Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-11-56984

Harju Maakohtu otsuse peale on pooltel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

Menetluse käik Aktsiaselts BIGBANK on Harju Maakohtule esitanud hagi HLja MVvastu võlgnevuse väljamõistmise nõudes.

Hageja nõue ja põhjendused Hageja ja kostja HLsõlmisid 20.02.2008 tarbijakrediidilepingu nr XXXXXX(edaspidi leping). Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja põhivõlgnikule üle 3 195.58 eurot, mis oli lepingu sõlmimise päeval Eesti Panga fikseeritud kursi järgi võrdne 50 000 Eesti krooniga. Lepingu järgi oli kostja HL kohustatud maksma hagejale intressi 32,12% krediidisummast ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule aktsiaseltsi BIGBANK krediidilepingute üldtingimusi nr S. Hageja sõlmis 08.08.2007 kostja MV`iga käenduslepingu. Käenduslepinguga võttis kostja MVendale hageja ees vastutuse hageja ja kostja HLvahelisest tarbijakrediidilepingust nr XXXning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja kostja HLvahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Käenduslepingu kohaselt on kostja MVvastutuse rahaliseks maksimummääraks 11 381.47 eurot (178 081 Eesti krooni) ning käenduse tähtajaks 01.09.2014. Kostja MVei ole täitnud VÕS § 142 lõikes 1 ja käenduslepingus sätestatud kohustust tasuda hagejale kostja HLpoolse lepingurikkumise korral võlgnetavad summad. Kostjatel oli kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 10.03.2008, millist kohustust kostjad korduvalt rikkusid. Tulenevalt eeltoodust alustas hageja võla sissenõudmise menetlust ja edastas kostjatele muuhulgas kirjalikud teatised maksekohustuste meeldetuletamiseks. Hageja hoiatas 23.01.2009 saadetud teatega kostjaid lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostjad ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja kostjatele võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Vaatamata eeltoodule ei reageerinud kostjad lepingust tulenevate kohustuste täitmisega. Hageja ütles 27.02.2009 põhivõlgnikule saadetud ülesütlemisavaldusega ja käendajale saadetud nõudekirjaga lepingu üles ning nõudis kostjatelt 58 351.33 Eesti krooni (3 729.33 euro) tasumist, millest 47 992.10 Eesti krooni (3 067.25 eurot) moodustas tagastamata krediidisumma, 8 613.39 Eesti krooni (550.50 eurot) sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 1 700 Eesti krooni (108.65 eurot) võla sissenõudmisega seotud kulu ja 45.84 Eesti krooni (2.93 eurot) viivis. Hageja nõuab käesolevas hagis kostjatelt lepingu, käenduslepingu ja VÕS § 100, § 101 lg 1 pde 1 ja 6, § 108 lg 1 ja § 113 lg 1, § 142 ja § 145 lg 1, 2 ning TsMS § 367 alusel solidaarselt lepinguliste kohustuste täitmist, kusjuures kostjate lepinguliste kohustustena käsitleb hageja kostjate kohustust tasuda hagejale tagastamata krediidisumma, sissenõutavaks muutunud tasumata intress, võla sissenõudmisega seotud kulu ja viivis.

2-11-56984

Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 6 134.50 eurot, millest 3 067.25 eurot on tagastamata krediidisumma, 550.50 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 49.47 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 2 467.28 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Seejuures palub hageja mõista kostjatelt solidaarselt alates 22.11.2011 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 32,12 % tagastamata krediidisummalt aastas ja jätta hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda.

Kostjate vastuväited Kostjad ei ole hageja nõudele vastu vaielnud. Kostja HLon avaldanud, et maksab oma võla katteks hagejale iga kuu 6.40 eurot, kuid rohkem ei ole võimalik võla kustutamiseks maksta. Kostja HLon märkinud, et kui tema materiaalne olukord paraneb, kavatseb ta tagasimaksu summat suurendada. Kostja MVon avaldanud, et on käendaja kostja HLlaenule, kuid teab, et kostja HLmaksab iga kuu hagejale 6.40 eurot oma võla katteks ja et temal ei ole võimalik võlga maksta rahapuudusel.

Kohtu põhjendused Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 404 lõikega 1 võib kohus varaliselt hinnatava hagi asjas määrata kirjaliku menetluse, kui hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3 200 eurole ja koos kõrvalnõuetega 6 400 eurole. Tsiviilasjas nr 2-11-56984 on hagi esitamise ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi tsiviilasja hinnaks 3 067.25 eurot. Seega lahendab kohus asja kirjalikus menetluses. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab tarbijale laenu. Poolte vahel sõlmitud lepingu alusel on kostjale HLantud laenu 50 000 krooni (3 195.58 eurot). VÕS § 396 lg 1 alusel kohustub laenusaaja laenu tagasi maksma, sealjuures tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele (VÕS § 76 lg 1). Vastavalt VÕS § 82 teisele lõikele, kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. Laenu tagastamise tähtaeg oli fikseeritud poolte vahel sõlmitud krediidilepingus. Kostja HLrikkus lepingut, jättes täitmata lepingus sätestatud kohustuse tagastada krediidisumma ja tasuda intress vastavalt lepingu maksegraafikule. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 punktid 1, 4 ja

2-11-56984

6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, öelda lepingu üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 416 lg 1 alusel võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ning sama paragrahvi lg 3 järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega ning VÕS § 145 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud teisiti, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ning sama paragrahvi lg 2 järgi vastutab käendaja kohustuse eest täies ulatuses nii kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigil võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. VÕS § 415 lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab et, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS § 94 sätestatu, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud asjas ei ole vaidlust, et hageja ja kostja HLsõlmisid 20.02.2008 tarbijakrediidilepingu nr XXXXXXning et nimetatud lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja kostjale HLüle 3 195.58 eurot. Samuti ei ole vaidlust, et nimetatud lepingu järgi oli kostja HLkohustatud maksma hagejale intressi 32,12% krediidisummast ühe aasta kohta. Vaidlust ei ole ka selle üle, et hageja sõlmis 08.08.2007 kostja MV`iga käenduslepingu. Nimetatud käenduslepinguga võttis kostja MVendale hageja ees vastutuse hageja ja kostja HLvahelisest tarbijakrediidilepingust nr XXXning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja kostja HLvahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kostjad rikkusid hagejale regulaarsete lepingujärgsete maksete tasumise kohustust. Kostjad ei ole hageja nõuet üheski osas vaidlustanud vaid on oma kohustusi tunnistanud. TsMS § 231 lg 2 esimese lause kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Sama paragrahvi lõike 4 sätestab, et omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Seega hageja ja kostjad ei vaidle asjaolu üle, et kostjad peavad hagejale solidaarselt tasuma tagastamata krediidisumma 3 067.25 eurot, sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 550.50 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulud 49.47 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 2 467.28 eurot ja alates 21.11.2011 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivise 32,12% tagastamata krediidisummalt aastas.

2-11-56984

Kohus ei nõustu hageja seisukohaga viivisemäära osas. Hageja märgib, et VÕS § 415 lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist ja kuivõrd VÕS § 113 lg 1 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär on seega antud juhul lepingu järgselt viivise määraks lepingu põhitingimustes sätestatud intressimäär ehk 32,12% võlgnetavalt summalt aastas. Kohus leiab, et põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et lähtuda tulnuks lepingus ettenähtud intressimäärast ning kohaldada viivise arvestamisel VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatut. Hageja ja kostja HLvahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu Üldtingimuste p 6.1 kohaselt maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras, s.o lepingujärgse intressimääraga samas määras. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja oli antud õigussuhtes tarbija. Kohus leiab, et nimetatud üldtingimuste punktiga on rikutud kostja kui tarbija õigusi, kuivõrd tegemist on hageja poolt koostatud üldtingimustega, mida kostjal ei olnud võimalik mõjutada. Kohus asub seisukohale, et VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 koosmõjus ei luba võlausaldajal tarbijalt nõuda kõrgemat viivist kui seadusjärgne viivisemäär, milleks on VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas (VÕS § 113 lg 1 teine lause). Vastasel korral kaotaks regulatsioon oma mõtte, sest sellisel juhul oleks alati võimalik tarbijakrediidilepingus ette näha seadusjärgsest suurem viivisemäär. VÕS § 421 kohaselt on VÕS 22. peatüki 2. jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. VÕS 22. peatüki 2. jaos sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega. Seega tuleb hageja viivisenõuet vähendada, arvestades seaduses sätestatud viivisemäära. Kohus esitab õige viivisearvutuse, lähtudes VÕS § 94 lg 2 alusel väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud intressimäärast. Lepingu ülesütlemisel 27.02.2009 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 2.93 eurot. Kostjad on jätnud pärast lepingu ülesütlemist hagejale tasumata sissenõutavaks muutunud krediidisumma 3 067.25 eurot, seega arvutab kohus viivist krediidisumma tasumisega viivitamiselt, määraga 8 % võlgnetavalt summalt aastas kuni 30.06.2011 ja alates 01.07.2011 kuni 21.11.2011 8,25 % aastas. Viivisemäära muutus on tingitud asjaolust, et kui eelnevalt oli Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär 1,00 %, siis 01.07.2011 avaldati Eesti Panga teade, et VÕS § 94 lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. juulit 2011 oli 1,25%, mis tähendab, et alates 01.07.2011 hakkas kehtima intressimäära 1,00 % asemel intressimäär 1,25 % Viivisearvutuse alguskuupäev on 27.02.2009 ja lõppkuupäev 21.11.2011. Periood 27.02.2009 kuni 30.06.2011 on 853 päeva. Viivise arvutuskäik on järgmine: 3 067.25 (võlgnevuse summa) x 0,08 (viivisemäär 8 % aastas) = 245.38 (viivise summa aastas); 245.38 / 365 (päeva aastas) = 0.67 (viivise summa päevas); 0.67 x 853 (päevade arv) = 571.51 eurot. Periood 01.07.2011 kuni 21.11.2011 on 143 päeva.

2-11-56984

Viivise arvutuskäik on järgmine: 3 067.25 (võlgnevuse summa) x 0,0825 (viivisemäär 8,25 % aastas) = 253.05 (viivise summa aastas); 253.05 / 365 (päeva aastas) = 0.69 (viivise summa päevas); 0.69 x 143 (päevade arv) = 98.67 eurot. Seega on hageja seadusjärgne viivisenõue 673.11 eurot (571.51 + 98.67 + 2.93). Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et kuna poolte vahel puudub vaidlus hageja nõude ja nõude suuruse üle, siis kuuluks hagi täies ulatuses rahuldamisele. Kuid kuivõrd kohus leiab, et hageja viivisenõuet tuleb vähendada, kuulub hagi osaliselt rahuldamisele. Kohus leiab, et kostjatelt HLja MV tuleb välja mõista hageja aktsiaseltsi BIGBANK kasuks põhivõlgnevus 3 067.25 eurot, intress 550.50 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulud 49.47 eurot, viivised 673.11 eurot ja viivis protsendina põhinõudelt (3 067.25 eurot) alates hagi esitamisest 22.11.2011 kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuivõrd hagist rahuldati ligikaudu 70%, tuleb jätta poolte menetluskuludest 70% kostja ja 30% hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Merike Varusk Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.