2-10-59685/59 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.Peep Raid esitas 15. detsembril 2009 ise võlgnikuna kohtule avalduse enda pankroti väljakuulutamiseks. P. Raidi pankrot kuulutati välja 11. märtsil 2010 ja pankrotihalduriks määrati T. Mitt (hageja). Eelnevalt oli SRV Kinnisvara AS 8. mail 2009 esitanud P. Raidi vastu võlausaldajana hagi 2 356 626 krooni väljamõistmiseks. Hagi tagamise korras seati hagejale kuuluvatele kinnistutele kohtulikud hüpoteegid. Pankrotihaldur esitas 29. novembril 2010 kohtule hagiavalduse pankrotivõlgniku poolt sõlmitud müügilepingute ja asjaõiguslepingute (edaspidi Leping) tagasivõitmiseks. Pankrotihaldur taotleb tunnistada kehtetuks P. Raidi ja Veera Kaingi ja Madis Kaingi vahel 3. juulil 2009 sõlmitud müügi- ja asjaõiguslepingud, mille objektideks olid: XXX kinnistu asukohaga XXX ; 1⁄4 XXX kinnistu kaasomandist asukohaga XXX ; 1⁄4 XXX kinnistu kaasomandist asukohaga XXX ning korteriomand asukohaga XXX. Kõigi nelja objekti ostuhinnaks oli kokku 910 000 kr (58 159.60 eurot). Haldur palub kohustada kostjaid tagastama nimetatud kinnisasjad P. Raidi pankrotivarasse. P. Raidi pankrotimenetlus algatati 28. oktoobril 2009 ehk vähem kui 4 kuud pärast tehingute tegemist. PankrS § 110 lg 2 kohaselt, kui tehing on tehtud 6 kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, siis eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve. V. Kaingi puhul on tegemist P. Raidi lähikondsega PankrS § 117 lg 3 tähenduses. V. Kaing on P. Raidi endine abikaasa ja neil on ühine laps. PankrS § 110 lg 3 kohaselt eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve. Seetõttu oli V. Kaing tehingu tegemisel teadlik P. Raidi majanduslikust olukorrast ning saabuvast maksejõuetusest. Kõik hagejale kuuluvad kinnistud võõrandati samadele lähedastele isikutele ning tehing tehti sularahas, mille saamine ja kasutamine on tänaseni teadmata. Väidetavalt on P. Raid saadud raha ära kulutanud. Seega on selge, et tehingu ainus eesmärk oli muuta hageja varatuks ning kahjustada seeläbi võlausaldajate huve. Arvestades, et P. Raidi vastu oli kinnistute võõrandamise ajal sissenõutav SRV Kinnisvara AS-i 2,3 miljoni kroonine nõue ja kinnistud olid P. Raidi ainuke vara, oli P. Raid teadlik, et muutub kinnistute võõrandamise järel varatuks ning võlausaldajatel pole võimalik oma nõudeid tema vastu rahuldada. Seega kahjustas P. Raid teadlikult võlausaldajate huve. Isegi kui tehing on tehtud turuväärtusega, on tegemist võlausaldajate huvide kahjustamisega, kuivõrd tehingu tagajärjel ei jäänud võlgnikule vara, mille arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada. Hageja palub hagi rahuldada PankrS § 109 lg 1, § 110 lg 1 p 2, lg 3, § 117 lg 3 alusel.

2.Kostjad hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele vastu. Asjas ei kohaldu tagasivõitmisele PankrS § 110 lg 2, kuivõrd tagasivõidetavad tehingud sõlmiti 3. juulil 2009 ning ajutine haldur määrati 13. jaanuaril 2010. Asjakohatud on hageja viited sellele, et OÜ SRV pankrotiavalduse alusel oleks pankrot välja kuulutatud nelja kuu möödumisel. SRV Logistika OÜ võttis oma pankrotiavalduse tagasi 2. detsembril 2009 ning pankrotiavaldus jäeti läbi vaatamata. P. Raidile määrati ajutine haldur 13. jaanuaril 2010, mis on 6 kuud ja 10 päeva pärast tehingute tegemist. Tagasivõitmise hagi on esitatud just 13. jaanuaril 2010 ajutise halduri määramise järgselt välja kuulutatud pankrotimenetluse raames. Hageja viited PankrS § 110 lg-s 2 sätestatud eeldustele on asjakohatud. Tegemist ei olnud tehinguga lähikondsete vahel. Tehing on sõlmitud Madis ja Veera Kaingi kui abielupaariga, mitte P. Raidi endise abikaasa ja P. Raidi vahel. P. Raid ja V. Kaingi abielu on XXXXX XXX. XXXXXXX XXXX. Ligi XX-aastase ühise XXXX olemasolu ei tee tehingu pooli lähikondseteks. Tagasivõitmise eelduseks käesolevate tehingute puhul on PankrS § 109 lg-st 1 tulenevad üldalused ning § 110 lg 1 p-st 1 tulenevad eeldused, mille alusel peab tõendama hageja: tehingu tegemist kuni aasta enne pankrotimenetluse algatamist; võlausaldajate huvide kahjustamist, teise poole teadlikkust sellest, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Nende eelduste aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ei ole hageja tõendanud. Võlgnik ei kahjustanud võlausaldajate huve. Tehingud tehti turuväärtusega ning kohati isegi kõrgema väärtusega, kui eksperdid hindasid. Hindamisaktid ei arvestanud hüpoteeke, mis kinnistuid koormasid. Kostjate täiendavas vastuses (I kd, lk 180) leidsid kostjad alternatiivselt, et juhul kui kohus rahuldab hagi, määraks kohus kindlaks kohtuotsuse täitmise korra selliselt, et kinnisasjade tagasiandmisega samaaegselt tagastatakse kostjatele ostutehingult tasutud summad.

Otsuse põhjendustes leidis kohus, et poolte vahel pole vaidlust selles, et kinnistute müügitehing sõlmiti 3. juulil 2009, s.o vähem kui üks aasta enne ajutise halduri nimetamist 13. jaanuaril 2010. PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel PankrS §110 lg 1 p 2 alusel kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Nimetatud sätte alusel on tagasivõitmise eelduseks ka võlausaldajate huvide kahjustamine. Kohus leidis, et käesolevas asjas on võlausaldajate huvide kahjustamine tõendatud asjaoludega, et P. Raid võõrandas kõik endale kuulunud kinnisasjad ühe lepingudokumendi raames kostjatele sularaha eest kogusummas 910 000 kr. Samal ajal oli käimas kohtumenetlus tema vastu käenduslepingust tuleneva 2,3 milj kr nõudes ning tal puudus muu märkimisväärne vara, mille arvel võlausaldajate nõudeid täita. Tema vara ja kohustuste vahe oli piisavalt oluline selleks, et aru saada oma potentsiaalsest maksejõuetusest ja võlausaldajate huvide kahjustamisest oma kõigi kinnistute müügi tagajärjena. P. Raid sai kinnistute võõrandamise eest vastusooritusena 910 000 kr sularaha, kuid sellises vormis varalt on võlausaldajatel oluliselt keerulisem oma nõudeid rahuldada, kui see kinnisasja täitmisele pööramise puhul oleks. Võlausaldajate huvide kahjustamine seisneb mh selles, et nende nõuete rahuldamine muutus oluliselt keerulisemaks. Tagasivõitmise eelduseks on ka teise poole teadmine võlausaldajate huvide kahjustamisest. PankrS § 110 lg 3 kohaselt eeldatakse pankrotivõlgniku lähikondse puhul, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Kohus leiab, et kostjad on P. Raidi lähikondsed PankrS § 117 lg 3 mõttes. Eelistungil M. Kaingi vande all antud seletuste kohaselt käiakse P. Raidiga läbi laste ja lastelaste sünnipäevadel. M. Kaing teab P. Raidi juba 20 aastat ning on P. Raidiga mitmel korral arutanud XXX asuvate kinnistute ostuplaane. Samuti on lähedast seost tõendavaks asjaoluks see, et XXX kinnistute üheks kaasomanikuks on V. Kaingi ja P. Raidi ühise XXXX abikaasa K.R. , kellega M. Kaing on kinnistute arendamise plaane arutanud. Eelnevast saab järeldada, et mainitud asjaomaste isikute (sh kostjate ja P. Raidi) vahel toimub perekondlikel suhetel põhinev lähedaste isikute vaheline läbikäimine PankrS § 117 lg 3 mõttes.

5) kohus ei ole põhistanud, miks ei ole Riigikohtu seisukoht lahendis nr 3-2-1-113-09 asja lahendamisel tähtis; 6) tehingud ei saanud kahjustada võlausaldajate huve, kuna AS SRV nõue oli tagatud pandiga. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-43-10 asunud seisukohale, et kostja pankroti väljakuulutamise tõttu hagi läbi vaatamata jätmisel suunatakse vastustaja nõue sisuliselt pankrotimenetlusse, mis iseenesest ei too kaasa hagi tagamise aluse äralangemist. Selliselt jääb hüpoteek kolleegiumi arvates tagama sama nõuet, mille tagamiseks see on seatud ja mis esitatakse tunnustamiseks pankrotimenetluses ning see on aluseks ka nõude tunnustamisel pandiga tagatud nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 mõttes. AS SRV Kinnisvara kasuks oli seatud kohtulik hüpoteek, kuid mingil põhjusel ei esitanud SRV Kinnisvara oma nõuet pankrotimenetluses, et oma nõuet tagada. Seetõttu ei saanud vaidlusaluste tehingute tegemine ka kahjustada AS SRV Kinnisvara huve. Kohus ei ole nimetatud väite osas kohtuotsuses seisukohta võtnud; 7) on kohus 19. detsembri 2011 otsuses tuvastanud, et kinnisasjade eest on tasutud sularahas. Võõrandaja on saanud kinnistute eest turuväärtusele vastava tasu. Apellantidele jääb arusaamatuks, mil moel on sularaha tehingute ning ülekandega tehingute puhul erinev või ühel puhul raskendatud võlausaldajate nõuete rahuldamine. Apellandid on esitanud tl-del 67 – 124 eksperthinnangud tehingu alusel võõrandatud kinnistute turuväärtuse hindamiseks. Kohus on viidatud eksperthinnangud jätnud tähelepanuta. See, et võlgnik oma võlausaldajate nõudeid saadud sularaha eest ei rahuldanud, ei tee turuväärtusel tehtud tehingut veel võlausaldajate huve kahjustavaks; 8) pole kohus võtnud seisukohta poolte samaaegse hüvede tagastamise ega kostjate heausksuse osas. Kohus on jätnud tuvastamata, et apellandid oleksid olnud pahausksed, kuid siiski jätnud taotluse ostusumma üheaegseks tagastamiseks rahuldamata; 9) ei olnud P. Raid 3. juuli 2009 tehingute tegemise ajal oma maksejõuetusest teadlik. P. Raid esitas avalduse ajutise halduri määramiseks 15. detsembril 2009 ning sel ajahetkel teadvustas P. Raid endale maksejõuetust. Seega on tuvastamata ka apellantide teadlikkus, mis on tagasivõitmise regulatsiooni kohaldamise üks obligatoorseid eeldusi. Apellantidel puudub negatiivse asjaolu tõendamise kohustus, mistõttu nad ei pea tõendama, et P. Raid oma maksejõuetusest varem ei teadnud; 10) on kohus liiga laiendavalt tõlgendanud PankrS § 117 lg-t 3. Võlgniku lähikondsete loetelu on toodud PankrS § 117. Ligi XX aastat lahutatud abikaasat ning lahutatud abikaasa praegust abikaasat PankrS § 117 lg 1 lähikondsena ei sätesta. Apellandid on tõendanud oma vande all antud ütlustega, et apellantide ja võlgniku vahel ei ole selliseid suhteid, et neid võiks lugeda võlgnikuga lähikondseteks PankrS § 117 lg 3 mõttes.

Arvestades, et (i) tehingu tegemise ajal oli SRV Kinnisvara AS-il käenduslepingust tulenev sissenõutavaks muutunud nõue võlgniku vastu summas 2,3 milj kr, (ii) pooleli oli kohtuvaidlus samas nõudes, mille käigus oli vaidlusalustele kinnisasjadele seatud kohtulikud hüpoteegid SRV Kinnisvara AS-i kasuks ning (iii) võlgnikul puudus mistahes muu vara, mille arvel oleks saanud SRV Kinnisvara AS-i nõuet rahuldada, oli võlgnik oma ainsa vara – kinnistute- võõrandamisel pahatahtlik ning täielikult teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja võlausaldajate huvide kahjustamisest. Võlgnik tegi tehingu üksnes eesmärgiga muuta end enne pankrotimenetlust varatuks, mis juba iseenesest kahjustab võlausaldajate huve; 4) lisaks SRV Kinnisvara AS-i kohtulikule hüpoteegile summas 2,3 miljonit krooni koormas võlgnikule kuulunud XXX asuvat korteriomandit Nordea panga kasuks seatud hüpoteek summas 452 000 kr ja Pärnus asuvat XXX kinnistut Hansapanga hüpoteek summas 910 000 kr. Kinnistute väärtused ei olnud piisavad kõikide nõuete rahuldamiseks ning võlgnikul puudus muu vara, mille arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada. Seega oli võlgnik tehingut tehes teadlik, et kohustused ületavad mitmekordselt tema vara väärtuse. Samuti oli võlgnik teadlik, et kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot, lõpetatakse PankrS § 43 lg 2 tulenevalt võlgniku vastu esitatud nõuetest tulenevad kohtuvaidlused ning mistahes kohtumenetluse raames seatud hagi tagamise abinõud, kohtulikud hüpoteegid kustutakse seoses tsiviilasja menetluse lõpetamisega. Arvestades, et võlgnikku esindas tehingu tegemise ajal sama advokaadibüroo, kes esindab käesolevas menetluses apellante, on selge, et tehing tehti ning võlgniku pankrot viidi läbi üksnes eesmärgiga välistada võlgniku kohustuste täitmine kõikvõimalikel viisidel; 5) ei nõustu vastustaja kohtu järeldusega, et võlgnik sai vastusooritusena 910 000 kr sularaha. Nimetatud asjaolu ei ole kohtus tõendamist leidnud. Kinnistute võõrandamise puhul oli tegemist näilise või kinkelise iseloomuga tehinguga, mille eest ei saanud võlgnik mingit vastusooritust. Käesoleva tsiviilasja menetluses on apellandid esitanud ostuhinna tasumise kohta vastuolulisi ja ebausaldusväärseid tõendeid. Kohtule esitatud kinnistute notariaalse müügilepingu p-i 2.2. kohaselt on ostuhind 910 000 kr. 29. novembril 2011.a. toimunud eelistungil on V. Kaing vande all kinnitanud, et tehing toimus notari juures, kus abikaasa maksis umbes 400 000 kr. M. Kaing on samal eelistungil vande all kinnitanud, et ta maksis kinnistute eest 500 000 kr ning 500 000 kr oli vormistatud laenuna, mis tehti lihtkirjalikult. Seega ei ole võlgnik saanud kinnistute eest 910 000 kr sularaha. Kinnistud on võõrandatud apellantidele kas tasuta või alla oma turuväärtuse, mis näitab võlausaldajate huvide kahjustamist. Apellandid ei ole tõendanud, et apellantidel oli sellises suuruses sularaha olemas ning, et raha ka faktiliselt võlgnikule üle anti. Kuivõrd pankrotiseadus on võlaõigusseaduse suhtes eriseaduseks on kohtul õigus menetluse käigus iseseisvalt ümber hinnata ostuhinna tasumisega seotud asjaolusid; 6) on kohus õigesti kohaldanud PankrS § 117 lg-t 3 ja asunud seisukohale, et apellandid on võlgniku lähikondsed. Apellandi 1 ja võlgniku puhul on tegemist esiteks laste vanematega, aga teiseks ka lastelaste vanavanematega. Ühiselt käiakse perekondlikel koosviibimistel. Apellant 2 on vande all kinnitanud, et ta tunneb võlgnikku juba 20 aastat ning kinnistute ostmise plaane on nad korduvalt arutanud juba 2006. aastast nii telefoni teel kui ka laste ja lastelaste sünnipäevadel. Suvilat kasutab aga apellandi 1 ja võlgniku ühise XXXX P.R. perekond, sealhulgas apellandi ja võlgniku lapselapsed. Eeltoodust tulenevalt on kohus õigesti järeldanud, et mainitud isikute (sh apellantide ja võlgniku) vahel toimub perekondlikel suhetel põhinev lähedaste isikute vaheline läbikäimine PankrS § 117 lg 3 mõttes; 7) kasutavad apellantide poolt väidetavalt ostetud kinnistuid kolmandad isikud ning kinnistute soetamisest ei saa apellandid ise mistahes tulu. Puudub mõistlik põhjendus, miks pidid apellandid ostma vaidlusalused suurte hüpoteekidega koormatud kinnisasjad, mille omandamisest nad ei saa mingisugust tulu ning mida nad ise ei kasuta; 8) olid apellandid teadlikud võlgniku majanduslikust olukorrast, saabuvast maksejõuetusest ja võlausaldajate huvide kahjustamisest. Ei ole mõeldav, et apellandid omandasid suurte kohtulike hüpoteekidega koormatud kinnistud ilma, et nad oleksid uurinud, mis põhjusel on kohtulikud hüpoteegid kinnistutele seatud ning kui suur on tõenäosus, et hüpoteegid realiseeritakse. Seega pidid apellandid teadma, et SRV Kinnisvara AS-il oli võlgniku vastu sissenõutavaks muutunud nõue summas 2,3 mlj kr ning võlgniku ainsa vara - vaidlusaluste kinnistute väärtus ei olnud

vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Hageja väidab, et tehing on tühine seetõttu, et väidetavalt on kinnistute eest tasutud ebaharilikul viisil ehk sularahas. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega peab tehingu tühisuse aluseks olevaid asjaolusid tõendama pool, kes tehingu tühisusele tugineb. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole menetluses nimetanud ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust pidada tehingut näilikuks ja seetõttu tühiseks. Ainuüksi asjaolu, et kostjad tasusid lepingu kohaselt hagejale sularahas, ei anna selliseks järelduseks alust. VÕS § 91 lg 1 ja 2 kohaselt võib rahalise kohustuse täita eelkõige just sularahas. Maakohus on tuvastanud, et P. Raid on vastusooritusena 910 000 krooni kostjatelt kätte saanud. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga. Maakohtu vastav järeldus on kooskõlas Lepingu punktiga 2.2, samuti tõendavad nimetatut kohtuistungil vande all üle kuulatud kostjate M. Kaingu ja V. Kaingu ütlused (I kd lk 223-224). M. Kaingu ütlustest nähtub, et enne vaidlustatud tehingu tegemist oli ta andnud juba P. Raidile laenu 500 000 krooni, mis vormistati lihtkirjalikult ja ülejäänud raha tasus M. Kaing P. Raidile enne notari juurde minekut kohvikus. V. Kaing oma ütluste kohaselt tehingu tegemisele eelnevates kokkulepetes ei osalenud ja sai teada tehingust alles notari juures, tegemist oli eelkõige abikaasa tehinguga. Ringkonnakohus ei nõustu hageja esindaja seisukohaga, et lepingus tasumise kohta kokkulepitu ja kostjate poolt vande all antud ütlused tasumise asjaolude kohta on vastuolulised. Kostjad on vande all sisuliselt kinnitanud sama, mis Lepingu punktis 2.2 on pooled kokku leppinud, st et ostuhind 910 000 krooni on tasutud sularahas enne lepingu sõlmimist. Lepingu p 2.2 on oma sisult täitmise kviitung VÕS § 95 lg 1 tähenduses. M. Kaingu ütlustest nähtub, mis viisil täpselt on kokkulepitud ostuhind tasutud. Samuti on kostjad andnud ütlusi, kust nad said sularaha, millega oma lepingust tulenevat kohustust täita. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kostjad peavad tõendama, et M. Kaingu ja P. Raidi vahel oli eelnevalt laenusuhe, millest tulenev P. Raidi kohustus tasaarvestati vaidlusaluse tehinguga. Kui hageja soovib nimetatud kostjate väidet ja vande all antud ütlusi kohustuse täitmise viisi osas ümber lükata, siis peab hageja ise esitama vastavad tõendid. Hageja ei ole selliseid tõendeid esitanud. Seega ei saa tehingut pidada näilikuks ja seetõttu tühiseks.