3 järgi lahendab kohus sellisel juhul asja kohtuistungit pidamata. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 1 tunnistab kohus hagi õigeksvõtul põhineva otsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kohus vaadanud läbi asja materjalid ja võttes arvesse kostja õigeksvõtu, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada hagi õigeksvõtul põhineva kohtuotsusega. Kohus on seisukohal, et kostja kirjalik lubadus võlg tasuda on käsitatav tema vastu esitatud nõude õigeksvõtuna. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 näeb ette, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kui ka lepingu üles öelda ja p 6 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 sätestab: Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 401 lg 1 sätestab: Krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 sätestab: Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 113 lg 1 sätestab: Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Swedbank AS on esitanud 03.07.2012.a kohtule hagiavalduse Txxxxx Txxxxxxxx vastu Partner krediitkaardi kasutamise lepingust tuleneva võlgnevuse, summas 326,52 eurot, millest põhiosa 304,38 eurot, intress 0,30 eurot ja viivis 21,84 eurot. Kostja on oma 03.11.2012.a e-kirjas tunnistanud võlgnevust (võtnud hagi õigeks), lubades tasuda võlgnevuse hagejale hiljemalt novembri lõpuks. Kostja hagejale võlgnevust tasunud ei ole. Kohus rahuldab Swedbank AS-i hagi Txxxxx Txxxxxxxx vastu ning mõistab välja Txxxxx Txxxxxxxxxx Swedbank AS-i kasuks 326,52 eurot, millest põhivõlg on 304,38 eurot, intress 0,30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis seisuga 27.06.2012.a 21,84 eurot. Swedbank AS on esitanud nõude kostjalt väljamõistmiseks põhivõlgnevuse pealt viivis protsendina (EKP intress + 7% aastas) põhinõudelt 304,38 eurot alates hagi esitamisest, kuni põhinõude täitmiseni. EKP intress enne 1. juulit 2012.a oli 1 %. TsMS § 367 alusel mõistab

kohus viivise välja protsendina (käesolevalt 8% aastas, 0,022% päevas) põhinõudelt alates hagi esitamisest, s.o 03.07.2012.a, kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 1741 sätestab: Asja menetluse lõpetamise korral kompromissi või hagist loobumise tõttu või kostja õigeksvõtul põhineva otsuse tegemise korral määrab kohus menetluse lõpetamise määruses või õigeksvõtul põhinevas otsuses lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Enne määruse või otsuse tegemist annab kohus menetlusosalistele mõistliku tähtaja oma menetluskulude nimekirja esitamiseks. TsMS § 1741 lg 3 kohaselt määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtule menetluskulude nimekirja. Hageja on menetluskulude nimekirja esitanud hagiavalduses. Hageja palus välja mõista maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu 47,93 eurot (tl. 20) ja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 75 eurot (tl. 8); kogusummas 122,93 eurot. Kohus leiab, et riigilõivu hagiavalduse esitamisel on tasutud seaduses ettenähtud määras. TsMS § 144 p 7 kohaselt loetakse kohtuväliseks kuluks maksekäsu kiirmenetluse kulud juhul, kui maksekäsu kiirmenetluse avaldus jäeti määrusega rahuldamata TsMS § 483 lg 2 p 3 alusel, va kui hagi on samas nõudes esitatud hiljem, kui üks kuu pärast maksekäsu kiirmenetluse lõppu. Kohus loeb maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu summas 47,93 eurot kohtuväliseks kuluks. Hageja menetluskulud on olnud vajalikud ja põhjendatud ning tulevad kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja poolt tasutud riigilõiv summas 122,93 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 177 lg 2 alusel märgib kohus hageja taotlusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.