Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Hageja nõue ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt on kriminaalasjas nr 1-08-8551 kostja süüdi mõistetud kuriteos, mille tagajärjel vägivallakuriteo ohver M. P. . Kuriteo ohvri ülalpeetav I. P. Tartu Pensioniametile 21.07.2008 ohvriabi seaduse (OAS) alusel taotluse riikliku hüvitise määramiseks. S. L. P. T. on vägivallakuriteo ohvri ülalpeetavale I. P. ohvri surmast tuleneva kahju seisuga 10.08.2012 summas 7313,91 eurot. I. P. tunnistatud püsivalt töövõimetuks alates 09.04.2008 ning ta on isik, kellel on õigus nõuda vägivallakuriteoga tekitatud kahju hüvitamist ohvriabi seaduse alusel. Tartu Maakohtu 20.11.2009 otsusega rahuldati E. V. A. P. 2 276,09 euro (35 613 krooni) nõudes ning A. P. E. V. välja 2276,09 eurot I. P. 21.04.2008 - 31.05.2009 väljamakstud kuriteoohvri riikliku hüvitise katteks. 10.08.2012 täitus kuriteoohvri riikliku hüvitise piirmäär 9590 eurot ning lõpetati väljamaksed I. P. . Hageja nõuab OAS § 31 lg 1 alusel kostjalt I. P. riikliku hüvitise 7313,91 euro väljamõistmist. Kostja vastuväited Kostja A. P. hagile vastu. Tartu Maakohtu 20.11.2009 otsusega mõisteti kostjalt välja 2276,09 eurot (35 613 krooni) I. P. kuriteoohvri riikliku hüvitise katteks ajavahemiku 21.04.2008 -31.05.2009 eest. Kostja teadis, et 2276,09 eurot jääb lõplikuks hüvitise summaks, mida kinnitati talle ka tookord kohtus. Kostjat pole teavitatud sellest, et hüvitise maksmine toimub edasi. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanule) kahju tekitanud isik ( kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutav kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu surma põhjustamisega. Tartu Maakohtu 08.10.2008 otsusega (tl 21-25) mõisteti A. P. KarS § 113 järgi I. P. M. P. tapmises xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx 3-1 korteris ja teda karistati vangistusega 9 aastat. Lisaks mõisteti A. P. P. kasuks kuriteoga tekitatud kahju (matusekulude) katteks 19 232,60 krooni. Tartu Maakohtu 08.10.2008 otsus jõustus 25.04.2009 Tartu Ringkonnakohtu otsusega, millega jäeti muutmata A. P. KarS § 113 järgi, kuid muudeti A. mõistetud karistust, karistades teda 6 aastase vangistusega. Seega on jõustunud kohtuotsusega tõendatud kostja süü M. P. tapmises. OAS § 7 lg 1 sätestab, et kuriteoohvri riiklikku hüvitist makstakse E. V. toimepandud vägivallakuriteo ohvritele ja ohvri ülalpeetavatele ning käesoleva seaduse § 9 lõikes 4 nimetatud isikule. OAS § 8 lg 1 p 1 järgi mõistetakse käesolevas seaduses vägivallakuriteona otseselt isiku elu või tervise vastu toimepandud kriminaalkorras karistatavat tegu, mille tagajärg on kannatanu surm. OAS § 9 lg 1 kohaselt on õigus saada hüvitist on käesoleva seaduse § 8 lõikes 1 nimetatud teo tagajärjel tekkinud kahju kannatanud Eesti kodanikul ja tema surma korral OAS § 9 lg 3 p 1 kohaselt ohvri ülalpeetaval, kes on nimetatud riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 20. Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 20 lg 1 sätestab, et õigus toitjakaotuspensionile on toitja surma korral tema ülalpidamisel olnud perekonnaliikmetel. Lapse, vanema või lese õigus toitjakaotuspensionile ei sõltu sellest, kas nad olid toitja ülalpidamisel või mitte. RPKS § 20 lg 2 p 2 järgi on toitjakaotuspensionile õigust omavaks pereliikmeks toitja vanem, kes on vanaduspensionieas või püsivalt töövõimetu. OAS § 14 p 1 kohaselt vägivallakuriteo tagajärjel hukkunud ohvri ülalpeetavale

2 (4)

makstakse hüvitist käesoleva seaduse § 11 alusel arvutatud ohvri eelnevast tulust ühele ülalpeetavale 75 protsenti. Tartu Pensioniameti Tartu arstliku ekspertiisi komisjoni otsusega nr 4413752 (tl 28-29) tuvastati Inga P. püsiv osaline töövõimetus töövõime kaotusega 80% alates 01.04.2008 kuni 30.04.2010. Kuigi kohtu käsutuses puuduvad dokumentaalsed tõendid selle kohta, kas Inga P. on kindlaks tehtud püsiv töövõimetus ka pärast 30.04.2010, ei seadnud kostja kohtuistungil hageja sellist väidet kahtluse alla. Kostja õigeksvõtule tuginedes loeb kohus tõendatuks, et I. P. ka pärast 30.04.2010 olnud osalise töövõimekaotusega isik. Seega on I. P. käsitletud ajavahemikul so 01.06.2009 kuni 10.08.2012 olnud kuriteoohvri riikliku hüvitise saamiseks õigustatud isik. Kostja väide, et I. P. olnud tegelikult M. P. ülalpidamisel, ei oma kuriteoohvri riikliku hüvituse maksmise seisukohast käesoleval juhul tähtsust. I. P. M. P. töövõimetu vanema õigus hüvitisele ei sõltu asjaolust, kas ta tegelikult sai M. P. ülalpidamist. Kuni 30.06.2010 kehtinud perekonnaseaduse ( PkS) § 64 lg 1 kohaselt oli täisealiseks saanud laps kohustatud ülal pidama oma abi vajavat töövõimetut vanemat. Alates 01.07.2010 kehtiva PkS § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese astme ülenejad ja alanejad sugulased ning § 97 p 3 kohaselt on õigustatud ülalpidamist saama muu ( mitte punktides 1 ja 2 nimetatud) abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Seega tuleneb perekonnaseadust täisealise lapse kohustus anda ülalpidamist oma abi vajavale vanemale. Töövõimetust saab ka käesoleval ajal kehtiva perekonnaseaduse mõtte kohaselt pidada asjaoluks, mille tõttu vanemal on õigus oma täisealiselt lapselt ülalpidamist saada. Seadusandja ei ole kuriteoohvri riikliku hüvitise maksmist seadnud sõltuvusse selle taotleja töövõimekaotuse ulatusest. Sotsiaalkindlustusameti 10.12.2008 otsusega nr 00082 K (tl 12-13) määrati M. P. ülalpeetavale I. P. 21.04.2008 kuriteoohvri riiklik hüvitis summas 2610 krooni kuus kuni ta vastab riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 20 sätestatud tingimustele või kuni täitub hüvitise piirmäär. Tartu Maakohtu 20.11.2009 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-27479 (tl 26-27) mõisteti kuriteoohvri ülalpeetavale I. P. riikliku hüvitise katteks A. P. E. V. 35 613 krooni. Kohtuotsus jõustus 29.12.2009. Kuigi Tartu Maakohtu 20.11.2009 kohtuotsusest ei nähtu, on hageja käesolevas asjas kinnitanud, et nimetatud kohtuotsusega väljamõistetud hüvitis oli I. P. ajavahemiku 21.04.2008-31.05.2009 eest. Et eelmise kohtuotsusega väljamõistetud hüvitis oli ajavahemiku 21.04.2008-31.05.2009 eest, et ole seadnud kahtluse alla ka kostja. Kohtu hinnangul ei tugine seadusele ega ka Tartu Maakohtu 20.11.2009 otsuses märgitule kostja käesolevas asjas avaldatud seisukoht, et rohkem hüvitist ei olnud Inga P. õigust saada ega ole õigus nõuda riigil ka kostjalt. Ekslik on kostja arusaam, et tsiviilasjas 2-09-27479 väljamõistetud kahjuhüvitis oli lõplik. Sotsiaalkindlustusameti 10.12.2008 otsusest nr 00082 tulenevalt Inga P. õigus saada kuriteoohvri riiklikku hüvitist kuni ta vastab riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 20 sätestatud tingimustele või kuni täitub hüvitise piirmäär. Hüvituse määramise ajal kehtinud OAS § 15 kohaselt makstav hüvitis ühele ohvrile ja kõigile ülalpeetavatele kokku ei võinud olla suurem kui 150 000 krooni ( käesoleval ajal kehtiva redaktsiooni kohaselt 9590 eurot). Asjaolu, et riik pöördus juba enne hüvitise piirmäära täitumist kohtu poole seni väljamakstud hüvitise osa riigile tagastamise nõudes, ei välista hageja õigust nõuda ülejäänu hüvitise osa tagastamist käesolevas menetluses. Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti 10.08.2012 tõendi (tl 11) kohaselt on vägivallakuriteo ohvri M. P. ülalpeetavale I. P. ohvri surmast tulenev kahju seisuga 10.08.2012 summas 7313,91 eurot ja hüvitis on üle kantud igakuuliste maksetena ajavahemikul 01.06.2009 - 10.08.2012 I. P. .

3 (4)

Hüvitise maksmine I. P. alates 10.08.2012 riikliku piirmäära 9590 euro täitumise tõttu. Tartu Maakohtu 20.11.2009 otsusega mõisteti A. P. . V. välja 35 613 krooni (2276,09 eurot). Eeltoodust järeldub, et I. P. kuriteoohvri riiklikku hüvitist kokku 9590 eurot (7313,91 + 2276,09) so seaduses sätestatud piirmääras. OAS §-s 31 lg 1 on sätestatud, et pärast käesoleva seaduse alusel hüvitise maksmist läheb hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile. Tagasinõutav summa ei või olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast. Kuna kohtu hinnangul on hageja I. P. riiklikku hüvitist maksnud õiguspäraselt, tuleb OAS § 31 lg 1 , VÕS § 1043 ja 1045 p 1 alusel kostjalt ajavahemiku 01.06.2009 -10.08.2012 eest I. P. kuriteoohvri riikliku hüvitise katteks E. V. välja mõista 7313,91 eurot. Vastavalt TsMS §-le 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi täielikult, tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Käesolevas otsuses esitab kohus vastavalt TsMS §-le 173 lg 1 üksnes menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib hageja nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude kohta tehtud lahendi jõustumist.

Kohtunik Rita Kulberg

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.