Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt oli kostja ja EEAS-i vahel sõlmitud 21.02.2009 liitumisleping nr XXX, mille alusel EEAS kohustus pakkuma kostjale telekommunikatsiooniteenust ning kostja kohustus selle eest vastavalt arvetele tasuma. Lepingu lisaks oli soodushinnaga müügileping. Nimetatud müügilepingust tuleneb käsitlustasu nõudega 01.06.2009 arvel olev mobiiltelefoni Sony Ericsson X1 hinnavahe hüvitamise nõue. Telefoni müügihind tehingu ajal oli 8990.00 Eesti krooni. Kostjale tehti allahindlus 48,9433% ulatuses. Kostja jättis arved tasumata. EEAS-i ja kostja on kokkuleppinud viivise määras 0,15% päevas iga maksmisega viivitatud päeva eest. EEAS on loovutanud nõude hagejale. Kostja võlgneb hagejale põhivõla 520.76 eurot ja viivised alates viimase arve tähtajast 18.06.2008 kuni 03.06.2011 summas 558.52 eurot. Tegutsedes heas usus, vähendab hageja viivise nõuet ning nõuab viivisena 520.28 eurot. EEAS-i ja kostja vaheline leping tuleb lugeda ülesöelduks 01.06.2012 arve esitamisega. EEAS-il oli õigus nõuda vajadusel enne teenuse osutamist ettemaksu. Hageja palub kostjalt välja mõista võla 520.76 eurot ja viivise 383.00 eurot st hageja vähendas menetluse kestal viivitusintressi nõuet 137.28 euro võrra. Menetluse kestel tasus kostja 137.28 eurot, mille hageja arvestas võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 88 lg 8 alusel viivise katteks. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja tunnistas menetluse käigus nõuet põhivõla osas 137.28 euro ulatuses osutatud teenuse eest ajavahemikul veebruar kuni mai 2009 ning tasus selle. Ülejäänud nõude osas vaidleb kostja hagile vastu. Tõendamata on lepingu ülesütlemine, seega on pooltevaheline leping kehtiv. Kostja ei ole teadet lepingu ülesütlemise kohta kätte saanud. Lepingu järgi sai kostja EEAS-ilt lepingu sõlmimisel tasuta telefoni väärtusega 6000.00 Eesti krooni. Maikuus 2009 avastas kostja, et temani ei ole jõudnud arved. Ta teatas sellest 27.05.2009 EEAS-ile. Samal päeval sai kostja teada, et leping just kui öeldi üles, kuid juhul, kui ta tasub hiljemalt 22.06.2009 võla 2147.96 Eesti krooni, siis leping jääb kehtima. 08.06.2009 sai kostja arve, millele oli lisatud telefonimaksumus, kostja palus koostada uue arve ning lubas selle tasuda hiljemalt 22.06.2009. EEAS talle arvet ei esitanud. Kohtuotsuse põhjendused VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab kohustuse täitmise vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine sh täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-des 1, 4 ja 6, § 108 lg-s 1 ja § 113 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, samuti lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ja EEAS-i vahel sõlmitud 21.02.2009 liitumisleping nr XXX, mille lisaks oli soodushinnaga müügileping ja üldtingimused (tl 23, 33-44, 166-167). Samuti on kostja menetluse käigus loobunud vastuväidetest nõude loovutamise osas (tl 4, 109, 112). Esmalt kohus kontrollib, kas kostja ja EEAS-i vaheline lepinguline suhe on lõppenud. Lepingu ülesütlemine on ühepoolne, vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis lõpetab tulevikku

suunatult kestvuslepingu. Kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 kohaselt tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 2 järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Kostja leiab, et pooltevaheline leping on kehtiv. Hageja ei ole tõendanud, et EEAS oleks teinud tahteavalduse ja lepingu kostjale rikkumise tõttu üles öelnud kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p-ga 4 ja § 195 lg-ga 1. Lepingu ülesütlemist ei saa kostjale teatavaks tehtuks lugeda EEAS-i ja kostja vahelise e-kirjavahetuse sees nentimisena (tl 60-63, 121-129). Järgnevalt kohus hindab, millised kohustused on kostjal jätkuvalt hageja ees tulenevalt 21.02.2009 liitumislepingust nr XXX (tl 15-32). Vaidlusaluse liitumislepingu nr XXX lisa IV alalõik (tl 166) sätestab mh järgmist: kui liitumisleping lõpetatakse E initsiatiivil kliendipoolse kohustuse rikkumise tõttu, on E õigus nõuda kliendilt liitumislepingu lõpetamisega seotud kulude katteks käsitluskulusid 6000.00 Eesti krooni. Nimetatud väitele toetub hageja. Seega tekib lepingu järgi 6000.00 Eesti krooni suuruse käsitlustasu maksmise kohustus lepingus ettenähtud tingimustel, antud juhul väidetavalt kostjapoolse kohustuse rikkumise tõttu EEAS-i poolsel lepingu ülesütlemisel. Hageja ei ole tõendanud, et EEAS oleks lepingu kostjale üles öelnud seoses temapoolsete kohustuste rikkumisega viidatud liitumislepingu nr XXX lisa IV alalõigu järgi, mis oleks andnud EEAS-ile õiguse nõuda sellel põhjusel käsitlustasu 6000.00 Eesti krooni käsitluskulude katteks. Seega ei ole käsitlustasu nõue suuruses 6000.00 Eesti krooni 01.06.2009 arve nr 0815569239 alusel sissenõutavaks muutunud. Tulenevalt eelnenust on kohus seisukohal, et kostja ei ole rikkunud kohustust VÕS § 100 järgi sellega, et ta oleks jätnud alusetult tasumata 6000.00 Eesti krooni, s.o 383.47 eurot, käsitlustasu, mistõttu kostjal ei tule VÕS § 76 lg 1, 101 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel sellist kohustust täita. Seega puudub kohtul vajadus anda hinnangut kostja muudele väidetele seoses käsitluskulude hüvitamise kohustusega. Vaidlus puudub poolte vahel selles, et viivise suuruses on pooled kokku leppinud ning selleks on 0,15% võlasummast iga viivitatud päeva eest. Kuna kohus ei mõista kostjalt hageja kasuks välja käsitlustasu 6000.00 Eesti krooni, siis ei kuulu väljamõistmisele ka nimetatult arvestatud viivis. Hageja nõue sisaldas algselt lisaks käsitlustasule 6000.00 Eesti krooni võlga tasumata arvete näol summas 2147.96 Eesti krooni, s.o 137.28 eurot, ja viivist 520.28 eurot. Kostja tunnistas nimetatud arvete mittetasumist, selles osas nõudele vastuväiteid ei ole esitanud. Vaidlus puudub selles, et menetluse kestel kostja tasus 137.28 eurot (tl 145). Kostja märkis makse selgitusse: „tsiviilasi nr 2-11-13515“. Hageja arvestas nimetatu viivise katteks VÕS § 88 lg 8 alusel ja vähendas selle võla väljanõutava viivise suurust. Pooled ei ole täitmise erinevat järjekorda VÕS § 88 lg 9 alusel võrreldes VÕS § 88 lg-ga 8 kokku leppinud. Seega on kostjal tasumata võlg osutatud teenuste eest summas 2147.96 Eesti krooni, s.o 137.28 eurot. Kohus loeb viivise võlasummalt 2147.96 Eesti krooni, s.o 137.28 eurot tasutuks 20.06.2012 tasutud 137.28 euroga. Sellises ulatuses viivise arvestamine on sõltumata poolte väidetest kooskõlas kohtupraktikaga. Eelnenut arvesse võttes kohus leiab, et Julianus Inkasso OÜ hagi ØH vastu võlgnevuse väljamõistmiseks on osaliselt tõendatud ja põhjendatud ning kuulub osalisele rahuldamisele. Kohus mõistab kostjalt välja hageja kasuks võla 2147.96 Eesti krooni, s.o 137.28 eurot. Menetluskulude jaotus Kooskõlas TsMS § 163 lg-ga 1 tuleb menetluskulud jätta võrdeliselt hagi rahuldamisega poolte kanda, s.o 15,2% ulatuses kostja kanda ja 84,8% ulatuses hageja kanda.

Pooltel on õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest (TsMS § 174 lg 1).

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.