Aivar Narusson esitas Kalev Lindali vastu kohtusse töövõtulepingust (alternatiivselt käsundita asjaajamisest) tuleneva hagi. Tartu Maakohus jättis 4. veebruari 2011 otsusega hagi rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2011. a otsusega tühistati maakohtu otsus ja tehti uus otsus, millega rahuldati hagi osaliselt. Ringkonnakohtu otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks põhivõlana välja 7669,40 eurot, millele lisandusid viivised. Nii maa- kui
ringkonnakohtus kantud menetluskuludest jäi 83,3 % K. Lindali kanda ja 16 % A. Narussoni kanda. Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsus jõustus 27. veebruaril 2012.
2.Hageja esitas 15. märtsil 2012 kohtule avalduse hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldusele on lisatud arved ning kuluaruanded õigusabi osutamise käigus teostatud tööde kirjeldusega. Hageja menetluskulud on hagi esitamisel tasutud riigilõiv – 2105,88 eurot (tl.15, 50, 159, 162), kulutused andmete saamiseks äriregistrist ja kinnistusraamatust summas 8,43 eurot (kajastuvad kuluaruannetes) ning esindajakulud summas 7831,78 eurot (tl. 222-239). Avalduses on taotletud ka menetluskuludelt viivise väljamõistmist VÕS § 113 sätestatud määras alates menetluskulude kohta tehtud lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.
3.Kostja leidis, et hageja lepingulise esindaja kulude hüvitamise taotlus tuleb jätta rahuldamata ulatuses, milles lepingulise esindaja kulud ületavad Vabariigi Valitsuse
4.septembri 2008 määrusega nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ § 1 lg-s 1 kehtestatud piirmäära. Osundatud sätte kohaselt on varalise nõudega tsiviilasjas teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja ja nõustaja kulude sissenõudmise piirmäär 12 800-eurose hinnaga tsiviilasja puhul kuni 4470 eurot. Arvestades kohtuotsuses kindlaksmääratud menetluskulude jaotust, mille kohaselt kostja kanda jäi 83,3 % menetluskuludest ning kehtestatud piirmäära, oleks esindajakulu suurus 3723,51 eurot. Antud asjas ei ole kostja hinnangul põhjendatud ka menetluskulude väljamõistmine piirmäära maksimaalses ulatuses, kuivõrd tegemist oli tavapärase võlaõigusliku vaidlusega. Vajalik ei olnud mitme lepingulise esindaja kasutamine. TsMS § 175 lg 3 kohaselt hüvitatakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused, kui need olid tingitud asja keerukusest või esindaja vahetumise vajadusest. Seetõttu tuleks esindajakulude hulgast välja arvata hageja teise esindaja – vandeadvokaat Paul Varuli asjast osavõtuga seonduvad kulud – 1244,40 eurot. Lisaks ei ole mõistlikult põhjendatud õigusabiteenuse tunnihinna suurenemine 15 % võrra alates 1. jaanuarist 2012 (krooni vahetumisel euro vastu). Kui varasem advokaat P. Viirsalu õigusabiteenuse ühe tunni hind oli 1600 kr (102,26 eurot), siis alates 1. jaanuarist 2011 on see 120 eurot. Arvestada tuleks ka asjaoluga, et kostja oli valmis menetluses sõlmima kompromissi, nõustudes tasuma hagejale 50 000 kr. Seega oleks põhjendatud menetluskulude hüvitamine hagejale 354,74 euro ulatuses, s.o summa ulatuses, mis on jäetud kohtu deposiitarvele menetluskulude katteks.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 18. juuni 2012 määrusega A. Narussoni avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ning mõistis K. Lindalilt A. Narussoni kasuks välja 5484 eurot ja 73 senti. Määruse põhjenduste kohaselt on hageja kohtukuludeks käesolevas asjas hagi, hagi tagamise avalduse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivud, vastavalt 15 000 kr (958,67 eurot), 450 kr (28.76 eurot) ja 1118,45 eurot. Samuti dokumentaalsete tõendite saamise kulud – kinnistusraamatu väljavõtted ja äriregistri väljavõte koos käibemaksuga kokku 8,43 eurot. Käesolevas tsiviilasjas on hagejat esindanud alates hagi esitamisest Advokaadibüroo Varul vandeadvokaadid P. Varul ja P. Viirsalu. Vastavalt arvetele on A. Narussonil kohustus tasuda kohtumenetluses osutatud õigusteenuse eest (nii maa- kui ringkonnakohtu menetluses) kokku
7831,78 eurot (koos käibemaksuga). A. Narusson on kinnitanud, et füüsilise isikuna ei saa ta käibemaksu tekkinud kuludelt maha arvata. Lepinguliste esindajate kulude kostjalt sissenõudmisel peab kohus arvestama TsMS § 175 lg 4 alusel Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008 määrusega nr 137 kehtestatud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmääraga. Kuni 12 800-eurose hinnaga hagi puhul oli piirmääraks 4470 eurot. Kohus leidis, et lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramine piirmäärast väiksemas ulatuses ei ole põhjendatud, kuna tsiviilasi oli küllaltki keerukas ja mahukas. Asjas toimus kaks kohtuistungit ning kohus teostas paikvaatluse, millest võtsid osa poolte esindajad. Kohtumenetluse ajal pidasid pooled ka kompromissiläbirääkimisi. Kohus jättis tähelepanuta kostja vastuväite hageja lepingulise esindaja kulude suurusele, mis on seotud sellega, et lepingulise esindaja tunnitasu on kohtumenetluse ajal suurenenud. Advokaadibüroo näol on tegemist äriühinguga, millel on õigus määrata oma teenuste hindasid ning kohtul ei ole alust sellel põhjusel hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid vähendada. Kehtestatud piirmäära arvestades jäävad hageja esindajakulud ca 43 % ulatuses tema enda kanda. Vandeadvokaat P. Varuli poolt osutatud õigusabikulude osakaal on sellest väiksem, seega oleksid hüvitamisele kuuluvad esindajakulud olnud samasugused ka juhul, kui hagejat oleks esindanud vaid vandeadvokaat P. Viirsalu. Arvestades Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega kindlaksmääratud menetluskulude jaotust, kuulub hageja põhjendatud ja vajalikest menetluskuludest kostja poolt hüvitamisele 5484,73 eurot (2105,88 + 4470 + 8,43 = 6584,31 x 83,3%).
MÄÄRUSKAEBUSTE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.K. Lindal esitas Tartu Maakohtu 18. juuni 2012 määruse peale määruskaebuse. Määruskaebuse esitaja palus tühistada Tartu Maakohtu määruse osas, mis puudutab esindaja tasude väljamõistmist summas 3710,10 eurot (4470 x 83,3%), ning määrata tsiviilasjas esindaja tasuks 1861,75 eurot (2235 x 83,3%). Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei saa nõustuda kohtu seisukohtadega, et lepingulise esindaja kulud tuleb hüvitada Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008 määruses nr 137 sätestatud piirmääras 4470 eurot. Ülemmäära kohaldamine ainuüksi kahe kohtuistungi ja paikvaatluse tõttu ei ole põhjendatud. Vaidlusalune tsiviilasi ei olnud olemuselt raske, sest eriteadmisi omavaid isikuid ei kasutatud. Tõenäoliselt on ka käesoleval asjal keskmine asja arutamise kestus. Ülemmääras esindaja kulude hüvitamine on õigustatud juhul, kui selgelt ületatakse mingi keskmise kohtumõistmise kestust, istungite arvu, kasutatakse eriteadmisi omavaid isikuid ja menetluse raskus on üheselt selge. Käesolevas asjas neid tingimusi ei esine. On ebaloogiline, et esindaja kulud moodustavad ca 50% hagi summast. Käesolevas asjas on mõistlik esindaja kulude hüvitamine keskmises määras. Samuti pidanuks kohus arvestama asjaoluga, et kostja oli nõus kompromissi korras hüvitama hagejale 50 000 kr (3195,58 eurot).
VASTUVÄITED MÄÄRUSKAEBUSELE
5.A. Narusson vaidles K. Lindali määruskaebusele vastu ning palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Vastustaja vastuväidete kohaselt:
1) on maakohus õigesti ja põhjendatult tuvastanud, et tegemist oli keerulise ja mahuka vaidlusega; 2) on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-11 selgitanud, et TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu määrused tsiviilasjades nr 3-2-1-4310, p 19 ja nr 3-2-1-132-10, p 10). Praegusel juhul ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud; 3) ei ole praegusel juhul asjakohane kostja väide, et maakohus pidanuks arvestama ka asjaoluga, et kostja oli kompromissi korras nõus hagejale hüvitama 3 195,58 eurot. Antud väide puudutab menetluskulude jaotuse kindlaksmääramist (TsMS § 172), mistõttu pidanuks kostja selle väite esitama kohtumenetluse kestel mitte alles menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. Kostjal ei ole võimalik menetluskulude kindlaksmääramise menetluses vaidlustada menetluskulude jaotust (TsMS § 178 lg 1).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks ega tühistamiseks. TsMS § 667, § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus menetluskulude kindlaksmääramise kohta muutmata.
7.TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus menetlusosalise lepingulise esindaja kulud teiselt menetlusosaliselt välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Asja keerukuse hindamisel tuleb arvestada mh asjaoludega, kas menetluse käigus on esitatud määruskaebusi, asjas on toimunud tavalisest rohkem kohtuistungeid või aeganõudvaid menetlustoiminguid, samuti seda, kas asjas käsitletavate asjaolude ja tõendite maht on tavapärasest suurem.
8.Määruskaebuse esitaja ei nõustunud maakohtu hinnanguga, mille kohaselt oli tegemist keeruka ja mahuka tsiviilasjaga, kusjuures kohus pidas asjas kaks kohtuistungit ja teostas paikvaatluse. Ringkonnakohus märgib, et lisaks asja menetlemisele maakohtus toimus menetlus ka Tartu Ringkonnakohus, kus samuti viidi läbi kohtuistung poolte esindajate osavõtul. Seega ei piirdunud menetlus üksnes asja arutamisega maakohtus ning asja keerukuse ja kulukuse hindamine ei ole seotud üksnes maakohtus aset leidnud menetlustoimingutega.
9.Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt ei pidanud maakohus tsiviilasja eriliselt keerukaks vaid pigem keskmiselt (“küllaltki“) keerukaks. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu seisukohaga. Kuna kostja eitas hagejaga lepinguliste suhete olemasolu, siis tuli hagi läbivaatamisel analüüsida nii võimalikke lepingust tulenevaid nõude aluseid kui ka lepinguvälisel võlasuhtel põhinevaid aluseid. Ka hageja nõude aluseks olevate faktiliste asjaolude kindlakstegemine oli tavapärasest aeganõudvam ja keerukam, kuna dokumentaalsete tõendite vähesusel tuli üle kuulata 4 tunnistajat ja teostada paikvaatlus. Ka menetluse kestust (hagi esitati jaanuaris 2010.a, ringkonnakohus tegi hagi osaliselt rahuldava otsuse 31.10.2011.a ja see jõustus 27.02.2012.a Riigikohtu määrusega) saab pidada tsiviilasjade puhul keskmiseks.
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on vaidlustatud määruse tegemisel järginud diskretsioonipiire ning ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus on nii asja keerukust kui mahtu, samuti asjas teostatud menetlustoimingute hulka ja mahtu oma määruse põhjendustes arvestanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et arvestades käesoleva tsiviilasja keerukust ja mahtu, samuti sisulise menetluse toimumist kahes kohtuastmes, on põhjendatud kohaldada Vabariigi Valitsuse 04.09.2008.a määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ § 1 lg-s 1 sätestatud maksimummäära, milleks tsiviilasjade puhul hinnaga kuni 12 800 € on 4470 eurot.
11.Seadusel ei põhine määruskaebuse esitaja seisukoht, nagu pidanuks kohus menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel arvestama asjaoluga, et kostja pakkus hagejale kompromissi korras 50 000 kr (3195,58 €). TsMS § 163 lg 2 kohaselt võinuks kompromissist keeldumine mõjutada menetluskulude jaotuse kindlaksmääramist (TsMS § 173 lg 4) sel juhul, kui hagi oleks rahuldatud osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses üks pooltest pakkunud. Kostja pakutu moodustas hagi rahuldamise ulatusest alla poole, mistõttu ei ole tegemist hagi rahuldamisega kompromissiettepanekule lähedases ulatuses. Oma vastuväited menetluskulude protsentuaalse kindlaksmääramise kohta tulnuks kostjal esitada kohtumenetluse kestel.
12.TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei kuulu hüvitamisele käesoleva määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulud, mistõttu need kulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.