Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

1 (6)

Võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas) väljamõistetud menetluskuludelt alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib hageja esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi tn 1, Tartu) 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kostja võib 14 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates esitada otsuse teinud kohtule kaja menetluse taastamiseks, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest (TsMS § 415, § 422). Kajas peab sisalduma asjaolu, mis takistas kaja esitajal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (TsMS § 416 lg 1) Kajale tuleb lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2 (6)

KOHTU SEISUKOHT

Kohus leiab, et hageja taotlusel on võimalik asi lahendada tagaseljaotsusega TsMS § 410 alusel, kuna kostja ei ilmunud kohtuistungile. TsMS § 410 näeb ette, et kui kostja ei ilmu kohtuistungile, muu hulgas eelistungile, teeb kohus kohale ilmunud hageja taotlusel kas tagaseljaotsuse, lahendab asja sisuliselt või lükkab asja arutamise edasi. Antud juhul ei esine TsMS § 413 lg-s 3 sätestatud tagaseljaotsuse tegemisest keeldumise aluseid. TsMS § 413 lg 1 sätestab, et kui hageja taotleb kohtuistungile ilmumata jäänud kostja vastu tagaseljaotsuse tegemist, teeb kohus hageja kasuks tagaseljaotsuse tingimusel, et hagi on hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hagiavalduse ja selle lisade põhjal tegi kohus kindlaks alljärgnevad faktilised asjaolud:  Hageja ja kostja sõlmisid 29.10.2008. a liisingulepingu nr 01112026L (tl 7-12), mille alusel omandas hageja sõiduauto BMW 740, 4.0, ehitusaastaga 2003, mis anti üle kostja kasutusse. Kostja kohustus tasuma hagejale sõiduauto kasutamise eest tasu (liisingumakseid) vastavalt maksegraafikule iga kuu 15. kuupäeval kuni 15.10.2013. a. Pooled olid lepingus kokku leppinud, et liisingu osamaksete nõuetekohasel tasumisel läheb liisingueseme omandiõigus lepingu lõppemisel kostjale üle. Liisingulepingu järgi kohustus kostja sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu ning tasuma kindlustusmakseid.  Koos liisingulepinguga sõlmisid hageja ja kostja: o 29.10.2008. a kindlustusleppe nr 01112026L (tl 13-14), mille kohaselt oli kindlustusandjaks Swedbank P&C Insurance AS, kindlustusvõtjaks kostja ja soodustatud isikuks hageja. Kindlustusleppe alusel kohustus kostja tasuma kindlustusmakseid hageja vahendusel, tasudes kindlustusmaksed hageja arvele iga kuu 15. kuupäeval.

3 (6)

     

o 29.10.2008. a liikluskindlustusleppe nr 01112026L (tl 15), mille kohaselt oli kindlustusandjaks Swedbank P&C Insurance AS ning liikluskindlustusmaksete tasujaks oli kostja. o 29.10.2008. a liisingulepingu teenuste lisa (tl 14-15), mille alusel võimaldas hageja kostjal kasutada Statoil kütuse krediitkaarti. Teenuste lisa alusel oli kostjal õigus osta kütust ühes kuus 191,73 euro väärtuses. Kostja kohustus hagejale tasuma vastavalt hageja poolt esitatud arvetele. Kostja rikkus liisingulepingust, kindlustusleppest, liikluskindlustusleppest ja liisingulepingu teenuste lisast tulenevaid kohustusi ja ei tasunud hagejale lepingutest tulenevaid makseid nõuetekohaselt. Hageja nõudis kostjalt kohustuste täitmist ning hoiatas nõuete mittetäitmisel lepingu erakorralise ülesütlemisega. Kostja hageja nõuet ei täitnud. Seoses kostjapoolse rikkumisega, ütles hageja liisingulepingu üles alates 02.03.2009. a (tl 23). Hageja sai liisinguesemeks olnud sõiduauto enda valdusesse 09.03.2009. a. Hageja võõrandas liisingueseme OÜ A2-Autowelt vahendusel hinnaga 186 000 krooni, mis vastab 11 887,57 eurole) koos käibemaksuga. Müügihind ilma käibemaksuta 9900 eurot. Kostja võlgnevus hageja eest oli 26 622,77 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 22 057,73 eurot, debitoorsest võlgnevusest summas 3548,70 eurot, viivisemaksete võlgnevusest summas 10,85 eurot, liikluskindlustuse maksete võlgnevusest summas 176,52 eurot ning vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest summas 828,97 eurot. Hageja kustutas kostja võla liisingueseme realiseerimisest saadud summa 9900 euro ulatuses. Kostja võlg, mida ei õnnestunud vara realiseerimisest saadud summa arvel tasaarveldada on 16 722,77 eurot, sealhulgas vara jääkmaksumus summas 16 711,92 eurot ja viivisevõlg summas 10,85 eurot.

TsMS § 413 lg 1 alusel loeb kohus hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kostja ei ole esitanud nimetatud väidetele vastuväiteid. Hageja palus hagis kostjalt välja mõista võlgnevuse jääk summas 16 722,77 eurot ja lisaks viivis protsendina põhinõudelt (summalt 16 711,92 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingus sätestatud määras (7% aastas). Kostja vaidles kirjalikus vastuses hageja nõudele vastu põhjendusel, et nõue on aegunud. Kohus leiab, et kostja vastuväide on alusetu ning nõudele ei saa kohaldada aegumist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsMS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja nõuete täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks 4 (6)

mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Kohtu hinnangul võib lugeda pärast lepingu ülesütlemist mõistlikult vajalikuks ajaks kohustuste sissenõudmiseks VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi liisingueseme võõrandamise aega, s.o 10.07.2009. a ehk aeg, mil hagejal oli võimalik teada saada, kui suur on kostja nõue, mida ei õnnestunud sõiduki müügist saadud summa arvel katta. Seega algas hageja nõude aegumistähtaeg 10.07.2009. a ja lõppes 10.07.2012. a. Hageja esitas hagi kohtule 16.03.2012. a ehk enne nõude aegumistähtaja möödumist. Seetõttu ei ole hageja nõue aegunud. Kohus leiab, et hageja nõue on õiguslikult põhjendatud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1, p 4 ja 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse täitmist, lepingu üles öelda ja nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 367 lg 1 näeb ette, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Lähtudes VÕS § 367 lg-st 3, tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tasumata väljaostumaksed (auto jääkmaksumus) auto jääkväärtusega. Kuna lepingu lõppemisel jäi auto omandiõigus hagejale, säilitas ta nii auto kui omandas ka tasutud väljaostumaksed (koos intressiga). Seega jäi hagejale kogu auto jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 tähenduses, mistõttu tasumata väljaostumaksed tuleb kõrvutada auto väärtusega tagastamise ajal. Lähtudes TsÜS §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hagiavalduse kohaselt laekus hagejale sõiduauto müügist 9900 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja ei ole väitnud, et sõiduauto tegelik väärtus (turuhind) oli sellest suurem. TsMS § 413 lg 1 alusel loeb kohus hageja esitatud väite liisingueseme väärtuse kohta kostja poolt omaksvõetuks. Hageja seletas ka kohtuistungil, et edastas kostjale teate sõiduauto müügiprotseduuri kohta ning kostjal oli võimalus ise müügiprotsessis osaleda ning leida sõidukile ostja. Kostja nimetatud võimalust ei kasutanud. Hageja on kostja võlast (sealhulgas vara jääkmaksumusest, osamaksetest, viivise võlgnevusest, kindlustusmaksetest ning vara tagastamise ja realiseerimisega seotud lisakuludest) maha arvanud sõiduauto müügist saadud 9900 eurot. Kostja võlgnevus, mida sõiduauto müügihind ei katnud, s.o 16 722,77 eurot, sealhulgas vara jääkmaksumus summas 16 711,92 eurot ja viivisevõlg summas 10,85 eurot, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus kontrollis hageja esitatud väiteid, tõendeid ja põhjendusi seadusliku ja põhjendatud tagaseljaotsuse tegemiseks vajalikul määral, uurides tõendeid kohtuistungil. Hageja nõue on õiguslikult põhjendatud. Põhjendatud on ka hageja nõue viivise saamiseks protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest. VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

5 (6)

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni lepingus kokkulepitud intressimääras 7 % aastas. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus arvestas perioodil 16.03.2012-14.11.2012. a viiviste suuruseks 774,70 eurot (tasumata põhivõlg 16 711,92 eurot x 7 % aastas x 244 päeva), mis tuleb samuti otsusega kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus mõistab välja ka viivise pärast lahendi tegemist protsendina põhinõudest.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldab hagi, seega tuleb jätta menetluskulud kostja kanda. TsMS § 1741 lg 3 kohaselt määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtule menetluskulude nimekirja. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista tasutud riigilõivu summas 1757,57 eurot. Kohus leiab, et riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras ning see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 177 lg 2 alusel märgib kohus hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kohtunik Ü.Raag

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.