Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD

24.10.2011 esitas AS SEB Liising Tartu Maakohtusse hagi Toivo Saksa vastu võlgnevuse nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Saksa Hambaravi OÜ ja AS SEB Liising 15.12.2004 rendilepingu nr L04109528. Seoses Saksa Hambaravi OÜ suutmatusega täita lepingust tulenevaid maksekohustusi, luges hageja lepingu p. 10.1.1. kohaselt ennetähtaegselt lõpetatuks alates 8.10.2008. Rendiobjekt tagastati hageja koostööpartnerile 23.10.2008. 15.12.2004 andis Toivo Saks hageja kasuks käenduse, mille kohaselt kohustus kostja tühistamatult ja tingimusteta maksma hagejale rendilepingu kohaselt Saksa Hambaravi OÜu poolt kohustuslikult maksmisele kuuluvaid, kuid maksmata makseid, tasusid, viiviseid ja muid võlgnevusi ning täitma muid Saksa Hambaravi OÜ rahalisi kohustusi. Käendus anti kostja poolt tagasivõtmatuna ning kehtib kuni Saksa Hambaravi OÜ kõigi rendilepingu järgsete rahaliste kohustuste täitmiseni. Hageja nõudeks on kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 9 416.19 eurot, leppetrahv 319.56 eurot ja viivised 1 623.34 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja esitatud hagi ei tunnista ning esitas 2.04.2012 taotluse vaheotsuse tegemiseks aegumise osas. 30.05.2012 määrusega määras kohus menetleda antud tsiviilasjas aegumise kohaldamise taotlust kirjalikus menetluses.

HAGEJA SEISUKOHT NÕUDE AEGUMISE OSAS

Hageja ei aktsepteeri kostja poolt esitatud vastuväidet ning leiab, et tähelepanuta on jäetud Riigikohtu seisukohad sarnaste olukordade lahendamisel. Riigikohus on tsiviilasja nr. 3-2-1-33-09 otsuse p-s 10 selgitanud, et kuna liisinglepingu üleütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustus täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS §82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Liisinglepingu ülesütlemise ajal 8.10.2008.a. ei olnud hagejal võimalik välja selgitada, millised kulutused kaasnevad seoses liisinguesemega. Hageja nõue kostjale sõltus sellest, millise hinnaga õnnestub liisinguese võõrandada. Kostja tagastas liisingueseme 23.10.2008.a. ning liisinguese müüdi 06.02.2009.a. Seega selgus hageja nõude suurus lõplikult 6.02.2009.a. ning nõue oleks aegunud 3 aasta möödudes s.o. 6.02.2012.a. Hagi kohtusse esitati 24.10.2011.a. Seega lähtudes Riigikohtu seisukohast sarnases olukorras ei olnud 9.10.2008.a. hagejal võimalik kindlaks teha nõude suurust kostja vastu ja mõistlik aeg kulutuste kindlakstegemiseks ei olnud ka 1 päev pärast liisingueseme üleandmist 23.10.2010.a. Lõplikult selgusid liisinglepingule tehtud kulutused pärast müüki 6.02.2009.a., mida võib lugeda mõistlikult vajalikuks ajaks kulutuste kindlakstegemiseks (periood 23.10.2010. – 6.02.2011.a.). Tulenevalt eeltoodust palub hageja jätta kostja poolt hageja nõudele esitatud aegumise kohaldamise taotluse rahuldamata.

KOSTJA SEISUKOHT NÕUDE AEGUMISE OSAS

Kostja palub menetluse antud tsiviilasjas lõpetada ja tunnistada esitatud hagi aegunuks. Kostja leiab, et hagejal oli olemas nii nõude alus kui teada nõude ulatus juba lepingu erakorralisel lõpetamisel, seega muutus nõue sissenõutavaks 09. oktoobril 2008.a ja aegus 10. oktoobril 2011.a. Vastavalt TsÜS § 147 lg-le 1 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega ning § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Nõude sissenõutavus tähendab seda, et võlausaldaja võib võlgnikult nõuda tema kohustuse täitmist. Käesoleval juhul võis hageja nõuda kohustuse täitmist

alates lepingu erakorralisest lõpetamisest ehk 09. oktoobrist 2008.a. Lähtudes VÕS §-st 82 nähakse kohustuse täitmise tähtpäev ette üldjuhul lepingus, kui lepingus seda fikseeritud ei ole võib see tuleneda võlasuhte olemusest, alles muul juhul arvestatakse seda mõistliku tähtaja möödumisel. Jääb arusaamatuks miks ei saa me käesoleval hetkel lähtuda võlasuhte olemusest ja teistest faktilistest asjaoludest. Hageja nõue koosneb mitmest sisuliselt nõudest: otsestest kulutustest, mis tehti liisingueseme realiseerimisel (hagiavalduse lisad nr 9-12), lepingu alusel tasumata jäänud liisingumaksetest ja nn müügikahjumist. Nn müügikahjumi nõudes on hageja kõrvutanud rendiobjekti jääkväärtust (13 862,41 eurot) seisuga 08.10.2008.a ning sõiduki realiseerimise hinna (6770,30 eurot) seisuga 06.02.2009.a ja nõudnud tekkinud vahe (7092.11 euro) hüvitamist müügikahjuna. Siinkohal ongi ilmselt hageja leidnud, et kuivõrd sõiduki realiseerimisväärtus selgub hiljem, tuleb ka aegumistähtaega hakata arvestama hilisemalt kui lepingu erakorralise lõppemisel. Hagejal puudub aga alus nõuda hagiavalduses esitatud viisil nn müügikahjumit, kuivõrd õiguspärane ei ole kõrvutada jääkväärtust sõiduki müügihinnaga, vaid turuväärtusega. Ehk liisinguvõtja poolt nõutava kahju ulatus tuleb välja selgitada hoopis liisinguobjekti tegelikule väärtusele toetudes. Vastavalt TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega oleks hageja saanud lepingu erakorralisel ülesütlemisel välja selgitada koheselt nn müügikahju nõude ulatuse, kõrvutades sõiduki jääkväärtuse keskmise turuhinnaga, mis on määratletav üldiste objektiivsete näitajate alusel (ehk teiste analoogsete müügipakkumiste keskmise alustel). Seega on ilmselge, et hageja nõue oli fikseeritud nii aluse kui ka ulatuse poolest liisingulepingu erakorralise lõpetamise hetkel, mis tähendab, et kohustuse sissenõutavuse aeg oli, tulenevalt asjaoludest, sh lepingu olemusest ja eriregulatsioonist, selge ka 09. oktoobril 2008.a ja puudus vajadus arvestada mingisuguse täiendava mõistliku ajaga, mille jooksul hageja oma nõude suurust välja saaks arvestada. Siinkohal viitab kostja ühtlasi Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-168-10, p 12, mille kohaselt: “Tehingulise nõude aegumise algusaja määramisel ei ole üldjuhul, kui seaduses või välislepingus ei ole teisiti sätestatud, tähtsust sellel, kas võlausaldaja nõudest ja selle sissenõutavusest teadis või pidi teadma. Oluline tehingulise nõude aegumise algusaja arvutamise juures on üksnes nõude tekkimine, mis tähendab VÕS § 82 lg 7 järgi selle sissenõutavaks muutumist.“ Seega ei ole oluline, et hageja oleks esitanud juba nö numbriliselt välja arvutatud nõude mis tähendab, et ei olnud oluline ka oodata ja välja selgitada nõude täpne ulatus, kui hagejal oli oma nõude alus juba täpselt teada. Ja vastavalt VÕS § 367 lg-le 1 tekib liisinguandja nõue lepingu ülesütlemisega, mis Riigikohtu hinnangul (lahendis nr 3-2-1-168-10) tähendab ka VÕS § 82 lg 7 järgi sissenõutavaks muutumist. Lisaks nn müügikahjule, nõuab hageja lepingu alusel osaliselt tasumata jäänud osamakseid, mille tasumise tingimustes oli täpsemalt kokku lepitud lepingu lisas – maksegraafikus (hagiavalduse lisa nr 1). Nende osas tekkis võlgnevus jooksvalt iga kuu 16. kuupäeval, kuivõrd vastavalt lepingu lisale kohustus kostja osamaksed tasuma igakuiselt 15. kuupäevaks. Nimetatud jooksvate kohustuste korduva rikkumise tõttu lõpetaski liisinguandja lepingu erakorraliselt 08. oktoobril 2008.a, mis tähendab, et kõnealused osamaksed muutusid sissenõutavaks 09. oktoobril 2008.a. Vastavalt VÕS § 195 lg 2 kohaselt lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima, mis tähendab, et hageja nõue on osaliselt kohustuse täitmisele suunatud nõue. Hageja avalduses esitatud arvestuse kohaselt ei olnud kostjale üheselt arusaadav, milline osa nõutavast summast moodustas otseselt lepingu kehtivuse ajal jäänud tasumata osamaksetest ehk kohustuse täitmise nõuet. Kostja arvestuste kohaselt on hagejal nõue osamaksete nr 43-45 osas, mis summaliselt teeb 20 174,48 krooni (ehk 1289.38 eurot). Kuivõrd selles osas on hageja nõue ilma

kahtlusteta sissenõutavaks muutunud lepingu ülesütlemisest järgneval päeval (ehk 09. oktoobril 2008.a) oli hageja nõue 24. oktoobriks 2011.a ilmselgelt aegunud (TsÜS § 146 lg 1 järgi).

KOHTU SEISUKOHT

Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 449 lg 3 järgi kohus võib teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kohus leiab, et kostja taotlus kohaldada aegumist hageja nõudele ei ole põhjendatud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Käesolevas tsiviilasjas on Toivo Saks taotlenud aegumise kohaldamist AS-i SEB Liising nõudele. Hageja nõuab kostjalt käenduslepingu alusel võlgniku tasumata liisingumaksete ning liisinguesemega seotud ja liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud kulude tasumist. Hageja tugineb oma nõude esitamisel kostja vastu VÕS §-le 367, st tegemist on liisingulepingu ülesütlemise järgse hüvitisnõudega. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-33-09 otsuse p-s 10 selgitanud, et kohus peab asja menetlemisel hageja nõude aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuvastama, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks, st millal möödus pärast lepingu ülesütlemist mõistlikult vajalik aeg kulude hüvitamiseks VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi. Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja nõue muutus sissnõutavaks alates liisingulepingu ülesütlemisest 8.10.2008. Liisingulepingu ülesütlemise hetkel ei olnud hagejal võimalik välja selgitada, millised kulutused kaasnevad seoses liisinguesemega. Hageja sai Saksa Hambaravi OÜlt liisingueseme valduse tagasi 23.10.2008 (sõiduki valdus anti hageja esindajale Autolink OÜ-le üle; tl 17). Sõiduki üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt esines sõidukil puudusi, mille kõrvaldamiseks tehtud kulutused selgusid siis, kui tööd olid teostatud ja

arved hagejale esitatud. Toimikumaterjalidest nähtub, et hagejale esitati arved tehtud tööde eest järgmiselt: 17.11.2008, 16.06.2009, (tl. 26.28). Hageja sõlmis 10.06.2009 müügilepingu (tl. 23) kolmanda isikuga, millega müüs Saksa Hambaravi OÜga sõlmitud liisingulepingu esemeks oleva sõiduauto JEEP Grand Cherokee 2.7 CRD Overland. Lepingu kohaselt oli asja hind 125 000 krooni koos käibemaksuga. Kohus on seisukohal, et mõistliku aja tärminit ei tohi siduda liisinguobjekti võõrandamise momendiga, kuna sellisel juhul tekib olukord, mis liisinguandja poolt objekti võõrandamise tähtaja venitamisel langeb objekti hind ja suureneb üldjuhul võlgniku hüvitamise kohustus, mida liisingueseme müügihind ei kata. Kohus on seisukohal, et mõistlik aeg liisinguesemega seotud kulude väljaselgitamiseks on antud tsiviilasja asjaoludel 1 kuu alates hagejale sõiduki valduse üleandmisest. Kohtule on esitatud Autolink OÜu 17.11.2008 arve nr 811056, mille kohaselt on kõnealuse sõiduki hooldus- ja remondikulud perioodil 1-15.11.2008 ning auto poleerimine ja keemiline puhastus 2 600 krooni. Seega on kohtu hinnangul võimalik liisinguesemega seotud kulud teha kindlaks ühe kuu jooksul liisingueseme üleandmisest, hilisemad remonttööd või müügiga seotud kulud sõltuvad hagejast, milliste kulude sissenõutavaks muutumise ajalist riski ei tohi jätta kostja kanda. Arvestades asjaolu, et hageja sai sõiduki valduse 23.10.2008 ning kohtu hinnangul antud 1 kuulist liisinguesemega seotud kulude väljaselgitamise tähtaega, hakkas hageja nõude aegumistähtaeg kulgema 23.11.2008 ning hageja nõue oleks aegunud 23.11.2011. Kohus nõustub hagejaga, et hageja kulud ja sellest tulenev hüvitusnõue sõltus liisingueseme väärtusest, mis selgus liisingueseme müügi käigus. Reaalselt oli võimalik hagejal kostjale nõue esitada pärast liisingueseme müüki, kui oli teada see kui suures ulatuses jäävad hageja tehtud kulutused müügihinna arvelt rahuldamata. Enne liisingueseme müüki kostja vastu nõude esitamisel, oleks nõue oletuslik ja konkreetse liisingueseme suhtes tõendamata ning hageja ei oleks selles summas tegeliku kahju kandnud. Samas on kohus seisukohal, et nõude aegumise tähtaja arvestamisel ei saa seda siduda liisingueseme müügi hetkega. Hageja esitas kostja vastu lisaks kahju hüvitamise nõudele ka liisinglepingust tulenevate rendimaksete võlgnevuse nõude. Samas ei ole hageja hagiavalduses ära näidanud perioodi, mille eest on kostjal rendimaksete võlgnevus. Vastavate maksete tasumise kohustus muutus sissenõutavaks mitte lepingu ülesütlemisest, vaid alates sellest, millal iga konkreetne rendimakse tuli sooritada. See tähendab, et vastavad maksed muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist. TsÜS § 147 lg 3 kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kohtule esitatud viivisearvestusest nähtuvalt on viivist arvestatud alates juulist 2008. Kohus asub seisukohale, et tasumata arved muutusid sissenõutavaks 2008. aastal, seega hakkas aegumistähtaeg kulgema 31. detsembrist 2008 ning hageja nõue tasumata liisingumaksete osas oleks aegunud 31.12.2011. Hagiavalduse esitamisega 24.10.2011, mis on digitaalselt allkirjastatud hageja esindaja poolt 28.10.2011 peatus nõude aegumine vastavalt TsÜS § 160 lg-le 1, mistõttu ei ole hageja nõue aegunud. Samuti ei ole vastavalt TsÜS §-le 144 aegunud hageja viivisenõue. Kuna kohus leiab, et antud juhul ei ole aegumise kohaldamine põhjendatud, tuleb menetlust käesolevas tsiviilasjas jätkata.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.