Jätta PL hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja PL kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem 1(10)
2-11-18065 kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 20. novembril 2012. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.19. aprillil 2011 esitas P L (edaspidi hageja) Harju Maakohtule hagi AK (edaspidi kostja) vastu 19 045,67 euro ja viivise väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja (hagiavalduses ekslikult märgitud hageja), G.K ja OÜ EA(registrikood XXX; äriregistrist kustutatud 14.04.2009; edaspidi OÜ EA) 20. novembril 2007 XXX asuva korteriomandi notariaalse korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu (edaspidi korteriomandi müügileping). Korteriomandi müügihinnaks oli 2 980 000 krooni. Korteriomandi (edaspidi XXXkorteriomand) ostjaks oli G.K ning tehingus osales ostja abikaasana kostja. Müügitehingut finantseeris AS Sampo Pank, kes seadis tingimuseks, et 10 % tehingu väärtusest peab olema ostja omafinantseering. Kuna ostjatel ei olnud omafinantseeringuks rahalisi vahendeid, lepiti kokku selles, et müüja kinnitab 10 % suuruse omafinantseeringu kättesaamist, kuid omafinantseering võlgnetakse tegelikult hagejalt kostjale antud laenuna. Laenulepingu sõlmisid hageja ja kostja 20. oktoobril 2007 summale 298 000 krooni laenu tagastamise tähtajaga 1531 jaanuar 2008 (edaspidi ka 20. oktoobri 2007 laenuleping). Laenulepingu punktis 1.4.1 lepiti kokku, et laenusaaja tagastab laenusumma laenuandjale talle sobival ajal, kuid mitte hiljem kui 31. jaanuaril 2008. Laenulepingu punktis 1.5.1 lepiti rahaliste kohustustega täitmisega viivitamise puhuks kokku viivis 0,1 % päevas nõuetekohaselt tasumata summalt. Kokkulepitud tähtajaks kostja hagejale laenu ei tagastanud.
10.veebruaril 2008 esitas hageja kostjale müüdud korteriomandi esemeks oleva eluruumi üldehitustööd ja eritööd ning kostja poolt juurde tellitud lisatööd ning kostja luges müüja kohustused tema ees täidetuks. Ühtlasi fikseeriti 10. veebruari 2008 aktis, et korteriomandi täielik valdus antakse kostjale üle pärast korteri müügihinna võlgnevuse 370 000 krooni tasumist. Vaatamata sellele kolis kostja korterisse sisse ja jättis hagejale võlgnevuse tasumata.
17.märtsil 2010 esitas hageja Harju Maakohtule avalduse kostja pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse vastuseks teatas kostja, et hageja nõue on pankrotiseaduse mõttes vaieldav ning vaidlus tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kostja selgitas muu hulgas, et kinnitus 289 000 krooni tasumise kohta kirjutati korteriomandi müügilepingusse üksnes põhjusel, et AS Sampo Pank 2(10)
2-11-18065 seadis tehingu finantseerimise tingimuseks 10 % omafinantseeringu olemasolu, millist rahasummat kostjale ja G.K müügilepingu sõlmimise hetkel ei olnud. Omafinantseeringuta oleks müügileping jäänud sõlmimata ja see ei oleks olnud ei ostja ega müüja huvides. Nimetatud 298 000 krooni tasumise kohustuse olidki kostja ja müüja OÜ EA juhatuse liige PL (st hageja) eelnevalt fikseerinud laenulepinguna. Lisaks selgitab kostja pankrotiavalduse vastuses, et 20. oktoobri 2007 laenuleping on deklaratiivne võlatunnistus, millega pooled on kokku leppinud, et vaidlusalused 289 000 krooni, mille kostja oli müügilepingu alusel kohustatud tasuma OÜ-le EA, võlgneb kostja laenuna hagejale. Edasi on kostja pankrotiavalduse vastuses, selgitanud, et võlatunnistusena pidanuks laenuleping olema sõlmitud notariaalses vormis, aga kuna ta seda ei ole, siis on see vorminõuete rikkumise tõttu tühine. Hageja hinnangul on kostja seega pankrotiavalduse vastuses tunnistanud oma võlgnevust täielikult, kuid esitanud kehtiva õigusega kokkulangematuid argumente, miks ta ei peaks oma võlgnevust tasuma. Harju Maakohtu 4. juuni 2010 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-12903 jäetigi pankrotiavaldus läbi vaatamata ning menetluskulud jäeti hageja kanda. Hageja ei nõustu kostja poolt pankrotiavalduse vastuses esitatud seisukohtadega 20. oktoobri 2007 laenulepingu tühisuse kohta. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Käesoleval juhul tuli hageja kostjatele igakülgselt vastu, et kostja ja tema abikaasa saaks omandada soovitud korteriomandi. AS Sampo Pank tingimus, et ostjad peavad tehingu finantseerimisel omafinantseeringuna panustama 10 %, tähendab, et pank kandis müüjale 10 % vähem kui korteriomandi müügilepingu järgne hind. Vajadus sõlmida hagejaga 20. oktoobril 2007 laenuleping, 10. veebruaril 2008 antud kinnitus korteriomandi müügihinna võlgnevuse tasumise kohta ning pankrotiavalduse vastuses antud selgitused kinnitavad üheselt, et kostjal ei olnud endal panga nõutud 10 protsenti müügihinnast ning seda, et kostja ei saanud vajalikku raha ka muul viisil kui jäi hagejale lihtsalt võlgu. Hagi esitamise ajaks oli kostja põhinõude esemeks oleva rahalise kohustuse täitmisega hageja arvestuste kohaselt olnud viivituses 1174 päeva. Lähtudes viivise määrast 0,1% võlgnetavast summast päevas, oleks sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 22358,83 eurot. Hageja taotleb viiviste väljamõistmist siiski põhivõlaga võrdses suuruses kindla summana ning edasi protsendina kuni põhinõude täitmiseni arvestusega 0,1% päevas.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
3.Kostja hagi ei tunnista.
4.Vaidlustalust rahasummat ei ole hageja kostjale sõlmitud laenulepingu alusel üle andnud. 20. oktoobril 2007 sõlmisid kostja ja OÜ EA (hageja isikus) protokoll-kokkuleppe, milles leppisid kokku müüjale kuuluva ( XXX asuva kinnistu reaalosaks oleva elumaja) korteri number 6 notariaalse müügilepingu ja asjaõiguslepingu tingimuste kindlaksmääramises ja sõlmimises (edaspidi 20. oktoobri 2007 kokkulepe). Kokkuleppe punkti 4.1 kohaselt pidi lepingu eseme hinnaks olema 2 980 000 krooni, millest 298 000 krooni pidi kostja tasuma müüjale kahe päeva jooksul sama kokkuleppe allkirjastamisest.
20.novembril 2007 sõlmiti hagis nimetatud korteriomandi müügileping. Kuigi selle lepingu punkti 3.1 kohaselt oli müüjale lepingu eseme hinnast 2 980 000 krooni, 3(10)
2-11-18065 tasutud 298 000 krooni enne müügilepingu sõlmimist, ei olnud kostja ega G.K müügilepingu sõlmimise ajaks tasunud OÜ-le EA mingeid makseid, sh nimetatud 298 000 krooni. Kostja selgitab, et 20. oktoobri 2007 laenuleping sõlmiti üksnes seetõttu, et pangale näidata, nagu oleks kostja ise finantseerinud korteriomandi müügitehingut 10% ulatuses. Vastasel juhul ei oleks pank kostjale ja G. K laenu andnud ning korter oleks jäänud ostmata. See ei olnud aga kummagi osapoole huvides, mille tõttu leppisidki OÜ EA ja kostja korteriomandi müügilepingus kokku, et korteri hinda näidatakse lepingus kõrgemana ning kostja ei tee müüjale omafinantseeringu ulatuses reaalselt mingeid makseid. Korteriomandi tegelik müügihind oli 2 682 000 krooni ning ostuhinna tasus kostja tänu pooltevahelisele kokkuleppele täies ulatuses pangalaenu abil. Seetõttu puudus kostjal ka mistahes vajadus võtta hagejalt laenu ning laenuleping sõlmiti üksnes seetõttu, et seda saaks omafinantseeringu kohustuse täitmise tõendamiseks vajadusel pangale näidata. Reaalselt ei ole kostja hagejalt aga laenu saanud. Kostja hinnangul on (eluliselt) äärmiselt ebausutav, et hageja oleks üleüldse nõustunud äriühingu juhatuse liikmena finantseerima isiklikest finantsvahenditest äriühingu ja ostja vahel sõlmitavat kinnisasja müügitehingut. Sisuliselt oleks see tähendanud korteriomandi müügilepingu alusel ostja poolt asja müügihinna osalise tasumise asemel hoopis täiendavate kulutuste kandmist müüja poolt (juhatuse liikme kaudu), ehk müügitehingu täiendavat krediteerimist. Antud juhul puuduvad ka mõistlikud põhjused, miks oleks hageja pidanud andma kostjale sedavõrd suures summas tagatiseta laenu olukorras, kus kostjal (ja G.K ) tekkis korteriomandi müügilepingu alusel niikuinii märkimisväärne rahaline kohustus panga ees. Lisaks on tähelepanuväärne, et väidetavale laenu andmisele vaatamata ei ole hageja pidanud vajalikuks sätestada laenulepingus laenusuhtele iseloomulikku intressi tasumise kohustust. Jääb arusaamatuks, miks peaks müüja juhatuse liige andma ostjale 289 000 krooni laenu ja sellega seonduvalt taluma, et tal endal ei ole laenuperioodil võimalik kõnealust raha kasutada, ise seejuures kasu (intressitulu) saamata. Ja seejuures jätab enda jaoks ka tagatised vormistamata. Kostja hinnangul tõendab hageja nõude põhjendamatust ka asjaolu, et hageja ootas võlgnevuse sissenõudmisega ning kohtu poole pöördumisega praktiliselt kuni 20. oktoobri 2007 laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaja lõpuni. Samas pole laenuandja esitanud vahepealsel ajal ühtegi nõuet laenu tagastamiseks, mis tavaliselt toimub ositi ja regulaarselt intresse tasudes. Tulenevalt sellest, et kostja ei ole hagejalt laenu saanud, puudub kostjal ka viivise tasumise kohustus. Hageja nõue tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Kostja märgib, et ei ole hageja nõuet kunagi omaks võtnud. Ka hageja poolt osundatud pankrotiavaldusele esitatud vastuses on kostja korduvalt märkinud, et 20. oktoobri 2007 laenuleping on rahatu, mistõttu puuduvad tal hageja ees lepingust tulenevad kohustused. Kõnealuses menetlusdokumendis esitatud väidetega on kostja soovinud kohtule üksnes näidata, et tema pankroti väljakuulutamine ei ole põhjendatud, kuna hageja nõue on vaieldav. Kostja leiab samuti, et 20. oktoobri 2007 laenuleping on vorminõuete rikkumise tõttu tühine. Nagu kostja on ka oma pankrotiavalduse vastuses märkinud, on kõnealune laenuleping oma olemuselt deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 396 lg 2 mõttes. Seetõttu on oluline välja selgitada, kas võlatunnistuse aluseks olev kohustus on üldse 4(10)
2-11-18065 olemas. Seega tuleb tuvastada, kas kostjal üldse oli/on kohustus tasuda 20. oktoobri 2007 kokkuleppe ja korteriomandi müügilepingu alusel OÜ-le EA või viimase poolt nimetatud isikule täiendavalt rahasumma 289 000 krooni. Kostja on seisukohal, et 20. oktoobri 2007 laenuleping on praegusel juhul tühine, kuna ka laenulepingu aluseks olev 20. oktoobri 2007 kokkulepe on vorminõude rikkumise tõttu tühine. 20. oktoobri 2007 kokkulepe on VÕS § 33 lg 1 mõttes eelleping, millega pooled on kokku leppinud, et kohustuvad sõlmima korteriomandi müügilepingu kokkuleppes kokkulepitud tingimustel. Arvestades, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 kohaselt peab tehing, millega kohustutakse omandama kinnisasi, olema notariaalselt tõestatud, siis oleks vastavalt VÕS § 33 lg-le 2 pidanud olema notariaalselt tõestatud ka vastav eelleping. Kuna 20. oktoobri 2007 kokkulepe ei ole notariaalselt tõestatud, siis on see vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg-le 1 tühine. TsÜS § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Võlakohustuse vormistamist laenuna tuleb kostja hinnangul käsitleda täiendava tagatise andmisena, mistõttu kohaldub ka sellele VÕS § 11 lg-st 3 tulenev vorminõue, st kokkulepe tagatise kohta tuleb sõlmida samas vormis, mis põhileping. Arvestades, et AÕS § 119 lg 1 kohaselt peab tehing, millega kohustutakse omandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud, siis oleks pidanud vastavalt VÕS § 11 lg-le 3 olema notariaalselt tõestatud ka sellisest lepingust tuleneva võlakohustuse täitmise tagamiseks sõlmitav laenuleping. Kuna 20. oktoobri 2007 laenuleping ei ole notariaalselt tõestatud, siis on see vastavalt TsÜS § 83 lg-le 1 tühine. Seega ei olnud kostjal kõnealuse 289 000 krooni tasumise kohustust juba ainuüksi 20. oktoobri 2007 kokkuleppe vorminõuete rikkumise tõttu ja kokkuleppe tühisuse tõttu ei tulene kostjale sellest kohustusi OÜ EAega hageja ees. Tulenevalt sellest, et 20. oktoobri 2007 laenulepinguga kui deklaratiivse võlatunnistusega soovisid pooled kinnitada kokkuleppest tuleneva kostja kohustuse (s.o summa 298 000 krooni tasumise kohustuse) olemasolu, ja sellist kohustust ei ole, siis ei ole ka kostjal rahalisi kohustusi hageja ees ka laenulepingu alusel. Laenuleping on muu hulgas ka tühine.
MENETLUSE KÄIK
5.Asja sisulisel arutamisel 17. oktoobril 2012 toimunud kohtuistungil jäi hageja senises menetluses esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Kohus võttis vande all seletuse nii hagejalt kui kostjalt.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
7.Hageja on esitanud kostja vastu kohustuse täitmise nõude, lisaks nõude viivitusintressi väljamõistmiseks. Esitatud kohustuse täitmise nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt saab võlausaldaja raha maksmise kohustuse rikkumise korral võlgniku poolt nõuda kohustuse täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult lisaks ka viivist viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
8.Pooled ei vaidle järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle. 5(10)
2-11-18065 -
-
-
20.oktoobril 2007 on hageja (kui laenuandja) ja kostja (kui laenusaaja) vahel allkirjastatud laenuleping 298 000 krooni laenamise kohta laenu tagastamise tähtajaga 31 jaanuar 2008. Laenulepingu punktis 1.1.2 on kostja küll kinnitanud kogu laenusumma (sularahas) kättesaamist lepingu allkirjastamise hetkeks, kuid tegelikult nimetatud laenusummat hageja poolt kostjale kunagi üle antud ei ole.
20.novembril 2007 on kostja, tema abikaasa G.K ja OÜ EA vahel sõlmitud XXX korteriomandi müügileping, milles korteriomandi müügihinnaks oli 2 980 000 krooni, lepingus on müüja (OÜ EA) hageja isikus kinnitanud, et ostuhinnast on 298 000 krooni tasutud müüjale enne lepingu sõlmimist.
9.Pooled vaidlevad selle üle, kas 20. oktoobri 2007 laenulepingu alusel on tekkinud võlasuhte, millest tulenevalt on kostjal täitmata kohustusi hageja ees.
10.Kohus leiab, et kuivõrd poolte poolt menetluses esitatu põhjal on 20. oktoobri 2007 laenulepingu (vt toimik, lk 27-29) punktis 1.1.2 sisalduv kostja kinnitus laenusumma üleandmise kohta ebaõige, saaks seda lepingudokumenti käsitleda hageja väidetest lähtuvalt üksnes VÕS § 396 lg 2 kohase kokkuleppena. VÕS § 396 lg 2 järgi võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Hageja väidete kohaselt on pooled praegusel juhul vormistanud laenulepinguna algselt krediidilepingust tuleneva nõude. Vastavalt VÕS 401 lg-s 1 toodud määratlusele on krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 401 lg 2 järgi võib krediidilepingu esemeks olla ka muu abi finantseerimisel. Pooled olid väidetavalt kokku leppinud, et vaidlusalused 298 000 krooni, mille kostja oli kohustatud tasuma XXX korteriomandi müügilepingu alusel OÜ-le EA, võlgneb kostja laenuna hagejale (kes oli OÜ EA juhatuse liige). Kostja eitab eelkirjeldatud kokkuleppe olemasolu.
11.Hageja on iseenesest õigesti leidnud, et VÕS § 396 lg 2 kohase lepingu sõlmimine tähendab ka deklaratiivse võlatunnistuse andmist (vt nt: Riigikohtu 24. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on kohtupraktikas peetud tõendamiskoormise muutmist, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Samas on võlatunnistuse kehtivus seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Seega on vajalik asja lahendamiseks tuvastada, kas laenuks vormistatud nõue eksisteerib.
12.Kostja peaks eeltoodust johtuvalt tõendama väidet, et tunnustatud võlga ei ole tekkinud. Samas on negatiivse asjaolu tõendamine praeguses asjas kostja jaoks objektiivselt raskendatud. Kohtu hinnangul ei ole asjas veenvaid tõendeid, mis kinnitaksid hageja väidet, et ta aitas kostjal finantseerida XXX korteriomandi ostu OÜ-lt EA298 000 krooni ulatuses ning et summa tuli kostjal hiljem tasuda hagejale, mitte müüjale. Otseselt on seda kinnitanud ainult hageja ise kohtule vande all antud seletustes (vt toimik, lk 200). Samas on need seletused kohtu hinnangul väheveenvad. Hageja on kinnitanud, et ta ei tasunud vaidlusalust 298 000 krooni (kostja eest) OÜ-le EA ning ei ole teinud vastavas ulatuses ka tasaarvestust oma väidetavate nõuetega OÜ EA vastu. Hageja soovis enda väidete kohaselt hiljem otsustada, kas maksab kostjalt saadava raha äriühingule või võtab selle endale. Kohus leiab, et kui hageja tõepoolest abistas kostjat enda poolt väidetud viisil tehingu finantseerimisel, peaks see kajastuma ka hageja õigussuhetes OÜ-ga EA ning olema 6(10)
2-11-18065 dokumenteeritud äriühingu raamatupidamises. Järelikult peaks olema võimalik esitada korteriomandi ostu krediteerimise kohta ka muid tõendeid lisaks poole vande all antavale seletusele. Kohus märgib samuti, et OÜ EA juhatuse liikmena lasus hagejal ka äriseadustiku § 187 lg-st 1 tulenev kohustus täita juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Seetõttu on vähe tõenäoline, et hageja otsustas OÜ EA esindajana äriühingu korteriomandi müügilepingust (vt toimik, lk 102-115) ja 20. oktoobri 2007 kokkuleppest (vt toimik, lk 96-101) tulenevatest õigustest enda poolt kirjeldatud viisil loobuda. Kogu eelnenu annab tunnistust asjaolust, et tegelikult hageja poolt väidetud krediiti kostjale ei antud. Asjas puuduvad ka tõendid, et OÜ EA oleks nõudnud hagejalt 298 000 krooni tasumist.
13.Lisaks nõustub kohus kostjaga, et 298 000 krooni ulatuses intressita ja tagatisteta krediidi andmine hageja poolt on eluliselt vähe usutav. Hageja enda poolt vande all antud seletustest ilmneb, et pooltel ei ole sugulussidemeid või perekondlikke sidemeid. Hageja seletuse kohaselt oli kostja ühe OÜ EA töötaja hea sõber (vt toimik, lk 200). 2007.a oktoobris-novembris ületas kinnisvara müügi puhul Tallinnas ja selle lähiümbruses nõudlus üldiselt teadaolevalt pakkumise. Seetõttu ei ole usutav, et 20. oktoobri 2007 laenulepingut vormistamata polnuks võimalik XXX korteriomandit müüja. OÜ-l EA olnuks võimalik leida asjale mõistliku aja jooksul teine ostja.
14.Korteriomandi müügilepingu (vt toimik, lk 102-115) punktis 3.1 sisalduv kinnitus, et 298 000 krooni on müüjale tasutud, hageja ja kostja vahelise vaidlusaluse õigussuhte seisukohast iseenesest midagi ei tõenda. Ka 10. veebruaril 2008 koostatud XXX korteriomandi üleandmise-vastuvõtmise akt (vt toimik, lk 26) puudutab kostja õigussuhteid müüja OÜ-ga EA, mitte hagejaga isiklikult. Selles aktis on muu hulgas fikseeritud ostja müügihinna võlgnevus 370 000 krooni. Lähtudes hageja väidetest ja arvestades laenulepingu sõlmimist 20. oktoobri 2007, jääb mõistetamatuks, millise osa müügihinnast kostja OÜ-le EA veel võlgnes. Hageja esitatud kostja 11. juuni 2008 ekirja (vt toimik, lk 135) sisu on eklektiline ja käsitleb ilmselt erinevaid õigussuhteid, mh on seal juttu 50 000 krooni suurusest võlast. Kostja on kohtule vande all antud seletustes e-kirjaga seoses märkinud, et ta 50 000 krooni sellel hetkel tõepoolest võlgu oli, kuid mitte seoses XXX korteriomandi ostuga (vt toimik, lk 201-202). Selle e-kirja põhjal ei saa kohtu hinnangul järeldada kostja poolt hageja vaidlusaluse nõude tunnustamist. Hageja poolt osundatud vastuses pankrotiavaldusele (mille kostja on esitanud tsiviilasjas nr 2-10-12903) (vt toimik, lk 16-25) on kostja esindaja punktis 2.2 tõepoolest märkinud, et 20. oktoobri 2007 laenuleping on deklaratiivne võlatunnistus, millega pooled on kokku leppinud, et vaidlusalused 289 000 krooni, mille kostja oli müügilepingu alusel kohustatud tasuma OÜ-le EA, võlgneb kostja laenuna hagejale. See argument on iseenesest asjakohane, kuna VÕS § 29 lg 5 p-de 2 ja 3 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel muu hulgas arvestada tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; ning lepingupoolte käitumist pärast lepingu sõlmimist. Kohtu hinnangul ei saa kostja eelnimetatud väidet siiski kogu kõnealuse vastuse kontekstist välja rebida. Kostja on samas menetlusdokumendis vahetult järgnevalt märkinud, et tegelikult tal puuduvad kohustused hageja ja OÜ EA ees. Ka käesolevas asjas on kostja leidnud, et 20. oktoobri 2007 laenuleping on deklaratiivne võlatunnistus. Kostja poolt praeguses asjas esitatud vastuväidete sisu kattubki paljus tsiviilasjas nr 2-10-12903 pankrotiavaldusele esitatud vastuses välja toodud seisukohtadega.
7(10)
2-11-18065
15.Eelkäsitletud asjaolude põhjal leiab kohus, et 20. oktoobril 2007 poolte vahel laenuna vormistatud nõuet tegelikult ei eksisteeri. Seetõttu ei saa hageja esitatud täitmisnõuet rahuldada.
16.Juhul kui 20. oktoobri 2007 laenuleping vormistati üksnes seetõttu, et luua pangale mulje kostja poolt 10% ulatuses müügitehingu finantseerimise osas, on laenuleping ise näilik tehing TsÜS § 89 lg 1 mõttes. Vastavalt TsÜS § 89 lg-s 2 sätestatule on näilik tehing tühine. 20. oktoobri 2007 laenulepingu kui tehingu kehtivusel ei ole tsiviilasja lahendamise seisukohast kohtu arvates siiski määravat tähtsust, kuna pooltel puudub vaidlus, et kõnealuse laenulepingu alusel kostja hagejalt raha saanud ei ole. Samuti on kohus jõudnud järeldusele, et väidetavalt laenuna vormistatud nõuet tegelikult ei eksisteeri.
17.Kuivõrd eeltoodust lähtuvalt ei ole kostjal hageja ees täitmata rahalisi kohustusi (VÕS § 113 lg 1), puudub alus viivisenõude rahuldamiseks.
18.Seonduvalt poolte väidetega märgib kohus täiendavalt järgmist.
19.Hageja on muu hulgas leidnud, et 20. oktoobri 2007 laenulepingu punktis 1.1.2 sisalduv kinnitus laenusumma üleandmise kohta on olemuselt täitmise kviitung VÕS § 96 mõttes ning kuna võladokumenti ei ole võlgnikule (kostjale) tagastatud, siis on kohustus eelduslikult täitmata. Kohtu hinnangul on hageja see väide vastuolus tema teiste väidetega. Hageja väidete kohaselt ta tegelikult raha (sularahas ega muul viisil) kostjale üle ei andnud ning selles puudub pooltel vaidlus. Samal põhjusel jääb kohtule aga ka arusaamatuks kostja kirjalikus hagivastuses esitatud ulatuslik käsitlus laenulepingu rahatusest.
20.Asja materjalide hulgas oleva 20. oktoobri 2007 kokkuleppe (vt toimik, lk 96-101) õiguslikku tähtsust on mõlemad pooled asjas kohtu arvates üle hinnanud. 20. oktoobri 2007 kokkuleppe on kostja sõlminud OÜ-ga EA, mitte hagejaga. 20. oktoobri 2007 laenulepingus puudub ka mistahes viide kõnealusele kokkuleppele. Kohtu hinnangul ei kinnita 20. oktoobri 2007 kokkuleppe otseselt ega kaudselt kostja väidetavaid kohustusi hageja ees. Iseenesest on õige kostja seisukoht, et 20. oktoobri 2007 kokkuleppe näol on tegemist kinnisastja (korteriomandi) müügi eellepinguga, mis pidi, lähtudes VÕS § 33 lg-st 2 ja AÕS § 119 lg-st 1 nende koostoimes, olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Lihtkirjalikus vormis sõlmituna oli kokkulepe vormi järgimata jätmise tõttu tühine (TsÜS § 83 lg 1). Samas võis 20. oktoobri 2007 kokkuleppe (kui kinnisasja müügi eelleping) muutuda AÕS § 119 lg 2 alusel kehtivaks, kuna asja materjalidest nähtuvalt on selle täitmiseks hiljem sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. Kohus ei pea vajalikuks seda õiguslikku aspekti siiski üksikasjalikumalt analüüsida. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et 20. oktoobri 2007 kokkulepet saab igal juhul kasutada korteriomandi müügilepingu tingimuste (sh hinnakokkulepete) tõlgendamisel.
21.Hageja on 11. augusti 2011 menetlusdokumendis osundanud, et kostja kohustused võivad tuleneda ka alusetust rikastumisest (vt toimik, lk 128). Kohus leiab, et kuivõrd asjas ei ole tõendamist leidnud hageja poolt et 298 000 krooni tasumine OÜ-le EA või selles ulatuses kohustuste võtmine äriühingu ees, ei saa kõne alla tulla hageja nõude rahuldamine ka käsundita asjaajamise (VÕS 51. ptk) või alusetu rikastumise (VÕS 52. ptk) sätete alusel.
22.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et 20. oktoobri 2007 laenuleping on seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise tõttu tühine. Esiteks ei ole hagis tuginetud sellele, et 8(10)
2-11-18065 laenulepingu aluseks on 20. oktoobri 2007 kokkulepe (mis on kostja hinnangul samuti on vorminõude rikkumise tõttu tühine). Kostja vastupidised väited on meelevaldsed. Ka kohtu poolt menetluses tuvastatud asjaolud ei võimalda sellist järeldust teha. Teiseks ei ole kinnisasja ostu finantseerimiseks sõlmitud lepingule seaduses vorminõudeid sätestatud.
23.Kohtu hinnangul ei toeta asja materjalid kostja väidet, et korteriomandi tegelik müügihind oli 2 682 000 krooni ning ostuhinna tasus kostja tänu pooltevahelisele kokkuleppele täies ulatuses pangalaenu abil. Pigem võib eelkäsitletud tõendite põhjal järeldada, et müügihind oli korteriomandi müügilepingus märgitud 2 980 000 krooni ning 298 000 krooni sellest on kostja ja G.K poolt jäänud OÜ-le EA tasumata. Kinnistu müügilepingu punktis 3.1 sisalduv kinnitus 298 000 krooni tasumise kohta on vaadeldav täitmise kviitungina VÕS § 95 lg 1 mõttes. Täitmise kviitungi on üks (kirjalik) tõend täitmise vastuvõtmise kohta, kuid see ei loo kohustuse täitmise osas ümberlükkamatut eeldust ega õiguslikku fiktsiooni. Põhimõtteliselt on võimalik tõendada antud täitmise kinnituse ebaõigsust. Kohus lisab, et juhul kui sõlmitud korteriomandi müügilepingus on tõepoolest näidanud erinevat hinda sellest, milles tegelikult kokku lepiti, oleks see notariaalselt tõestatud müügileping (st kohusustehing) kui näilik tehing tühine (TsÜS § 89 lõiked 1 ja 2). Suulises vormis sõlmitud leping tegeliku müügihinna kohta (ehk varjatud tehing TsÜS § 89 lg 3 mõttes) oleks aga vormivea (AÕS § 119 lg 1) tõttu tühine. Tühise tehingu järgi saadu kuuluks TsÜS § 84 lg-st 1 lähtuvalt vastavalt alusetu rikastumise sätetele tagastamisele.
24.Kohtule jääb arusaamatuks, millist õiguslikku tähtsust omavad praeguses asjas kostja poolt esitatud väited, et kostja on kandnud OÜ EA ja hageja tegevuse tulemusena olulist varalist kahju. Kostja ei ole seda eelmenetluses ka täpsemalt selgitanud. Kostja on üksnes kinnitanud, et ta mingeid nõudeid nende asjaoludega seoses esitada ei soovi (vt toimik, lk 160).
25.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab käesoleva otsusega hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud asjas hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest kohtunik 9(10)
2-11-18065
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.