Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

autokraana müügihinnaga 235.000 eurot (ilma käibemaksuta), lepingu 3 esemeks oleva autokraana müügihinnaga 400.000 eurot (ilma käibemaksuta) ja lepingu 4 esemeks oleva autokraana müügihinnaga 135.000 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja võõrandas lepingute esemed järgnevalt. 3. märtsil 2011. a. lepingu 1 esemeks oleva autokraana müügihinnaga 175.000 eurot, 17. veebruaril 2011. a. lepingu 2 esemeks oleva autokraana L müügihinnaga 170.000 eurot, 17. veebruaril 2011. a. lepingu 3 esemeks oleva autokraana müügihinnaga 340.000 eurot, 5. juulil 2011. a. lepingu 4 esemeks oleva autokraana müügihinnaga summas 75.000 eurot. Lepingust 1 tuleneva võlgnevuse suurus vara võõrandamisel 3. märtsil 2011. a. oli 279.725, 38 eurot, mille moodustasid neli tasumata arvet 21.903 ,02 eurot, nelja tasumata arve põhiosa pealt alates arvete sissenõutavaks muutumisest arvestatud viivis 0, 05% päevas 1595, 16 eurot, ülesütlemise hetkeks tasumata hageja poolt arveks tegemata finantseeritud summa jääk 235.667, 59 eurot, arveks tegemata finantseeritud summa jäägi pealt alates lepingu 1 ülesütlemisest arvestatud viivis 0, 05% päevas 14.964, 89 eurot, ülejäänud kolme lepinguga võrdeliselt jaotatud õigusabikulu 275, 16 eurot, ekspertiisiaktide koostamise kulu 319, 55 eurot, lepingu 1 eseme võõrandamisel tekkinud müügikomisjoni kulu 5000 eurot. Kostja lepingust 1 tuleneva võlgnevuse suurus 23. veebruari 2012. a. seisuga on 123.366, 50 eurot, mille moodustab põhiosa 104.725, 38 eurot ja viivis 18.641, 32 eurot. Lepingust 2 tuleneva võlgnevuse suurus vara võõrandamisel 17. veebruaril 2011. a. oli 279.460, 94 eurot, mille moodustasid neli tasumata arvet 27.822, 84 eurot, nelja tasumata arve põhiosa pealt alates arvete sissenõutavaks muutumisest arvestatud viivis 0, 05% päevas 2060, 58 eurot, ülesütlemise hetkeks tasumata hageja poolt arveks tegemata finantseeritud summa jääk 235.667, 59 eurot, arveks tegemata finantseeritud summa jäägi pealt alates lepingu 2 ülesütlemisest arvestatud viivis 0, 05% päevas 13.315, 22 eurot, ülejäänud kolme lepinguga võrdeliselt jaotatud õigusabikulu 275, 16 eurot ja ekspertiisiaktide koostamise kulu 319, 55 eurot. Kostja lepingust 2 tuleneva võlgnevuse suurus 23. veebruari 2012. a. seisuga on 129.711, 21 eurot, mille moodustab põhiosa 109.460, 94 eurot ja viivis 20.250, 27 eurot. Lepingust 3 tuleneva võlgnevuse suurus vara võõrandamisel 17. veebruaril 2011. a. oli 487.331, 01 eurot, mille moodustasid neli tasumata arvet 46.961, 81 eurot, nelja tasumata arve põhiosa pealt alates arvete sissenõutavaks muutumisest arvestatud viivis 0, 05% päevas 3249, 77 eurot, ülesütlemise hetkeks tasumata hageja poolt arveks tegemata finantseeritud summa jääk 413.149, 79 eurot, arveks tegemata finantseeritud summa jäägi pealt alates lepingu 3 ülesütlemisest arvestatud viivis 0, 05% päevas 23.342, 96 eurot, ülejäänud kolme lepinguga võrdeliselt jaotatud õigusabikulu 275, 16 eurot ja ekspertiisiaktide koostamise kulu 319, 55 eurot, lepingu 3 eseme remondikulu 31, 96 eurot. Kostja lepingust 3 tuleneva võlgnevuse suurus 23. veebruari 2012. a. seisuga on 174.587, 25 eurot, mille moodustab põhiosa 147.331, 01 eurot ja viivis 27.256, 24 eurot. Lepingust 4 tuleneva võlgnevuse suurus vara võõrandamisel 5. juulil 2011. a. oli 192.580, 04 eurot, mille moodustasid neli tasumata arvet 18.118, 45 eurot, nelja tasumata arve põhiosa pealt alates arvete sissenõutavaks muutumisest arvestatud viivis 0, 05% päevas 2338, 35 eurot, ülesütlemise hetkeks tasumata hageja poolt arveks tegemata finantseeritud summa jääk 152.373, 67 eurot, arveks tegemata finantseeritud summa jäägi pealt alates lepingu 4 ülesütlemisest arvestatud viivis 0, 05% päevas 19.122, 90 eurot, ülejäänud kolme lepinguga võrdeliselt jaotatud õigusabikulu 275, 16 eurot ja ekspertiisiaktide koostamise kulu 319, 55 eurot, lepingu 4 eseme remondikulu 31, 96 eurot. Kostja lepingust 4 tuleneva võlgnevuse suurus 23. veebruari 2012. a. seisuga on 131.219, 32 eurot, mille moodustab põhiosa 117.580, 04 eurot ja viivis 13.639, 28 eurot. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Nelja hagejale tagastatud autokraana turuväärtus hagejale üleandmisel hageja valitud eksperdi Raimar PM OÜ hinnangul oli järgmine. Kraana Terex4(25)

Demag AC 35 L väärtus 285.00 eurot, kraana Terex-Demag AC 35 L väärtus 280.000 eurot, kraana Grove GMK 4080 väärtus 450.000 eurot, kraana Grove GMK 2035 väärtus 140.000 eurot. Kraanade turuväärtusest tulenevalt on hageja ebaõigesti leidnud, et kostja võlgneb hagejale 348.262, 07 eurot. Hageja nõude arvestamise eelduseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg. 3 järgi ei saa olla mitte kraanade müügihind, sealjuures kindlasti mitte kiirmüügihind, vaid kraanade turuväärtus nende hagejale üleandmise hetkel ning seda arvestades on poolte nõuete saldo järgmine. Autokraana Terex-Demag AC 35 L puhul 254.344, 13 (põhivõlgnevus) – 285.000 (turuväärtus tagastamisel) = - 30.655, 87 eurot (hagejal on tegelikult võlgnevus kostja ees). Kraana Terex-Demag AC 35 L puhul 259.838, 63 (põhivõlgnevus) – 280.000 (turuväärtus tagastamisel) = - 20.161,37 eurot (hagejal on tegelikult võlgnevus kostja ees). Kraana Grove GMK 4080 puhul 453.457, 07 (põhivõlgnevus) – 450.000 (turuväärtus tagastamisel) = 3457, 07 eurot. Kraana Grove GMK 2035 puhul 168.001, 75 (põhivõlgnevus) – 140.000 (turuväärtus tagastamisel) = 28.001, 75 eurot. Seega on hagejal kostja ees võlgnevus 19.358, 42 eurot (30.655, 87 + 20.161, 37 – 3457 ,07 – 28.001, 75). Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kostja ka hagiavalduses näidatud viiviste ning hindamis- ja muude kulude kandmisega, kuivõrd tagastatud autokraanade turuväärtust ja hageja näidatud kostja põhivõlgnevust kõrvutades võlgneb hageja hoopis kostjale 19.358, 42 eurot. Isegi kui nõustuda hagiavalduses näidatud kostja võlgnevuste kogusummadega (põhivõlgnevus, viivis, intress ja muud kulud) iga tagastatud autokraana liisingulepingu lõikes, siis saaks olla kostja kohustuste maht hageja ees maksimaalselt 80.262, 07 eurot järgmiselt. Kraana Terex-Demag AC 35 L puhul 275.981, 88 (võlgnevuse kogusumma) – 285.000 (turuväärtus tagastamisel) = - 9018, 12 eurot (hagejal on tegelikult võlgnevus kostja ees). Kraana Terex-Demag AC 35 L puhul 283.238, 67 (võlgnevuse kogusumma) – 280.000 (turuväärtus tagastamisel) = 3238, 67 eurot. Kraana Grove GMK 4080 puhul 493.080, 35 (võlgnevuse kogusumma) – 450.000 (turuväärtus tagastamisel) = 43.080, 35 eurot. Kraana Grove GMK 2035 puhul 182.961, 17 (võlgnevuse kogusumma) – 140.000 (turuväärtus tagastamisel) = 42.961, 17 eurot. Hageja on võõrandanud lühikese aja jooksul osa tagastatud autokraanadest nende turuväärtusest oluliselt odavamalt. Kujunenud kohtupraktika valguses (vt. 3-2-1-33-08 p. 18 ja 3-2-1-77-08 p. 13) on õigustamatu vastava hinnariski panemine üksnes kostjale ning tagastatud autokraanade väärtuse määramisel tuleb lähtuda nende turuväärtusest hagejale tagastamisel. Hageja ei ole toonud välja põhjuslikku seost liisinguesemetele tehtud hinnapakkumiste ja hageja teostatud hinnaalanduste vahel ega tõendanud kostja kaasarääkimisõigust või mõjutusvõimalust liisinguesemete müügiprotsessis, sealhulgas nende müügihinna määramise protsessis. Kostja ei nõustu hageja väitega, justkui oleks hageja liisinguesemeid kostjalt ära võttes ja neid oluliselt alla hageja poolt hindamisaktidega määratud hinna müües tegutsenud kostja huvisid arvestades. Kraanade müügihooaeg algab kevadel, mistõttu juba sügisel hageja poolt tehtud hinnaalanduste ja kraanade madalama hinnaga talvel müümise kahju tuleb hagejal endal kanda. Kostja ei nõustu hagejaga, justkui kaitseks VÕS § 367 regulatsioon üksnes kostja huve ega arvesta üldse liisinguandja huve. Kostja on kandnud kahjusid tulenevalt sellest, et hageja võttis kostjalt liisinguesemed ära. Nimetatu on äririsk, mis on omane kostja majandustegevusele seoses kraanade kasutamisega ja nende eest hagejale tasumisega. Hageja peab samuti kandma tema tegevusele omast äririski, mis seisneb liisinguesemete ostu finantseerimises ja võimaluses, et tal ei õnnestu saada tagasi kõiki loodetud tasusid. Nimetatut VÕS § 367 regulatsioon tagab. Kahe liisinguesemete hindaja kulude hüvitamine ei ole põhjendatud. Samuti ei ole hindamiskulud käsitletavad kahjuna, mida kostja oleks olnud kohustatud ära hoidma. Lisaks jääb mõistmatuks, miks nõuab hageja kostjalt hindamiskulude hüvitamist olukorras, kus hageja ei soovi ise vastavaid hindamisakte enam liisingueseme väärtuse alusena käsitleda. Liisinguesemete hagejale üleandmisel olid need kõik töökorras ega vajanud remonti. Hilisem 5(25)

kraanade akude laadimine, kraanade käivitamine, kütuse toomine ja lisamine, jahutusvedeliku lisamine, kraanade kontroll ja katsetamine ei ole kulud, mida peaks hüvitama kostja. Kostja poolt ei kuulu hüvitamisele hageja kantud õigusabikulud tsiviilasjades 2-118782 ja 2-11-20101. Nimetatud kulud on käsitletavad tsiviilasjade menetluskuludena ja kuuluvad kas hageja või kostja poolt kandmisele vastavalt tehtavatele kohtuotsustele pärast nende kohtuotsuste jõustumist vastavates tsiviilasjades. Kostjalt hageja kulutuste hüvitamise nõudmine liisingulepingute eritingimuste p. 1. 13. 1 järgi on alusetu, kuivõrd hageja kinnitas hagis, et liisingulepingud öeldi juba

tagastamise aja seisuga ning et üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Seejuures poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades m. h. liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Liisinguesemete väärtuste hindamist nende üleandmise ajal 1. novembril 2010. a. läbi ei viidud. Raimar PM OÜ hindamisaktidega 1-11-10, 2-11-10, 3-11-10 ja 4-11-10 ning Value Expert OÜ hindamisaktidega 241-2010, 242-2010, 243-2010 ja 244-2010 on tõendatud, et hageja tellimusel viidi läbi liisinguesemete hindamine 10. novembril 2010. a. Raimar PM OÜ ja 29. novembril 2010. a. ValueExpert OÜ poolt. Liisinguesemete väärtused hindamisaktide kohaselt olid alljärgnevad. Lepingu 1 esemeks oleva autokraana Terex-Demag AC 35 L müügihind oli Raimar PM OÜ hindamisakti kohaselt 285.000 eurot ja ValueEkspert OÜ hindamisakti kohaselt 247.000 eurot, s. h. kiirmüügihind 175.000 eurot (ilma käibemaksuta). Lepingu 2 esemeks oleva autokraana Terex-Demag AC 35 L müügihind oli Raimar PM OÜ hindamisakti kohaselt 280.000 eurot ja ValueEkspert OÜ hindamisakti kohaselt 247.000 eurot, s. h. kiirmüügihind 175.000 eurot (ilma käibemaksuta). Lepingu 3 esemeks oleva autokraana Grove GMK 4080 müügihind oli Raimar PM OÜ hindamisakti kohaselt 450.000 eurot ja ValueEkspert OÜ hindamisakti kohaselt 395.000 eurot, s. h. kiirmüügihind 296.250 eurot (ilma käibemaksuta). Lepingu 4 esemeks oleva autokraana Grove GMK 2035 müügihind oli Raimar PM OÜ hindamisakti kohaselt 140.000 eurot ja ValueEkspert OÜ hindamisakti kohaselt 130.000 eurot, s. h. kiirmüügihind 97.500 eurot (ilma käibemaksuta). Raimar PM OÜ hindamisakti koostaja, tunnistaja M S ütlustega on tõendatud, et autokraanade hindamine toimus masinaid üle vaadetes, töötundide ja väljalaske aasta järgi, mida võrreldi analoogsete turul olevate masinatega. Defektid märgiti hindamisakti, kui neid märgati. Tunnistaja hinnangul mõjutavad masinate hinda peale masina enda andmete see, kui palju neid parasjagu müügil on ja kas on ehitusperiood (kevad, suvi). Ehitusaasta muutumine mõjutab kraana hinda 5 - 10% ja üheaastase müügiperioodi jooksul autokraanade hind eriti ei lange. Tunnistaja R-W N, kes oli ValueExpert OÜ hindamisakti koostaja, ütlustega on tõendatud, et autokraanade hindasid mõjutavad töötundide arv, ehitusaasta ja müügiturul olevate kraanade hulk. Tunnistaja arvetes mõjutab väljalaske aasta hinda 10 - 15%, pooleaastase müügi perioodi jooksul ei pruugi hind muutuda, kuid muutus võib olla 5%. Kraanasid ostetakse-müüakse ka väljapoole Eestit, nende müügil on Kesk-Euroopa ostjate kõige suuremaks hinnaväliseks kuluks kraana transport 5000 - 6000 eurot. Tunnistaja ütluste kohaselt oli esimene hind see, millega oleks võinud kraana müüki suunata. Kiirmüügihind oli tunnistaja hinnangul hind, alla mida ei ole mõtet kraanat müüa ehk miinimumhind. Mõlemad tunnistajad selgitasid, et lähtusid hindamisaktide koostamisel üleeuroopalistest interneti müügikeskkondadest otsitud analoogsete masinate müügipakkumistest (Mascus). Mascus Eesti interneti müügikeskkonna väljavõtetega on tõendatud, et liisinguesemed pandi müüki 2010. a. detsembris järgnevate müügihindadega. Lepingu 1 esemeks olev autokraana müügihinnaga 235.000 eurot (ilma käibemaksuta), lepingu 2 esemeks olev autokraana müügihinnaga 235.000 eurot (ilma käibemaksuta), lepingu 3 esemeks olev autokraana müügihinnaga 400.000 eurot (ilma käibemaksuta) ja lepingu 4 esemeks olev autokraana müügihinnaga 135.000 eurot (ilma käibemaksuta). Eespoolkäsitletud tõenditest 7(25)

nähtub, et hageja ei pannud lepingute 1, 2 ja 3 esemeks olevaid kraanasid müüki Raimar PM OÜ ekspertiisiaktides märgitud väärtusest lähtudes, vaid 45.000 – 50.000 eurot odavamalt ja lepingu 4 esemeks oleva kraana 5000 eurot odavamalt. ValueEkspert OÜ ekspertiisiaktides märgitud väärtusest pandi lepingute 1 ja 2 esemeks olevad kraanad odavamalt müüki 12.000 euro võrra ja üksnes lepingute 3 ja 4 esemeks olevad kraanad pandi müüki 5000 euro võrra kallimalt kui ekspert hinnaks märkis. Hageja võõrandas lepingute esemed järgnevalt. 3. märtsil 2011. a. lepingu 1 esemeks oleva autokraana müügihinnaga 175.000 eurot Belgia Kuningriigis registreeritud ettevõttele EEMAN BVBA. 17. veebruaril 2011. a. lepingu 2 esemeks oleva autokraana müügihinnaga 170.000 eurot Soome Vabariigis registreeritud ettevõttele Tikasapu OY. 17. veebruaril 2011. a. lepingu 3 esemeks oleva autokraana müügihinnaga 340.000 eurot Soome Vabariigis registreeritud ettevõttele Tikasapu OY. 5. juulil 2011. a. lepingu 4 esemeks oleva autokraana müügihinnaga 75.000 eurot Poola Vabariigis registreeritud isikule Piotr Rybackile. Kostja juhatuse liikme L T ütluste kohaselt anti makseraskuste tõttu autokraanad üle hagejale, kostja tegi seejuures ettepaneku, et autokraanad ostaks jääkmaksumusega ära IthalKraanad, kuid see ettepanek ei realiseerunud, teisi ostjaid kostja hoolimata otsimisest üleüldiste majandusraskuste tõttu ei leidnud. Kostja esindaja pidas ekspertide hinnangut kraanade väärtuse kohta normaalseks, hindade langetamisega ta ei nõustunud ja tegi hagejale ettepaneku müügiga mitte kiirustada, kuna turg läheb tõusu suunas. Hageja ei põhjendanud kostjale, miks autokraanade müügiga kiirustatakse ega arvestanud nende ettepanekut kraanade müügiga mitte kiirustada. Pärast kraanade müüki ei arutatud enam kompromissi sõlmimise võimalusi, vaid hageja soovis vaidluse lahendamist kohtus. Tunnistaja AV, kes on kostja tütarettevõtja AS-i EMET TMV juhatuse liige, ütluste kohaselt öeldi talle pärast kraanade tagastamist pangast, et autokraanad antakse üle IthalKraanad AS-ile. Autokraanade kohta hinnapakkumistes koostatud hindasid pidas tunnistaja mõistlikuks, hindade alandamisega müügiprotsessi käigus ta ei nõustunud, kuna autokraanasid müüdi sellel ajal pikema perioodi jooksul, mitte paari kuuga. Tunnistaja ütluste kohaselt oleksid nad kostjaga juba pool aastat hiljem saanud autokraanad ise tagasi osta. Tunnistaja M M, kes on Ithal-Kraanad AS-i juhatuse liige, ütluste kohaselt oli IthalKraanad AS-il kostja makseraskustest teadasaamisel tahe liisingulepingud üle võtta jääkväärtusega, aga kuna sularaha ei olnud, sai ülevõtmist teha ainult finantseerimisega. Tunnistaja rääkis sellest pangaga, pakkus suhteliselt väikese kuumakse, mida ta oleks enda arvates täita suutnud, kuid talle ei tulnud isegi pakkumist. Tunnistaja arvates ei peetud teda finantseeringu kõlbulikuks. Tunnistaja M. M ütluste kohaselt tegi ta pakkumise heast tahtest kostjat aidata, aga tema pakkumine oli hea lahendus nii pangale kui kostjale, sest autokraanasid oli peale kriisi lõppu vaja ja kraanade hind oli koos finantseerimisega talutav. Tunnistaja hinnangul müüdi kraanad odavalt, tema oleks need kallimalt müünud, hea hinna saamiseks müüakse kraanasid ka aasta aega, hinna alanemise protsent on väike, kraana hind langeb keskmiselt 5% igal aastal, väärtus on ka 20-aastasel kraanal. Kraanade kiirmüügiks pidas tunnistaja 2 - 3 kuud. Pank ei pakkunud tunnistajale autokraanasid turuhinnaga ega alandatud hinnaga. Tunnistaja M. M ütluste kohaselt oli kriis aastatel 2009 - 2010 ehitussektoris ränk. Ithal-Kraanad AS sai oma maksetega graafikusse 2010. a. lõpul. Turg muutus 2011. a. kevadel, tööd tuli palju juurde, kuid kraanasid oli vähe, nüüd on nõudlust rohkem kui pakkumist. Kraanade hinnad lõpetasid langemise 2010. a., kraanade müügihinnad on tõusnud kuni 10%. Tuginedes hindamisaktidele, tunnistajate M. S, M. M ja A. V ning L. T ütlustele, tuleb liisinguesemete väärtuseks nende üleandmise hetkel 1. novembril 2010. a. lugeda Raimar PM OÜ 10. novembril 2010. a. hindamisaktides 1-11-10, 2-11-10, 3-11-10 ja 4-1110 märgitud väärtused, kuna liisinguesemete hindamine viidi pärast üleandmist läbi lühikese ajavahemiku, 10 päeva jooksul ja kostja on nende hindadega nõustunud. ValueExpert OÜ

8(25)

poolt viidi hindamine läbi alles 29. novembril 2010. a., mistõttu ei saa kohus pidada neid hindasid liisinguesemete väärtuseks nende üleandmise ajal. Tõenditest nähtuvalt müüdi liisinguesemeteks olnud lepingute 1, 2 ja 3 kraanad kahe kolme kuu jooksul, mida saab tunnistajate R. N ja M. M ütlustele tuginedes pidada kiirmüügiks ja lepingu 4 kraana umbes poole aasta jooksul. Poolte kirjavahetusega on tõendatud, et hageja alandas liisinguesemete müügihinda, mis olid niigi Raimar PM OÜ hindamisaktides märgitud hindadest oluliselt madalamad, juba kahe kuu möödumisel 13, 7% 17%, mida ei saa pidada põhjendatuks ega mõistlikuks, kuna tunnistajate M. S, R. N ja M. M ütlustega on tõendatud, et autokraanade hind muutub aasta jooksul vähe - umbes 5 - 15% ja poole aasta jooksul ei pruugi üldse muutuda või muutub 5%. Hagi põhjendustest ja esitatud kirjavahetusest nähtuvalt lähtus hageja seejuures ostjate tehtud hinnapakkumistest, mis olid tunduvalt alla küsitud müügihinna, järelikult ajendas hagejat hindu langetama üksnes kiire liisinguesemete võõrandamise soov, mitte tahe saada liisinguesemete eest parim võimalik hind. Asjaolu, et liisinguesemed müüdi väljapoole Eestit, ei õigusta hinnaalandamist sellises ulatuses, nagu hageja seda tegi, kuna tunnistaja R. N ütluste kohaselt on välisriiki müügil ostjate kõige suuremaks hinnaväliseks kuluks kraana transport umbes 5000 - 6000 eurot, mis antud kraanade väärtusest oleks moodustanud mitte rohkem kui 5%. Hageja kirjavahetusest kostjale nähtub, et ta edastas hindade alandamise kohta informatsiooni kostjale ja viitas ka kostja võimalusele teavitada hagejat omapoolsetest ostjatest, kes oleksid nõus tasuma alandatud müügihindadest rohkem, kuid kostja juhatuse liikme L. T ja tunnistaja A. V ütluste kohaselt ei võetud nende vastuväiteid kraanade liiga kiire hinna alandamise ja müügi osas arvesse, millest saab järeldada, et kostja informeerimine oli formaalne ja sisuliselt ei teinud hageja mingeid pingutusi liisinguesemete eest parima hinna saamiseks. Hageja ei ole tõendanud, et kostjal oli reaalselt võimalik osaleda liisinguesemete võõrandamise protsessis ja müügihinda mõjutada. Raimar PM OÜ hindamisaktides märgitud autokraanade väärtuse ja müügihindade vahe oli lepingu 1 esemeks oleva autokraana puhul 110.000 eurot ehk 38, 5%, lepingu 2 esemeks oleva autokraana puhul 110.000 eurot ehk 39, 3%, lepingu 3 esemeks oleva autokraana puhul 110.000 eurot ehk 24, 4% ja lepingu 4 esemeks oleva autokraana puhul 65.000 eurot ehk 46, 4%. Võttes arvesse autokraanade hindamisaktides märgitud väärtusi, autokraanasid hinnanud asjatundjate M. S ja R. N kohtus antud ütlusi, müügikuulutusi, poolte kirjavahetust, tunnistajate A. V, M. M ja L. T ütlusi, saab järeldada, et liisinguesemed müüdi põhjendamatult kiiresti ja põhjendamatult madalate hindadega, mistõttu ei saa müügihindasid pidada autokraanade väärtuseks nende hagejale üleandmise ajal. Eeltoodu tõttu ei saa asuda ka seisukohale, et hageja oleks teinud kõik endast oleneva, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisinguesemete uuel võõrandamisel kõrgeim tasu. Poolte vahel sõlmitud lepingute üldtingimuste punktide 8. 13 ja 14. 9 kohaselt võib hageja juhul, kui lepingud on üles öeldud ja kostja oma kohustusi täiendava tähtaja (14 päeva) jooksul ei täida, liisinguesemed võõrandada. Sealjuures kohustus kostja hüvitama hagejale liisinguesemete võõrandamise korral tekkiva kahju (s. t. finantseeritavate summade jäägi ja liisinguesemete võõrandamisest saadud rahasumma vahe) ja põhjendatud kulud (s. t. liisinguesemete valduse ülevõtmise, hoidmise ja müügikõlbulikuks seadmise kulud). Lepingute üldtingimuste punkti 14. 10 kohaselt kustutakse võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kostja poolt täitmata kohustustest tulenev võlg hageja ees vastavalt lepingu punktis 7. 8 toodud järjekorrale ja kui võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kostja kogu võlga, on kostja kohustatud tasuma puudujääva osa. Hageja, tuginedes liisingulepingu üldtingimuste eelnimetatud punktidele, asus hagiavalduses seisukohale, et liisingulepingute ülesütlemise korral üldtingimuste punkti 14. 1 alapunktides toodud alustel on kostja liisingueseme võõrandamise korral kohustatud hüvitama hagejale tekkiva kahju finantseeritava summa jäägi ja liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma vahe ja põhjendatud kulud - liisingueseme valduse ülevõtmise, hoidmise ja müügikõlblikuks 9(25)

seadmise ja õigusabi kulud. Kostja leidis, et lepingu üldtingimuste punktid 8. 13, 14. 9 ja

järeleandmisi ei tehtud. Eelnevast saab järeldada, et hageja üldtingimuste punktid 8. 13, 14. 9 ja 14. 10, mille kohaselt on kostja liisingueseme võõrandamise korral kohustatud hüvitama hagejale tekkiva kahju, s. t. finantseeritava summa jäägi ja liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma vahe ja põhjendatud kulud, s. t. liisingueseme valduse ülevõtmise, hoidmise ja müügikõlblikuks seadmise kulud, on tühised, kuna need on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad ning hageja ei ole tõendanud veenvalt nende punktide kostjaga läbirääkimist. Hageja on asunud seisukohale, et kui hageja poolt liisinguesemete võõrandamisega ja kostja võlgnevuse sissenõudmisega kantud kulusid ei ole võimalik käsitleda lepingutes määratletud põhjendatud kuludena, tuleb neid käsitleda kohustuse rikkumisega tekitatud kahjuna VÕS § 101 lg. 1 p. 2 ja VÕS § 128 lg. 3 mõttes. VÕS § 115 lg. 1 alusel võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu muul seadusest tuleneval põhjusel hüvitamisele. VÕS § 128 lg. 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Hageja on kostja võlgnevuse hulka arvestanud liisinguesemete hindamisaktide koostamise kulud, võlgnevuse sissenõudmisega kaasnenud kulutused (õigusabikulud) enne kohtumenetlust, liisinguesemete remondikulud ja ühe liisingueseme osas ka müügikomisjoni kulu. Kohtule esitatud Gigabuild OÜ 7. aprilli 2011. a. arve nr. 20 kajastab Terex kraana komisjonitasu 5000 eurot. Hagiavalduse kohaselt võõrandati vahendaja kaudu lepingu 1 esemeks olev autokraana. Kohus on seisukohal, et vara realiseerimise eest makstav vahendustasu on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, see on põhjendatud ja mõistlik summa ning seetõttu on see kulu lisakulu VÕS § 367 lg. 4 mõttes ja kuulub kostjalt väljamõistmisele kokku 5000 euro ulatuses. Lisaks on hageja kostja võlgnevusele juurde arvestanud lepingust 3 tuleneva erikuluna remondikulu summas 31, 96 eurot, mille kohta on esitatud 24. novembril 2010. a. arve nr. 057091, kuna lepingu 3 eseme suhtes osutus ostja nõudmisel tehniline ülevaatus enne võõrandamist vajalikuks ning lepingust 4 tuleneva erikuluna remondikulu summas 31, 96 eurot, mille kohta on 27. juulil 2011. a. esitatud arve nr. 166811, kuna lepingu 4 eseme suhtes osutus ostja nõudmisel tehniline ülevaatus enne võõrandamist vajalikuks. Arvest nr. 057091 nähtub, et varale teostati hooldus/remont töökojas, kraanade akude laadimine ja käivitamine ning arvest nr. 166811 nähtub, et varale teostati kaks hooldust remondihallis, jahutusvedeliku lisamine, kontroll ja katsetamine. Arvetelt ei nähtu, et oleks teostatud vara tehnilist ülevaatust, nagu väidetakse hagiavalduses. Riigikohus on lahendis 3-2-1-52-11 asunud seisukohale, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg. 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks, sest VÕS § 367 lg. 3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg. 3 järgi. Samal põhjusel ei ole see kahjuks VÕS § 128 lg. 3 mõttes, kuna remondikulu oli autokraanade väärtuse hindamisel väärtuse sees ning kostja ei ole hilisemat kulu põhjustanud. Liisinguesemete hoolduse ja remondikulude sissenõudmine kostjalt ei ole põhjendatud ega mõistlik, kuna autokraanade hooldus- ja remondivajadus on tekkinud pärast vara üleandmist hagejale ning on liisingueseme väärtust mõjutava tegurina vara väärtuse sees. Seega tuleb hagi remondi- ja hoolduskulude väljamõistmiseks lepingute 3 ja 4 erikuluna jätta rahuldamata. Kostja on vastu vaielnud ja kohus ei pea mõistlikuks ega põhjendatuks kahe erineva hindaja hindamiskulude väljamõistmist kostjalt, kuna sõidukite hagejale üleandmise aja väärtuse teadasaamiseks ja antud hindadega müüki panekuks piisas OÜ-lt Raimar PM saadud 11(25)

hindamisaktidest. Hageja võis ka enamatelt hindajatelt vara väärtuse kohta arvamusi küsida, kuid mõistlik ja põhjendatud ei ole kõikide hinnapakkumiste koostamistega seotud kulude kostja kanda jätmine, seda enam, et liisinguvara müügiprotsessis hageja hinnapakkumistega enam ei arvestanud. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks VÕS § 367 lg. 4 alusel väljamõistmisele hindamisaktide koostamise tasu 894, 76 eurot, mis võrdeliselt jaotatuna ühe lepingu kohta on 223, 69 eurot. Mitme hindamisakti kulude väljamõistmine kostjalt ei ole mõistlik ega põhjendatud ka VÕS § 128 lõikest 3 tulenevalt. Hagiavalduses esile toodud ja arvetel nr. 21101078, nr. 21102066, nr. 21102065 kajastatud õigusabikulud, kokku 1100, 63 eurot, iga lepingu kohta 275, 16 eurot on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg. 1ja § 144 p. 1 kohaselt menetlusosalise kohtuväliseks kuluks. Arvele lisatud spetsifikatsioonist nähtuvalt on arve nr. 21101078 koostatud kostja võlgnevusega seotud asjaolude täpsustamise, õigusliku hinnangu kujundamise ja registrisse päringute tegemise eest. Antud päringute tulemusena saadud tõendid on esitatud kohtule hagi tagamise vajaduse põhistamiseks. Arve nr. 21102066 selgitusest nähtuvalt on tegemist täitemenetluse algatamise avalduse koostamisega kostja vastu seoses lepingutest tuleneva võlgnevuse katteks seotud hüpoteegi realiseerimisega. Antud asjaga on seotud tsiviilasi 2-11-20101 Pärnu Maakohtus. Arve nr. 21102065 spetsifikatsioonist nähtub, et esindajad on hagejat nõustanud kostjalt võlgnevuse sissenõudmisel, kujundanud õigusliku hinnangu, tutvunud maksuõiguslike küsimustega ja tutvunud täiendavate materjalidega. Kuna kostja ütluste kohaselt ei soovinud hageja asja kohtuväliselt lahendada ja kohtule ei ole esitatud ka tõendeid selle kohta, et hageja püüdis kostjaga kohtuväliselt vaidlust lahendada, siis on kohtul alust arvata, et nii nõustamised kui ka päringud, aga ka maksualase seadusandlusega tutvumine on seotud käesoleva hagi esitamisega. Seega ei ole tegemist VÕS § 128 lõikest 3 tulenevate kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamisega enne hagi esitamist ja haginõue tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 174 lg. 1 järgi võib hageja nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja arveteks tegemata ja kostjale esitamata jäänud finantseeritud summa jäägi osas oma käibemaksudeklaratsioone käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg. 8 alusel korrigeerinud, mis on tõendatud kohtule esitatud kreeditarvetega. Arveks tehtud, kostjale tasumiseks esitatud ja kostja poolt tasumata jäänud osas vastavaid korrektuure hageja teinud ei ole. Pooltel ei ole vaidlust, et kostja ei ole Maksu- ja Tolliametile hageja poolt maksudeklaratsioonis korrigeeritud summasid tasunud, mida tõendab ka Maksu- ja Tolliameti 10. jaanuari 2012. a. vastus kohtu taotlusele ning kostja kaebus Tallinna Halduskohtule. Kohus on seisukohal, et tulenevalt KMS § 29 lõikest 8 võis hageja müüjana lepingu lõppemisel ja kauba tagastamisel korrigeerida kauba tagastamise maksustamisperioodi eest tasumisele kuuluvat käibemaksusummat. Kas vaidlusalune summa kuulub Maksu- ja Tolliametile tasumisele kostja või hageja poolt, kuulub lahendamisele haldusmenetluses. Seega ei ole kohtul alust jätta hageja nõuet kostja vastu maksudeklaratsioonis korrigeeritud 158.164, 87 euro nõudes rahuldamata. VÕS § 113 lg. 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja võlgnikult nõuda viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusejärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepingu punktis 1. 15 leppisid pooled kokku viivise määras 0, 1% päevas mistahes lepingujärgse makse tasumisega viivitamisel viivitatud summalt päevas. Hageja on esitanud kostja vastu viivise nõude pooles ulatuses 0, 05% päevas ehk 18% aastas. VÕS § 113 lg. 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-le 162, mille lõike 1 järgi võib kohus leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole 12(25)

nõudmisel vähendada tasumisele kuuluvat leppetrahvi mõistliku suuruseni, arvestades kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja taotles viiviste vähendamist mõistliku suuruseni, kuna nõutav viivis 18% aastas on ebamõistlikult suur ja kahjustaks oluliselt kostja huve ja majanduslikku seisundit ega oleks tema suhtes õiglane. Kohtupraktikas on asutud muuhulgas seisukohale, et kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu seaduses sätestatust suuremas ulatuses. VÕS §-s 113 sätestatud viivisemäär on käesoleval hetkel 8% aastas, mis on oluliselt väiksem poolte vahel kokkulepitud viivisemäärast. Hageja ei ole esile toonud, et tal oleks võla tagastamata jäämise tõttu tekkinud kahju. Lepingu ülesütlemisest tingitud kahju ja kulutuste nõudes on hageja esitanud iseseisvad nõuded. Seega tuleb väljamõistetavat viivist vähendada poole võrra. Lepingute üldtingimuste punkti 7. 8 kohaselt loetakse kõigepealt tasutuks hagejale kahju tekitamisest tulenevad nõuded, seejärel hagejale kulutuste hüvitamise nõuded, kolmandaks trahvid, siis viivised ja intressimaksed ning viimases osas põhiosamaksed. Kohus, tuginedes eelpool tuvastatud liisinguesemete väärtustele, hageja põhjendatud ja mõistlikele kuludele, leiab, et kostja võlgnevus liisinguvara tagastamisel lepingute kaupa oli alljärgnev. Lepingu 1 vara väärtus üleandmise hetkel oli 285.000 eurot, millest tuli katta neli tasumata arvet (4021823, 4022220, 4022628, 4023019) kokku 21.903, 02 eurot, nelja tasumata arve põhiosa pealt alates arvete sissenõutavaks muutumisest kuni vara üleandmiseni

lepingute punktide osas, mida kostja soovis arutada või mille kohta oli küsimusi, toimusid pooltevahelised arutelud. Lepingute projektid anti enne nende allkirjastamist kostja esindajatele piisava ajavaruga tutvumiseks. Lepingud sõlmiti neis sätestatud tingimustel pooltevahelise vaba tahte tulemusel. Hageja palub tunnistajate ja kostja seadusliku esindaja poolt antud ütluste hindamisel ühtlasi arvestada, et tunnistaja A. V on kostjaga otseselt seotud isik ja L. T on kostja seaduslik esindaja. Nimetatud isikute ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest tsiviilasja käik mõjutab otseselt nende isiklikke huve. Hageja ei nõustu kaevatavas otsuses tehtud järeldustega seoses liisinguesemete tegeliku vääruse kindlaksmääramise põhimõtete ja summadega. Lähtuda tuleb liisinguesemete väärtuse kindlaksmääramisel nende lõplikust müügihinnast, kuivõrd see kajastab ainukesena nende tegelikku väärtust (turuhinda). Raimar PM OÜ ja ValueExpert OÜ hindamisaktid ei kajastanud liisinguesemete tegelikku väärtust ja koostati vaid eesmärgiga leida liisinguesemetele esialgne müügihind, millega neid võimalikele ostjatele müügiks pakkuda. Sellega ei ole maakohus arvestanud. Liisinguesemete esialgsed müügihinnad vastasid hindamisaktides kajastatud hindadele. Maakohus jättis arvesse võtmata, et Raimar PM OÜ hindamisaktides kajastatud hinnad sisaldasid käibemaksu ja liisinguesemete esialgsed müügikuulutused mitte. Müügihindade ja Raimar PM OÜ hindamisaktides esitatud hindade erinevuse põhjustas käibemaks. Võrreldes maakohtus aluseks võetud Raimar PM OÜ hindamisaktides kajastatud hindasid liisinguesemete esialgsete müügihindadega, nähtub, et liisinguesemed esitati müügiks kõrgema hinnaga. Liisinguesemete puhul oli tegemist väga spetsiifiliste ja eriomadustega masinatega, mille väärtust ei olnud võimalik hinnata turul olevate teiste analoogsete masinate müügitehingute võrdluse teel. Hindamisaktides kajastatud hinnad andsid vaid aluse, millelt liisinguesemete esialgsete müügihindade määratlemisel lähtuda ega kajasta vähimalgi määral liisinguesemete tegelikku turuväärtust. Liisinguesemete võõrandamisel lähtus hageja Riigikohtu lahendites (3-2-1-33-08, 3-2-1-77-08, 3-2-1-52-11) antud juhistest. Kuna hindamisaktid ei kajasta liisinguesemete tegelikku väärtust, siis tuleb kõiki nimetatud Riigikohtu lahendites esitatud juhised hinnata koosmõjus asjas esitatud asjaolude ja tõenditega (tunnistajate ütlused). Hageja tegutses liisinguesemete võõrandamisel heas usus ja sooviga leida nendele parima võimaliku hinnaga ostja, kaasates müügiprotsessi ka kostjat, soovimata tekitada kostjale mistahes ülekohtuseid või otstarbetuid kohustusi. Maakohtul tulnuks liisinguesemete väärtuse määratlemisel (ja kostja lõpliku võlgnevuse arvestamisel) võtta arvesse, et hindamisaktid ei kajastanud liisinguesemete turuväärtust ja et võimalike ostjate poolt edastatud ostupakkumised erinesid neist oluliselt. Samuti tulnuks kohtul arvestada liisinguesemete eripärast tulenevat likviidsust ja asjaolu, et kostjat kaasati müügiprotsessi (s. h. teavitati müügihinna alandamistest vastavalt nende tegelikule turuväärtusele ning anti võimalus leida liisinguesemetele soodsaima ja sobivaima müügihinnaga ostja). Kuna kohus jättis kõik need asjaolud põhjendamatult arvesse võtmata, tuleks ringkonnakohtul teha uus otsus, milles anda neile asjaoludele hinnang. Hageja ei nõustu kohtu järeldustega seoses kostjalt välja mõistetud põhjendatud kulude ulatusega ja leiab, et kõik esitatud kulutused kuuluvad kostja poolt hüvitamisele. Kostjalt tuleb välja mõista lepingutest 3 ja 4 tulenevate erikuludena liisinguesemete tehnilise ülevaatuse (hoolduse) kulud kogusummas 63, 92 eurot, kuivõrd läbiviidud tehnilisi ülevaatuseid ei saa pidada remonttöödeks, mis mõjutaksid ühelgi viisil liisinguesemete väärtust. Kostjalt tuleb välja mõista ka ValueExpert OÜ hindamisaktide koostamise kulud kogusummas 383, 47 eurot, kuna kahelt erinevalt hindajalt telliti hindamisaktide koostamine vaid kostja huvides, vältimaks liisinguesemete ebakohaste müügihindade kujunemist. Ka tuleb kostjalt välja mõista enne hagiavalduse esitamist hageja poolt kantud õigusabikulud kogusummas 1100, 63 eurot. Esitatud õigusabikulu arved nr. 21101078 ja nr. 21102066 (tl. 255 - 257) ei ole sellised, mida oleks võimalik menetluskulude kindlaksmääramise raames kostjalt välja mõista, kuna sisaldavad ilmselgelt töid enne kohtumenetluse algust. Samuti 15(25)

sisaldab arve nr. 21102065 (tl. 258 - 259) töid, mis on tehtud kostjast tulenevalt ning mida ei ole võimalik käsitleda vaidlusaluses asjas menetluskuluna. Maakohus on jätnud täielikult arvestamata asjaolu, et lepingute punkti 1. 15 järgi on pooled kokku leppinud viivisemääras 36% aastas ning et hagis on hageja juba esitanud viivisenõude poole väiksemaks määras – 18% aastas. Puudub alus viivisemäära vähendamiseks veel poole võrra. Viivisemäär 18% aastas on põhjendatud ja antud majandusvaldkonnas tavapärane. Puudub alus jätta kostja majanduslikku seisundit arvestades taotletud ulatuses viivis kostjalt välja mõistmata, sest kostja on ise menetluse käigus rõhutanud oma majandusliku seisundi olulist paranemist, võrreldes lepingute ülesütlemise hetkega. Hageja jääb maakohtus esitatud kostja võlgnevuse suuruse arvestuse juurde (vt. hageja

16(25)

nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, mitte aga liisinguesemete võõrandamise hinda. Kraanade kiirmüük ja hinna niivõrd järsk alandamine ei olnud põhjendatud ning hageja enda vastav tegevus tekitas hagejale kahju. Poolte vahel oli sõlmitud liisinguleping ja hageja pidi m. h. arvestama sellega, et kostja tagastab liisingueseme finantseerimiseks kasutatud raha pikema aja jooksul. Seega puuduvad mõistlikud põhjendused, miks pidi hageja müüma liisinguesemed kiirendatud korras ning oluliselt alla liisinguesemete tagastamise hetkel määratud turuhinna. Hagejal ei olnud vaja kraanade müügiga kiirustada ning alandada sealjuures niivõrd oluliselt ja järsult nende hinda. Nõuet oleks tulnud vähendada käibemaksusumma 158.164, 87 euro võrra. Pooltevahelise liisingusuhte raames maksis kostja hagejale kogu vara väärtuselt arvestatud käibemaksu ning hageja maksis käibemaksu edasi riigile. Hiljem hageja tühistas (krediteeris) arved ja küsis riigilt käibemaksu tagasi selles osas, milles ei olnud kostja kui liisinguvõtja liisingumakseid tasunud. Riigil tekkis seoses arvete krediteerimisega kohustus tagastada hagejale enamtasutud käibemaks. Hageja käsitluse järgi tuleks kostjal tasuda ühte ja sama käibemaksu nii riigile kui ka käesolevas vaidluses esitatud nõuete tõttu hagejale. Kostja ei võlgne hagejale käibemaksu, käibemaks on n. ö. „võõras raha“, mille kostja tasus koos avansiliste maksetega hagejale ja hageja kandis selle summa riigile üle. Seetõttu baseeruvad hageja nõuete arvestused ebaõigetel arvandmetel, kuna neist ei ole eraldatud juba tasutud käibemaksuosa. Hageja ei ole andnud krediiti käibemaksu tasumiseks. Hageja väited, et riik ei ole talle seoses arvete krediteerimistega tagastusnõuet rahuldanud, võivad tähendada vaidlust hageja ja riigi vahel, kuid käesolevas asjas õiguslik alus käibemaksusumma nõudmiseks kostjalt puudub. Hageja nõude käsitlus käibemaksu lisandumisest on vastuolus tema enda esitatud kreeditarvega. Kokku nõudis hageja kostjalt alusetult käibemaksuosa tasumist summas 158.164, 87 eurot, kuigi hagejal on tagastusnõue riigi vastu. Käibemaksuvaidluses toimub hetkel kohtumenetlus. Vastustaja seisukoht Pooled vaidlevad vastaspoole kaebustele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 2 osaliselt – hagi rahuldamise ulatuse ja menetluskulude jaotuse osas – tühistada. Uue otsusega tuleb kostjalt hageja kasuks maakohtu poolt väljamõistetud rahasumma asemel välja mõista 335.001, 39 eurot, sealhulgas põhivõlg 261.206, 88 eurot ja viivis 12. oktoobri 2012. a. seisuga 73.794, 51 eurot. Alates 13. oktoobrist 2012. a. kuni põhivõla tasumiseni tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 0, 05% päevas põhivõlalt suurusega 245.264, 70 eurot. Menetluskulud tuleb ümber jaotada. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et nad sõlmisid neli kapitalirendilepingut, mille alusel hageja omandas kostja taotlusel ja huvides Konekesko Eesti AS-ilt liisinguesemed ning andis need kostja valdusesse ja kasutusse, kostja aga kohustus maksma hagejale tasu vastavalt lepingu tingimustele. Liisingulepingud sõlmiti järgmiselt: 9. juulil 2008. a. lepingud nr. 3021981 (leping 1) ja nr. 3021959 (leping 2), mille esemeteks olid autokraanad Terex-Demag AC 35L ja millest kumbagi hageja finantseeris summas 324.000 eurot; 8. augustil 2008. a. liisinguleping nr. 3023145 (leping 3), mille esemeks oli autokraana Grove GMK 4080 ja mida hageja finantseeris summas 558.000 eurot; 4. septembril 2008. a. liisinguleping nr. 3022872 (leping 4), mille esemeks oli autokraana Grove GMK 2035 ja mida hageja finantseeris summas 248.400 eurot. Lepingu osaks olevad üldtingimused 1/2006 sisaldavad punkti 8. 13 järgmises sõnastuses: „Kui liisinguandja, tuginedes ükskõik millisele lepingu üldtingimuste punkti 14. 1 alapunktides toodud alusele, ütleb lepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja 17(25)

kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (s. t. finantseeritava summa jäägi ja liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma vahe) ja põhjendatud kulud (s. h. liisingueseme valduse ülevõtmise, hoidmise ja müügikõlblikuks seadmise kulud). Üldtingimuste punkti 14. 1 alapunktid 1 – 11 sisaldavad lepingu ülesütlemise aluseid. Üldtingimuste punktis 14. 9 on kindlaks määratud liisinguandja õigus võõrandada liisinguese selles punktis märgitud asjaoludel ning liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale liisingueseme võõrandamisega tekkiv kahju ja põhjendatud kulutused vastavalt punktile 8. 13. Üldtingimuste punktis 14. 10 nähakse ette liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma arvel liisinguvõtja poolt täitmata kohustustest tuleneva võla kustutamine ning liisinguvõtja kohustus tasuda puudujääv summa juhul, kui võõrandamisest saadav rahasumma ei kata liisinguvõtja kogu võlga. Kostja ei täitnud tasu maksmise kohustust vastavuses lepinguga ning 11. oktoobril 2010. a. ütles hageja lepingud üldtingimuste punktile 14. 1. 2 tuginedes alates 26. oktoobrist 2010. a. üles. Kostja tagastas hagejale liisinguesemed 1. novembriks 2010. a. Hageja tellis müügilepingu esemeteks olnud autokraanade hindamise kahelt erinevalt äriühingult: 10. novembril 2010. a. hindas neid Raimar PM OÜ ja 29. novembril 2010. a. ValueExpert OÜ. Sama aasta detsembris esitas hageja autokraanad läbi interneti müügikeskkonna müügiks. Hageja võõrandas liisinguesemed järgmiselt: 3. märtsil 2011. a. lepingu 1 esemeks olnud autokraana müügihinnaga 175.000 eurot (käibemaksuta);

18(25)

liisinguesemete uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (Riigikohtu lahendi 3-2-1-77-08 p. 16). Pärast kostja poolt 1. novembril 2010. a. toimunud liisinguesemete tagastamist tellis hageja nende hindamise kahelt isikult: Raimar PM OÜ andis arvamuse nende väärtuse kohta

19(25)

Lepingu 3 eseme kõige kõrgemaks võimalikuks hinnaks pidas Raimar PM OÜ käibemaksuga 450.000 eurot ning käibemaksu arvestamata seega 375.000 eurot, ValueExpert OÜ leidis, et selle võiks panna müüki hinnaga 395.000 eurot (käibemaksuta), kusjuures kiirmüügihinnaks pidas ta 296.250 eurot (käibemaksuta); hageja pani lepingueseme müüki hinnaga 400.000 eurot (käibemaksuta), mis ületab mõlema hindaja pakutud hindu. Lepingu 4 eseme kõige kõrgemaks võimalikuks hinnaks pidas Raimar PM OÜ koos käibemaksuga 140.000 eurot, mis teeb käibemaksuta osaks 116.667 eurot, ValueExpert OÜ leidis, et selle võiks panna müüki hinnaga 130.000 eurot (käibemaksuta), kiirmüügihinnaks pidas ta 97.500 eurot (käibemaksuta), kusjuures hageja pani selle kraana müüki hinnaga 135.000 eurot (käibemaksuta), mis on samuti kõrgem kui mõlema hindaja poolt pakutud alghind. Eespooltoodust nähtub, et alusetu on etteheide, nagu oleks hageja alustanud liisinguesemete müügiks pakkumist madalamate hindadega kui hindamisaktide kohaselt mõistlik. Seda enam, et kostja seaduslik esindaja L T on vande all seletust andes kinnitanud, et hinnad, millega liisinguesemed müüki pandi, olid normaalsed (kd. II, tl. 256). Samas ei olegi vaidlust selle üle, et taoliste hindadega ostuhuvilisi ei olnud. Eespool on kolleegium viidanud ValueExpert OÜ hindamisaktides kirjeldatud olukorrale ehitusturul, kus aktiivset ostu-müüki ei toimunud, samuti sellele, et potentsiaalset klienti Eestist oli keeruline leida ning et hindaja arvates oli ehitusturg mõnevõrra aktiviseerunud vaid Soomes ja Skandinaavia suunal. Ometi ei ole kostjagi väitnud, nagu oleks sellelt suunalt tehtud hagejale müügikuulutustes märgitud hindadega pakkumisi. Kostja seaduslik esindaja kinnitas vande all seletust andes, et kostjagi otsis 2 – 3 kuu jooksul kraanadele ostjaid nii Eestist kui Baltimaadest, rääkis kõigi tuttavate ettevõtetega ning kuigi müügikuulutuses märgitud hind oli normaalne, keegi peale Ithal-Kraanade, kellel oli kraanade vastu spetsiifiline huvi, ei tundnud nende ostu vastu huvi (kd. II, tl. 256). Mis Ithal-Kraanade huvi puudutab, siis kinnitas selle äriühingu juhatuse liige M M tunnistajana antud ütlustes, et nimetatu oli kraanade ostust huvitatud eelkõige seetõttu, et kostja oli tema koostööpartner, kellega ta oleks soovinud koostööd jätkata; samas kinnitas tunnistaja, et Ithal-Kraanadel ei olnud kraanade ostuks raha, et selleks oleksid nad vajanud hageja finantseeringut ning et hageja ei nõustunud seda ostu rahastama, sest äriühingul olid makseraskused ja oli ka võlgnevus hageja ees (kd. II, tl. 282). Kolleegium leiab, et niisugustel asjaoludel ei saa hagejale ette heita, et ta ei pidanud võimalikuks finantseerida liisinguesemete ostu Ithal-Kraanade poolt. Tunnistaja M M kinnitas ka, et kriis oli ränk ja täiendavaid kraanasid sel ajal keegi ei vajanud. Hageja on esitanud kohtule müügikuulutuste peale saadud ostusoovid, milles pakutud ostuhinnad olid oluliselt madalamad, kui need hinnad, millega hageja liisinguesemed müüki pani (kd. I, tl. 191 – 193) või ka hiljem võõrandas. Riigikohus on liisinguesemete uuel müümisel liisinguandja käitumist hinnates märkinud, et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb liisinguvõtjat teavitada (lahend 3-21-77-08 p. 16). Tunnistaja AV – kostja tütarfirma juhatuse liige, kusjuures just sellele tütarfirmale kasutamiseks liisis kostja kraanad – kinnitas oma ütlustes, et hageja saatis kostjale hindamisaktid, samuti teatati hinna alandamisest (kd. II, tl. 260). 2. veebruari 2011. a. e-kirjaga (kd. I, tl. 94) teavitas hageja kostjat raskusest lepingute 1 ja 2 esemete müümisel ning 14. veebruari 2011. a. e-kirjaga teavitas hageja kostjat samasugustest raskustest lepingu 3 eseme müümisel (kd. I, tl. 95). Kirjades teatas hageja kostjale hindade alandamisest põhjusel, et pakkumisi nõutava hinnaga ei ole tehtud, ning tegi muuhulgas kostjale ettepaneku teavitada hagejat omapoolsete ostjate olemasolust; samuti juhiti kostja tähelepanu sellele, et tal on ka endal võimalus kraanad välja osta. Veel teavitas hageja kostjat kirjalikult sellest, et IthalKraanad kui võimalik liisingute ülevõtja ei ole krediidikõlbulik ega ole hagejale teadaolevalt leidnud endale muid rahastajaid. Eespool on kolleegium viidanud kostja seadusliku esindaja L T vande all antud ütlustele (kd. II, tl. 256), milles nimetatu kinnitas, et hageja teavitas kostjat määratud hindadest ning hinna alandamisest ning et kostja otsis liisinguesemetele müüjaid, 20(25)

kuid ei leidnud neid. Hagiga kohtusse pöördumise ajaks ei olnud lepingu 4 ese veel müüdud ning hageja kutsus kostjat ka kohtumenetluses üles müügiprotsessis aktiivselt osalema. Kostja siiski selle lepingu esemele ostjat ei leidnud ning hageja müüs selle 5. juulil 2011. a. Poola isikule (kd. I, tl. 213). Samas ei ole kostja esile toonud asjaolusid, mis võiksid anda alust väitele, et hageja ei soovinud või takistas kostja tegelikku müügiprotsessis osalemist. Ainuüksi väide, et kostja hinna alandamisega ei nõustunud, selleks alust ei anna, mingeid objektiivseid asjaolusid, mille tõttu ei oleks hageja vaatamata ostjate puudusele võinud liisinguesemete hinda alandada, ei ole kostja esile toonud. Nii ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, nagu oleks kostja kaasamine müügiprotsessi olnud formaalne. Kolleegium leiab ka, et hagejale ei saa ette heita sedagi, et ta liisinguesemete müügiga pikemalt ei oodanud lootuses ostjate huvi suurenemisele ja hindade tõusule. Riigikohus on lahendis 3-2-1-77-08 leidnud, et liisinguandja kohustuseks on saavutada liisinguesemete uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (p. 16). Ka kolleegiumi hinnangul on liisinguesemete kiire võõrandamine eelduslikult liisinguvõtja huvides, sest sellega välditakse liisingueseme seismisest tingitud väärtuse kadu ja lisakulutusi selle hooldamisele müügieelsel ajal. Sama on kinnitanud tunnistaja – hindamisakti koostaja – R-W N, kes oma ütlustes selgitas, et müüa tuleks kraanad nii kiiresti kui võimalik, et väljalaskeaasta mõjutab kraanade hinda ning et seistes kraanade väärtus väheneb – platsil seistes ca 15% aastas (kd. II, tl. 199). Et väljalaskeaasta on müügi juures oluline, kinnitas ka teine kraanasid hinnanud isik – M S oma tunnistajana antud ütlustes (kd. II, tl. 195 – 196). Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mille põhjal oleks hagejal olnud piisav alus eeldada, et kraanade müügiga pikemalt ootamine võimaldab need müüa sedavõrd kasulikumalt, et arvestades sellega kaasnevaid kulusid oleks tulemus ikkagi liisinguvõtjale soodne. Pealegi järeldub asjatundjatena kraanasid hinnanud RW N ja M S poolt tunnistajatena antud ütlustest, et võimalikult soodsa hinna saamiseks tuleb taolist vara müüa enne kevad-suvise ehitusperioodi algust ning just siis seda ka ostetakse. Tunnistaja R-W N kinnitas ka, et kui turul on rohkem kraanasid, on ostjal võimalus hinda alla suruda, 2010. a. oli aga taolisi kraanasid vähe müügis. Ka tunnistaja AV, kes omaenda ütluste kohaselt on asja lahendusest kostja kasuks isiklikult huvitatud, kinnitas, et suvel on ehituses taolisi kraanasid juba vaja (kd. II, tl. 260). Kolleegium leiab, et tehes endast oleneva, et kraanad enne 2011. a. aasta kevadet müüdud saaksid, on hageja eelduslikult soovinud müüa liisinguesemed parima võimaliku hinnaga, kostja ei ole aga põhjendanud, mida objektiivset olukorda arvestades saaks hagejale seejuures ette heita. Selle kohta, milliste asjaolude alusel oleks hageja kraanasid müües saanud eeldada, et ca pool aastat hiljem võib kostjal tekkida võimalus kraanad endale osta, ei ole kostja väiteid esitanud. Nii leiabki kolleegium, et vaidlusaluste liisinguesemete tegelik müügihind kajastab nende harilikku väärtust vara liisinguandjale tagastamise ajal. Ka maakohtu seisukoht, et kraanade hind ajas kiiresti ei muutu, kinnitab sama järeldust, sest kui esialgselt hindajate poolt määratud hinnaga ei õnnestunud kraanasid müüa, tegemist ei ole aga varaesemetega, mille hind kiiresti langeks, siis näitab tegelik müügihind, et hindamisaktis märgitud hind ei vastanud turuhinnale ning et turuhinnaks ka vara tagastamise ajal oli nende tegelik müügihind. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et kraanad müüdi väljapoole Eestit. Riigikohus on lahendis 3-2-1-77-08 leidnud, et TsÜS § 65 tähenduses kohaliku keskmise müügihinna leidmine ei ole välistatud, lähtudes varaeseme müügihinnast Eesti piirest väljapool (p. 15). Osundatud seisukoha kohaselt tuleks vajaduse korral arvestada eelkõige lähemate naaberriikide hindu ning et vajadus tekib eelkõige siis, kui Eestis ei õnnestu asja mõistliku aja jooksul müüa või kui tegu on selliste omaduste või hinnaga asjaga, mida Eestis eelduslikult müüa ei õnnestu. Eespool on kolleegium põhjendanud, et vaidlusaluste liisinguesemeks olnud kraanade näol oli tegemist just taoliste varaesemetega. Samas nähtub Riigikohtu lahendi 3-2-1-1-07 punktist 33 ja seda täpsustavatest lahendi 3-2-1-118-08 punktidest 21 ja 24, et kui kapitalirendilepingu puhul on ostuhinda arvestatud käibemaksuga, siis tuleb ka müügihinna käibemaksuosa arvestada. Kolleegium leiab, et kuigi 21(25)

kraanad müüdi välismaistele isikutele ilma, et hind oleks sisaldanud käibemaksu, tuleb liisinguesemete väärtuse määramisel arvesse võtta tegelik müügihind koos (hüpoteetilise) käibemaksuosaga. Et tasumata ostuhinnalt arvestati käibemaksu 18%, tuleb ka müügihinna puhul arvestada käibemaksu samas suuruses. Seega tuleb liisinguesemete väärtusena liisinguandjale tagastamise ajal arvesse võtta lepingu 1 puhul 206.500 eurot, lepingu 2 puhul 200.600 eurot, lepingu 3 puhul 401.200 eurot ja lepingu 4 puhul 88.500 eurot. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega komisjonitasu arvesse võtmise kohta ega pea vajalikuks seda täiendavalt põhjendada, ei nõustu aga järeldusega, mis puudutab varaesemete hindamiskulude arvesse võtmist. Eespool on kirjeldatud seda, et tegemist oli spetsiifiliste varaesemetega, millel Eestis ei olnud turgu, samuti seda, millised olid raskused, leidmaks varaesemete müüki panekuks sobivat alghinda. Kolleegium leiab, et taolistel asjaoludel on põhjendatud lugeda mõlema hindamisakti tellimiseks tehtud kulutused VÕS § 367 lõikes 4 märgitud liisingulepingute ülesütlemisest tekkinud lisakuludeks, mis liisinguvõtjal tuleb liisinguandjale hüvitada. Seega tuleb arvesse võtta need kulud kokku 1278, 20 euro ulatuses, millest hageja on iga varaesemega seotud kuludeks arvestanud 319, 55 eurot. Samuti peab kohus taolisteks kuludeks ostjate nõudmisel lepingute 3 ja 4 esemetele tehtud tehnilise ülevaatuse ja müügieelse hoolduse kulu kokku summas 63, 92 eurot, millest kummagi lepinguga on seotud kulu summas 31, 96 eurot. Õigusabikulule maakohtu poolt antud hinnanguga kohus nõustub ega pea vajalikuks seda täiendavalt põhjendada. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, nagu võiks kohus VÕS § 113 lõikele 8 ja § 162 lõikele 1 tuginedes vähendada pooltevahelises lepingus kokku lepitud viivisemäära. Osundatud sätete koosmõju kohaselt, kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda viivise maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Maakohus ei ole otsuses tuvastanud selle viivise suurust, mida kostja pooltevahelise lepingu kohaselt peaks maksma, samuti faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid seda vähendada. Hageja on oma nõudes ise vähendanud lepingus kokku lepitud viivisemäära kaks korda, paludes kostjalt välja mõista viivise 0, 05% tasumata põhivõlast päevas, sellegi on maakohus jätnud tähelepanuta. Seega kujuneb kostja VÕS § 367 lg. 3 kohane võlgnevus lepingu 1 osas järgmiselt: vastavalt hageja 26. jaanuari 2012. a. menetlusdokumendile (kd. II, tl. 268) 4 tasumata arvet maksumusega 21.903, 02 eurot (s. h. põhiosa 18.676, 54 eurot ja intress 3226, 48 eurot) + tasumata ostuhind 235.667, 59 eurot + hindamiskulust sellele lepingule jaotatud osa 319, 55 eurot + müügikomisjoni kulu 5000 eurot – liisingueseme turuhind selle tagastamise ajal 206.500 eurot = 56.390, 16 eurot. Viivist on hageja taotlenud 0, 05% päevas, maakohtu otsuses sisalduvaid viivise arvestamise aluseid peale viivisemäära ei ole pooled vaidlustanud, seega tuleb nendest lähtuda. Lepingu 1 järgi tuleb hagejale arvestada viivist arveks tehtud võla põhiosalt ajavahemiku eest vastava arve sissenõutavaks muutumisest kuni vara üleandmiseni

§ 367 võimaldab nõuda hagis viivise, mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kolleegium leiab, et kohus saab kostja poolt tasumisele kuuluva viivise välja arvestada kohtuotsuse tegemise aja seisuga, edasine viivis tuleb kostjalt välja mõista protsendina põhinõudest. Lepingu 1 alusel moodustab kostja põhivõlg hageja ees, millelt saab viivist arvestada, alates 2. märtsist 2011. a. 53.163, 68 eurot (56.390, 16 eurot – intressivõlg 3226, 48 eurot), mille tasumisega viivitamise eest 589 päeva jooksul ajavahemikul alates 2. märtsist 2011. a. kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni 12. oktoobril 2012. a. on kostja viivisevõlg 15.656, 70 eurot. Kokku moodustab kostja viivisevõlg hageja ees kohtuotsuse tegemise aja seisuga lepingust 1 tulenevalt 16.913, 58 eurot (1256, 88 + 15.656, 70). Kostja VÕS § 367 lg. 3 kohane võlgnevus lepingu 2 osas kujuneb järgmiselt: 4 tasumata arvet maksumusega 27.822, 84 eurot (s. h. põhiosa 24.171, 04 eurot ja intress 3651, 80 eurot) + tasumata ostuhind 235.667, 59 eurot + hindamiskulust sellele lepingule jaotatud osa 319, 55 eurot – liisingueseme turuhind selle tagastamise ajal 200.600 eurot = 63.209, 98 eurot. Viivist lepingu 2 järgi tuleb arvestada 0, 05% päevas arveks tehtud põhiosalt ajavahemiku eest vastava arve sissenõutavaks muutumisest kuni vara üleandmiseni

23(25)

tasumata ostuhinnalt 413.149, 79 eurot päevas ajavahemiku eest 27. oktoobrist kuni

24(25)

Kostja on taotlenud viivise vähendamist VÕS § 113 lg. 8 ja § 162 lg. 1 alusel (kd. I, tl. 291), ei ole aga tuginenud asjaoludele, mis osundatud sätete alusel selleks võiksid alust anda. Nii ei ole kostja põhjendanud oma taotlust kohustuse täitmise ulatusega tema poolt või lepingupoolte majandusliku seisundiga ega ole käsitlenud seda ka teise lepingupoole õigustatud huvi seisukohast. Oma taotlust on kostja põhjendanud üksnes väitega, et hageja poolt kohaldatav viivisemäär 0, 05% päevas on ebamõistlikult suur. Samas ei ole kostja tuginenud asjaoludele, mis võimaldaksid väita viivisemäära kohta käiva lepingutingimuse tühisust. Juba ainuüksi sellest tulenevalt ei saa kostja viivise vähendamise taotlust rahuldada. Eespool on kolleegium märkinud, et kostja ei ole arvestanud sedagi, et hageja on oma viivisenõude esitanud poole väiksemast viivisemäärast lähtudes, kui pooltevaheline leping seda võimaldaks. Eespooltoodud põhjendusel rahuldatakse hagi osaliselt. TsMS § 163 lg. 1 kohaselt kanNd hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Vaidlusaluses asjas on hagi rahuldatud ligikaudu pooles ulatuses. Vaidlus puudutas lepinguid, mille mõlemad pooled olid sõlminud oma majandustegevuses, ka esindasid kumbagi poolt professionaalsed esindajad, nii et eelduslikult olid nende põhjendatud kulutused kohtumenetlusele, välja arvatud riigilõiv, sarnastes suurusjärkudes. Et nii hagi kui hageja apellatsioonkaebuse nõue rahuldatakse ligikaudu pooles ulatuses, peab kolleegium õiglaseks jätta hageja poolt hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust kummagi poole kanda 50%. Kõik ülejäänud menetluskulud, sealhulgas riigilõiv kostja vastuapellatsioonkaebuselt, mille nõuet hagi täielikult rahuldamata jätmiseks ei rahuldata, tuleb jätta kummagi poole enda kanda.

Margo Klaar

Fred Fisker

Malle Seppik

25(25)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.