Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

tagastamata krediidisumma, 2 038,83 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 166,16 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 4 884,90 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja 94,17 eurot lepingu sõlmimise tasu;

Hageja ja kostja T Š sõlmisid 23.09.2006.a. tarbijakrediidilepingu nr 0601292/27kt (edaspidi leping, koopia lisatud), mida on muudetud nelja (4) kokkuleppega (kokkulepete koopiad lisatud). Kokkulepe nr 4 põhitingimuste kohaselt jäi kostja käsutusse krediidisumma 9416,98 eurot. Kokkulepe nr 4 järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 25,57% krediidisummast ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK ASi krediidilepingute üldtingimusi nr S (edaspidi üldtingimused). Leping vastas sõlmimise hetkel kostja laenutaotluses väljendatud tahteavaldusele ja tarbimislaenude turutingimustele. Hageja selgitas kostjale laenulepingu allkirjastamisel ka kostja poolt laenulepingust tulenevate rahaliste maksekohustuse rikkumise tagajärgi. Kostja kinnitas laenu vastavust oma tahteavaldusele, huvidele, vajadustele ning majanduslikule seisule ning teadlikkust laenu võtmisega kaasnevatest ohtudest oma allkirjaga laenulepingul. Kostjal oli kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 21.12.2009.a., millist kohustust kostja korduvalt rikkus. Tulenevalt eeltoodust alustas hageja võla sissenõudmise menetlust ja edastas kostjale muuhulgas kirjalikud teatised maksekohustuste meeldetuletamiseks (koopiad lisatud). Kuivõrd kostja sellest hoolimata lepingulisi kohustusi korrektselt täitma ei asunud ning kohtueelses menetluses kohustuste täitmist ei saavutatud, oli hageja sunnitud lepingu üles ütlema ning oma õiguste maksmapanekuks kohtusse pöörduma. Õiguslikud põhjendused VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab tarbijale laenu. VÕS § 396 lg 1 alusel kohustub laenusaaja laenu tagasi maksma, sealjuures tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele (VÕS § 76 lg 1). Vastavalt sõlmitud lepingule nr 0601292/27kt ja kokkulepetele on pooled kokku leppinud laenu kasutamise tingimustes, intresside ja muude laenuga seotud maksete teostamise tingimustes, laenu tagastamise tähtajas ning muudes lepinguga seotud poolte käitumist reguleerivates tingimustes. Nimetatud tingimused on kehtivad ja seega lepingu poolte jaoks siduvad. Vastavalt VÕS § 6 lg-le 1 peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma kooskõlas hea usu põhimõttega. See tähendab ennekõike, et pooled, teades oma õiguseid ja kohustusi, täidavad neid vabatahtlikult. Alates detsember 2009.a. on kostja rikkunud pooltevahelise lepingu tingimusi laenu ja intresside tasumise osas, lähtuvalt kohtueelses menetluses kogutud andmetest on hageja seisukohal, et kostjapoolne rikkumine on olnud teadlik ja pahatahtlik.

lk 3 Samuti oli kostja kohustatud vastavalt lepingule ning ka VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttele informeerima hagejat kõigist asjaoludest, mille osas võib eeldada hageja õigustatud huvi. Lepingu üldtingimuste p 9 kohaselt on selleks kõik asjaolud, mis võivad takistada lepingu nõuetekohast täitmist. Mõistlikult eeldades on selliseks asjaoluks iga põhjus, mis takistab või muudab võimatuks lepingust tulenevate kohustuste kohase täitmise, st eelkõige kostja maksevõimega, kontaktandmete muutmisega jms seotud info. Kostja maksevõimet mõjutavate asjaolude teadmise vajadus ja selle info olulisus on hageja hinnangul, arvestades laenulepingu üldist olemust ja eesmärki üheselt arusaadav ning põhjendatud. Ühtlasi tuleb nimetatud teave kostja poolt esitada ausalt, koheselt ning selle kohustuse täitmata jätmisega seotud kahju tekkimise osas kannab vastustust kostja. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Lepingulises suhtes ei saa eeldada, et lepingu üks pool peaks aktsepteerima tema lepinguliste õiguste rikkumist. Eeltoodust tulenevalt võib hageja kostjalt VÕS § 101 lg 1 alusel kostjapoolsete kohustuste rikkumise korral muu hulgas nõuda kohustuse täitmist, lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

lk 4 kulu, lepingu sõlmimise tasu ja viivis. 2.2.3 Hageja nõude sisu

Võla sissenõudmisega seotud kulud

VÕS § 113 lg-s 5 on sätestatud, et võlausaldajal on võlgnikult õigus nõuda viivitusega seotud mõistlikke võla sissenõudmisega seotud kulusid ning nende hüvitamine toimub viivise maksmisest sõltumatult. Üldtingimuste p 6.7 sätestab, et krediidisaaja kohustub krediidiandjale hüvitama võla sissenõudmisega seotud kulud, s.h kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Võla sissenõudmisega seotud kulud on ka hageja poolt kostjale saadetud kirjade ja võla menetlemise kulud, mille tasumist nõuab hageja seaduse ja lepingu alusel. Hageja majandustegevuse lahutamatuks osaks ei ole laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumisel tekkivate kulutuste tegemine, need on hageja jaoks ettenägematud. Hageja tavapärases majandustegevuses on laenu ülalpidamise kulu seotud laenu väljaandmiseks vajaliku ressursi ja laenu halduse kuluga, mille katteallikaks on intress. Lepingu rikkumise juhuks kokku lepitud viivise eesmärgiks on soodustada lepingu kohast täitmist ning kindlasti on viivisel ka preventiivne eesmärk – nimelt hoida ära lepingu rikkumine. Seega ei ole võla sissenõudmisega seotud kulud kaetavad intressi ja viivisega, kuna need ei sisalda hüvitist hageja poolt võla sissenõudmiseks tehtavatele täiendavatele pingutustele. Tuleb rõhutada, et võla sissenõudmisega seotud kulu tekkimine ei ole seotud laenulepingu eesmärgiga, vaid vajadusega kostjapoolsest lepingu rikkumisest tingitud täiendavate kulutuste hüvitamine, selleks et taastada olukord, milles oleks hageja juhul, kui lepingut ei oleks kostja poolt rikutud. Hageja oli antud lepinguga seoses sunnitud nimetatud kulusid tegema oma nõudeõiguse maksmapanekuks ning kulud on olnud vajalikud, mõistlikud ja põhjendatud. Kulutuste tegemise õiguse näeb seadusandja ette lepingu rikkumise tagajärgede kehtestamiseks ning need on seotud ainult antud konkreetse kostja lepingu rikkumisega. Seega saab kostja selliste kulude tekkimist ette näha ning peab lepingu rikkumisel nende tekkimise ning hüvitamise kohustusega arvestama. Kostja on jätnud lepingu ja hinnakirja alusel hagejale tasumata kokku 166,16 eurot kostjale 28.12.2009, 28.01.2010, 02.03.2010 ja 27.05.2010 saadetud võla sissenõudmisega seotud kirjade, 08.06.2010.a. saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuse, 8.07.2010 saadetud lepingu ülesütlemisavalduse eest. Seega palub hageja üldtingimuste p-de 6.7 ja 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud kokku summas 166,16 eurot.

lk 5 tasu. Kuna kostja ei ole hagejale lepingu sõlmimise tasu tasunud, tuleb lepingu, üldtingimuste p 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista tasumata lepingu sõlmimise tasu summas 94,17 eurot.

TsMS § 139 lg 2 järgi tuleb riigilõivu tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses sätestatud riigilõiv. TsMS § 133 lg 1 alusel arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi, kui hagiavalduses nõutakse viivist TsMS § 367 alusel, liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale (TsMS § 133 lg 2). Antud hagiavalduse puhul on hagihinnaks 18 986,85 eurot. Riigilõivuseaduse § 57 lg 1 alusel tasutakse riigilõivu hagihinnalt vastavalt Riigilõivuseaduse lisale 1, mille järgi on hagihinna puhul kuni 20 000 eurot ette nähtud riigilõivu täismäär 650 eurot. Seega tuleb tasuda riigilõivu 650 eurot. Koopia riigilõivu tasumist tõendavast maksekorraldusest on avaldusele lisatud.

Hageja on pöördunud võlgnevuse kohtu kaudu sissenõudmiseks Balti Võlgade Sissenõudmise Keskus OÜ poole. Osutatud õigusabiteenuse eest on Balti Võlgade Sissenõudmise Keskus OÜ esitanud hagejale arve nr 537 summas 95,87 eurot, mille hageja on tasunud täies ulatuses (arve ja tasumist kinnitav maksekorraldus hagiavaldusele

lk 6 lisatud).

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja ei tunnista hagiavalduses toodud nõuete olemasolu hageja poolt toodud mahus. Kostja nõustub, et:

lk 7 19.10.2010 ning seetõttu ei oleks õigustatud viiviste esitamine ajavahemiku 19.10.2010 – 18.07.2012 eest. VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 koosmõjul on kostjal õigus taotleda ebamõistlikult suure viivise vähendamist arvestades teise lepingupoole õigustatud huvi ja poolte majanduslikku seisundit. Hageja on majandustegevuses osalev isik ning tema majandustegevuse põhiliseks sissetulekuks on väljastatavate krediidisummadelt saadav intress. Viiviste eesmärk ei ole teenida omakorda kasumit. Viivise eesmärgiks on distsiplineerida laenusaajat täitma oma kohustusi ning see ei tohiks muutuda omaette kohustuseks ja eraldi tuluallikaks laenuandjale. Poolte majandusliku seisukorda arvestades ei saa hageja huvid hetkel üles kaaluda kostja huve, kuna kostja majanduslik seisund on äärmiselt halb ning tema igakuine sissetulek on keskmiselt 432,65 eurot kuus netotasuna (LISA 1). Kostja makseraskused on tekkinud töökoha kaotusest ning võimetusega leida piisava sissetulekuga tööd. Kostjal puudub realiseeritav vara. Kostjal on kaks ülalpeetavat. Kostjal on äärmiselt keeruline tasuda nii krediidisummat, kui ka intressi, rääkimata hageja tegevusetuse tagajärjel ebamõistlikult suureks muutunud viivist. Hageja tegevusetuse tagajärjel kogunenud viivise summa on selgelt kostjat kahjustav ning ebamõistlik.

lk 8 02.03.2010 saadetud teatis oleks pidanud olema lepingu ülesütlemishoiatus ning seejärel juba lepingu ülesütlemisteade. Kui hageja oleks järginud VÕS § 6 lg-s 1 sätestatust, oleks sissenõudekuludeks:

Esimene kiri 28.12.2009 Teine kiri 28.01.2010 Ülesütlemishoiatus 02.03.2012 Ülesütlemisteade

- 100 kr - 200 kr - 200 kr - 400 kr.

KOKKU: 900 kr ehk 57,52 eurot. Nagu kostja on eelnevalt viidanud, on selliste kirjade edastamine hageja igapäevane ning trafaretne tegevus. Võrreldes kirjade sisu, on need identsed v.a. summad. On selge, et esimese kirja koostamisel tehti samapalju tööd, kui teise kirja puhul. Kostja leiab, et lisandunud 100% hind võrreldes esimese kirjaga ei ole õigustatud kulutus. Seega tuleks lõplikuks sissenõudmisega seonduvateks kuludeks lugeda:

Menetluskulud Kuigi hageja on hagiavalduses märkinud, et tema põhiliseks majandustegevuseks ei ole krediidilepingutest tulenevate võlgnevuste sissenõudmine, on hageja esindaja tööandja BVSK hageja ainuomandis, mida kinnitab Äriregistris avalikult saadaolev informatsioon (LISA 2). Nimetatud ettevõtte tegevusalaks on märgitud Äriregistris “inkassoteenus ja krediidiinfo” (EMTAK 2008 – 82911). Tegemist on ÄS § 6 lg 1 mõistes ema- ja tütarettevõttega ning ÄS § 6 lg 3 kohaselt kontserniga. Kui seaduses puudub otseselt vastav seadusenorm, tuleb kasutada analoogiat. Äriseadustik ja töölepinguseadus ei reguleeri otseselt samasse kontserni kuuluvate ettevõtete töötajate suhteid emaettevõttega. TuMS § 48 lg 1 kohaselt maksab tööandja tulumaksu töötajale tehtud erisoodustustelt. TuMS § 48 lg 6 kohaselt (“Tööandja tehtud erisoodustuseks loetakse ka need lõikes 4 nimetatud soodustused, mida tööandja annab lõikes 3 nimetatud isiku abikaasale, elukaaslasele või otse- või külgjoones sugulasele või mida annab tööandjaga samasse kontserni kuuluv isik. Töötajal on kohustus teatada tööandjale erisoodustuse saamisest eelmises lauses nimetatud isikult”) on seaduseandja võrdustanud samasse kontserni kuuluvate tütarettevõtete töötajad emaettevõtte töötajatega läbi erisoodustuste maksustamise. Seega on kostja arvates tegemist hageja esindaja näol tegemist hageja töötajaga ning TsMS § 175 lg 2 kohaselt hüvitatakse menetlusosalist esindava töötajaga seonduvatest kuludest vaid sõidukulud.

lk 9

Kostja palub menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt jätta poolte kanda Kostja on nõus kirjaliku menetlusega Kostja on esitanud hageja esindajale kompromissettepaneku ning arvab, et asi on võimalik lahendada kokkuleppe teel. Eeltoodust tulenevalt kostja:

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, tutvunud asjas esitatud materjalidega leidis, et esitatud hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt järgmistel põhjustel: Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et Hageja ja kostja T Š sõlmisid 23.09.2006.a. tarbijakrediidilepingu nr 0601292/27kt (edaspidi leping, t.l. 8), mida on muudetud nelja (4) kokkuleppega (kokkulepete koopiad lisatud). Kokkulepe nr 4 /t.l.34/ põhitingimuste kohaselt jäi kostja käsutusse krediidisumma 9416,98 eurot. Kokkulepe nr 4 järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 25,57% krediidisummast ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK ASi krediidilepingute üldtingimusi nr S (edaspidi üldtingimused /t.l. 12) Hageja nõuab kostjalt tagastamata krediidisumma 9399,37 euro väljamõistmist ja kostja võtab nõude õigeks /t.l. 73/, mistõttu hageja nõue kuulub rahuldamisele. Lisaks sellele nõuab hageja kostjalt tasumata intressi summas 2038,83 euro väljamõistmist. Kostja võttis nõude õigeks. Kostja on nõus maksma ka lepingu sõlmimise tasu summas 94,17 eurot. Poolte vahel on vaidlus võla sissenõudmise kulu suuruse üle. VÕS § 113 lg 5 järgi kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Sõltumata viivise maksmisest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Hageja on sissenõudmise kuluna käsitlenud kuue dokumendi /t.l. 38-43/saatmiskulu summas 116,16 eurot. Hageja leiab, et oli sunnitud nimetatud kulutused tegema oma nõudeõiguse maksmapanekuks ning kulud on vajaliku, mõistlikud ja põhjendatud. Kulude alusena esitas hageja enda hinnakirja /t.l. 44/. Kostja nõustus sissenõudmise kuluga summas 44,74 €. Kuna hageja endapoolseid tegelikke kulutusi tõendanud ei ole rahuldab kohus nõude kostja poolt õigeks võetud ulatuses.44,74 €.

lk 10 Ka on poolte vahel vaidlus sissenõutavaks muutunud viivise suuruse üle. VÕS § 113 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lõike 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg. 1 järgi kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. VÕS § 425 lg. 1 järgi tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. Hageja on kinnitanud, et tegemist on tarbijakrediidi lepinguga, mille puhul viivise väljamõistmine kõrgemas määras kui VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määr. Hageja leiab samas, et VÕS § 113 lg. 1 lubab sisse nõuda viivise ka lepingus ettenähtud määras. Kohus ei nõustu hagejaga ja leiab, et tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kõne alla viivise väljamõistmine VÕS § 113 lg. 1 sätestatud määras, mis VÕS § 94 järgi Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. Juulit kui seaduses või lepingus ei ole ette nähtud teisiti. Antud juhul on pooled leppinud viivise määraks 25,57 % aastas, mis oluliselt ületab seaduses ettenähtud viivisemäära. Lepingu ütles hageja üles 08. 07. 2010. Hagi kohtusse esitati alles 2012. aastal. Hageja selline viivitus on toonud kaasa viivise olulise suurenemise. Kohus on seisukohal, et hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis peaks katma hageja võimaliku kahju seoses võla sissenõudmisega ja viivise väljamõistmine kostjalt jätkuvalt, protsendina põhinõudest kuni nõude kohase täitmiseni, ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisel. Kohus võtab viivise arvestamisel ja väljamõistmisel arvesse lepingupoole õigustatud huvi ja poolte majanduslikku seisundit. Kuna kostja varaline seisund on raske ja tema ülalpidamisel on kaks alaealist last, peab kohus põhjendatuks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise vähendamist poole võrra ja mõistab hagejalt välja viivise summas 2442,45 € ja jätab välja mõistmata viivise etteulatuvalt. Kohus, lähtudes kostja majanduslikust seisundist, leiab, et viivise väljamõistmine hageja poolt nõutud määras, asetaks kostja olukorda, milles tal ei oleks võimalik säilitada enda jaoks minimaalselt vajalikku inimväärset elustandardit. Ka ei ole hageja tõendanud temal kahju tekkimist ulatuses, mida ei kataks kohtu poolt välja mõistetav viivis. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et kuna hageja on hagi esitamisega ilmselgelt venitanud, millega on oluliselt suurenenud viivis, võib öelda, et viivise nõue selles suuruses on kostja suhtes ebaõiglane ja hea usu põhimõtte vastane.

lk 11 Menetluskulud TsMS § 163 lg. 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seoses hagi osalise rahuldamisega jätab kohus menetluskulud poolte kanda võrdsetes osades.

Kohtunik: Külli Mõlder

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.