Otsuse avalikult teatavaks- 5. november 2012, Tartu kohtumaja tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
2-10-55561
Tsiviilasi
AS Eesti Krediidipank hagi Silja Kiviranna (Kivirand) vastu 1749,32 euro ja lisanduva viivise nõudes
Tsiviilasja hind
1446,48 eurot
Menetlusosalised ja nende hageja AS Eesti Krediidipank (registrikood 10237832; asukoht Narva mnt 4, 15014 Tallinn; e-post esindajad [email protected]); esindaja Madis Eskusson, e-post [email protected]; kostja Silja Kivirand (isikukood 47110122736; elukoht xxxx); nõustaja Marko Gläser, e-post [email protected] Kohtuistungi toimumise aeg
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada AS Eesti Krediidipank hagi Silja Kiviranna vastu.
2.Välja mõista Silja Kivirannalt AS Eesti Krediidipank kasuks 1749 (üks tuhat seitsesada nelikümmend üheksa) eurot ja 32 senti, millest 1443,60 eurot on tagastamata krediidisumma, 95,47 eurot intress, 38,93 eurot kirjalike teatiste tasu, 2,88 eurot teenustasu ja 168,44 eurot sissenõutavaks muutunud viivis 04.01.2011 seisuga.
3.Välja mõista Silja Kivirannalt AS Eesti Krediidipank kasuks viivis 0,0548% päevas tagastamata krediidisummalt 1443,60 eurolt alates 05.01.2011 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni, kuid mitte enam kui 1275,16 eurot.
4.Jätta menetluskulud Silja Kiviranna kanda. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Menetluskulude kindlaksmääramine Menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse
avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hageja nõue (tl 13-14) AS Eesti Krediidipank (hageja) ja Silja Kivirand (kostja) sõlmisid 05.06.2008 väikelaenulepingu nr 23572, mille alusel andis hageja kostjale laenu 30 000 krooni (1917,35 eurot). Kostja kohustus tagastama laenu ja tasuma intresse osade kaupa iga kuu 12. kuupäeval kuni 12.06.2013. Lepingujärgne intressimäär oli 20% aastas ja hinnakirjajärgne viivise määr lepingu kehtivuse ajal 0,1% päevas. Kuivõrd kostja lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt hageja meeldetuletustele ja ülesütlemise hoiatusele vaatamata ei täitnud, ütles hageja 11.06.2010 avaldusega lepingu üles. 04.01.2011 seisuga (hagi kohtusse esitamise aeg) võlgneb kostja hagejale 1749,32 eurot, millest 1443,60 eurot on põhinõue (tagastamata laenusumma), 95,47 eurot intress, 168,44 eurot sissenõutavaks muutunud viivis, 38,93 eurot kirjalike teatiste tasu ja 2,88 eurot teenustasu (maksekaardi hooldustasu). Hageja on lähtunud ajavahemikus 12.06.2008 kuni 10.06.2010 viivise arvutamisel hinnakirjas fikseeritud määrast 0,1% päevas ning alates 11.06.2010 lepingujärgsest intressimäärast 20% aastas. Hageja palub hagi rahuldada, mõista kostjalt hageja kasuks välja 1749,32 eurot ja lisanduv viivis 0,0548% päevas põhinõudest alates 05.01.2011 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja lisas oma nõude põhjendamiseks kohtule koopia 05.06.2008 väikelaenulepingust nr 23572 koos üldtingimustega, konto väljavõttest laenusumma ülekandmise kohta kostja kontole, 01.04.2010 ja 26.04.2010 võlateatistest, 14.05.2010 lepingu ülesütlemise hoiatusest, 11.06.2010 lepingu ülesütlemise teatest ja hageja hinnakirjast (tl 16-27). Kostja vastus (tl 36-38) Kostja tunnistab hagejalt laenu saamist, kuid kostja arvates on hagi esitatud puudustega ja seetõttu ei ole võimalik välja arvutada põhivõlgnevust ega viivist. Hagist ei selgu, mis ajast hakkas kostja laenumakseid ebakorrektselt tagastama, et arvutada välja täpne kuupäev, millal pidi hageja kostjaga sõlmitud lepingu üles ütlema. Hageja väidab, et kostja tasus makseid ebaregulaarselt alles 2010. aastast, esitamata seejuures ühtegi tõendit. Kostjale jääb arusaamatuks täiendav võlg summas 305,72 eurot ja intressimäär 0,0548% päevas. Ebaselgeks jääb kostjale ka lisanduva viivise väljamõistmise nõue. Kui kostja tasuks hagejale 31,95 eurot kuus, siis milline on sellest summast viivis ja milline põhimakse. Kostja hinnangul peab hageja esitama kohtule arvutuse selle kohta, millised summad on laekunud lepingu katteks, aga ka laenu tagastamise maksegraafiku. Kostjal endal ei ole võimalik esitada laenu maksmist tõendavat panga väljavõtet, kuna see ei ole internetipangas kättesaadav. Hageja vastus kostja vastuväidetele (tl 41-42) Hageja jääb hagiavalduses esitatud nõuete juurde. Hageja märgib, et ei pea tõendama täpset kuupäeva, millal kostja sattus maksetega viivitusse, et oleks võimalik välja arvutada täpne kuupäev, millal hageja pidi kostjaga sõlmitud lepingu üles ütlema. Hagejal ei ole kohustust leping üles öelda, vaid õigus leping üles öelda alates ajast, kui kostja oli lepingust tulenevate maksetega osaliselt või täielikult viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega. Hageja ei ole hagis väitnud, et võlgnevused tekkisid alles aastal 2010, vaid et hageja saatis mais 2010 kostjale hoiatuse lepingu ülesütlemise kohta ja et juunis 2010 öeldi leping erakorraliselt üles. Hagis märgitud täiendav võlgnevus 305,72 eurot on kõrvalnõuete kogusumma hagi esitamise päeva seisuga. Hagejal on lepingu üldtingimustest tulenevalt õigus nõuda kostjalt tähtaegselt tasumata laenusummalt või selle osalt viivist vastavalt hinnakirjale 0,1% päevas. Samuti on hagejal seadusest tulenevalt õigus nõuda kostjalt viivist lepingus fikseeritud 2(6)
intressimääras, mis on 20% aastas ehk 0,0548% päevas. Hageja palub kohtul arvestada viivist alates 05.01.2011 põhjusel, et kuni 04.01.2011 on viivis juba välja arvutatud, sisaldudes hagis näidatud viivises. Juhul, kui kostja hakkab hagejale tasuma igakuiselt võlgnevuse katteks 31,95 eurot, läheb kogu summa olemasoleva võlgnevuse vähendamiseks ning viivis arvutub seni, kuni lepingust tulenev põhinõue on täielikult täidetud. Hageja lisas vastusele lepingu raames tasutud laenumaksete väljavõtte ja panga hinnakirja (tl 4453, 59-90). Kostja vastus hageja vastuväidetele (tl 132-134) Kostja on laenumakseid ebaregulaarselt tagastanud algusest peale ja see on aluseks leping üles öelda, millega kaasneb asjaolu, et pangal ei ole õigust intressidele. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et tarbijakrediidilepingu puhul katavad maksed alati põhiosa, sest lepingu rikkumine toob kaasa intressi lubamatuse. Kostja leiab, et alates 01.12.2008 kuni tänase päevani kõik tasutud summad katavad laenu põhimakset. Hageja arvestuse kohaselt on kostja tasunud hagejale 16 486,50 krooni ehk 1054 eurot. Seega tuleks kostjal tasuda põhinõude katteks veel 864 eurot. Kõik intressi ja viivise nõuded on alusetud. Kostja palub võimalust tasuda 864 eurot igakuiste 30 euro suuruste maksetena. Hageja seisukoht (tl 136-138) Hageja hinnangul on kostja omaks võtnud asjaolu, et ta ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt. Seega puudub vaidlus selles, et hagejal oli 11.06.2010 tekkinud õigus leping üles öelda. Ülesütlemisõigus on õiguskaitsevahendina lepingu osapoole subjektiivne õigus, mille rakendamise osas on õiguslike eelduste täitumisel otsustusõigus üksnes lepingu kahjustatud osapoolel. Kõrvalnõuete osas on hageja hagis selgelt näidanud, millest nõue koosneb ja millel see põhineb. Kostja vastuväide, mille kohaselt on ta tänaseks tasunud enamuse esialgsest laenusummast, on ekslik. Samuti ei ole lepingu ega kehtiva seadusandlusega kooskõlas kostja väide, et kõik kostja poolt tehtud maksed tuleb lugeda põhinõude katteks. Kohustuse täitmiseks tehtud maksetest kaetakse esimeses järjekorras võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulutused, teises järjekorras tähtajaks tagastamata laenusumma alates varasemast võlgnevusest, kolmandas järjekorras intressid alates varasemast võlgnevusest ja neljandas järjekorras muud kohustused. Hageja on kostja poolt maksete tasumiste arvestamisel nimetatust ka lähtunud. Kohtu põhjendused
1.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel lahendab kohus antud tsiviilasja kirjalikus menetluses (tl 144).
2.Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja hagi tuleb rahuldada.
3.Hageja on esitanud kostja vastu poolte vahel 05.06.2008 sõlmitud väikelaenulepingu nr 23572 (tl 16-17) rikkumisest tulenevad nõuded.
4.Kohustuse rikkumine on võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vaidlust ei ole selles, et kostja rikkus lepingut, kui jättis täitmata lepingu üldtingimuste p-des 6.1 ja 10.1 ettenähtud kohustuse tagastada hagejale laenusumma maksegraafikus fikseeritud tähtpäeval (lepingu p 2.7 kohaselt iga kuu 12. kuupäev) ja summas ning tasuda intress vastavalt lepingus fikseeritud intressimäärale (lepingu p 2.3 kohaselt 20% aastas). VÕS § 101 lg 1 p-d 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi 2. lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.
3(6)
5.Vaidlusaluse lepingu näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõttes. Nimetatud sätte kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lg-st 1 (05.06.2008 kehtinud redaktsioon) tuleneb, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.
6.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt peab krediidiandja tarbijale hiljemalt koos VÕS § 416 lg-s 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks. Toimikumaterjalidest (tl 21) nähtuvalt on hageja VÕS § 416 lg-te 1 ja 2 nõuded täitnud, seega on leping 11.06.2010 kehtivalt üles öeldud (tl 22). Kuigi lepingu väljavõttest (tl 59-90) nähtub, et kostja on rikkunud VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud lepingu kohase täitmise nõuet lepingu sõlmimisest alates, on hageja väljendanud soovi tulevikus lepingut mitte enam jätkata 11.06.2010 lepingu ülesütlemise teates. Kohus märgib, et kujundusõiguste teostamiseks ei ole konkreetseid tähtaegu ette nähtud. Tegemist on võlausaldaja õigusega lepingulise suhte ühepoolselt muutmiseks juhul, kui kujundusõiguse eeldused ja kasutamise tingimused on täidetud. Ülesütlemise esmaseks tagajärjeks on kogu tagasimaksmata krediidi tagasimaksmise nõude sissenõutavaks muutumine, millele lisanduvad ülesütlemise hetkeni tekkinud intressi- ja viivise nõuded.
7.Võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist juhul, kui võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest. Vastavalt VÕS § 103 lg-le 1 vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kuna rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel, siis vastutust välistavaid asjaolusid ei esine.
8.VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Lepingu p 2.1 alusel andis hageja kostjale krediiti 30 000 krooni, so 1917,35 eurot (tl 18). Kostja on vastuses hagile võtnud omaks hagejalt laenu saamise nimetatud summas (tl 36-38). Hageja nõuab kostjalt tagastamata krediidisummat suuruses 1443,60 eurot. Lepingu väljavõttest (tl 90) nähtuvalt on kostja lepingu kehtivuse ajal maksnud hagejale tagasi 16 486,56 krooni (1053,68 eurot), millest 7412,60 krooni (473,75 eurot) on tasutud põhinõude (tagastamata krediidisumma) katteks ja 9073,96 krooni (579,93 eurot) intressi katteks, kuivõrd lepingu p 2.8 kohaselt on tegemist annuiteetgraafikuga, mis tähendab, et kuigi igakuine makse (krediidisumma tagasimakse ja intressimakse kokku) on võrdse suurusega, on maksegraafiku alguses tagastamisele kuuluv krediidisumma väiksem intressist ja vaatamata lepingu üldtingimuste p-s 11.1 ja VÕS § 415 lg-s 2 sätestatule, on annuiteetgraafikust tingituna hagejale tagasi makstud summast arvestatud intressi katteks suurem summa kui põhinõude katteks. Kuna kostjal on kohustus tagastada hagejale krediidisumma 30 000 krooni, millest on tagastatud 7412,60 krooni, siis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 22 587,40 krooni (30 000 – 7412,60) ehk 1443,60 eurot põhivõlgnevuse katteks.
9.Krediidilepingu, mille alaliigiks on tarbijakrediidileping, kohaselt on krediidisaajal kohustus tasuda krediidilt intressi. Intress on tasu raha kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Lepingu p 2.3 järgi oli intressi määraks 20% aastas. Krediidiandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta krediiti annab. Kostja on 05.06.2008 hagejaga lepingut sõlmides sellise intressimääraga nõustunud. Lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt on isikud vabad ning õigustatud ise otsustama 4(6)
oma õiguste ja kohustuste üle. Hageja nõuab lepingu ülesütlemise ajaks (intressi arvestamise periood 05.06.2008 kuni 10.06.2010) sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 95,47 eurot (1493,75 krooni). Nimetatud summa nähtub ka lepingu väljavõttest (tl 90). Kuivõrd pooled on leppinud kokku intressi maksmise kohustuses kokkulepitud aja jooksul, mida kostja on rikkunud, on kohtu hinnangul hageja intressinõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning intressi katteks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 95,47 eurot.
10.Hageja taotleb kostjalt kirjalike teatiste tasu väljamõistmist summas 38,93 eurot ja teenustasu väljamõistmist summas 2,88 eurot. Hagiavalduse kohaselt tuleneb kirjalike teatiste tasu hageja hinnakirjast ja teenustasu näol on tegemist maksekaardi hooldustasuga 0,96 eurot kuus, kusjuures hooldustasu arvestamise perioodiks on märts kuni mai 2010. Kohtule esitatud hinnakirjadest (tl 23-27, 44-51, 52-53) nähtub, et teise ja iga järgneva posti teel saadetava meeldetuletuse maksumus on 100 krooni, so 6,39 eurot (laenude all muud tasud) ja et igakuine maksekaardi hooldustasu 26 aastat ja vanematele isikutele on 15 krooni kuus, so 0,96 eurot kuus (deebetkaartide all maksekaart). Hageja on lisanud hagile koopia 01.04.2010 ja 26.04.2010 võlateatistest, 14.05.2010 lepingu ülesütlemise hoiatusest ja 11.06.2010 lepingu ülesütlemise teatest (tl 19-22) ning märkinud 18.02.2011 vastuses kostja vastuväidetele (tl 4142), et ei pidanud vajalikuks hagiavaldusele kõigi teatiste lisamist. Kohtu hinnangul ei sisalda nimetatud tasu ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Kuna kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt, siis on hageja poolt kirjade ja teadete saatmise kulu tekkimine põhjuslikus seoses kostja käitumisega. Kostja ei ole kirjalike teatiste tasule vastuväiteid esitanud. Samuti ei ole kostja vaidlustanud maksekaardi hooldustasu maksmata jätmist perioodil märts kuni mai 2010, so on kolm kuud kogusummas 2,88 eurot (3 × 0,96). Eeltoodud põhjendustest tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 38,93 eurot kirjalike teatiste tasu katteks ja 2,88 eurot teenustasu katteks.
11.Hageja nõuab kostjalt 04.01.2011 seisuga sissenõutavaks muutunud viivist summas 168,44 eurot. Viivise arvutamisel (tl 13 pöördel) on hageja lähtunud ajavahemikus 12.06.2008 kuni 10.06.2010 (so lepingu kehtivuse ajal) hinnakirjas fikseeritud määrast 0,1% päevas ning alates 11.06.2010 (so lepingu ülesütlemisest) lepingujärgsest intressimäärast 20% aastas. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksetega tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Praegusel juhul on lepitud kokku 20% suuruses intressimääras aastas. Samuti tuleneb lepingu üldtingimuste p-st 9.1, et kui laenusaaja ei tagasta laenusummat või selle osa maksegraafikus märgitud tähtpäevaks, on laenusaaja kohustatud tasuma pangale tähtaegselt tasumata summalt või selle osalt viivist vastavalt hinnakirjale, mille kohaselt viivise määr on 0,1% päevas (laenude all muud tasud). Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist samas ulatuses, milles on kokku lepitud tarbijakrediidilepingus intressimäärana, antud juhul 20% suuruses intressimääras. Lepingu väljavõttest nähtuvalt on kostja rikkunud kokku lepitud ja VÕS § 82 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Kostjal oli lepingu järgi kohustus maksta hagejale iga kuu 12. kuupäeval laenusumma tagasimakse koos intressimaksega. Pärast tähtpäeva möödumist muutus iga osamakse sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7), andes hagejale õiguse 5(6)
laenusumma tagasimakselt viivise arvestamiseks. Pärast lepingu erakorralist ülesütlemist muutus sissenõutavaks kogu tagastamata krediidisumma koos ülesütlemise hetkeni tekkinud kõrvalnõuetega, andes hagejale õiguse tagastamata krediidisummalt viivise arvestamiseks. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades asjaolu, et kostja ei ole taotlenud sissenõutavaks muutunud viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 168,44 eurot 04.01.2011 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise katteks.
12.TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on palunud mõista välja täiendava viivise alates 05.01.2011 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus on seisukohal, et hageja lisanduva viivise nõue on põhjendatud. Kohus märgib, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Viivise rakendumine on sõltunud kostjast enesest (lepingu mittekohane täitmine) ning seetõttu on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja ka lisanduv viivis 0,0548% päevas (20% aastas) põhinõudelt 1443,60 eurolt alates 05.01.2011 kuni põhinõude täitmiseni. Samas peab kohus põhjendatuks piirata hageja viivisenõuet kokku põhinõude suurusega. Kuigi kostja ei ole otseselt taotlenud viivise vähendamist, on kostja kohtumenetluses hagejaga kompromissi läbirääkimisi pidades selgitanud, et tema majanduslik seis ja teiste kohustuste olemasolu ei võimalda tal võlgnevuse tasumist suuremas ulatuses kui 30 eurot kuus. Kostja lisas oma 25.04.2011 hagejale saadetud elektronkirjale (tl 99-100) ka pangakonto väljavõtte (tl 101-104). Kohus märgib, et võlausaldaja õigused oma lepingujärgse viivisenõude sissenõudmisel ei ole piiramatud. Antud juhul on viivist arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses ja hageja ei ole kohtumenetluses tõendanud, et ta on saanud kahju suuremas ulatuses kui põhinõue.
13.Kokkuvõttes loeb kohus hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 1749,32 eurot, millest 1443,60 eurot on tagastamata krediidisumma, 95,47 eurot intress, 38,93 eurot kirjalike teatiste tasu, 2,88 eurot teenustasu ja 168,44 eurot sissenõutavaks muutunud viivis 04.01.2011 seisuga. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja täiendava viivise 0,0548% päevas tagastamata krediidisummalt 1443,60 eurolt alates 05.01.2011 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni, kuid mitte enam kui 1275,16 eurot. Kohus märgib selgituseks kostjale, et poolte kokkuleppel on võimalik ka kohtuotsuse täitmine osamaksetena (maksegraafiku alusel), et vältida sundtäitmisega kaasnevaid täitekulusid, kuid selleks peab kostja pöörduma hageja poole kokkuleppe sõlmimiseks. Menetluskulude jaotus
14.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldas hagi täies ulatuses, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
Kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.