Nordea Finance Estonia AS-i hagi OÜ Megonar ja A L vastu 4 567.98 eurot võlgnevuse ja lisanduva viivise nõudes. Hagihind 4 567.98 eurot.
Menetlusosalised
Hageja: Nordea Finance Estonia AS (registrikood 10237140, asukoht Liivalaia 45/47, 10145 Tallinn), lepinguline esindaja Dagne Niit, Intrum Justitia AS (epost: [email protected]); Kostja I: Megonar OÜ (registrikood 10634496, asukoht Haljala PK 27, 45301 Haljala, Lääne-Virumaa); Kostja II: A L (isikukood xxxx, elukoht xxxx, e-post: xxxx).
Asja läbivaatamise kuupäev
30.11.2012 / Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta rahuldamata hageja Nordea Finance Estonia AS-i hagi kostjate Megonar OÜ ja A L vastu 4 567.98 eurot võlgnevuse ja lisanduva viivise nõudes.
2.Jätta kõik menetluskulud hageja kanda.
3.Saata kohtuotsus pooltele teadmiseks.
1 (10)
2-12-4340 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.AS Nordea Finance Estonia esitas 30.01.2012.a. kohtule avalduse Osaühingu Megonar ja A L vastu maksekäsu kiirmenetluses 2 766.96 euro nõudes. Kohus tegi võlgnikele ettepaneku tasuda avaldajale taotletav võlg ning menetluskulud. Võlgnik esitas makseettepanekule vastuväite, mistõttu Pärnu Maakohtu 17.05.2012 kohtumäärusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle menetluse jätkamiseks Harju Maakohtule. Harju Maakohtu 21.05.2012 kohtumäärusega määrati hagejale tähtaeg hagiavalduse esitamiseks.
2.31. mail 2012.a Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja, kostja I ja müüja liisingulepingu nr 20072648, mille esemeks oli murutraktor John Deere 1565, millega hageja finantseeris vara kasutamise võimaldamiseks kostjale I vajalikku tehingut. Samaaegselt sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, mille kohaselt kostja II vastutab hageja ees liisinguvõtja kohustuste täitmise eest maksimumsummas 46 452.71 eurot.
3.Kostja I ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, jättes hagejale tähtaegselt arved tasumata. 06.02.2009.a ütles hageja liisingulepingu üles. Peale lepingu ülesütlemist tasus kostja I tasumata lepingumaksest 40,48 eurot enam, mille hageja on osaliselt tasaarvestanud kostjate võlgnevusega. Kostja I ei tagastanud vara vabatahtlikult 8 kuu jooksul ja hageja kasutas vara valduse taastamiseks OÜ Reeborn abi – hageja vara valdus taastati 09.10.2009.a. Vara tagastamisega kaasnesid kulud summas 255.64 eurot vastavalt OÜ Reeborn arvele nr A-10150.
4.Vastavalt maksegraafikule oli lepingu ülesütlemise hetkel lepingu jääk 18 515.21 eurot. Mecro AS-iga oli sõlmitud tagasiostuleping, seega pidi viimane vara tagasi ostma lepingu ülesütlemise aegse jääkväärtusega 18 515.21 eurot. Kostja I hoidis aga traktorit enda käes 8 kuud ja ei tagastanud seda hagejale varem kui 09.10.2009.a, siis Mecro AS ei olnud nõus masinat 16.01.2009.a jääkväärusega 18 515.21 eurot tagasi ostma, vaid tegi seda 16.08.2009.a jääkväärusega 14 162.39 eurot. Hageja oli sunnitud halvas seisukorras tagastatud vara omal kulul lepingutingimustega vastavusse viima ning sellest tulenevalt kandis hageja kulu summas 988.12 eurot vastavalt Stokker müügitellimusele nr MT01348950. Nimetatud summa võrra vähenes Mecro AS müügihind. Liisingulepingu tingimuste p 9.6 kohaselt ja eeltoodust tulenevalt on hageja vara müügikahju 4 352.82 eurot.
5.Hageja andis nõude sissenõudmiseks Intrum Justitia AS-ile, kes saatis kostjatele võlateatise. Kostja ei tasunud võlga kohtuväliselt. Kostjatel on liisingulepingu alusel võlg hagejale kokku 4 567,98 eurot, sh müügikahjum 4 352,82 eurot, väljanõudmiskulud 255.64 eurot ja lepingumaksete ettemaks 40,48 eurot. Kostjad on omapoolsete rahaliste kohustuste täitmisel langenud viivitusse. Lepingu kohaselt on viivis kohustuse mittetäitmise korral 0,25% päevas ehk 91,25% aastas. Hageja arvestab viivist alates võlateatise maksetähtajale järgnevast päevast
1.veebruarist 2012.a kuni 01.06.2012.a, mis on 1 393.23 eurot ning millele lisandub viivis 91,25% aastas alates 02.06.2012.a kuni põhinõude täitmiseni.
2 (10)
2-12-4340
6.Hageja palus vastavalt VÕS § 8 lg-le 2, § 9 lg-le 2, § 76 lg-tele 1 ja 3, § 82 lg-le 7, § 101 lg 1 p-dele 1, 4 ja 6, § 142 lg-le 1 ning § 367 lg-le 1 ning TsMS § 3 lg-le 1 ja § 162 lg-le 2 mõista kostjatelt välja solidaarselt 5 239.59 eurot ja viivis 1 393.23 eurot ja alates 02.06.2012 kuni põhinõude täieliku tasumiseni viivis 91,25% aastas ning hageja poolt tasutud menetluskulud ja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
KOSTJATE VASTUS
7.21. septembri 2012.a vastuses kostjad hagi ei tunnistanud. Vastuse kohaselt hageja ja kostja I vahel sõlmitud liisingulepingu nr 20072648 üldtingimuste p 9.4 kohaselt kui liisinguandja ütleb lepingu üldtingimuste punkti 9.2 sätestatud alustel lepingu üles, siis on liisinguvõtja kohustatud tagastama vara liisinguandja poolt määratud tähtaja jooksul liisinguandja poolt määratud kohta Eesti Vabariigi piires. Üldtingimuste p 9.5 sätestab, et kui liisinguvõtja ei tagasta vara lepingu ülesütlemise teates sätestatud tähtaja jooksul või liisinguandja poolt määratud kohta või ei ole liisinguvõtjale võimalik lepingu ülesütlemise teadet üle anda, siis on liisinguandjal õigus viivitamatult siseneda liisinguvõtja esindaja juuresolekul liisinguvõtja ruumisesse või kinnisasjale ja vara liisinguvõtja valdusest ära võtta. 06.02.2009.a ülesütlemise teatega kohustas hageja kostjaid tasuma summa 97 367,46 krooni ning andma vara esimesel nõudmisel hageja esindajale üle. Hageja on väitnud, et kuna kostja I ei tagastanud vara vabatahtlikult 8 kuu jooksul, siis kasutas hageja vara valduse taastamiseks OÜ Reeborn abi, kellel õnnestus hageja vara valdus taastada 09.10.2009.a. Tulenevalt sellest, et hageja ei esitanud ülesütlemise teates ei aega ega kohta millal ja kuhu hageja soovib, et kostja I vara tagastab, siis tõlgendades üldtingimusi ja ülesütlemise teadet koosmõjus asus kostja I seisukohale, et hageja tuleb võtab ise vara enda valdusesse ja kostja I ei pea sellepärast muretsema. Hageja ei täitnud oma lepingust tulenevat kohustust ja viivitas oma varale järgi tulemisega 8 kuud..
8.Ka OÜ Reeborn tekitatud kulu on tekkinud hageja käitumise tõttu, sest vastavalt lepingule on kostja I kohustatud tagastama vara hageja poolt määratud tähtaja jooksul hageja poolt määratud kohta, kuna aga hageja ei määranud ei kohta ega aega ja saatis 8 kuud hiljem OÜ Reeborni varale järgi, siis oleks nimetatud kulu jäänud kindlasti olemata, kui hageja oleks täitnud oma lepingust tulenevat kohustust. Siis oleks kostja I tagastanud vara oma kuludega.
9.Üldtingimuste p 11.3 kohaselt vara üleandmisel liisinguandjale või tema poolt volitatud isikule koostavad liisinguvõtja ja liisinguandja või liisinguandja poolt volitatud isik liisinguandja esindajana vara üleandmise akti, milles sätestatakse vara nimetus, vara tehasetähis, riiklik registreerimisnumber ja läbisõit (kui vara on sõiduk) või töötunnid, vara seisundi kirjeldus ning selle vastavus lepingu tingimustele. Vara üleandmise akti allakirjutamisega loetakse vara valdus liisinguandjale üle antuks ja liisinguvõtja nõustunuks kõigi aktis sisalduvate järeldustega koos nendest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Hageja on esitanud vara vastuvõtu akti nr 20072648, millele on keegi käsikirjas midagi hilisemalt kirjutanud. Kostjad nägid seda vara vastuvõtuakti esimest korda koos hagimaterjalidega. Kui toimus vara vastuvõtt OÜ Reeborn poolt, siis OÜ Reeborn esindajal, ei olnud vara osas mittemingisuguseid kaebusi ega pretensioone vara seisundile. Seega vara vastas selle üleandmisel igati lepingu tingimustele ja vara seisund oli vastav lepingule. Hageja poolt esitatud vara vastuvõtmise aktil puudub kostja I esindaja allkiri, millest tulenevalt ei saa
3 (10)
2-12-4340 kostjad mitte kuidagi olla nõus, et pärast kostja I poolt igati lepingu tingimustele vastava vara üleandmist hageja esindajale on kostja I põhjustanud need puudused varale, mille kohta hageja on esitanud Stokker poolt esitatud pakkumise. Kuna vara anti OÜ Reeborn esindaja kätte 09.10.2009.a ja nimetatud vara vastuvõtuakt on väidetavalt koostatud 20.10.2009.a, siis ei saa kostjad vastutada selle eest, et hageja esindaja ei suutnud hoida vara sellises korras nagu see hageja esindajale üle anti ja hageja pahausklikult üritab tagantjärgi veel nõuda kostjatelt hüvitist kulude eest, mille suure tõenäosusega on tegelikult tekitanud hageja enda koostööpartner. Hageja, jättes vormistamata vajalikud dokumendid, üritab enda või oma koostööpartneri tekitatud kulusid pahatahtlikult välja nõuda kostjatelt, esitades tõenduseks dokumente, mida kostjad ise näinud ei ole ja milles hageja otsustab ainuisikuliselt vara seisundi (ja ka tagasiostuhinna) vähemalt 11 päeva pärast vara tegelikku üleandmist. Kostjad ei tea, mis toimus selle 11 päeva jooksul, kuid lähtudes eeltoodust ei saa kostjad olla vastutavad hageja poolse lepingu rikkumise tagajärjel tekkinud kulude osas. Kostjad on seisukohal, et ka hageja nõue eelnimetatud kulude osas on tõendamata ja nimetatud kulud ei ole tekkinud kostjate süül.
10.Viidates Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 märkitule leiavad kostjad, et üldtingimuste p 9.6 on tühine ning kuna antud juhul venis vara tagastamine hageja süül ca 8 kuud. Võttes arvesse, et Riigikohus on lisaks välja toonud, et võõrandamisel tuleks lähtuda mitte müügihinnast vaid tegelikust väärtusest, siis olukord, kus hageja ilma kostjate teadmata lepib kolmanda isikuga kokku vara müügi hinna, mille võrdsustab seejuures jääkväärtusega, (seejuures isegi mitte teatades kostjale vara võõrandamisest, rääkimata kaasamisest võõrandamisprotsessi), mis on kuni 25% madalam tegelikust vara väärtusest ja seejärel sisuliselt 3 aasta möödudes esitab alusetu nõude kostjate vastu, on ülimalt pahatahtlik käitumine kostjate suunal. Sellise protsessi käigus võeti kostjatelt võimalus mõjutada tekkivate kulude suurust või võõrandada vara nii, et ka kostjad sellest oleksid kasu saanud, seega on antud juhul oluliselt kahjustatud kostjate huve.
11.Kostjatele jääb arusaamatuks, miks on hageja poolt esitatud vara vastuvõtuaktil kaks tagasiostu hinda (246 019.35 krooni ja 221 593.25 krooni) heaks kiidetud ning mille alusel on hageja pidanud vajalikuks valida ligi 1 560 eurot odavam tagasiostu hind, kui tegelikult peaks arvesse võtma hoopis vara väärtust üleandmise hetkel. Olukord on tekkinud hageja käitumisest tulenevalt ja üldtingimuse p 9.6 on tühine, mistõttu tuleks lähtuda VÕS §-367 sätestatust, seega puudub hagejal ka õiguslik alus lepingust ja käenduslepingust tuleneva täitmisnõude esitamiseks. Hageja ei ole oma õigusi teostanud TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttega kooskõlas ja pahauskne on lepingu täitmise nõude esitamine.
HAGEJA TÄIENDAV SEISUKOHT
12.10. oktoobri 2012.a seisukohas märkis hageja, et kostja soovis lepingut jätkata ja lubas võlgnevuse tasuda, kuid kuni 22.05.2009.a kostja poolt võlgnevuse tasumist ega liisingueseme tagastamist ei toimunud. Seega ootas hageja 4 kuud, millal kostja lõpuks võlgnevuse tasuks või liisingueseme tagastaks. Kui kostja mais 2009.a lepingu ülesütlemise hetkeks tasumata jäänud võlgnevuse tasus, ei olnud lepingu ennistamine võimalik enne kui käendaja annab nõusoleku, kuid allkirjastatud nõusolekut käendaja hagejale ei edastanud. Hageja võttis korduvalt nii telefoni kui meili teel käendajaga ühendust. Käendaja algul ütles, et saadab nõusoleku, kuid hiljem teatas, et kaotas ära. Hageja saatis uuesti nõusoleku avalduse kostjale meilile. Alles
4 (10)
2-12-4340 augustis 2009.a saatis käendaja nõusoleku hagejale tagasi. Kuivõrd kostja oli aga sõidukit tasuta kasutanud ligi 7 kuud, oli lepingu ennistamise tingimuseks 7 kuu võlgnevuse tasumine. Kostjale anti tähtaeg võlgnevuse tasumiseks või liisingueseme tagastamiseks kuni 30.09.2009.a. Kostja aga võlgnevust ei tasunud ega tagastanud liisingueset, mistõttu jäi leping ennistamata. Hageja kasutas vara valduse taastamiseks OÜ Reeborn abi, kellel õnnestus vara valdus taastada 09.10.2009.a. Kogu periood oli aga liisinguese kostja käes ja kostja selle eest lepingumakseid ei tasunud. Kostja ei saanud mõistlikult eeldada, et peale lepingu ülesütlemist saab ta sõidukit tasuta edasi kasutada.
13.Hageja ei nõustu kostja väitega, et vara vastas selle üleandmisel lepingu tingimustele ja vara seisund oli vastav lepingule. Hageja esitatud Stokkerist pakkumine viitab vara puudustele ja näitab, kui palju oleks läinud maksma liisingueseme korda tegemine. Kostjate väide, et nemad ei vastuta selle eest, mis sõidukiga tehti 11 päeva jooksul, on põhjendamatu, kuivõrd tegemist on pikaaegse kasutamise tagajärjel tekkinud puudustega ning varuosadega, mis vajasid väljavahetamist. Antud pakkumisest nähtub, et kostja ei järginud lepingu kestel liisingulepingu üldtingimuste p-des 5.1 ja 5.2 sätestatud heaperemehelikku kasutamise ja hooldamise nõuet. Lisaks peab hageja vajalikuks märkida, et vara üleandmisel-vastuvõtul ei teostata liisinguesemele tehnilist kontrolli, vaid peale liisingueseme tagastamist viiakse sõiduk ülevaatusele, kus siis ilmnesid Stokker pakkumises märgitud puudused.
14.Hageja arvetes ei ole liisingulepingu üldtingimuste p 9.6 tühine. Riigikohus on seisukohal, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kolleegiumi arvates siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast. Hageja on seisukohal, et antud juhul ei erine müügihind eseme turuhinnast, kuivõrd liisingueseme müügihind ja selle väärtus on omavahel seotud. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilikku väärtust ehk eseme keskmist kohalikku müügihinda (turuhinda). Turuväärtus on müügiobjekti vabaturul kujunenud väärtus turuhinnas, mis on ajas muutuv ning see on tegelik hind, mida eseme eest saadakse. Seega selgub konkreetse eseme turuhind ehk väärtus eseme müügi käigus, täpsemini selle müümisel. Müügihind eeldab, et sellise või vähemasti sellele ligilähedase hinnaga leidub esemele ka ostja. Eeltoodust tulenevalt on hageja hinnangul lubatud lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast. Kostjad ei ole esitanud tõendeid, et antud liisingueset saanuks müüa kallimalt või et see müüdi oluliselt odavamalt. Eeltoodust tulenevalt on ainetu ka kostjate seisukoht, et hageja ei ole oma õigusi teostanud kooskõlas hea usu põhimõttega.
KOSTJA TÄIENDAVAD VASTUVÄITED
15.28. oktoobri 2012.a vastuväidetes leidsid kostjad, et hageja väide, et kostja I soovis lepingut jätkata, ei ole kuidagi tõendatud ning veelgi enam ei oma kostja I tahe või selle puudumine lepingu jätkamiseks antud hetkel üldse tähendust, kuna hageja ja kostja I vaheline leping lõppes hagejapoolse tahteavaldusega lepingu ülesütlemiseks. Kostja I möönab, et neil oli hagejaga juttu uue lepingu sõlmimisest murutraktori John Deere 1565 liisimiseks, kuid nimetatud kõnelusi alustas hageja pärast seda, kui kostja I oli talle kokkulepitud summa (98 000 krooni) tasunud. Kehtiva õiguse kohaselt liisingulepingu ennistamine ei ole võimalik.
17.See, kui hageja ei täida oma lepingust tulenevaid kohustusi ning selle tulemusena vara seisab kostja I territooriumil, ei tähenda mitte vara tasuta kasutamist, vaid hoopis on tegemist
5 (10)
2-12-4340 kostja I jaoks otsese kuluga, mida ta kandis tulenevalt tekkinud ladustamise kuludest, oodates, et hageja oma vara järgi tuleb.
16.Vastavalt Stokkeri pakkumisele olid puudu lumeketid, puudus vilkur ja selle kinnitamise kronstein oli katki, vaja oli teostada kabiini küljeklaaside vahetus – kostjate hinnangul ei saa nimetatud puudusi kuidagi lugeda pikaaegse kasutamise tagajärjel tekkinud puuduseks. Kostjad ei pea ka vajalikuks tuua eraldi välja iga puuduse tekkimist või mitte tekkimist, kuna kostjad ei tea, mis toimus selle 11 päeva jooksul. Kostjad on nõus hageja väitega, et kõik vara korrashoiu ja nimetatud toimingutega seotud kulud kannab liisinguvõtja, kuid kostjad ei saa olla vastutavad puuduste eest, mis on tekkinud ajal, mil vara valdajaks oli hageja.
17.Hageja toob õigesti välja, et turuväärtus on müügiobjekti vabaturul kujunenud väärtus turuhinnas, mis on ajas muutuv ning see on tegelik hind, mida eseme eest saadakse. Seega selgub konkreetse eseme turuhind ehk väärtus eseme müügi käigus, täpsemini selle müümisel.. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 märkinud, et lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi.
MENETLUSKÄIK
18.01. novembril 2012.a teatas kohus menetlusosalistele, et lahendab hagi kirjalikus menetluses, sest nii hageja kui ka kostja on taotlenud asja kirjalikus menetluses lahendamist ning andis neile vastavalt TsMS § 403 lg-le 1 tähtaja võimalike tõendite esitamiseks kuni 23. november 2012.a.
19.23. novembril 2012.a esitas hageja täiendava tõendi ja leidis, et hageja esitatud tõendist nähtub, et kostja esitas hagejale taotluse liisingulepingu ennistamiseks, mida kinnitas enda allkirjaga. Seega on hageja tõendanud, et kostjad soovisid lepingu ennistamist. Seetõttu, ei ole ka asjakohane kostjate etteheide, et miks ei tulnud hageja viivitamatult oma varale järgi. Kui kostja I liisis endale liisingueseme ja kasutas seda terve lepingu perioodi sihipäraselt, siis ei ole usutav, et kohe peale lepingu lõppemist jättis kostja liisingueseme enda territooriumile seisma ja ei kasutanud seda enam ning tal tekkisid seetõttu ladustamise kulud. Ja isegi kui kostjatel oleks tekkinud ladustamise kulud, oleks need olnud kostjate enda risk, kuna neil oli tulenevalt lepingust kohustus vara liisinguandjale tagastada. Hageja märgib, et on üldteada asjaolu, et õlilekete kõrvaldamise, õlide-, õhu- ning kütusefiltrite, klaaside vahetamise, värviparanduste tegemise, kabiini küljeklaasi vahetamise jms tööde vajadus tekib pikaaegse kasutamise tagajärjel, mitte 11 päeva jooksul nagu ekslikult arvavad kostjad.
20.Kostjad esitasid 28.11.2012 e-kirja, milles jäid sisuliselt varem esitatud seisukohtade juurde.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
21 Kohus tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja poolte seisukohtadega ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid leidis, et hagiavaldus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele.
6 (10)
2-12-4340
22.VÕS § 361 sätestab liisingulepingu mõistet, mille kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Hageja (liisinguandja) ja kostja I (liisinguvõtja) vahel 17.05.2007.a sõlmitud liisingulepingu nr 20072648 alusel kohustus hageja finantseerima Mecro AS-ilt murutraktori John Deere 1565 omandamist ja võimaldama vara kasutamiseks üleandmist kostjale I (tl 37-51). 19.05.2007.a sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, mille kohaselt kostja II vastutab hageja ees liisinguvõtja kohustuste täitmise eest maksimumsummas 46 452.71 eurot (tl 52-53). Pooltel ei ole vaidlust liisingu- ega käenduslepingu sõlmimise, hageja poolt liisingueseme omandamise ja selle kostjale I üleandmise üle.
23.Hagimaterjalide kohaselt ei täitnud kostja I liisingulepingust tulenevaid kohustusi. Seisuga 06.02.2009.a oli kostjal I hageja ees võlgnevus 6 222,91 eurot (97 367,46 krooni). 06.02.2009.a edastatud ülesütlemise teates andis hageja kostjatele tähtaja võlgnevuse tasumiseks 5 päeva ja kohustas vara esimesel nõudmisel üle andma hageja esindajale (tl 6869). Kostja tasus pärast lepingu ülesütlemist hagejale 6263,34 eurot (98 000 krooni), s.o 40.43 eurot võlgnevusest enam. Kostjatel ei ole vaidlust selle üle, et kostja I sattus makseraskustesse, millest tingituna hageja ütles lepingu üles.
24.Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-st 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna käesolevas vaidluses ei ole pooled tõendamiskoormises teisiti kokku leppinud, siis hagi rahuldamiseks peab hageja tõendama nii temal kostjate vastu nõudeõiguse tekkimist kui ka tekkinud nõude suurust. Kas ja milliseid TsMS-ga lubatud tõendeid selleks esitada, on hageja otsustada.
25.Poolte vahel sõlmitud liisingulepingu p 9.4 esimese lause kohaselt, kui liisinguandja ütleb üldtingimuste p 9.2 sätete alusel lepingu üles, siis on liisinguvõtja kohustatud tagastama vara liisinguandja poolt määratud tähtaja jooksul liisinguandja poolt määratud kohta Eesti Vabariigi piires ning p 9.5 alusel, kui liisinguvõtja eeltoodud korraldust ei täida, võib liisinguandja viivitamatult ise liisinguvõtja valdusest vara ära võtta. Liisingulepingu üldtingimuste p 11.3 kohaselt koostavad vara üleandmisel liisinguandjale või tema poolt volitatud isikule liisinguvõtja ja liisinguandja või liisinguandja poolt volitatud isik liisinguandja esindajana vara üleandmise akti, milles sätestatakse mh läbisõit või töötunnid, vara seisundi kirjeldus ning selle vastavus lepingu tingimustele. Kostja vastuse kohaselt toimus liisingueseme tagastamine hagejale 09.10.2009.a, kui hageja esindajana tuli varale järgi OÜ Reeborn esindaja ning vara üleandmisel ei ole koostatud vara vastuvõtmise akti (tl 106-107). Hageja ei ole nimetatud asjaolu vaidlustanud, mistõttu tuleb asuda seiskohale, et hageja ei ole järginud üldtingimuste punktis 11.3. sätestatud korda, liisingueseme üleandmisel-vastuvõtmisel ta ei ole fikseerinud selle seisukorda ega vastavust lepingu tingimustele.
26.Hageja alles 09.10.2009.a korraldas vara tagastamise. Üldtingimuste p-dest 9.4 ja 9.5 kohaselt pidi kostja I vara üle andma liisinguandja poolt määratud tahtaja jooksul (tl 46) 06.02.2009.a ülesütlemise teates teatas hageja kostjatele, et nad peavad vara esimesel
7 (10)
2-12-4340 nõudmisel üle andma hageja esindajale OÜ-le Reeborn (tl 68). Hageja ei ole tõendanud, et lepingu ülesütlemisel või muul mõistlikul ajal pärast lepingu ülesütlemist ta on kostjat I teavitanud kuhu ja millal tuleb vara tagastada. Enne 09.10.2009.a, st 6 (kuue) kuu jooksul pärast lepingu ülesütlemist, ei ole hageja vara tagastamist nõudnud. Hageja on olnud seisukohal, et kuna esines võimalus ja kostja I soov liisinguleping ennistada, ei olnud põhjendatud kostjalt I liisingueset ära võtta (tl 68-69, 135 ja 138). Kohus nõustub siinkohal kostjaga, et ülesöeldud liisingulepingut ei ole võimalik ennistada. Vastavalt VÕS § 186 p-le 6 lõppeb võlasuhe lepingu ülesütlemisega ning juba lõppenud võlasuhet ei saa ennistada. Kohus möönab, et pooltel on alati võimalik sõlmida uus leping, kuid sellisel juhul on tegemist iseseisva tehinguga, millel ei ole puutumust ülesöeldud liisingulepinguga. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu ja tõendamata hageja seisukoht, et liisingueseme valduse taastamine viibis kostjast I tingitud asjaoludel. Tulenevalt üldtingimustest pidi hageja ise tagama vara tagastamise mõistliku aja jooksul kostjaid kahjustamata.
27.VÕS § 367 lg 1 alusel peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 2 kohaselt lähtutakse sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Liisingulepingu ülesütlemise teate kohaselt oli seisuga 06.02.2009.a kostja I võlgnevus hageja ees 6 222,91 eurot (97 367.46 krooni). Hagiavalduse järgi oli vara tagastamisel vara jääkmaksumus 18 515.21 eurot.
28.VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingulepingu ülesütlemise tõttu liisinguvõtja vastu nõude esitamisel on oluline tuvastada, et liisinguandja ei rikastu lepingu ülesülemise tõttu. Lepingu ülesütlemise korral peab liisinguandja määrama liisinguobjekti väärtuse ülesütlemise aja seisuga. Hagejal ei ole ühtegi mõjuvat põhjendust, miks ta ei määranud liisingueseme väärtust lepingu ülesütlemise seisuga. Väidetavalt poolte vahel peetud läbirääkimised seda ei välistanud. Seega tõendamata on asja väärtus lepingu ülesütlemise seisuga.
29.Kuna liisinguese on alates 09.10.2009.a hageja valduses, siis kostja vastu tekkinud nõude suuruse määramiseks peab kohtul olema võimalik hinnata, milline oli murutraktori väärtus või jääkväärtus selle hagejale tagastamise hetkel ning seda, kas hageja tegevusetus ehk kuni 09.10.2012 vara tagasi nõudmata jätmine on mõjutanud vara väärtust. Käesolevas vaidluses ei ole vara jääkväärtust lepingu ülesütlemise ega vara üleandmise hetke seisuga kindlaks määratud. Hageja on hagiavaldusele lisanud vara vastuvõtuakti, mis ei ole koostatud vara üleandmise aja seisuga. Kostja vastuväidete kohaselt vara tegeliku väärtuse tuvastamiseks ei ole hindamisakti koostatud. Veelgi enam, kuivõrd vara üleandmise viibimine hagejale oli tingitud hagejast endast, tulnuks vara väärtus tuvastada liisingulepingu ülesütlemisest mõistliku aja seisuga. Arvestades, et hageja ei ole toonud ühtegi väidet liisinguvõtja poolt VÕS § 363
8 (10)
2-12-4340 sätestatud kohustuste rikkumise kohta, siis tõendamata on, et traktori jääkväärtus oli kostja poolt liisinguandjale tasumata osamaksete põhisummast väiksem.
30.Hageja on põhjendanud hagi muu hulgas ka liisingulepingu üldtingimuste p-ga 9.6, mille kohaselt, kui liisingulepingu ülesütlemise korral vara võõrandmaisel saadud hind on väiksem kui lepingu järgne võlgnevus, põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa, siis kohustub liisinguvõtja katma hageja hinnavahe ehk müügikahjumi. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 08.10.2008.a otsuse nr 3-2-1-77-08 p-s 17 analoogses asjas leidnud, et liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija. Samale järeldusele on Riigikohus jõudnud ka lahendis nr 3-2-1-33-08. 31 Kostjad ei ole alates 04.04.2008.a oma kohustusi täitnud, mistõttu lepingu ülesütlemise seisuga neil tekkis võlgnevus hageja ees 97 366.78 krooni, s.h liisingumaksed 91 466.74 krooni ja lepingu ülesütlemise tasu 5 900.04 krooni (tl 54-69). Hagiavalduses on hageja kinnitanud, et kostja on tasunud hagejale 6 263.34 eurot (98 000 krooni). Seega ei olnud hagi esitamise ajal kostjatel debitoorset võlgnevust, vastupidi tal oli ettemaks summas 40.43 eurot (tl 33).
32.20.10.2009 koostatud vara vastuvõtuakti kohaselt vara anti müüjale üle 09.10.2009 ja vara tagasiostuhind (27 makse) ilma käibemaksuta oli 14 162.37 eurot (221 593 krooni, tl 70). Sama akti peale 30.10.2009 käsitsi kirjutatu kohaselt vara vähendatud tagasimüügi hind ilma käibemaksuta on 15 723.50 eurot (246 019.35 krooni). 01.12.2009 tehtud märge kohaselt vara tagasiostu hind ilma käibemaksuta on 13 174.27 (206 132.57 krooni). Hageja poolt esitatud arve nr 50014454 ja hagiavalduse kohaselt võõrandati liisinguese 01.12.2009.a hinnaga 13 174.27 eurot (206 132.57 krooni, tl 74).
33.Hageja ei ole tõendanud, et vara üleandmisel on fikseeritud selle läbisõit või töötunnid, seisukord või väärtus. Samuti pole hageja tõendanud, et vara tagastamine 8 kuud peale liisingulepingu ülesütlemist oli tingitud kostjate tegevusest. Kuna asjas ei ole tõendatud liisitud vara jääkväärtust lepingu ülesütlemise või vara hagejale üleandmise hetkel ja kostjate poolt vara tagastamisega viivitamine, siis tõendamata on hageja nõue kostja vastu summas 5 361,21 eurot (põhinõue 4 567.97 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis 1 393,23 eurot). Hageja esitatud tõendite alusel vara tagastamine viibis hagejast endast tulenevatest asjaoludest. Ei ole välistatud, et lepingu ülesütlemisel oli vara väärtus kõrgem kui selle väärtus vara üleandmise hetkel või kui vara võõrandamishind. Sellepärast jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud
34.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kooskõlas TsMS § 162 lg-tega 1 ja 2 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jäetakse rahuldamata, jätab kohus kõik menetluskulud hageja kanda.
9 (10)
2-12-4340
35.Kohtuotsus on tehtud ülaltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel TsMS § 434, § 436, § 438, § 442, § 453 lg 1, lg 2, § 631, § 632 lg 1 sätete kohaselt. Kohtunik
(digitaalselt allkirjastatud)
Ifret Mamedguseinov
Ärakiri õige Nooremreferent
(allkirjastatud digitaalselt)
Lea Herne
Kohtuotsus jõustus 03. jaanuaril 2013. a. Nooremreferent
Lea Herne
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.