2-12-19491/25 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Valga kohtumaja - lahend.ee

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud ja kuulub seega rahuldamisele. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja vaidlustanud hageja nõudeid, seega puudub osapoolte vahel vaidlus lepingu sõlmimise fakti, võlgnevuse olemasolu ja suuruse osas. TsMS § 231 lg 4 kohaselt omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Antud tsiviilasja lahendamisel jätab kohus TsMS § 238 lg 5 ja lg 1 p 1 alusel arvestamata kostja poolt tõendina esitatud abielulahutuse tõendiga nr 14-2012/311, kuna tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel laenuleping. Hagimaterjalidest nähtub, et kostja esitas laenutaotluse, mille hageja rahuldas: 02.07.2008.a sooritati kostjale ülekanne summas 19 900 krooni ja 13.07.207.a sooritati kostjale ülekanne summas 15 000 krooni. Kostja on kohtule nähtuvalt kinnitanud laenutaotluses, et nõustub laenutingimustega ja kohustub neid täitma. Laenusumma kostjale ülekandmisega aktsepteeris hageja kostja pakkumist sõlmida laenuleping taotluses toodud tingimustel. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslike lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Antud juhul on kohtule nähtuvalt kostja oma tahteavaldust äratuntavalt väljendanud. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus lepingu sõlmimise fakti osas. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohus on seisukohal, et osapooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse

täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 101 lg 1 p 4 kohaselt juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja taganeda lepingust või öelda lepingu üles. VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS § 416 lg 1 alusel võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Kuna kostja rikkus laenulepingust tulenevat raha maksmise kohustust ütles hageja 22.01.2012.a laenulepingu üles ning nõudis kostjalt kogu laenusumma kohest tagastamist. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Tulenevalt VÕS §-st 397 lg 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on andnud laenu majandustegevuses ja seega tekkis kostjal intressi maksmise kohustus. Lepingutingimustest tulenevalt on pooled kokku leppinud aastaintressi suuruseks 24% tagastamata laenusummalt. Hageja on vähendanud intressinõuet 381,38 euroni (tasumata laenujäägilt arvestatuna 03.07.2008.a kuni 22.01.2012.a). Kohus asub seisukohale, et hageja intresside arvutuskäik ja aluseks olevad arvandmed on õiged, seega on hageja õigustatud kostjalt nõudma intressi 381,38 euro suuruses summas. Hageja sissenõudekuludeks on inkassokulud summas 100,12 eurot (arve nr 4022K). Kohtule nähtuvalt on hageja pöördumise inkassofirma poole põhjustanud kostja jättes võlgnevuse nõuetekohaselt hagejale tasumata. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. VÕS § 115 lg 1 kohaselt juhul, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Kohus on seisukohal, et antud juhul kohustub kostja kahju hüvitama, sest asjaolu, millel tema vastutus põhineb on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 1937,51 eurot. Kohus asub seisukohale, et hageja on õigustatud kostjalt nõudma põhinõude summas 1937,51 euro tasumist. Hageja on esitanud viivisnõude summas 80,99 eurot. Hageja on viiviseid arvestanud alates 23.01.2012..a kuni 31.07.2012.a. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 koosmõjus VÕS § 94 viivisemäärale on viivisearvestus järgmine: laenu põhinõude jääk x 0,022% päevas / 100%= x

summa päevas x viivitatud päevade arv (1937,51 x 0,022 / 100 = 0,4262522 x 190= 80,99 eurot). Hageja on viivisenõude arvestamisel lähtunud VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 94 sätestatud viivise määrast. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kohus asub seisukohale, et hageja poolt esitatud viivitusintressi aluseks olevad arvandmed ja arvestamise käik on õiged. Kohus asub seisukohale, et viivis summas 80,99 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja on kohtul palunud mitte rahuldada kõrvalnõudeid ning arvestada kostja majanduslikult raske olukorraga. Kostja selgitustest nähtuvalt on laenulepingud sõlmitud endise abikaasa nõudmisel (raha läks vaja auto remontimiseks). Kohus selgitab, et TsMS § 438 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohtule tsiviilasja mterjalidest nähtuvalt ei ole kostja esitanud kohtule oma vastuväidete tõendamiseks tõendeid. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja nõustunud võlgnevuse tasuma osamaksetega 15-20 euro suurustes summades. Kohus selgitab kostjale, et hageja kasuks välja mõistetud summade täitmisküsimusega tegeleb kohtutäitur. Euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg 1 sätestab, et krooni ümberarvestamine euroks toimub euro- ja krooniühiku vahelise ümberarvestuskursi alusel, mis määratakse Euroopa Liidu Nõukogu poolt vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 140 lõikele 3. Seega tuleb ümberarvestamisel lähtuda ümberarvestuskursist 1 euro = 15,6466 krooni. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt lahendab kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi täies ulatuses, tuleb asja menetlemisega kaasnenud võimalikud menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 405 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korras menetletavas tsiviilasjas näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis. Hageja on nõudnud menetluskulude kostjalt väljamõistmist. Kooskõlas TsMS § 1741 esitas hageja taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Hageja menetluskulud on järgmised: hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 419,26 eurot, maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv summas 60,07 eurot ja õigusabikulud summas 260 eurot. Seega tuleb kostjalt menetluskuludena hageja kasuks välja mõista riigilõiv kogusummas 479,33 eurot ja õigusabikulud summas 260 eurot.