Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja nende põhjendused 29.04.2011 esitas AKGOÜ (edaspidi: hageja) hagi OHOÜ (edaspidi: kostja) vastu võlgnevuse ja viiviste nõudes. Hagiavalduse (tl 29-33) kohaselt tõi kostja 03.06.2009 Tallinna Tehnikaülikooli peahoone A4 korpuse kabinetti 221 kaks plasttükki (valgusti kupli tükid), et saada hinnangut materjali vastupidavuse kohta ning esitas katsetuste teostamiseks suulise tellimuse (tl 35, 36-37 ja 42). Kostja esitas 18.12.2009 e-kirjaga Tallinna Tehnikaülikoolile tellimuse (tl 35), milles paluti 03.06.2009 kohale toodud kahe plasttüki (valgusti kupli tükid) materjali vastupidavuse kohta eksperthinnangut. Tellimus esitati Tallinna Tehnikaülikooli Polümeermaterjalide Instituudi assistent TMS isiklikule e-posti aadressile XXX. Kostjalt juunis 2009 saadud materjalide (purunenud valgusti kupli tükid) ja suulise tellimuse alusel teostaski Tallinna Tehnikaülikooli polümeermaterjalide katselabor 2009. aasta oktoobris ja novembris katsetused kahe erineva valgustikupli hoidja materjali kvaliteedile ja vastupidavusele hinnangu andmiseks. Katsetuste kohta vormistas Tallinna Tehnikaülikooli polümeermaterjalide katselabor ka 06.01.2010 katseprotokolli nr 50 (tl 36-37). Talllinna Tehnikaülikool edastas 19.01.2010 kostjale 06.01.2011 katseprotokolli nr 50 ja 19.01.2010 arve nr MA 1000276, maksetähtajaga 03.02.2010 (tl 38). Kostja sai nimetatud katseprotokolli ja arve kätte, kuid saatis 05.02.2010 e-posti aadressidele XXX ja XXX kirja (tl 39), milles teatas, et ta ei maksa 19.01.2010 arvet nr MA1000276, kuna töö ei valminud soovitud tähtajaks. Kostja saatis 25.03.2011 Tallinna Tehnikaülikoolile pretensiooni (tl 40), milles teatas täiendavalt, et 06.01.2010 katseprotokoll ei vastanud tellimusele ning ei sisaldanud küsitud hinnangut ning kostja leiab, et 19.01.2010 arve nr 1000276 on alusetu. Ühtlasi tühistas kostja varasema tellimuse. Pärast kahe plasttüki (valgusti kupli tükid) Tallinna Tehnikaülikooli toomist ja tellimuse esitamist ei ole kostja esitanud ühtegi täiendavat avaldust eksperthinnangu andmise tähtaja osas ega nõudnud katsetuste teostamise ja hinnangu andmise kiirendamist. Hageja märgib, et Tallinna Tehnikaülikooli 19.01.2010 arves nr MA1000276 esineb selgituses arve väljastaja poolt ekslikult tehtud lapsus: fraasi „katseprotokoll nr 51, 18.01.2010“ asemel peaks olema „katseprotokoll nr 50, 06.01.2010“. Samas märgib hageja, et kostja on kahe valguskupli hoidja kvaliteedi analüüsiks 03.06.2009 esitatud tellimuse alusel Tallinna Tehnikaülikooliga tekkinud õigussuhete olemasolu tunnistanud, mistõttu ka arve osaliselt ekslik selgitus võimaldab üheselt kindlaks teha arve tegeliku objekti. Kostja tugines ka 18.03.2011 makseettepanekule esitatud vastuväites sellele, et 05.02.2010 ekirjaga 19.01.2010 arvele nr MA1000276 esitatud vastuväitele (milles osutati eksperthinnangule

tellija poolt väidetavalt antud tähtaja ületamisele) ei tulnud Tallinna Tehnikaülikoolilt mingit vastust ning kostja arvas, et arve esitaja aktsepteerib arve mittetasumist. Hageja märgib, et 19.01.2010 arvelt nähtub üheselt, et arve esitajaks on Tallinna Tehnikaülikool ning arvel on märgitud ka Tallinna Tehnikaülikooli rekvisiidid, s.h Polümeermaterjalide Instituudi esindaja Riina Grossmanni telefoninumber. Hageja märgib, et kostja 05.02.2010 e-kiri on väidetavalt saadetud Tallinna Tehnikaülikooli Polümeermaterjalide Instituudi assistendi TMS isiklikule eposti aadressile XXX ja e-posti aadressile XXX. Viimatinimetatud e-posti aadressi aga tegelikkuses ei eksisteeri, puudub ka vastava nimega töötaja (Tallinna Tehnikaülikoolis töötab Riina Grossmann). TMS kinnitab (tl 42), et ei ole 05.02.2010 e-kirja (tl 39) kätte saanud. Seega puudus Tallinna Tehnikaülikoolil teave kostja poolt 19.01.2010 arve nr MA 1000276 mittemaksmisest tellimuse väidetava tähtaja ületamise motiivil, samas kui kostja ei astunud mõistlikke samme esitamaks 19.01.2010 arvele nr MA1000276 vastuväiteid arve esitajale. Kostja poolt 25.03.2011 Tallinna Tehnikaülikoolile esitatud pretensioonis on esitatud uus väide 06.01.2010 eksperthinnangu sisuliste puuduste kohta, väites, et arvamus ei sisalda küsitud hinnangut. Kuna niisugust väidet ei põhjendata, jääb see paljasõnaliseks ega ole aluseks kostja tellimusel antud eksperthinnangu eest mittetasumisele. Pärast 19.01.2010 saadud eksperthinnanguga tutvumist (s.h pärast makseettepanekule 18.03.2011 vastuväidet esitades) ei ole kostja varem hinnangu sisu kohta pretensiooni esitanud, vaid on üksnes väitnud tellimustähtaja ületamist. Seega ei ole kostja käitumine olnud heauskne ning tema vastuväidete muutmine näitab üksnes eksperthinnangu eest saadud arve mittetasumise eesmärki. Hageja ja Tallinna Tehnikaülikool on 16.09.2008 sõlminud nõuete loovutamise raamlepingu nr 104397 (tl 43-44), mille alusel allkirjastasid pooled 10.05.2010 võlanõuete üleandmise akti nr 104397-INK-005 (tl 45). Võlanõuete üleandmise 10.05.2010 aktiga nr 104397-INK-005 loovutas Tallinna Tehnikaülikool hagejale kostja vastu oleva nõude põhisummas 184,07 eurot (2880 krooni), millele lisanduvad ka kõrvalnõuded. Hageja (uus võlausaldaja) teavitas 11.05.2010 kirjaga (tl 46) kostjat, et on Tallinna Tehnikaülikooli asemel uueks võlausaldajaks. Ühtlasi tegi hageja kostjale ettepaneku võlgnevus likvideerida või pöörduda hageja poole olukorra lahendamiseks. Kostja ei ole Tallinna Tehnikaülikooli 19.01.201 arvet nr MA1000276 käesoleva ajani ei Tallinna Tehnikaülikoolile ega ka mitte uuele võlausaldajale (hagejale) tasunud. Samuti ei ole kostja võtnud hagejaga ühendust kompromissi leidmiseks. 07.06.2011 esitas Tallinna Tehnikaülikool vastused OHOÜ väidetele (tl 70-71), milles mh märgiti, et materjali olemuse selgitamist alustati heausklikult ning teostati rida katseid vananemise selgitamiseks mittestandardsetes tingimustes. 13.06.2011 esitatud seisukohtades (tl 75-78) möönis hageja, et hagis on kasutatud terminit „eksperthinnang“, millega tähistati kostja tellimuse alusel koostatud Tallinna Tehnikaülikooli Polümeermaterjalide Katselabori 06.01.2010 katseprotokolli nr 50, s.h sellest nähtuvat töö ülesannet ja järeldust. Kuivõrd kostja soovitud hinnangu andjate näol on tegemist asjatundjate ning arvamuse andmiseks pädevate isikutega, ei olnud nende antud hinnangu tähistamiseks hagis vale kasutada ka terminit „eksperthinnang“. Kõnealusel juhul on oluline hinnangu sisu ja mitte selle hinnangu vormiline tähistus. Samuti on kostja näol tegemist elektrimaterjalide, -tarvikute ja –seadmete maaletooja ja hulgimüüjaga, kellel peavad olema kõnealuses temaatikas piisavad erialateadmised. Kostjal oli võimalik esitada pärast hinnangu kättesaamist hinnangu andjale või muudele erialaspetsialistidele täiendavaid konkreetseid küsimusi, millega saanuks ta teavet hinnangus arusaamatuks jääda võinud aspektide suhtes. Kostja täiendavat teavet pärast hinnangu saamist nõutanud aga ei ole.

Kostja ei ole plasttükke ega tellimust esitades seadnud tellimuse tingimuseks hinnangu andmise tähtaega. Samas tugineb ta tellimuse eest mittetasumisel sellele, et Tallinna Tehnikaülikoolilt saadud hinnang oli tema jaoks arusaamatu. Hageja nõustub Tallinna Tehnikaülikooli Polümeermaterjalide Instituudi selgitustega (tl 80), mille kohaselt hinnangus esitatud valemid ja selgitused on püstitatud ülesande lahendamisel ning järelduste tegemisel möödapääsmatud. Samuti ei olnud kostja esitatud tellimuses formuleeritud soovitavat hinnangu vormi, s.h selle teaduslikkuse astet, materjaliteaduses kasutatavate üldtuntud lühendite ja valemite elementide lahtikirjutamise vajadust ning teostatud hinnangu andmiseks toimingute populaarteaduslikku lahtiseletamise vajadust. Hageja on seisukohal, et Tallinna Tehnikaülikooli Polümeermaterjalide Katselabori 06.01.2010 katseprotokollis nr 50 on antud ammendavad vastused kostja esitatud tellimusele. Kostja vastuväited ja nende põhjendused 24.05.2011 esitatud kirjalikus vastuses (tl 63-64) kostja hagi õigeks ei võta. OHOÜ esitas Tallinna Tehnikaülikoolile tellimuse hinnangu andmiseks 2 plasttüki materjali kvaliteedivastupidavuse kohta. Hageja on oma avalduses ekslikult viidanud mõistele „eksperthinnang“, kuna sellist mõistet ei sisaldanud OHOÜ poolt edastatud tellimus. Eksperthinnangut ei soovinud OHOÜ teadlikult saada seetõttu, et ettevõttel puuduvad piisavad teadmised keemia- ja materjalitehnoloogia erialal. OHOÜ oli teadlik, et polümeermaterjalide testimise eksperthinnang võib sisaldada spetsiifilisi erialalisi termineid, lühendeid, valemeid ning eeldab tellijalt keemiaja materjalitehnoloogia eriala põhiteadmisi. Kokkuvõtteks võib öelda, et 19.01.2010 Tallinna Tehnikaülikooli poolt saadetud dokumendi näol oli tegemist katseprotokoll nr 50 nime kandva tehnilise mustandiga, millel puudus seos OHOÜ poolt esitatud tellimusega saada hinnang 2 plasttüki materjali kvaliteedi-vastupidavuse kohta. Katseprotokolli ja esitatud tellimuse vahelise seose puudumisele viitavad järgmised asjaolud: - katseprotokoll ei sisalda ühtegi arusaadavat selgitust ja järeldust, mis viitaksid kvaliteedile või materjali vastupidavusele, katseprotokolli sisust arusaamise teeb võimatuks toodud arvnäitajate ja kasutatud lühendite tõlgendamisvõtme puudumine; - katseprotokollis puudub igasugune võrdlusmoment skaalal, mis annaks võimaluse hinnata ja võrrelda küsitud materjalide kvaliteeti ja vastupidavust. Arve mitteaktsepteerimise sisu on selles, et Tallinna Tehnikaülikool ei ole tänaseni täitnud OHOÜ tellimust millele otseselt viitavad järgmised faktilised asjaolud: 1. puudub tellitud hinnang materjali kvaliteedivastupidavuse kohta; 2. juhul, kui Tallinna Tehnikaülikooli poolt esitatud arvel viidatud katseprotokoll nr 51 sisaldas tellitud hinnangut, siis OHOÜ ei ole seda tänaseni kätte saanud (puudub nii dokument kui dokumendi üleandmise-vastuvõtmise akt). 22.06.2011 esitatud avalduses (tl 87) leidis kostja, et hageja ei ole ennast viinud kurssi seadusandja loomega – ükski kehtiv seadus ja/või määrus ei eelda ega sunni peale keemiku haridust elektrikaupade hulgikaubandusega tegelejale. Kuna kehtiv seadusandlus ei eelda elektrikaupade hulgikaubandusega tegelemiseks keemiku haridust ning tõepoolest ei sisaldanud kostja tellimus materjaliteaduses kasutatavate lühendite ja valemite kasutamise vorminõuet, siis oli ka kostjal piisavalt põhjendatud eeldus saada Tallinna Tehnikaülikoolilt populaarteaduslik vastus. Kostja jääb endiselt seisukohale, et tellimus on tänaseni täitmata, millele otseselt viitab ka Tallinna Tehnikaülikooli poolt 01.06.2011 nr. 11-40/KM-1409 saadetud vastuskirja alljärgnev lõik: „Seega ei saa materjali kvaliteeti (vastupidavust) hinnata üldse, kui puuduvad sobiva materjali tehnilised andmed“. Seega kinnitab Tallinna Tehnikaülikool otseselt, et esitatud tellimust ei olnudki võimalik täita ning hageja kinnitab veelkord üle, et ei ole tellimustööd kätte saanud. Samuti puudub tellimustöö üleandmist-vastuvõtmist kinnitav akt. Kohtuistung Kohtuistungil palus hageja hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kohtuistungil jäi kostja väite juurde, mille kohaselt ei olnud pooled olulistes

asjades kokku leppinud ja lepingut ei ole sõlmitud. Kostja palus menetluskulud jätta hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Asja materjalidest nähtuvalt tõi kostja 03.06.2009 Tallinna Tehnikaülikooli peahoone A4 korpuse kabinetti 221 kaks plasttükki (valgusti kupli tükid), et saada hinnangut materjali vastupidavuse kohta. Kostja esitas 18.12.2009 e-kirjaga Tallinna Tehnikaülikoolile tellimuse (tl 35), milles paluti 03.06.2009 kohale toodud kahe plasttüki (valgusti kupli tükid) materjali vastupidavuse kohta hinnangut. Kostjalt juunis 2009 saadud materjalide (purunenud valgusti kupli tükid) alusel teostaski Tallinna Tehnikaülikooli polümeermaterjalide katselabor 2009. aasta oktoobris ja novembris katsetused kahe erineva valgustikupli hoidja materjali kvaliteedile ja vastupidavusele hinnangu andmiseks. Katsetuste kohta vormistas Tallinna Tehnikaülikooli polümeermaterjalide katselabor ka 06.01.2010 katseprotokolli nr 50 (tl 36-37). Tallinna Tehnikaülikool edastas 19.01.2010 kostjale 06.01.2011 katseprotokolli nr 50 ja 19.01.2010 arve nr MA 1000276, maksetähtajaga 03.02.2010 (tl 38). Kostja saatis 05.02.2010 eposti aadressidele XXX ja XXX kirja (tl 39), milles teatas, et ta ei maksa 19.01.2010 arvet nr MA1000276. AKGOÜ ja Tallinna Tehnikaülikool on 16.09.2008 sõlminud nõuete loovutamise raamlepingu nr 104397 (tl 43-44), mille alusel allkirjastasid pooled 10.05.2010 võlanõuete üleandmise akti nr 104397-INK-005 (tl 45). Võlanõuete üleandmise 10.05.2010 aktiga nr 104397-INK-005 loovutas Tallinna Tehnikaülikool hagejale kostja vastu oleva nõude põhisummas 184,07 eurot, millele lisanduvad ka kõrvalnõuded. Käesolevas tsiviilasjas on poolte vahel vaidlus selles, kas Tallinna Tehnikaülikooli ja OHOÜ vahel oli sõlmitud kehtiv leping ja kas pooled olid kokku leppinud lepingu olulistes asjades. Esmalt peab kohus vajalikuks analüüsida, kas kostja tegi Tallinna Tehnikaülikoolile pakkumuse (oferdi). Kostja tõi 03.06.2009 Tallinna Tehnikaülikooli peahoone A4 korpuse kabinetti 221 kaks plasttükki (valgusti kupli tükid), et saada hinnangut materjali vastupidavuse kohta ning esitas katsetuste teostamiseks suulise tellimuse (tl 35, 36-37 ja 42). Lisaks esitas kostja 18.12.2009 ekirjaga Tallinna Tehnikaülikoolile tellimuse (tl 35), milles paluti 03.06.2009 kohale toodud kahe plasttüki (valgusti kupli tükid) materjali kvaliteedi-vastupidavuse kohta hinnangut. 23.10.2012 toimunud istungil selgitas kostja, et viis 03.06.2009 ülikooli tutvumiseks 2 plasttükki eesmärgil, et lasta ülikooli spetsialistidel tutvuda materjalidega ning hinnata, kas sellistele plasttükkidele on võimalik anda mingit hinnangut. Ehk kas peale plasttükkide esmavaatlust saaks Tallinna Tehnikaülikooliga asuda lepingueelsetesse läbirääkimistesse töö osas, mida kostjal oleks võimalik tellida, samuti kas kostjal oleks võimalik saada Tallinna Tehnikaülikoolilt hinnapakkumine. Plasttükkide ülikooli viimisel ei olnud kostjal põhjust uskuda, kas nad üldse hakkavad sellist tööd tegema ja samuti ei olnud kostjal tekkinud tunnet, et OHOÜ ja Tallinna Tehnikaülikooli vahel on leping sõlmitud. Seega peale 03.06.2009 möödus ca pool aastat, kui 18.12.2009 saatis kostja e-posti aadressile XXX meeldetuletuse, millele ei järgnenud vastust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

Tahteavaldused, mida pooled lepingulise kokkuleppe saavutamiseks teevad, peavad oma sisult olema vastassuunalised. Tahteavalduste kaudu saavutatakse lepingu kõige tähtsam element, milleks on lepingupoolte kokkulepe. Kokkuleppe sisu ei ole seaduses reguleeritud; samuti ei ole määratletud, millistes tingimustes peavad pooled kokkuleppe saavutama, et lugeda leping sõlmituks. Siiski peab kokkulepe sisaldama sõlmitava lepingu tingimusi niisugusel määral, mis võimaldab järeldada tahet olla õiguslikult seotud. VÕS § 16 lg 1 kohaselt on pakkumus (ofert) lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Seega on ofert lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab oferendi (pakkumuse esitaja) tahet olla ettepaneku aktseptimise (nõustumuse andmise) korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Oferti kui tahteavaldust saab tagasi võtta vastavasisulise tahteavaldusega, kui see jõuab oferdi adressaadini enne oferti või sellega ühel ajal. VÕS § 23 lg 1 punkti 1 kohaselt võivad lepingupoolte kohustused olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka lepingu olemusest ja eesmärgist. Antud sätte kohaselt võivad lepingupoolte kohustused olla kindlaks määratud lepingus (otsesed tingimused). Lepingud ei pea olema täiuslikud, st lepingupoolte kokkulepe ei pea sisaldama kõiki kohustusi, mis on vajalikud lepingu eesmärgi saavutamiseks. Vastavalt VÕS § 9 lg-le 1 loetakse leping ka siis sõlmituks, kui on piisavalt selge, et kokkulepe on saavutatud. Lepingupoolte kohustused võivad olla otse kokku lepitud nii kirjalikus lepingus kui suuliselt. Suulise lepingu puhul võib aga tekkida raskusi vaidluse korral otseste kohustuste tõendamisel. Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Tallinna Tehnikaülikool sai kostjalt juunis 2009 materjalid (purunenud valgusti kupli tükid) ja väidetavalt suulise tellimuse. Lisaks saatis kostja Tallinna Tehnikaülikoolile kirjalikult 18.12.2009 tellimuse, mille kohaselt kostja soovis saada valgusti kupli tükkide kohta hinnangut materjali kvaliteedi-vastupidavuse kohta. Käesolevas tsiviilasjas esitatud tõenditest tulenevalt leiab kohus, et kostja on teinud Tallinna Tehnikaülikoolile oferdi, kuna kostja esitas kirjalikult Tallinna Tehnikaülikoolile tellimuse, mille kohaselt on kostja konkreetselt soovinud, et Tallinna Tehnikaülikool annaks hinnangu nimetatud materjalide kvaliteedi ja vastupidavuse suhtes. Lisaks oli kostja ka eelnevalt viinud Tallinna Tehnikaülikooli purunenud valgusti kupli tükid. Kostja poolt materjalide viimisel Tallinna Tehnikaülikooli ja tellimuse esitamisest ei saa järeldada, et tegemist oleks olnud hinnapäringuga Tallinna Tehnikaülikoolile. Kostja varasemast käitumisest ja antud tellimuse sõnastusest ei selgu, et tegemist oleks olnud ka lepingueelsete läbirääkimistega tulevase lepingu sõlmimiseks, kuna lepingute sõlmimine pakkumuse tegemise ja sellele nõustumuse andmisega on tavaline lihtsamate lepingute puhul. Kostja poolt esitatud tellimuses ei viidatud tähtajale, millal Tallinna Tehnikaülikool oleks pidanud esitama omapoolse hinnangu kostjale. Lisaks ei olnud kostja poolt esitatud tellimuses kirjas, millist hinnangut kostja soovis ja maksumust hindamise läbiviimise eest. Kohus on seisukohal, et kuna lepingupooltel on vabadus kindlaks määrata, millise sisuga lepingu nad sõlmivad ning nad ei pea järgima seaduses sätestatud lepingutüüpe, siis ei tähenda eelpool nimetatud tingimuste mainimata jätmine tellimuses seda, et kostja ei oleks Tallinna Tehnikaülikoolile seetõttu teinud kehtivat tahteavaldust lepingu sõlmimiseks. Kohus peab vajalikuks täiendavalt selgitada hinna määramist lepingus, ettepanekut pakkumuse esitamiseks ja oferdi tagasivõtmist.

VÕS § 28 lg 1 kohaselt eeldatakse majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul, et need on tasulised. Hind on lepingutingimus, milles tavaliselt lepitakse lepingu sõlmimisel kokku. Olles küll reeglina lepingu oluline tingimus, loeb võlaõigusseadus lepingu ka siis kehtivaks, kui hinnakokkulepe puudub, kuid poolte kokkulepe on lepingu sõlmituks lugemiseks piisav. Eesti õiguses on loobutud Rooma õigusest tuntud printsiibist pretium certum, mille kohaselt loeti müügileping sõlmituks ainult siis, kui pooled olid kokku leppinud hinnas või selle kindlaksmääramise viisis. Võlaõigusseaduse regulatsiooni aluseks on tänapäeva rahvusvahelises kaubanduses ja mitmetes Euroopa õiguskordades tunnustatud paindlikum põhimõte, mille kohaselt leping kehtib ka siis, kui pooled ei ole hinnas või selle määramise viisis kokku leppinud. Lähtuvalt eeltoodust on kohus seisukohal, et lepingus hinna kokkuleppimata jätmine ei ole asjaolu, millest tulenevalt tuleks leping käesoleval juhul lugeda kehtetuks. 23.10.2012 toimunud istungil selgitas hageja, et hind kujunes vastavalt tehtud tööle st antud juhul kujunes töö hinnaks 184,07 eurot. Ettepanek pakkumuse esitamiseks on reguleeritud VÕS § 16 lg-s 2, mille kohaselt ei ole pakkumus lepingu sõlmimise ettepanek, milles ettepaneku tegija on otse väljendanud, et ta ei loe end ettepanekuga seotuks, samuti lepingu sõlmimise ettepanek, mille puhul lepingu olemusest, mille sõlmimiseks ettepanek tehti, või muudest asjaoludest tuleneb, et ettepaneku tegija ei ole oma ettepanekuga seotud. Sellist ettepanekut loetakse ettepanekuks esitada pakkumus. Lepingu sõlmimise ettepaneku, mille mittesiduvus on ettepaneku tegija poolt otse väljendatud või tuleneb lepingu olemusest või muudest asjaoludest, loetakse ettepanekuks pakkumuse esitamine. Lepingu sõlmimise ettepanek peab sellisel juhul sisaldama otsest teadet selle kohta, et ettepaneku tegija ei loe ennast ettepanekuga seotuks (nt väljenditega ettepanek ei ole siduv, tagasivõtmisõigusega, tühistamisõigusega jne). Käesoleval juhul ei ole kostja poolt esitatud tellimuses kirjas asjaolu, et kostja ei loe ennast ettepanekuga seotuks, mille tõttu ei ole kohtu arvates tegemist ettepanekuga pakkumuse esitamiseks. Kohus juhib kostja tähelepanu asjaolule, et kostja ei oleks saanud oma tahteavaldust ka tagasi võtta, kuna oferdi saab tagasi võtta vastavasisulise tahteavaldusega ainult juhul, kui see oleks jõudnud Tallinna Tehnikaülikoolile enne oferti või sellega ühel ajal. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas Tallinna Tehnikaülikool aktseptis kostja pool esitatud oferdi. Kostjalt juunis 2009 saadud materjalide (purunenud valgusti kupli tükid) alusel teostaski Tallinna Tehnikaülikooli polümeermaterjalide katselabor 2009. aasta oktoobris ja novembris katsetused kahe erineva valgustikupli hoidja materjali kvaliteedile ja vastupidavusele hinnangu andmiseks. Katsetuste kohta vormistas Tallinna Tehnikaülikooli polümeermaterjalide katselabor ka 06.01.2010 katseprotokolli nr 50 (tl 36-37). Talllinna Tehnikaülikool edastas 19.01.2010 kostjale 06.01.2011 katseprotokolli nr 50 ja 19.01.2010 arve nr MA 1000276, maksetähtajaga 03.02.2010 (tl 38). VÕS § 20 lg 1 kohaselt on nõustumus (aktsept) otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Aktsept kui tahteavaldus peab väljendama aktseptandi tahet sõlmida leping, olema tehtud tähtaegselt (VÕS §-id 17, 18, 11) ning ei tohi sisaldada olulisi muudatusi võrreldes pakkumusega (VÕS § 21). Lepingu sõlmimise ettepaneku võib aktseptida teoga, kui oferent ei ole määranud, et

aktsept tuleb teha otsese tahteavaldusega. Teoga aktseptimisel loetakse leping sõlmituks VÕS § 9 lg-s 2 sätestatu kohaselt alates teost teada saamisest või teo tegemisest. Järelikult ei sätesta seadus, et tegu kui tahteavaldus peaks alati olema jõudnud tahteavalduse adressaadini ehk et sellest tuleb teisele poolele teatada. Teoks, mis omab nõustumuse tähendust, võib olla nii lepingu täitmiseks ettevalmistuste tegemine, lepingu täitmise alustamine kui ka lõpuleviidud täitmine. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-101-11 jõudnud seisukohale, et tahteavaldus muutub kehtivaks ja siduvaks juhul, kui teine pool mingil viisil selle tahteavaldusega nõustub. VÕS § 20 lg 1 lubab nõustumust (aktsepti) lepingu sõlmimiseks väljendada mh ka teoga. Juhul kui kokkulepe on muutunud siduvaks, ei tohi seda hiljem teise tahteavaldusega muuta või ühepoolselt tagasi võtta. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Tallinna Tehnikaülikool aktseptis kostja poolt esitatud oferdi, kui Tallinna Tehnikaülikool andis hinnangu materjali kvaliteedile ja vastupidavusele. 18.12.2009 saatis kostja hagejale tellimuse, mille Tallinna Tehnikaülikool täitis ning edastas kostjale 19.01.2010. Kuna oferdis ei sisaldunud tähtpäeva, millal Tallinna Tehnikaülikool pidi kostjale esitama omapoolse hinnangu materjalide kvaliteedi ja vastupidavuse kohta, ei ole kohtu arvates käesoleval juhul tegemist ka ebamõistlikult pika tähtajaga lepingust tuleneva kohustuse täitmisega Tallinna Tehnikaülikooli poolt. Kohus asub seisukohale, et Tallinna Tehnikaülikooli ja OHOÜ vahel oli sõlmitud kehtiv leping, millest tuleneva nõude ja kõrvalnõuded kostja vastus loovutas Tallinna Tehnikaülikool AKGOÜle. VÕS § 8 lg 2 järgi leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustused tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 1 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 102 kohaselt peab võlgnik võlausaldajale teatama kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud sätte järgi arvestatakse viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega algab viivise arvestamine sõltumata tegelikust nõude esitamisest, oluline on vaid kohustuse sissenõutavus. Viivisenõude eeldus ei ole seega nt täiendava tähtaja andmine maksmiseks, hagi esitamine, nõudest teatamine vms. Hageja on taotlenud ka lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 367 välja mõista kostjalt viivis protsendina põhinõudelt (so 184,07 eurot) kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (EKP intress+7% aastas). Talllinna Tehnikaülikool edastas 19.01.2010 kostjale 06.01.2011 katseprotokolli nr 50 ja 19.01.2010 arve nr MA 1000276, maksetähtajaga 03.02.2010 (tl 38).

Kohus ei ole käesolevas tsiviilasjas tuvastatud hageja sellist käitumist, millest võiks järeldada, et hageja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või et tema eesmärgiks oli tekitada kostjale kahju. Talllinna Tehnikaülikool on kostjale edastanud arve nr MA 1000276, maksetähtajaga 03.02.2010. Kostja pidi ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda viivist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-170-09 jõudnud seisukohale, et VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Viivise suurust seadus ei piira, kuid annab õiguse nõuda selle vähendamist, kui see on ebamõistlikult suur. Viivise vähendamisel tuleb arvesse võtta kohustuse täitmise ulatust võlgniku poolt, teise poole õigustatud huvi ning poolte majanduslikku seisundit. Kostja ei ole välja toonud mitte ühtegi mõistlikku põhjust, miks kohus peaks viivist vähendama alla seaduses sätestatud määra. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et hageja esitatud viivisenõue on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele hageja poolt taotletud suuruses. Kohus nõustub hageja viivisearvestusega. Kostja viivisearvestusele vastuväiteid ei esitanud. Ülalmärgitud põhjendustel on kohus seisukohal, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 184,07 eurot, seisuga 23.10.2012 sissenõutavaks muutunud viivised summas 40,17 eurot ja alates 24.10.2012 viivis protsendina põhinõudelt (so 184,07 eurot) kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (EKP intress+7% aastas). Menetluskulude jaotus Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda.

Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.