Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1 / 11

2-12-13252 Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgi. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1.Hageja esitas Viru Maakohtule 02.04.2012 hagiavalduse Artur Sindikase (Kostja 1) ja Marina Vassiljeva (Kostja 2) vastu võlgnevuse nõudes. 1.1 Hagiavalduse kohaselt on Danske Bank A/S Eesti filiaalil nõue Kostja 1 vastu, mis tuleneb hageja ja Kostja 1 vahel 05.02.2008 sõlmitud Kapitalirendilepingust nr 280205SA ja nõue Kostja 2 vastu, kes käendab 05.02.2008 käenduslepingu nr KÄ-280205SA-1 alusel hageja ja Kostja 1 vahel sõlmitud kapitalirendilepingust nr 280205SA tulenevaid Kostja 1 kohustusi. Käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on käenduslepingu punkt 1 alusel 24 526,73 eurot. Kostja 1 ei täitnud lepinguga võetud kohustusi ja jättis alates detsembrist 2008 kuni veebruarini 2009 tasumata maksed kapitalirendilepingu maksegraafikus kokkulepitud tähtajal vastavalt hageja poolt Kostjale 1 esitatud arvetele. Hageja esitas Kostjale 1 16.03.2009 vara tagastamise nõude. Hageja ütles lepingu üles alates 16.03.2009. Hageja sai vara enda valdusesse tagasi 31.03.2009. Pärast lepingu lõpetamist hageja realiseeris vara ja tegi vara realiseerimiseks kulutusi ning esitas pärast vara realiseerimist Kostjale 1 ja Kostjale 2 31.08.2009 sellekohase lepingust tulenevate ja lepingu lõpetamise seisuga täitmata rahalise kohustuse tasumise nõude. Kostjad oma võlgnevust ei tasunud ning hageja esitas Kostja 1 ja Kostja 2 vastu nõude solidaarselt. 1.2 Hagiavalduses on hageja nõue põhisumma 7017,11 eurot (vara soetusmaksumuse tasumata osa 5621,95 eurot + tasumata kuumaksed 524,21 eurot + tasumata kindlustus 243,90 eurot + muud kulud 627,05 eurot); intress 287,01 eurot; viivis kuni lepingu ülesütlemiseni summas 3,88 eurot ning viivis pärast lepingu ütlemist summas 1106,70 eurot. 1.3 Oma nõuete tõendamiseks on hageja koos hagiavaldusega esitanud järgmised lisad: kapitalirendileping nr 280205SA (t.l-8-16), käendusleping nr KÄ-280205SA-1 (t.l-17), tasumata arved (t.l-18-20), 16.03.2009 vara tagastamise nõue (t.l-21), 31.03.2009 vara üleandmisevastuvõtu akt (t.l-22-23), 31.08.2009 nõuded (t.l-24-25), lepingujärgsete maksete tasumise graafik- vara maksumuse saldo seisuga märts 2009 Eesti kroonides (t.l-29), 13.05.2009 sõiduki müüki suunamise akt (t.l-30-31), arve nr XXX (t.l-34), arved nr XXX ja XXX (t.l-35-36).

2-12-13252 sissenõutavaks 16.03.2009, möödus selle aegumistähtaeg 17.03.2012. Hageja pöördus hagiavaldusega kohtusse 27.03.2012 ning kuni kohtusse pöördumiseni ei esitanud hageja kostjatele mingisuguseid nõudmisi. Kostjad pole hageja poolt märgitud 31.08.2009 kirja nr LA42/23107 kätte saanud. Samuti ei ole hageja esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et 31.08.2009 kiri oli saadetud kostjate aadressidele. Järelikult esitas hageja nõude kostjate vastu alles 27.03.2012, s.o pärast aegumistähtaja möödumist. Kostjad paluvad kohtul kohaldada hageja nõude suhtes aegumistähtaega ning jätta hagiavaldus rahuldamata. 2.2 Samuti leiavad Kostjad oma vastustes hagiavaldusele, et hagiavalduses on valesti märgitud põhivõla ja viivise summad. Vastavalt hagiavaldusele koosneb hageja nõue põhivõlast summas 7017,11 eurot ja 1110,58 eurot viivistest ning on pandud kokku järgmistest summadest: - Vara seotusmaksumuse tasumata osa pärast vara realiseerimist summas 5621,95 eurot; - Tasumata kuumaksed summas 524,21 eurot; - Tasumata kindlustusmaksed (liiklus- ja kaskokindlustus) 243,90 eurot; - Lisakulud summas 627,05 eurot; - Viivis summas 1110,58 eurot. 2.3 Hageja märgib hagiavalduses, et müüs sõiduauto 153 076 krooni (9783,34 eurot) eest + 0% käibemaksu. Sealjuures võtab hageja arvesse Riigikohtu praktikat, mille kohaselt lubatav müügihinna ja turuhinna erinevus võib olla kuni 10%. Hageja viitab, et sõiduauto turuväärtus oli selle hagejale tagastamise momendil 185 593,22 krooni (ilma käibemaksuta), järelikult ei saa võimalik müügihind olla alla 167 033,90 krooni. Kostjate arvates tuleb keskmise kohaliku müügihinna määramisel arvestada ka käibemaksu kuna kohalikul turul sõiduautot müües peab hageja arvestama juurde käibemaksu. Kusjuures tuleb arvesse võtta, et kapitalirendilepingu sõlmimisel sisaldas sõiduauto maksumus käibemaksu summas 3197,75 eurot. Kostjad on seisukohal, et sõiduauto keskmine kohalik müügihind selle hagejale tagastamise momendil on 14233,88 eurot. Järelikult on minimaalne võimalik müügihind 12810,49 eurot. Seega on vara soetusmaksumuse tasumata osa pärast vara realiseerimist 3486,87 eurot. 2.4 Kuni kapitalirendilepingu ülesütlemiseni (16.03.2009) oli Kostjal 1 kapitalirendilepingu punktides 8.1 ja 8.4 tulenev kohustus- kindlustada sõiduauto kogu selleks ajaks, kui auto oli Kostja 1 valduses ja maksta hageja igakuiselt esitatud arvete alusel kindlustusmakseid, kui kindlustuslepingud on vormistatud kapitalirendilepingu punkti 8.3 kohaselt. Seega leiavad kostjad, et neil on kohustus kompenseerida hagejale kindlustuslepingute tasu ajavahemikus alates 07.02.2009 kuni 31.03.2009 (sõiduauto tagastamise kuupäev), see tähendab 52 päeva eest. Arvestades, et liikluskindlustuse poliis nr I0035071351 täismaksumus on 233,41 eurot aastas, on kostjad kohustatud hagejale kompenseerima 33,25 eurot. Samuti arvestades, et kaskokindlustuse poliis nr AI020202 täismaksumus on 621,03 eurot aastas, peavad kostjad hagejale kompenseerima 88,48 eurot. Kokku peavad kostjad hagejale kompenseerima kindlustuslepingute järgseid makseid 121,73 euro väärtuses. 2.5 Võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 1 kohaselt esitas hageja kostjatele nõude kompenseerida kulud summas 627,05 eurot (AS Saksa Auto arve nr XXX summas 40,05 eurot ning AS Saksa Auto arve nr XXX summas 587 eurot). Kostjate arvates on eelpool nimetatud summad auto tehnilist seisukorda ja läbisõitu arvestades põhjendamatult suured ning ületavad seda laadi teenuste keskmist turuhinda. Kostjate arvates peab kohus andma hinnangu, kas näidatud summas on mõistlikud. Samuti märgivad kostjad, et hageja esitas oma nõude põhjendustena ainult arved, kuid ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ülaltoodud summad on AS-ile Saksa Auto ka tasutud. VÕS § 367 lg 4 mõtet järgides on kostja kohustatud kompenseerima hagejale ainult need kulud, mida hageja oli juba kandnud. 2.6 Samuti peavad kostjad põhjendamatuks hageja nõuet 1106,70 euro suuruse viivise osas. 3 / 11

2-12-13252 Kostjad palub kohtul vähendada viivise summat kuni kostjate majanduslikku olukorda ja hageja majanduslikku seisukorda arvestava mõistliku määrani. 2.7 Koos vastusega hagiavaldusele esitas Kostja 1 järgmised lisad: Eesti Töötukassa teatis nr 74/6991 (t.l-57), OÜ Artreg tõend 02.05.2012 (t.l-58), palga tõend 02.05.2012 (t.l-59), konto väljavõte (t.l-60-61). Koos vastusega hagiavaldusele esitas Kostja 2 järgmised lisad: konto väljavõte perioodil 01.11.2011-17.05.2012 (t.l-71), krediidi andmed (t.l-72-73), palga tõend (t.l-74), Margange UU tõend (t.l-75).

2-12-13252 ole kostjate väide, et need kulud ületasid seda laadi teenuste keskmist turuhinda vara müügi hetkel, tõendiks TsMS § 229 mõistes ning seega on kostjate väited tõendamata ja paljasõnalised. Samuti ei ole kostjad märkinud ka summaliselt millise summaga kostjad nõus oleksid ning mis on nende arvates mõistlik hind. 3.4 Kostjate vastuväitele selle kohta, et hageja on valesti arvestanud viiviseid, hageja selgitab, et on arvestanud viiviseid alates kostjale 31.08.2009 esitatud nõudekirjas antud tähtajast, s.o alates 09.09.2009, mitte 16.03.2009, nagu kostjad väidavad. Seoses sellega, et hageja on vähendanud vara soetusmaksumuse tasumata osa nõuet ja kindlustusmaksete nõuet, on hageja põhinõue kokku 5708,78 eurot, millest 4435,79 eurot on vara soetusmaksumuse tasumata osa, 524,21 eurot tasumata kuumaksed, 121,73 eurot tasumata kindlustus ning 627,05 eurot muud kulud. Seega arvestab hageja viiviseid põhisummalt 5708,78 eurot, s.o 902,56 eurot. Hageja leiab, et viivised ei ole ebamõistlikult suured, arvestades seda, et viivise määr on väiksem, kui seadusjärgne viivise määr 0,022% päevas.

2-12-13252

KOHTU PÕHJENDUSED

2-12-13252 sissenõutavaks 16.03.2009, möödus selle aegumistähtaeg 17.03.2012. Hageja pöördus hagiavaldusega kohtusse 27.03.2012 ning kuni kohtusse pöördumiseni ei esitanud hageja kostjatele mingisuguseid nõudmisi. Kostjad pole hageja poolt märgitud 31.08.2009 kirja nr LA42/23107 kätte saanud. Hageja vaidleb kostjate vastuväitele vastu. Märkides, et hageja esitas Kostjale 1 vara tagastamise nõude 16.03.2009. Vara tagastamise nõudel märgib hageja, et „Lepingu ülesütlemise korral hageja realiseerib Liisinguandja Vara ning rahuldab saadud raha arvel oma nõude Liisinguvõtja vastu. Juhul kui saadud rahast ei piisa Liisinguandja kogu nõude rahuldamiseks, esitame Liisinguvõtjale täiendava nõude puudujääva summa osas.“.... Vara realiseeriti 22.07.2009 ja sellest hetkest sai hageja teada lepingu ülesütlemisest tekkinud rahaliste kohustuste summa, mis ei katnud vara jääkmaksumust. Seega tekkis hagejal tasu maksmise nõue 22.07.2009 ja vastavalt TsÜS § 147 lg 3 algas aegumistähtaeg ikkagi 01.01.2010 ja nõue oleks aegunud 31.12.2012 kell 23:59. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et hageja nõue kostja vastu pole aegunud. Hageja tugineb kostja vastu nõude esitamisel VÕS §-le 367 – tegemist on liisingulepingu ülesütlemise järgse hüvitisnõudega – müügikahju nõudega. Riigikohtu seisukoht on, et müügikahju nõude sissenõutavaks muutumine sõltub mõistlikust ajast, mis kulub kulutuste kindlakstegemiseks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-33-09). Seega ei saa lähtuda ainult lepingu ülesütlemise ajast vaid tuleb arvestada ka mõistliku ajaga, mis kulub müügikahju moodustavate kulutuste kindlaksmääramisele. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude aegumise tähtaega reguleerib TsÜS § 146, milles sätestatud kolme aastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 alusel nõude sissenõutavaks muutumisest. Nõue muutub sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2 ja VÕS § 82 lg 7). Kui lepingust ei tulene teisti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Eelpool nimetatud lahendis leidis Riigikohus, et kui liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 alusel täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause alusel nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega järeldub eelnevast, et liisingulepingu ülesütlemise korral muutub liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muuhulgas liisinguandja kulutuste kindlaks tegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ütles lepingu üles, kostja sai lepingu ülesütlemise teatise kätte, kostja andis auto valduse hagejale üle 31.03.2009, 13.05.2009 koostatud sõiduki müüki suunamise aktiga tuvastati sõiduki väärtus ning auto realiseeriti 22.07.2009. Alles pärast reaalse valduse taastamist ning auto väärtuse selgumist oli hagejal võimalik kindlaks teha kulutuste suurus, mida ta kandis seoses liisinguesemega. Seetõttu vältas hageja kulutuste kindlakstegemisele kulunud aeg vähemalt kuni 13.05.2009 so auto väärtuse selgumiseni. Arvestades, et sõiduki müüki suunamise akt koostati vähem kui pooleteise kuu möödudes pärast auto tagastamist, on kohtu hinnangul kulutuste kindlakstegemisele kulunud aeg olnud antud juhul mõistlik. Seega tuleb eeltoodust lähtuvalt asuda seisukohale, et hageja nõue muutus sissenõutavaks alates 13.05.2009 ning hagi on esitatud enne aegumistähtaja möödumist. 10.2 VÕS § 361 kohaselt kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS §76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kostja 1 kohustust ei täitnud ja hageja ütles lepingu üles. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama 7 / 11

2-12-13252 liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Hageja on seisukohal, et pärast lepingu ülesütlemist ja liisinguesemeks olnud sõiduki tagastamist oli selle turuväärtuseks koos käibemaksuga 219 000 krooni (13996,65 eurot). Kostjad on 20.07.2012 vastustes märkinud, et auto hinna määramisel peaks lähtuma auto keskmisest turuhinnast selle hagejale tagastamise momendist so 31.03.2009 ning järelikult tuleks auto turuhind kindlaks määrata 31.03.2009 seisuga. Samas on aga kostjad öelnud, et eelnimetatud aktis sisalduv hind on lähim kostja 1 poolt hagejale auto tagastamise ajale olev fikseeritud hind ning aktis nimetatud summat 13996,65 eurot tulebki lugeda auto keskmiseks hinnaks. Seega on kostjad nõustunud, et auto keskmine turuväärtus on tuvastatud hageja poolt esitatud 13.05.2009 sõiduki müüki suunamise aktiga ning kostjad ei vaidle vastu nimetatud aktis märgitud hinnale. Küll aga leiavad kostjad, et tasumata jääkväärtuse arvestamisel peaks võtma arvesse turuväärtuse koos käibemaksuga. 10.3 Lähtudes VÕS § 367 lg-st 3 tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tema poolt liisinguesemete omandamiseks tehtud (ja liisingumaksetega katmata) kulud esemete väärtusega hagejale tagastamise ajal. Vaidlust ei ole selles, et vara soetusmaksumuse tasumata osa oli pärast lepingu lõpetamist 16297,36 eurot ning 13.05.2009 seisuga oli sõiduki müüki suunamise akti kohaselt sõiduki väärtus koos käibemaksuga oli 13996.65 eurot. Hageja arvestas soetusmaksumuse tasumata osa lahutades jääkmaksumusest 16297,36 eurot (sisaldab käibemaksu) vara väärtuse selle tagastamise hetkel 11861,57 eurot (ei sisalda käibemaksu). Ning seega on soetusmaksumuse tasumata osa nõue hageja hinnangul 4435.79 eurot. Kostjate arvates tuleb keskmise kohaliku müügihinna määramisel arvestada ka käibemaksu, kuna kohalikul turul sõiduautot müües peab hageja arvestama juurde käibemaksu ning jääkväärtuse arvetsamisel on samuti käibemaks arvesse võetud. Seega peaks kostjate arvates olema soetusmaksumuse tasumata osa 16297,36 – 13996,65 = 2300,71 eurot. Hageja hinnangul ei ole antud juhul küsimus mitte selles, et mõlemad summad, so nii jääkväärtus kui ka vara turuväärtus mõlemad oleksid ilma käibemaksuta või koos käibemaksuga, vaid küsimus on selles, et füüsiline isik ei saa tasutud käibemaksu osas mahaarvamisi teha ja nö kannab tekkinud käibemaksu kulu ise. Liisingu tehing on käibemaksuga maksustatav tehing ning kostja 1 kui liisinguvõtja ja kui füüsiline isik kohustus liisingulepingu sõlmimisel tasuma käibemaksu, mida ta vastupidiselt juriidilistele isikutele, ei saa käibedeklaratsiooni alusel riigilt tagasi küsida ega tasaarveldada. Seega ei saa ka füüsiline isik liisingulepingu jääkväärtust arvestada ilma käibemaksuta, vaid füüsilise isiku jaoks liisingulepingu sõlmimisel jääb käibemaks füüsilise isiku kanda. Vastupidisel juhul ja nii nagu ka kostjad leiavad, jääks füüsiliste isikute käibemaksu kulu hageja kanda, mis aga ei ole ilmselgelt põhjendatud. Samuti on hageja märkinud, et sõiduki turuväärtust tuleb arvestada ilma käibemaksuta, kuna käibemaksu ei saa hageja käsitleda tuluna, vaid on kohustatud selle maskukohustuslasena tasuma riigile. Samuti ei saa käibemaksu arvestada sõiduki väärtuse hulka, kuna käibemaks ei ole hinna osa, vaid sellises ulatuses maksustab riik käivet. Tulenevalt Käibemaksuseaduse §-st 38 lg 1 maksukohustuslane või piiratud maksukohustuslane tasub tasumisele kuuluva käibemaksusumma käibedeklaratsiooni esitamise kuupäevaks. Samas korras peab ta tasuma käibemaksusumma, mille ta on väljastatud arvele või muule müügidokumendile märkinud seaduses sätestatut eirates. Just eeltoodu tõttu arvestabki hageja kogu nõude kujunemisel kõiki tekkinud nõudeid ilma käibemaksuta- vara jääkmaksumus (hagis märgitud vara maksumuse tasumata osa), vara turuväärtus, müügist saadud raha ja lisakulu nõuded. Lähtuvalt kostjate vastuväidetest ei ole hageja eeltoodud põhjendus asjakohane ega lükka ümber 8 / 11

2-12-13252 kostjate väiteid. Hageja on oma seisukohtade põhjenduses märkinud, et füüsiline isik ei saa arvestada liisingulepingu jääkväärtust ilma käibemaksuta ning et füüsilise isiku jaoks liisingulepingu sõlmimisel jääb käibemaks füüsilise isiku kanda. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et liisingulepingu jääkväärtuse arvestamisel on võetud arvesse käibemaks. Hagi kohaselt on jääkväärtus pärast lepingu ülesütlemist 16297,36 (sisaldab käibemaksu) eurot ning seda ei ole kostjad vaidlustanud. Kostjad vaidlustavad hoopis asjaolu, et hageja on vara tagastamise hetkel selle tegeliku väärtuse hindamisel lähtunud summast, mis ei sisalda käibemaksu. Ehk teisisõnu, kostjad leiavad, et jääkväärtusest tuleks maha arvata vara väärtus selle tagastamise hetkel koos käibemaksuga, mis 13.05.2009 sõiduki müüki panemise akti kohaselt oli 13996.65 eurot. Esialgsetes vastustes on kostjad küll nimetanud summat 222 711.86 krooni, mis lähtus hageja poolt viidatud vara väärtusele 185 593.22 krooni 20%-lise käibemaksu lisamisest. Kuid hilisemas vastustes on kostjad nõustunud, et akti koostamise ajal kehtis 18%-line käibemaksumäär ning seega peaks jääkväärtusest mahaarvatav vara tegelik väärtus olema kostjate hinnangul 219 000 krooni (13996.65 eurot). Teiseks on hageja põhjendused vastuolulised. Nimelt on hageja öelnud, et oma vastuses toodud põhjustel, arvestab hageja kogu nõude kujunemisel kõiki tekkinud nõudeid ilma käibemaksuta vara jääkmaksumus (hagis märgitud vara maksumuse tasumata osa), vara turuväärtus, müügist saadud raha ja lisakulu nõuded. Nimetatu ei ole korrektne väide, kuivõrd vara jääkmaksumust on hageja siiski arvestanud koos käibemaksuga. Riigikohus on oma lahendites ( nt 3-2-1-118-08, 3-2-1-124-08, 3-2-1-1-07) korduvalt märkinud, et käibemaks on oma olemuselt tarbimismaks, mille maksab kokkuvõttes kauba omandaja, kes ei saa ostuhinnalt tasutud käibemaksu tagasi arvestada. Arvestades, et hageja soetas liisinguesemeks oleva vara käibemaksukohustuslaselt ning tasus ise KMS § 11 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt käibemaksu kogu liisingueseme hinnalt, siis on Kostja 1 VÕS § 367 lg-st 3 tulenevalt kohustatud tasuma hagejale liisingueseme jääkväärtuse koos käibemaksuga so 16297.36 eurot. Nimetatud asjaolu ei ole kostjad ka vaidlustanud. Kohus leiab, et samal alusel peaks põhinema ka liisingueseme väärtuse arvestus. St juhul, kui jääkmaksumuse arvestus sisaldab käibemaksu, peaks ka sellega kõrvutatv liisingueseme väärtuse arvestus sisaldama käibemaksu. Korrektne ei ole hageja väide, et kostjate käsitlusest lähtudes jääks füüsiliste isikute käibemaksu kulu hageja kanda. KMS § 29 lg-st 8 tuleneb, et juhul, kui kauba käive on toimunud, kuid leping, mille kohaselt kauba omandiõigus läheb kauba lepingujärgsele kasutajale üle lepingu lõppemisel, katkestatakse ning maksukohustuslasena registreerimata ostja tagastab kauba, võib müüja korrigeerida kauba tagastamise maksustamisperioodi eest tasumisele kuuluvat käibemaksusummat ostjale tagastatud käibemaksusumma võrra. Ülaltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et antud juhul tuleb liisingueseme väärtust arvestada koos käibemaksuga ning seega on soetusmaksumuse tasumata osa kohtu hinnangul 2300,71 eurot. 10.4 VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Antud juhul oli lepingu ülesütlemine tingitud Kostja 1 tegevusest ning seega on kostjad kohustatud hüvitama hagejale lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulud. Hagi kohaselt on nendeks sõiduki müügieelne tehniline ülevaatus summas 40,04 eurot (tasutud 04.06.2009) ning sõiduki realiseerimise eest makstav tasu summas 587 eurot (tasutud 29.07.2009), kokku 627,05 eurot (tl 35-36). Kostjate nõudmisel esitas hageja maksekorralduste nr 1940 ja 2539 koopiad, mis kinnitavad nimetatud summade tasumist. Kostjad leiavad, et need summad on põhjendamatult suurendatud ning ületavad sedalaadi teenuste keskmist turuhinda. Kostjad arvavad, et kohus peab andma hinnangu, kas need summad on mõistlikud. Samas ei ole kostjad esitanud mingeid tõendeid, mis kinnitaksid nende väiteid ega nimetanud ka summat, mis nende arvates oleks mõistlik hind. Seega loeb kohus kostjate väited paljasõnaliseks. Kohus on seisukohal, et tehnilise ülevaatuse ja müügiteenuse summa on põhjendatud ja vajalik 9 / 11

2-12-13252 kulutus. Hageja ei ole sõidukite müügiga ega tehnilise kontrolliga tegelev äriühing ning hagis nimetatud teenustasu maksmine tehnilise ülevaatuse ja müügi korraldamise eest äriühingule, mis on vastavatele tegevustele spetsialiseerunud, on otstarbekam, kui hageja enda poolt võimalike ostjate otsimine. 10.5 VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 sätestavad, et juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 alusel loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul on poolte vahel sõlmitud lepingu põhitingimuste kohaselt intressimääraks 6,056 % aastas so 0,017% päevas. Hageja vastustest nähtuvalt on tema lõplik viivise nõue 902,56 eurot. Arvestades, et kohtu hinnangul on hageja nõue pärast realiseerimist soetusmaksumuse tasumata osa osas põhjendatud üksnes osaliselt so summas 2300,71 eurot, tuleb vastavalt vähendada ka viivise nõuet. Ekslik on kostja väide, et hageja on ebaõigesti arvestanud viiviseid lepingu ülesütlemisega tekkinud lisakuludelt, arvestades neid lepingu ülesütlemise ajast. Esitatud hagist nähtuvalt on hageja arvestanud viiviseid alates 09.09.2009 mitte lepingu ülesütlemise ajast. Kohtu hinnangul on põhinõue kokku 3573,70 eurot (vara soetusmaksumuse tasumata osa 2300.71 eurot, tasumata kuumaksed 524,21 eurot, tasumata kindlustus 121,73 eurot, muud kulud 627,05 eurot). Seega on viivised põhisummalt 3573,70 x 0,017% x 930 so 565 eurot. Kohtu hinnangul on nimetatud viivise summa ja määr mõistlikud ning mingit alust nendne vähendamiseks ei ole.

2-12-13252 TsMS § 163 lg 2 sätestab, et juhul, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. 14.2 Kostja 1 pakkus 20.07.2012 vastustes kompromissilepingu sõlmimist alljärgnevatel tingimustel: Kostja 1 tasub hagejale kõikide rahaliste nõuete eest 4500 eurot ühekordse rahalise maksena 10 päeva jooksul kompromisskokkuleppe kinnitamisest ning kompenseerib kohtukulud 434,60 eurot. Hageja ei ole sellele kompromissettepanekule reageerinud ega kostjaga kompromissi sõlminud. 14.3 Arvestades, et kohus rahuldab hagi osaliselt, mõistes kostjatelt välja 4425,71 eurot, mis on sarnane Kostja 1 pakutud kompromissiga, jätab kohus menetluskulud TsMS § 163 lg-le 2 tuginedes tervikuna hageja kanda. 14.4 TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Astrid Asi kohtunik

11 / 11

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.