Tsiviilasja number Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtukoosseis Tsiviilasi Vaidlustatud kohtulahend Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
2-09-58341 Tallinna Ringkonnakohus 17.10.2012, Tallinn Ulvi Loonurm, Mare Merimaa, Tiit Kollom Tallinna linna hagi A R i vastu üüri, kõrvalkulude ja eluruumi valduse väljamõistmiseks Harju Maakohtu 30.05.2012 otsus 1610 eurot 30 senti A R i apellatsioonkaebus Hageja Tallinna linn Linnavara ameti kaudu (Vabaduse väljak 7, 15199 Tallinn), esindaja Erki Casar; Kostja A R (isikukood XXXXXXX, elukoht XXXXXXXXXXXX), esindaja Andrei Petrov. 04.10.2012
Kohtuistungi toimumise aeg
ja tal tekkisid võlgnevused juba alates teise üüriarve saamisest. Kostja sai meeldetuletuskirja ning hoiatuskirja, kuid võlga ei likvideerinud. Kostja on küll tasunud väiksemaid summasid, kuid need ei ole võlgnevust katnud. Kostja eest on kahel korral tasunud arved Tallinna Elamumajandusamet. Maksegraafiku võla tasumiseks sõlmis kostja alles peale elektri väljalülitamise hoiatust, kuid ei pidanud graafikust kinni. Üürileping muutus 10.06.2008 tähtajatuks. Üürilepinguga võttis kostja endale kohustuse täita üürilepingust ja selle lisast „Tervikuna Tallinna linna omandis olevas elamus asuva sotsiaaleluruumi üürilepingu tingimused“ ning seadusest tulenevaid kohustusi. Kuna kostja rikkus igakuist üüri ja kõrvalkulude tasumise kohustust, edastati talle üürilepingu ülesütlemisavaldus, mille kostja sai kätte 03.06.2009. Lepingu ülesütlemisel oli kostja võlgnevus üüri ja kõrvalkulude eest kokku 659 eurot 75 senti. Kostja tunnistas kohustust ja selle täitmine poolte kokkuleppel ajatati. Kostja igakuine üürisumma oli 48 eurot 57 senti. Kostja üürilepingu ülesütlemist tähtaegselt ei vaidlustanud. Üürilepingu lõppemise päevaks oli 03.07.2009. Kostja ei vabastanud eluruumi ega täitnud rahalisi kohustusi hageja ees. Hageja palus kostjalt välja mõista võlgnevuse üüri ja kõrvalkulude eest kuni 01.10.2009 3035 eurot 12 senti; eluruumi mittevabastamisega tekitatud kahju ajavahemiku 03.07.-06.10.2009 eest 150 eurot 52 senti; kohustada kostjat tagastama hagejale üüritud eluruum XXXXXXX; eluruumi tagastamisest keeldumisel määrata otsuse täitmise viisiks kostja ja temaga kooselavate isikute V. R (ik XXXXX) ja S. R (ik XXXXXXXX) väljatõstmine eluruumist XXXXXXXXX. Hageja palus välja mõista kostjalt peale hagi esitamist sissenõutavaks muutunud viivis 0,15% päevas üüri, kõrvalkulude ja eluruumi mittevabastamisega tekitatud kahju summalt kuni antud kohustuste täitmiseni. Kostja seisukoht
maksmata jätmise, kuid esitatud alus üürilepingut lõpetada ei võimalda, siis toob selline ülesütlemisteade siiski kaasa ülesütlemise VÕS § 312 lg 2 järgi, kuivõrd selliseks ülesütlemiseks piisab põhistamata sooviavaldusest lepingu lõpetamiseks ning üürileandja soov lepingu ülesütlemiseks on selgelt mõistetav. TsMS § 436 lg 7 kohaselt, kui hageja on hagiavalduses tuginenud erakorralisele ülesütlemisele VÕS § 316 lg 1 p 1 ja 2 alusel, ei ole kohus hageja antud kvalifikatsiooniga seotud ning peab kontrollima vastavate eluliste asjaolude esinemisel ka § 312 lg 2 sätestatud aluse esinemist. TsMS §-st 436 järeldub ka see, et kui hageja on nõudnud üüri VÕS § 335 alusel kahjuna, võib kohus käsitleda seda kas osaliselt või täielikult nõudena VÕS § 108 lg 1 alusel üüri tasumiseks. Vaidlust ei ole selles, et seoses üüri tasumata jätmisega esitas hageja kostjale 03.06.2009 üürilepingu ülesütlemisavalduse, mille kostja sai kätte samal päeval. Puuduvad tõendid, et kostja sai täiendava tähtaja oma kohustuse täitmiseks. Seega oli lepingu erakorraline ülesütlemine VÕS § 116 lg 1 järgi välistatud, kuid esinevad alused üürilepingu ülesütlemiseks VÕS § 312 lg 2 alusel. Vaidlust ei ole selles, et pooltevaheline üürileping oli sõlmitud viieks aastaks lõpptähtajaga 10.06.2008. Kuivõrd üürileandja ei teavitanud enda soovist üürisuhte lõpetamiseks kaks nädalat enne lõpptähtaja saabumist, muutus üürileping tähtajatuks VÕS § 310 lg 1 kohaselt. Kuna üürileandja esindaja teatas 03.06.2009 üürnikule üürilepingu ülesütlemisest, lõppes leping kolme kuu möödumisel ülesütlemisest ehk 03.09.2009 seoses korralise ülesütlemisega VÕS § 312 lg 2 alusel. Hageja palus kostjalt välja mõista eluruumi mittevabastamisega tekitatud kahju ajavahemiku 03.07.-06.10.2009 eest 150 eurot 52 senti. Kohus käsitles hageja nõuet perioodi 01.07.-03.09.2009 eest üürinõudena VÕS § 108 lg 1 järgi ning edasi 04.09.-06.10.2009 üürinõudena VÕS § 335 järgi. Perioodi eest 01.07.03.09.2009 võlgneb kostja hagejale üüri 2*48,57 + 48,57/30*3=102 eurot. Perioodi eest 04.09.-06.10.2009 võlgneb kostja VÕS § 335 järgi hagejale üüri 48,57/30*27 + 48,57/31*6=51,20 eurot. Kokku kuulub kostjalt väljamõistmisele 874,26 + 102 + 51,2 = 1027,46 eurot. Ekslik on kostja väide, et hageja nõue on aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja § 147 lg 3 koosmõjus TsÜS § 160 lg-ga 1 ja § 160 lg 2 p-ga 4 järgi ei ole aegunud nõuded, mis on muutunud sissenõutavaks pärast 01.01.2006. Tõendamata on hageja väide, et kostja tunnistas üürivõlgnevust. Seega puudub alus kõrvalkulude väljamõistmiseks VÕS § 578 alusel. Hageja tõendid – saldoväljavõte, kostjale varasemalt edastatud hoiatused ja tasumata arved kõrvalkulude kohta (juuli, august ja september 2009) ei tõenda kõrvalkulude võlgnevust. Seetõttu jättis kohus kõrvalkulude osas ja kõrvalkulude tasumata jätmisest tekkinud kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Kuna hageja põhivõlast suurema kahju esinemist ei tõendanud, mõistis kohus viivise välja põhivõlaga võrdses ulatuses. Põhjendamatu on kostja vastuväide, et üürilepingu üldtingimused ei ole saanud üürilepingu osaks, sest üürilepingu p 12 kohaselt on üürnik kinnitanud, et ta on teadlik üürilepingu üldtingimustest ja on nendega tutvunud. Seoses nõudega, milles hageja palus kostjat tagastada talle üüritud eluruum või vabatahtlikust tagastamisest keeldumisel määrata otsuse täitmise viisiks kostja ja temaga koos elavate isikute väljatõstmine, märkis kohus, tuginedes Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-151-03 p-le 19, et kõik isikud, keda soovitakse eluruumist välja tõsta, tuleb kohtumenetlusse kaasata kostjana. VÕS § 334 lg 1 kohaselt kohustas kohus vabastama kostjat üüritud eluruum. TsMS § 445 lg 1 alusel määras kohus otsuse täitmise viisi selliselt, et eluruumi vabatahtlikust tagastamisest
keeldumisel tuleb kostja eluruumist välja tõsta. Kohus ei rahuldanud hageja nõuet tõsta välja kostjaga koos elavad isikud, kuivõrd hageja ei ole nende isikute kaasamist kostjana taotlenud. Apellatsioonkaebus
muutmiseks ega tühistamiseks alust. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusnormide rikkumist ega materiaalõigusnormide ebaõiget kohaldamist. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt ei korda neid. Samuti võtab kohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellant on maakohtu otsuse vaidlustanud eelkõige põhjusel, et maakohus on hinnanud valesti kogutud tõendeid ja selle tulemusena teinud ebaõige lahendi. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 analüüsinud kogumis esitatud tõendeid ja kujundanud nende alusel oma siseveendumuse. Tõendite teistsuguseks hindamiseks ringkonnakohus alust ei näe. Maakohus tuvastas õigesti, et poolte vahel 10.06.2003 sõlmitud üürileping oli muutunud alates 10.06.2008 tähtajatuks. Ringkonnakohus nõustus maakohtus tuvastatuga, et 03.06.2009 üürnikule esitatud üürilepingu ülesütlemise teadet tuli käsitleda käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades lepingu korralise üleütlemise teatena ja tähtajatu üürileping lõppes teate saamisest kolme kuu möödumisel, st 03.09.2009. Üürilepingu ülesütlemise avaldus anti üürnikule isiklikult kätte ja selles ei olnud vaidlust. Menetluses ei olnud pooltel maakohtus vaidlust ka selles, et üürnik oli pikaajalises üürivõlas alates oktoobrist 2005. Kõik apellatsioonkaebuse väited seoses 2004.a toimunud üürilepingu ülesütlemisega ei ole kohased, kuna sellest avaldusest üürileandja loobus peale üürniku poolt võlgnevuse tasumist ja lepinguline suhe jätkus. Ekslik on kostja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei ole „Tervikuna Tallinna linna omandis olevas elamus asuva sotsiaaleluruumi üürilepingu tingimused“ üürilepingu lisana üürnikule täitmiseks kohustuslikud. Kostja on nimetatud aktiga tutvunud (I kd, lk 78). Maakohtu otsus üüri väljamõistmise kohta perioodil 03.07.-03.09.2009 ja perioodil 04.09.06.10.2009 kahjuhüvitisena on õige ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles osas ja ei korda otsuse motiive. Kostja väide, mille kohaselt tal ei esine üürivõlga, ei ole toimikus olevate tõenditega kooskõlas. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. Kostja oli 09.07.2012 määruse alusel vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 383 euro 46 sendi tasumisest. Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt TsMS § 190 lg-st 7 tuleb apellant vabastada menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest ka apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel. Mõjuva põhjusena tuleb arvestada, et kostja varanduslik olukord ei ole muutunud paremaks võrreldes 09.07.2012 määruse tegemise ajaga.
Ulvi Loonurm
Mare Merimaa
Tiit Kollom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.