Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Sõiduk võõrandati hinnaga 3125 eurot (käibemaksuta). Liisingulepingu tingimuste p 9.6 kohaselt, kui liisingulepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa, siis kohustub liisinguvõtja katma hagejale hinnavahe ehk müügikahju. Liisingulepingu ülesütlemisel oli vara jääkmaksumuseks 981,54 eurot. Kuivõrd hageja müüs liisingueseme hinnaga 3125 eurot, siis sai hageja vara müügiga kasu 2143,46 eurot. Vara võõrandamisest saadud 2143,46 euro eest tasaarvestas hageja osa kostja võlgnevusest. Seoses liisingulepingu eseme müümisega on tekkinud hagejal ka müügiga kaasnevad kulud summas 573,74 eurot. 06.02.2012 saatis hageja kostjale kirjaliku nõude, milles märkis hüvitamisele kuuluva summa suuruse ning palus selle tasuda hiljemalt 13.02.2012. Antud võimalust nõude kohtuväliseks tasumiseks kostja kasutanud ei ole. Tulenevalt eeltoodust on kostjal liisingulepingu alusel võlg hagejale kokku 7693,04 eurot, millest põhivõlgnevusena tasumata lepingumaksed summas 9262,79 eurot, müügikasum 2143,46 eurot ja müügiga kaasnevad kulud summas 573,74 eurot. Kostja on käesolevaks hetkeks omapoolsete rahaliste kohustuste täitmisel langenud viivitusse. Võlgnevusele lisandub kohustuse mittetäitmisest tulenev viivis vastavalt lepingule, mille kohaselt kohustuse täitmisega viivitamise korral on viivis 0,25% päevas ehk 91,25% aastas. Tulenevalt mõistlikkuse põhimõttest ja lähtudes kohtupraktikast, vähendab hageja viivist põhivõla summani s.o 7693,04 euroni. Seega kuulub kostja poolt hagejale tasumisele viivis summas 7693,04 eurot. Hageja palub kohtul teha vaheotsus aegumise vastuväite osas. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ja palub selle rahuldamata jätta. Vastuväidete kohaselt müüs hageja auto suuresti alla turuhinna, mistõttu talle ei saanud hagis väidetud ulatuses kahju tekkida; kostja hinnangul oli vaidlusalusel perioodil sõiduauto keskmiseks turuhinnaks umbes 6200 eurot, seega oli müügihind 3125 eurot turuhinnast poole väiksem; hageja esitatud nõudeid ei saa mõistlikuks pidada, kuna autot müüdi 2 aastat ja 10 kuud; hageja nõuab iga asja, sh lepingu ülesütlemise eest tasu, kostja ei saanud mõjutada mingilgi moel sõiduki müügiprotsessi - kostjalt ei küsitud arvamust hinna ja müügi osas ega pakutud autot temale müüa; hagi on aegunud ja kostja palub kohtul kohaldada aegumist vaheotsusega. Kohtuotsuse põhjendused Pooltel ei ole vaidlust liisingulepingu ega käenduslepingu, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste täieliku täitmise üle ega selle üle, et liisinguvõtjal tekkis graafikujärgsete maksete tasumisel võlgnevus, et hageja ütles lepingu üles ja leping on lõppenud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagi on aegunud. Kohtule esitatud lepingu ülesütlemise teatega on tõendatud, et hageja ütles liisinguvõtjale OÜ-le SL(kustutatud) puksiirauto Volkswagen LT 55 2,4TD liisinglepingu üles 25.02.2009. Hagiavalduse täpsustuse kohaselt sai hageja sõidukile valduse 05.03.2009 ja suunas müüki 05.05.2009 hinnaga 24 000 krooni/ 1533,88 €, mida tõendab müüki suunamise akt. Liisingulepingu ülesütlemisel oli vara jääkmaksumuseks 981,54 eurot. Sõiduk võõrandati M OÜ kaudu 04.01.2012 hinnaga 3125 eurot (käibemaksuta). Hageja 06.02.2012 klienditeeninduse spetsialisti teatest nähtuvalt esitati kostjale nõue 7944,28 € hüvitamiseks 06.02.2012 tasumise tähtajaga 13.02.2012 ja hagi kohtule esitati 22.05.2012. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale

ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Liisingulepingu tingimuste p 9.6 kohaselt, kui liisingulepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa, siis kohustub liisinguvõtja katma hagejale hinnavahe ehk müügikahju. Riigikohus on korduvalt oma lahendites märkinud (viimane RKL 3-2-1-52-11), et VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lg 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda. Vastupidine tüüptingimus on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja üldtingimuste punkt 9.6, mille kohaselt on kostja kohustatud hüvitama hinnavahe ehk müügikahju kui liisingulepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa, on VÕS § 42 lg 1 järgi tühine, kuna see on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav. Seega tuleb VÕS § 367 lg 3 alusel asuda seisukohale, et liisinguandja sai nõude arvestamisel lähtuda liisingueseme väärtusest selle üleandmise ajal ehk käesoleval juhul 05.03.2009, mitte sõiduki müümisel 04.01.2012 saadud müügihinnast. Võlaõigusseaduse liisingulepinguid käsitlev peatükk ei sätesta, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda VÕS § 82 lg 3 järgi kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. TsÜS §-s 146 on sätestatud, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat, mis algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Riigikohus on lahendis 3-2-1-33-09 asunud seisukohale, et kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Müüki suunamise aktiga on tõendatud, et hageja määras sõiduki turuväärtuseks 24 000 krooni/ 1533,88 € ja suunas sõiduki selle hinnaga müüki 05.05.2009. Müüki suunamise aktist nähtuvalt olid sõidukil puudused – käigukast lahti võetud, kerel kriipimisjäljed, mootor ei tööta, mis võisid tingida sõiduki väärtuse kindlaksmääramiseks kahe kuu pikkuse aja. Järelikult oli hagejal võimalik hiljemalt 05.05.2009 arvestada VÕS § 367 lg 3 alusel välja nõude suurus. Seega asub kohus seisukohale, et mõistlikult vajalik aeg kulude hüvitamiseks pärast lepingu ülesütlemist VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi möödus 05.05.2009. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja nõude kolmeaastane aegumistähtaeg hakkas kulgema 06.05.2009 ja lõppes 06.05.2012. Kuna hagi esitati kohtule 22.05.2012, siis on hageja põhinõue aegunud. TsÜS § 144 järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, seega on aegunud ka nõue kostja kui käendaja vastu. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi aegumise tõttu jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus

Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 tuleb hagimenetluse kulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega; lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama; lõike 6 kohaselt peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada; lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Kohtunik:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.