2-12-26016/17 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tartu Maakohus Valga kohtumaja - lahend.ee

Hageja esitas 05.07.2012.a Tartu Maakohtu Valga kohtumajale hagi kostja vastu võlgnevuse nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 15.11.2007.a xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxxxxxx AS liisingulepingu nr xxxxxxxx, mille esemeks oli sõiduk mahtuniversaal Volkswagen Touran 1.4, tehasetähis xxxxxxxxxxxxxxxxx, registreerimismärk xxxxxxx, ehitusaasta 2007.a. Kuna liisinguvõtja ei täitnud oma lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, jättes tasumata lepingu alusel tasumisele kuulunud osamakse (põhiosa- ja intressimakse), ütles hageja lepingu ühepoolselt ennetähtaegselt üles 04.03.2010.a. Tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.4 müüs liisinguandja vara pärast selle liisinguvõtjalt tagasisaamist hinnaga 10 332,38 eurot (km-ta). Vara realiseerimisest saadud summa ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu. 05.09.2012.a ja 17.10.2012.a esitatud arvamuses jäi hageja hagiavalduses esitatu juurde, lisaks märkis täiendavalt, et käesolevas asjas ei oma olulist tähendust asjaolu, kas Liisingulepingu ütles ennetähtaegselt üles hageja või kostja, sest VÕS § 367 lg 1 kohaldub vaatamata sellele kumb liisingulepingu pool liisingulepingu ennetähtaegselt üles ütleb. Samuti on hageja kaasanud kostja sõiduki müügiprotsessi. Liisingueseme müügiprotseduurides on muu hulgas täpselt kirjeldatud, kuidas toimub liisingueseme müümine liisinguandja poolt, sh liisingueseme müügihinna alandamise ja liisinguandjale liisingueseme müümisega kaasnevate kulude hüvitamise kord. Lisaks andis liisinguandja müügiprotseduurides liisinguvõtjale teada, et liisinguvõtjal oli õigus igas liisingueseme müügiprotseduuri etapis saada informatsiooni liisingueseme müügi kohta ja osaleda liisingueseme müügiprotseduuris, aidates ise kaasa liisinguesemele ostja leidmisel. Seejuures ei ole kostja hagejale kordagi avaldanud soovi saada informatsiooni sõiduki müügi kohta ega osaleda sõiduki müügiprotseduuris aidates kaasa sõidukile ostja leidmisel ega ise sõidukile ostjat otsinud või rääkinud kaasa sõiduki müügihinna kujundamisele. Hageja saatis kostjale müügiperioodil ühe sõiduki müügihinna alandamise teatise, kuna müügihinda alandati vaid ühel korral, kui sõiduk oli üle kuu aja müügis olnud. Seejärel õnnestus hagejal sõiduk müüa 08.06.2012 hinnaga 12 398,86 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista liisingulepingust nr xxxxxxxx tuleneva võlgnevuse kokku summas 2 428,82 eurot.

Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja oma 17.10.2012.a esitatud vastuses hagiavaldusele tunnistanud laenulepingust tuleneva võlgnevuse olemasolu 1024,20 euro ulatuses. TsMS § 440 lg 1 kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks. Eelnevat arvestades on põhjendatud osaliselt (1024,20 euro ulatuses) õigeksvõtul põhineva kohtuotsuse tegemine. Kohtu hinnangul on esitatud hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Kohustus tuleneb lepingutest. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 361 kohaselt kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Hageja ja kostja sõlmisid 15.11.2007.a xxxxxxxxxxxxxxxxxx-xxxxxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxxxxxx AS liisingulepingu nr xxxxxxxx, mille esemeks oli sõiduk mahtuniversaal Volkswagen Touran 1.4, tehasetähis xxxxxxxxxxxxxxxxx, registreerimismärk xxxxxxx, ehitusaasta 2007.a, lõpptähtajaga 15.11.2012.a.. Liisingulepingu üldtingimustest tulenevalt oli hageja põhikohustuseks liisingueseme omandamine ning selle liisingulepingu kehtivuse perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse andmine. Liisinguvõtja põhikohustuseks oli maksegraafikus fikseeritud maksete tasumine. Kohtule esitatud müügilepingust nr xxxxxxxx-xx ja liisingulepingu nr xxxxxxxx lisast nr 1 (liisingueseme üleandmise-vastuvõtmise akt) nähtuvalt täitis hageja omapoolsed põhikohustused nõuetekohaselt. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles öelda. Kohus on seisukohal, et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga. VÕS §196 lg 1 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Antud juhul on poolte vahel vaidlus, kas vaidlusaluse liisingulepingu nr xxxxxxxx ülesütlemine toimus kostja poolt 05.01.2010.a hagejale saadetud e-kirjas. Hageja on seisukohal, et kostjal puudus õigus liisingulepingu ühepoolseks ülesütlemiseks liisingulepingu p-de 16.1 ja 16.2 alusel ning on tsiviilasja materjalidest nähtuvalt (M. P. 05.01.2012.a e-kiri ja J. V. 27.01.2010.a kiri) kostjale selgitanud, et lepingu ühepoolne ülesütlemisõigus on vaid hagejal, kuid samas võivad pooled lõpetada lepingu ka poolte kokkuleppel. Kohus asub seisukohale, et vaatamata kostja tuginemisele eelnimetatud lepingu punktidele 16.1 ja 16.2 on VÕS § 196 lg 1 alusel kostjal võimalik liisinguleping erakorraliselt üles öelda juhul, kui: 1) selleks on mõjuv põhjus ja 2) lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani. VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kohtu hinnangul on kostja hagejat teavitanud makseraskustest liisingulepingu täitmisel tulevikus, esitades selleks kirjaliku avalduse lepingu ülesütlemiseks. Tegemist on selgelt VÕS § 196 lg 1 alusel kvalifitseeritava olukorraga, seega asub kohus seisukohale, et kostja oli õigustatud liisingulepingu üles ütlema VÕS § 196 lg 1 alusel. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt (M. P. vastus 05.01.2010.a) on hageja kostja ülesütlemisavalduse kätte saanud, seega tuleb liisingulepingu ülesütlemisajaks lugeda 05.01.2010.a.

Hageja on esitanud kostja vastu nõude liisingulepingust tuleneva võlgnevuse 2 428,82 euro tasumiseks. Võlgnevuse aluseks olev arvutuskäik on järgmine: vara müügist laekunud summa 10 332,38 eurot – vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulu 89,37 eurot – debitoorne võlgnevus 304,04 eurot = 9 938,97 eurot. Vara jääkväärtusena jäi katmata 12 367,79 – 9 938,97 = 2 428,82 eurot, seega on kostja võlgnetavaks summaks sõiduki jääkväärtus 2428,82 eurot. Kohtule tõendina esitatud 01.11.2010.a saadetud kirjas on hageja andnud kostjale tähtaja võlgnevuse summas 2428,82 euro tasumiseks 14 päeva jooksul. VÕS 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kohus selgitab pooltele, et liisinguandja osaleb liisingusuhtes krediteerijana, kelle poolt liisinguvõtjale võimaldatava krediidi suurus on võrdne liisingueseme omandamise kuludega. Liisingulepingu erakorralise lepingu ülesütlemise tagajärjel kohustub liisinguvõtja tagasi maksma liisinguandjale veel tagasimaksmata krediidisumma. Seadus nimetab vastavat liisinguandja nõuet kulutuste hüvitamise nõudeks. Kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramist täpsustab VÕS § 367 lg 2, mille kohaselt lähtutakse lg 1 nimetatud kulutuste kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Kostja on kohtule nähtuvalt esitanud vastuväite hageja poolt esitatud debitoorsele võlgnevusele summas 304,04 eurot. Kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et kostja ütles õiguspäraselt hagejaga 05.01.2010.a liisingulepingu üles. Hageja poolt 04.02.2010.a esitatud arve nr xxxxxxxxxx summas 6480,28 krooni on seega esitatud tasumiseks peale lepingu ülesütlemist. VÕS § 195 lg 2 kohaselt juhul, kui lepingupool võib vastavalt seadusele lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Kostja poolt on esitatud arve hageja poolt loetud tasutuks 2482,10 krooni ulatuses, sellega loeb kohus osaliselt täidetuks arves esitatud osamaksu tasumise kohustuse (3396,07 krooni – 2482,10 krooni = 913,97 krooni). Kohus asub seisukohale, et hageja debitoorse võlgnevuse nõue tuleb rahuldada VÕS § 367 lg 1 koosmõjus lg-ga 2 rahuldada tasumata osamaksu nõudes s.o 913,97 krooni (58,41 euro) ulatuses. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. TsÜS § 65 kohaselt on eseme harilikuks väärtuseks selle kohalik keskmine hind. Kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kohtu hinnangul siiski lubatud lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-33-08 seisukohal, mille kohaselt hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on mõistlik ja lubatav kui liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud ning ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati oli põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes.

Poolte vahel on vaidlus vara turuväärtuse üle. Kohtule on tõendina esitatud 01.02.2011.a kostjale saadetud õiend, mille kohaselt müüdi sõiduauto hinnaga 10 332,38 (km-ta) eurot, samuti on tõenditena esitatud vara 19.05.2010.a müügileping nr xxxxxxxxxx. Kostja on kohtule selgitanud, et 01.04.2010.a saatis hageja teate, mille kohaselt oli sõiduauto suunatud müüki hinnaga 215 000 krooni s.o 13 741 eurot (km-ga), seega on kostja asunud seisukohale, et tegemist oli tegeliku turuväärtusega. Kostja hinnangul oli sõiduauto tehniliselt korras ja läbinud regulaarse tehnilise hoolduse volitatud esindaja juures (tl 52-59). Hageja on kohtule tõendina esitanud auto24.ee väljavõtted, millest nähtub, et sarnaste sõidukite müügihindade keskmine liisinguesemeks olnud sõiduki müügiperioodil umbes 13 500 eurot. Antud juhul müüs hageja sõiduki müügihinnaga 12 398,86 eurot (sisaldab käibemaksu), millest müügihind ilma käibemaksuta oli 10 332,38 eurot. Hageja on seisukohal, et sõiduki turuhinna, milleks oli eeltoodust tulenevalt 11 250 eurot ja tegeliku müügihinna, so 10 332,38 eurot, erinevus on alla 10% (9,18%). Kohus selgitab kostjale, et ka juhul, kui turuväärtuseks võiks pidada 13 741 eurot ja müügihinnaks oli 12 398,86 eurot on hinnavahe 9,76%. Kohtu hinnangul on hinnaerinevus antud juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Kostja on seisukohal, et hageja ei teavitanud kostjat vara müügiprotsessi toimumisest. Kohus ei nõustu kostjaga, esitatud tõenditest nähtuvalt oli kostjale edastatud 01.04.2010.a nr 200.127-030 (koos infolehega) ja 04.05.2010.a nr 200.127-030 teatised, millest nähtuvalt anti kostjale ülevaade vara müügiprotsessist. VÕS § 367 lg 4 tulenevalt peab kostja hüvitama hagejale ka lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Poolte vahel on vaidlus vara realiseerimis- ja tagastamisteenuse kulude üle summas 89,37 eurot. Kohtule hageja (05.09.2012.a p 2.1.) ja kostja esitatud selgitustest nähtuvalt tagastas kostja sõiduauto hagejale. Kohus on seisukohal, et kulude hüvitamise nõue peab olema põhjendatud ja tõendatud, antud juhul ei nähtu kohtule tsiviilasja materjalidest, milliseid kulusid hageja on seoses vara tagastamise- ja realiseerimisega kandnud. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus asub seisukohale, et hageja nõue summas 89,37 eurot tuleb antud juhul jätta rahuldamata. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus ei analüüsi hageja esitatud tõendeid, mis on aluseks sõiduki müümisega seotud kulude tõendamisele summas 107,24 euro ulatuses (AS xxxxxx poolt esitatud arve), kuna esitatud nõudesumma on kostja õigeks võtnud. Kohus asub seisukohale, et hageja nõue kuulub osalisele rahuldamisele 1977 euro ulatuses (vara müügist laekunud summa 10 332,38 eurot – debitoorne võlgnevus 58,41 eurot = 10 390,79 eurot. Vara jääkväärtusena jäi katmata 12 367,79 – 10 390,79 = 1977 eurot). Euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg 1 sätestab, et krooni ümberarvestamine euroks toimub