Ühinguõigus › Muud ühinguõiguslikud asjad hagimenetluses

Tsiviilasi nr 2-12-3964

Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud 27.01.2012 esitatud hagiavalduse kohaselt on hageja J R Osaühingu Pöide AG osanik osa nimiväärtusega 5341 eurot (15,26 % kogu Osaühingu osakapitalist). 20.10.2011 sõlmisid kostja, kostja abikaasa J K ja OÜ Saaremaa Lihatööstus OÜ Pöide AG osade müügilepingu (edaspidi nimetatud Müügileping). Müügilepingu kohaselt müüs kostja OÜ-le Saaremaa Lihatööstus kostja nimele registreeritud OÜ Pöide AG osa nimiväärtusega 12 159 eurot, mis moodustas OÜ Pöide AG osakapitalist 34,74 % hinnaga 175 757 eurot. Müügilepingu kohaselt müüs kostja abikaasa J KOÜ-le Saaremaa Lihatööstus J Ku nimele registreeritud OÜ Pöide AG osa nimiväärtusega 12 103 eurot, mis moodustas OÜ Pöide AG osakapitalist 34,58 % hinnaga 175 757 eurot. Osaühingu Pöide AG põhikirja p.2.5 kohaselt osa võõrandamisel kolmandatele isikutele on teistel osanikel ostueesõigus ühe kuu jooksul võõrandamise lepingu esitamisest. Hageja J R sai osa müügist teada 21.10.2011 ja tegi 18.11.2011 ostueesõiguse teostamise avalduse, kohustades müüjat, M K, tulema 05.12.2011 Kuressaare notari Gerda Pitk büroosse, et teostataks ka osa kasutustehing. Ostuhinna 175 757 eurot tasus hageja notari hoiukontole. Kostja teatas 01.12.2011, et keeldub käsutustehingust ja määratud ajal notari juurde ei ilmunud. Ka ei ilmunud kostja notarisse määratud täiendaval tähtajal 14.12.2011. Käsutustehingust keeldumist põhjendas kostja sellega, et ostueesõiguse teostamise tahteavaldus on tühine, kuna ei vasta seaduses sätestatud ostueesõiguse teostamise tingimustele. Müüja leidis, et tal on õigus nõuda hagejalt ostueesõiguse teostamist ka teisele osale, sest müüjale teadaolevalt taganeb ostja lepingust kui ei omanda mõlemat müüdud osa ja ei omanda ettevõtte enamusosalust. Kuna kostja ei ilmunud notarisse teostama asja üleandmist hagejale, siis tekitas kostja oma õigusvastase käitumisega hagejale materiaalse kahju saamata jäänud tulu näol summas 94 243 eurot, mis sisaldab ka otsese varalise kahju tekitamise kulude näol notarile notariaaltoimingute tegemise; ostueesõiguse teostamise; kohalviibimise tõendamise; raha notarideposiiti paigutamise ja ostu-müügi eellepingu sõlmimise ning advokaadikulude näol. Eelnimetatud summa palubki hageja kostjalt välja mõista. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on seisukohal, et hageja ostueesõiguse teostamine on lubamatu. Kostja selgitas, et nii kostja kui ka kostja abikaasa tahe Müügilepingu sõlmimisel oli suunatud ühisvarasse kuulunud osade võõrandamisele võimalikult kõrge hinna eest ning OÜ Saaremaa Lihatööstus tahe oli suunatud enamusosaluse omandamisele. Mõlemad osad kuulusid kostja ja kostja abikaasa ühisvarasse ning neil oli õigus teostada ühisvaraga seotud õigusi üksnes ühiselt, samuti oli neil õigus ja kohustus võõrandada osad vaid vastastikkuse nõusoleku alusel. Eeltoodust tulenevalt on tegemist ühe osaga nimiväärtusega 24 262 eurot. Seega tuleb

Tsiviilasi nr 2-12-3964 Müügilepingut vaadata kui ühtset tervikut. Hageja pidi ostueesõiguse teostamisel arvestama, et Müügileping loetakse võlaõigusseaduse (VÕS) § 244 lg 1 järgi temaga sõlmituks vaid samadel tingimustel ostjaga, muidu ei ole võimalik hagejal Müügilepingust tulenevat põhikohustust täita. Hageja põhikohustus Müügilepingu järgi on seega ostuhinna summas 351 514 eurot tasumine kostjale ja tema abikaasale ning omandiõiguse vastu võtmine mõlema osa suhtes. Kostja ja kostja abikaasa põhikohustuseks on mõlema osa omandiõiguse üleandmine hagejale. Hageja teostas ostueesõigust vaid kostja nimele registreeritud osa nimiväärtusega 12 159 eurot suhtes, seega ei ole hagejal võimalik täita ostjaga Müügilepingus kokkulepitud põhikohustust – tasuda mõlema osa eest 351 514 eurot ja võtta üle mõlema osaga seotud õigused ja kohustused. Seega ei ole hagejal võimalik Müügilepingu järgset põhikohustust täita ning ostueesõiguse teostamine hageja poolt on lubamatu. Arvestades, et kostja on VÕS § 111 lg 1 järgi kohaselt keeldunud kohustuse täitmisest, siis ei eksisteeri ka kostja poolset kohustuse rikkumist, mis saaks olla aluseks VÕS § 115 lg 1 järgi kahju nõude esitamiseks kostja vastu. Kuivõrd kohustuse rikkumine puudub, siis ei saa olla hagejale kahju tekkinud ning kahju nõue tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Maakohtu otsus Kohus jättis hagi rahuldamata, pani menetluskulud hageja kanda ning põhjendas oma otsust alljärgnevalt. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja oli õigustatud kasutama ostueesõigust vaid ühe müüdud osa (kostjale kuuluva osa) suhtes või pidi ta kasutama ostueesõigust mõlema müüdud osa suhtes. Hageja on veendunud, et kuna müüdi kaks osa, millest üks oli M K ja teine J K omandis, siis tema soovis kasutada ostueesõigust vaid M K omandis oleva osa suhtes ja seda ka avaldas. Hageja hinnangul on osade ostu-müügi lepingus käsitletud müüjaid eraldi osade omanikena, s.t et lepingu esemeid oli kaks: M K omandis olev osa OÜ Pöide AG osa nimiväärtusega 12 159 eurot ja J K omandis olev OÜ Pöide AG osa nimiväärtusega 12 103 eurot. Osad olid erinevatel aegadel omandatud, eraldi registreeritud ja osadest tulenevaid õigusi kasutati eraldi. Kostja vastuväite kohaselt on tegemist ühe ühisomandisse kuuluva osaga, mida kohus ei pea põhjendatuks. Kohus nõustub siinkohal hageja seisukohaga, et müüdi kaks eraldi osa. Antud juhul ei ole kahju hüvitamise eesmärk ja ulatus põhjendatud s.t VÕS § 127 ei ole kohaldatav, kuna nimetatud säte käsitleb olukorda, kus ühe müügilepingu esemeks on mitu erinevat asja või asjade kogum, samas ostueesõigus kehtib üksnes üksikute vastavasse kogumisse kuuluvate asjade suhtes. Käesolevas asja kehtis hageja ostueesõigus mõlema lepingu eseme suhtes. Ostueesõiguse teostamise üldpõhimõtte kohaselt saab osteesõigust teostada üksnes ostja ja müüja vahel sõlmitud lepingu kui terviku suhtes, seda ka juhul, kui müügilepingu objekt on jagatav, nt aktsiate müügi korral, ei saa ostueesõigust teostada osa müügilepingu objektiks olevate aktsiate suhtes. Oluline on siinkohal rõhutada, et ostueesõiguse teostamise tagajärjeks peab olema kaks sama sisuga müügilepingut ostueesõigusega koormatud eseme ostmiseks. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendis nr. 3-2-1-13-06. Seega ei ole ostueesõiguse osaline rakendamine võimalik ja hageja sellekohane ootus ei ole põhjendatud. Kostja on hageja tähelepanu sellele ka juhtinud oma kirjas ja põhjendanud oma osa üleandmisest keeldumist, mis kohtu hinnangul oli põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt oli hagejal ostueesõigus OÜ Pöide AG osade suhtes ja antud juhul sai ta oma ostueesõigust teostada vaid lepingu kui terviku suhtes, mida ta ei teinud ja mistõttu müüja

Tsiviilasi nr 2-12-3964 keeldumine lepingu esemeks olnud ühe osa üleandmisest oli õigustatud. See tähendab, et kostja müüjana ei ole ostueesõigust rikkunud ja hageja nõue kostja vastu viimase süülise käitumisega tekitatud kahju ja saamata jäänud tulu väljamõistmiseks on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus Hageja on esitanud apellatsioonkaebuse tuginedes sellele, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Hageja hinnangul on kohus rikkunud materiaalõiguse norme sellega, et kohus on leidnud, et hageja võis ostueesõigust teostada üksnes lepingu kui terviku suhtes. Esiteks leiab hageja, et ebaõige on kohtu väide, et ostueesõigust teostatakse lepingu suhtes. Ostueesõigust teostatakse osa, mitte aga võõrandamislepingu suhtes. Teiseks leiab hageja, et kohtu ajab eksitusse asjaolu, et kahe erineva osa müük vormistati ühes lepingus. Nimelt MK ja J K müüsid neile eraldi kuuluvaid osasid, kajastades müüki ühes lepingudokumendis. Muus osas kordas hageja juba varem menetluse kestel esitatud seisukohti. Vastustaja seisukoht Kostja palub võtta asja materjalide juurde OÜ Saare EPT 2011. aasta majandusaasta aruanne; juhul, kui kohus leiab, et puuduvad alused apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks, jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning panna menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on õige ja selle muutmiseks puudub alus (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Vaidlust ei ole poolte vahel järgmistes asjaoludes: - Kostja M K oli OÜ Pöide AG osanik ja talle kuulus 34,74 % selle osakapitalist; - Hageja abikaasa J K oli OÜ Pöide AG osanik ja talle kuulus 34,58 % selle osakapitalist; - Hageja on OÜ Pöide AG osanik ja talle kuulub 15,26 % % selle osakapitalist; - OÜ Saaremaa Lihatööstus ostis M ja J Ku osad sooviga omandada OÜ-s Pöide AG enamusosalus; osad anti müüjate poolt käsutustehinguga OÜ-le Saaremaa Lihatööstus üle. - Hageja soovis teostada tehingulist ostueesõigust M Ku müüdavatele osadele, mis oleks võimaldanud tal saavutada OÜ-s Pöide AG 50% osalus; - Vähemusosaluse korral ei leidu ostjaid OÜ Pöide AG osadele ja neil ei ole väärtust; Vaidlus on poolte vahel selles, kas hageja sai teostada ostueesõigust müügilepingus märgitud ühele osale või pidi tea teostama mõlemale osale. Maakohus tuvastas õigesti, et müüdi kaks osa ehk eraldiseisvat õiguse objektiks olevat eset (TsÜS § 48 mõttes). Need esemed moodustasid samas müüjatest abikaasade M ja J Ku ühisvara ehk neile isikutele kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumi (TsÜS § 66 mõttes). Lepingu p 2.3 sõnastusest tulenevalt müüsid müüjad ja ostis ostja kokku lepingu esemed hinnaga 351 514 eurot. VÕS § 244 lg 1 esimese lause järgi loetakse ostueesõiguse teostamise korral ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku lepib. Seega tekib ostueesõiguse teostamisel müüjal sama ostueesõigusega koormatud eseme suhtes kaks samasisulist lepingut: üks algse ostjaga ja teine ostueesõigust omava isikuga.

Tsiviilasi nr 2-12-3964

Vaidlust ei ole selles, et müüjate tahe oli suunatud mõlema osa korraga müümisele ja ostja tahe enamusosaluse saamiseks äriühingus, sest vastasel korral oleks ühe abikaasa osa väärtusetu või tunduvalt väiksema väärtusega. Kui MK täidaks müügilepingu hagejaga, saaks ostja osta ülejäänud J Ku osa, kuid sellel ei oleks enam lepingus märgitud hinda, sest ostja ei saaks seeläbi enamusosalust. Müüjate huvi oli eeldatavasti müüa osad võimalikult kõrge hinnaga. M Ku osa müümisel ei oleks enam endist väärtust J Ku osal, mis kuulub ühisvara hulka. Lepingu esemeks oleva vara suhtes kehtivast varaühisuse varasuhtest tulenevalt (lepingu p 16.7 II lause) tooks nimetatu ka M Kule kahjulikud tagajärjed ühisvara väärtuse vähenemise läbi. Lepingupoolte tahe oli seega müüja ja osta vastavad osad koos ja nimetatut tuleb ringkonnakohtu hinnangul käsitada lepingu põhikohustusena. Riigikohus on märkinud, et kui ostueesõigust omav isik ei ole võimeline täitma lepingust tulenevat põhikohustust, ei ole ostueesõiguse teostamine lubatav, kuna ostueesõiguse teostamise olemusega ei ole kooskõlas see, et eseme võõrandaja jääks olulisel määral ilma sellest, mille ta võõrandamislepingu kohaselt saaks eseme eest, mille suhtes kehtib ostueesõigus (vt RKL 3-2-1-121-09, p 12). Antud juhul, kui osad võõrandataks eraldi, jääks võõrandajad ilma sellest, mis nad vaidlusaluse võõrandamislepinguga saaks esemete eest koos, mille suhtes kehtib ostueesõigus. Käesolevas asjas tekitaks seega M Ku osa müümine hagejale ja J Ku osa müümine kolmandale isikule võõrandaja suhtes kahjuliku tagajärje. Seda, et osa väärtus vähemusosaluse müügil on nullilähedane, kinnitas apellatsioonikohtu istungil ka hageja ja nimetatule rajaneb tema kahju hüvitamise hagi. Õige on iseenesest apellandi seisukoht, et ÄS § 149 lg-s 2 sätestatust tulenevalt teostatakse ostueesõigust osa, mitte lepingu suhtes. Apellant jätab aga tähelepanuta, et maakohus kohaldas VÕS § 247 teises lauses sätestatut, mille kohaselt võib müüja nõuda, et ostueesõigust omav isik ostaks ka teised asjad, mida ei saa müüja jaoks kahjuliku tagajärjeta eraldada asjast, mille suhtes kehtib ostueesõigus. Kuigi VÕS § 247 räägib asjade müügist, on see norm ringkonnakohtu hinnangul kohaldatav ka õiguste kui esemete müügile. Kostja on oma 01.12.2011 vastanud hageja ostueesõiguse teostamise avaldusele, et ostueesõigust saab teostada üksnes ostja ja müüja vahel sõlmitud müügilepingu kui terviku suhtes. Kuigi kostja pole nõudnud kõigi ühisvara hulka kuuluvate osade ostmist, saab müüja seesugust tahet keeldumisest järeldada. Hageja on kinnitanud, et kahele osale ta ostueesõigust teostada ei soovi. Sellest tulenevalt ei saa käsitada kostjat ostueesõiguse rikkujana ja ostueesõigusega koormatud eseme kolmandale isikule võõrandamine ei too kostjale kaasa VÕS § 1043 sätestatud vastutust hagejale võimalikult tekkinud kahju eest. Eeltoodud põhjustel puudub vajadus tuvastada, kas hagejale on kahju tekkinud. Hageja viide Riigikohtu lahendile 3-2-1-37-08, mis käsitleb tagastatud majas elavate üürnike ühist ostueesõigust ORAS § 121 lg 10 järgi, kui müüakse sama maja kahte mõttelist osa erinevate isikute poolt, pole antud vaidluses asjakohane. Vaidluse asjaolud on selles mõttes erinevad, et müüjad ei ole esile toonud, et ostueesõiguse teostamine kaebuses märgitud viisil oleks tekitanud neile kui asjade võõrandajatele ja ühisomanikele kahju. Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et ringkonnakohus ei ole apellandilt nõudnud vajalikus ulatuses riigilõivu tasumist ja antud juhul tuleks järgida Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-67-11 märgitud seisukohti. Riigikohus on nimetatud lahendis leidnud, et riigilõivu määra põhiseadusevastaseks tunnistamisel tuleks sel juhul järgida kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 tabeli kohaseid määrasid. Antud tabeli kohaselt oleks hageja pidanud apellatsioonkaebuselt hinnaga 94 243 eur (1 474 582.52 kr) tasuma riigilõivu 2 971.89 krooni.

Tsiviilasi nr 2-12-3964 Seega on apellant maksnud apellatsioonkaebuselt vähem riigilõivu 1 971.89 eurot ja nimetatud summa mõistab ringkonnakohus apellandilt käesoleva otsusega riigituludesse (TsMS 179 lg 1 alusel). Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Reet Allikvere

Ele Liiv

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.