Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kohtulahendi jõustumiselt kuni täitmiseni VÕS § 113 lg1 sätestatud määras.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. – TsMS § 187 lg.6.

Faktilised asjaolud ja hagiavaldus 17.11.2009 sõlmisid Swedbank AS (edaspidi hageja) ja M M (edaspidi kostja) laenulepingu nr 09-093272-VV (edaspidi leping) summas 62 702.11 intressimääraga 23% aastas ja tagastamise lõpptähtajaga 12.11.2014 (lisa 1). Kostja kohustus tagastama lepingu laenu põhiosa ja intressi iga kuu 12. kuupäeval (lisa 2). Kostja jäi lepingu laenusumma ja intressi tagasimaksete tasumisega võlgnevusse alates 12.03.2010. Alates 12.03.2010 kuni 05.10.2010 kostja laenu täies ulatuses tagasi ei maksnud, olles viivituses 8 (kaheksa) üksteisele järgneva intressi maksega (lisa 3). Lepingu kohaselt oli hagejal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt järgnevast päevast arvates, VÕS § 113 kehtestatud määra alusel (EKP intress + 7% aastas). 14.06.2010 saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemise kirja, tähtajaga tasuda jooksev võlgnevus hiljemalt 29.06.2010 ja hoiatusega juhul kui kostja võlgnevusi nimetatud kuupäevaks ei kustuta, öeldakse leping seoses võlgnevusega ennetähtaegselt üles ja alustatakse kohtumenetlust kogu võlgnevuste sissenõudmiseks. Samuti hoiatati, et hagi esitamisel lisandub lepingust tulenevatele nõuetele ka menetluskulud ning hiljem kohtutäituri tasud, mis nõutakse sisse võlgnikult (lisa 4). 05.10.2010 ütles hageja lepingu seoses võlgnevusega ennetähtaegselt üles (lisa 3). 12.03.2012 seisuga moodustab kostja võlgnevus hageja ees kokku 5 530.09 EUR s.h. põhiosa 3 764.41 EUR, intress 500.08 EUR ajavahemiku 12.03.2012-05.10.2010 eest ja põhiosa viivis 1 265.60 EUR ajavahemiku 12.04.2010-12.03.2012) (lisa 3). Kuna kostja ei täitnud lepingujärgseid kohustusi hoolimata hageja meeldetuletustest, esitas hageja kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu. 09.02.2012 tegi kohus määruse, millega jättis hageja avalduse rahuldamata, kuna makseettepanekut ei õnnestunud kostjale kätte toimetada. Hageja sai nimetatud määruse kätte 14.02.2012. Maksekäsu kiirmenetluses kandis hageja kulusid seoses riigilõivu tasumisega summas 112.93 EUR (Lisa 5). Õiguslik põhistus hagile VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

VÕS § 23 lg 1 kohaselt määratakse kohustused kindlaks lepingus või seaduses. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Võlausaldajal on õigus VÕS § 101 lg 1 p. 1 kohaselt nõuda kohustuse täitmist, kui võlgnik on kohustust rikkunud ning p. 6 kohaselt nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 102 kohaselt peab võlgnik teatama kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust. VÕS § 113 lg 1 kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et ei nõuta viivist mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kuna hagejal ei ole teada asjaolu, millal kostja tasub kogu võlgnevuse, ei ole võimalik esitada kogu viivise nõuet, seepärast palume kohtul teha otsus viivisnõude osas kuni põhinõude täitmiseni protsendina. TsMS § 407 kohaselt võib kohus hageja taotlusel hagi rahuldada tagaseljaotsusega hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi siis kui hagi toimetati kostjale kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 440 lg 1 ja 3 alusel võib kohus teha hagi õigeksvõtul põhineva otsuse , kui kostja võtab hagi kohtule esitatud avalduses või eelmenetluses hageja hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses õigeks. TsMS § 174’ lg 3 kohaselt võib kohus õigeksvõtul põhinevas otsuses kindlaks määrata lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse, kui hageja esitab kohtu määratud ajaks menetluskulude nimekirja. TsMS § 177 lg 2 kohaselt tuleb menetluskuludelt tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni . TsMS § 144 p 7 järgi loetakse kohtuväliseks kuluks maksekäsu kiirmenetluse kulud juhul, kui maksekäsu kiirmenetluse avaldus jäeti määrusega rahuldamata TsMS § 483 lg 2 p 3 alusel, välja arvatud, kui hagi on samas nõudes esitatud hiljem kui üks kuu pärast maksekäsu kiirmenetluse lõppu. Kuivõrd 09.02.2012 tegi kohus määruse maksekäsu kiirmenetluses avalduse rahuldamata jätmise kohta TsMS § 483 lg 2 p 3 alusel, mille hageja sai kätte 14.02.2012 siis tuleb maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv lugeda TsMS § 144 p 7 alusel kohtuväliseks kuluks. Hageja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses, kohtuistungit pidamata. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes TsMS §-dest 79, 133 lg 1 ja 2, 139, 162, 173, 339, 340, 363, 367, 407, 440 ja VÕS §-dest 8 lg 2, 23 lg 1, 76 lg 1, 101 lg 1 p 1 ja 6, 94, 102, 113 lg 1 sätestatust, p a l u b h a g e j a : 1) välja mõista kostjalt Swedbank AS kasuks 5 530.09 EUR; 2) välja mõista kostjalt Swedbank AS kasuks viivis protsendina põhinõudelt (3 764.41 EUR) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas); 3) kõik menetluskulud jätta kostja kanda; 4) välja mõista kostjalt Swedbank AS kasuks menetluskulud (sh maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv summas 112.93 eurot ning hagimenetluses tasutud riigilõiv summas 543.24 eurot); 5) välja mõista kostjalt Swedbank AS kasuks viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras; 6) tunnistada otsus viivitamata täidetavaks. Kostja kirjalik vastus hagile (tl. 38-39)

Kostja nõustub hagiga osaliselt ja on nõus edaspidi vastavalt võimalustele tasuma pangale põhivõla summas 3 764. 41 EUR. Selles osas vaidlus puudub. Kostja ei nõustu intresside ja viiviste summaga ja vaidleb neile vastu alljärgnevatel põhjustel:

Hageja seisukoht seoses kostja vastusega Hageja teatas seoses kostja vastusega hagile, et vaidleb kostjale vastu ning põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt: Pooltevaheline võlasuhe on tekkinud VÕS § 3 p 1 järgi lepingust, täpsemalt 17.11.2009 sõlmitud laenulepingust nr 09-093272-VV, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 4007,40 eurot. Pooled olid vabad kokku leppima, kellega, mis tingimustel ja millal nad lepingu sõlmivad. Käesoleval juhul leppisid pooled kokku, et laenu kasutamise eest tuleb kostjal tasuda intressi 23% aastas ning lepinguliste kohustuste täitmisega viivitamise korral viivist hageja hinnakirjas fikseeritud määras, mis on võrdne seadusjärgse viivisemääraga (VÕS § 113 lg 1). VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. See tähendab, et kui kostja on endale lepinguga kohustused võtnud, peab ta neid vastavalt

lepingule ka täitma. Paraku selgub kostja kirjalikust vastusest, et kostja ei soovi täita intressiega viivise tasumise kohustust, kuna on töötu ja pank on kasumlik äriühing, kellele ei saa lepinguliste kohustuste täitmata jätmisega olulist kahju tekkida. Hageja on seisukohal, et nimetatud vastuväited ei ole asjakohased ega õigusta lepinguliste kohustuste täitmata jätmist. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- ja kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Seega tuleneb krediidiasutusepoolne intressi lisamise kohustus laenulepingutesse seadusest ega ole sõltuv krediidiasutuse majanduslikust käekäigust. Vastupidise seisukoha korral ei saakski krediidiasutused eksisteerida, kuna nende sissetulekud sõltuvad otseselt väljaantud laenudelt makstavast intressist. Laenuintress on tasu laenu kasutamise eest, mida arvutatakse laenusaaja kasutusse antud laenusumma jäägilt ehk laenuandjale tagasimaksmata laenusumma osalt. Käesoleval juhul oli laenuintress 23% aastas, kuna tegemist oli tagatiseta laenuga, mille puhul madalama intressiga või hoopis ilma intressita laenu andmine ei oleks tulnud kõne alla. Hagejale jäävad arusaamatuks kostja viited eluasemelaenu intressidele. Tegemist on asjassepuutumatute selgitustega, mis ei mõjuta hageja intressinõuet kostja suhtes. VÕS § 113 lg 1 annab laenuandajale õiguskaitsevahendi laenusaaja rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks: Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Seega rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega kaasneb VÕS § 113 kohaselt eelduslikult alati kohustus maksta viivitamise aja eest viivist. Seadusest tuleneva viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist (RKo 3-2-1-132-04 p 15). Viivis väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral alati nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. Viivisenõude suurus sõltub reeglina võlgniku käitumisest, s.t võlgnik saab kõnealust nõuet laenulepingu korrektse täitmisega täielikult vältida. Seega ei vasta tegelikkusele kostja väide nagu oleks viivisenõude suurus seotud aja kulgemisega, mitte kostja maksekäitumisega. Erinevalt kostjast on hageja seisukohal, et kostjal olid kõik võimalused mõjutamaks viivisenõude suurust. Kostja viivise vähendamise taotlus ei ole see hageja hinnangul põhjendatud. Riigikohtu seisukoha järgi kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi viivist maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige tema kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit (RKo 3-2-1-24-11 p 17). Käesoleval juhul ei ole tegemist ebamõistlikult suure viivisega, kuna hageja nõuab viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Samuti tuleb viivise vähendamisel arvestada kostjapoolset kohustuste täitmise ulatust – kogu laenusummast (4007,40 EUR) on kostja tasunud vaid 242,99 EUR. See tähendab, et lepingujärgsed kohustused on suures osas tänaseni täitmata - leping sõlmiti 17.11.2009 ning käesolevaks hetkeks ei ole kostjalt rohkem laenulepingujärgseid makseid laekunud. Kokkuvõttes ei ole kostja põhjendanud ega esitanud tõendeid kinnitamaks, et hageja poolt nõutud viivisesumma on ebaproportsionaalselt suur, mida tuleks seaduse kohaselt vähendada, mistõttu tuleb kostja viivise vähendamise taotlus jätta rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt palub hageja hagi rahuldada ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kohtu seisukoht Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ja esitatud materjalidega, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostja on hagi tunnistanud põhinõude osas kuid vaidleb vastu viivistele ja intressidele. Hageja on hagiavalduses õiguslikult põhjendanud hagis märgitud asjaolusid, viidates VÕS §dele 8 lg 2; 23 lg 1; 76 lg 1; 101 lg 1 p 1, 6; 94; 102; 113 lg 1, millede kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik, kusjuures lepingupoolte kohustused võivad olla

kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele ning, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Poolte vahel 17.11.2009.a sõlmitud laenulepingu järgi, sai kostja hagejalt laenu 62702.11 Eesti krooni (laenu brutosumma 108244.58 Eesti Krooni) kahe väikelaenulepingu ning järelmaksulepingu refinantseerimiseks. Lepingu kohaselt algas intressimaksete tasumine 12.12.2009.a. ja põhiosa tagasimakse 12.11.1010.a., intressimäär aastas on lepingu järgi 23%. Laenu tagastamise lõpptähtaeg lepingu järgi oli 12.11.2014.a. (Leping tl.7-11). Laenu tagastamine pidi toimuma lepingu lisaks oleva laenu tagastamise graafiku alusel (tl.12-13). Kostja ei ole vaidlustanud hagiavalduses märgitud asjaolusid laenu tagastamisel, seda, et pärast esimeste laenumaksete teostamist jäid edasised laenumaksed teostamata, laenutagasimakseid ei ole teostatud kuni tänaseni. Kohus leiab, et kostja poolt vastuväidetes esitatud taotlused viivise vähendamiseks ja viivise väljamõistmata jätmiseks kuni põhinõude rahuldamiseni ei kuulu rahuldamisele. Esiteks peab kohus vajalikuks märkida, et kostja ei ole oma väidete tõenduseks raske materiaalse olukorra ja perekondliku olukorra kohta lisanud ühtegi dokumentaalset tõendit. TsMS § 230 lg1 alusel kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Tõendi mõiste on antud TsMS §-s 229. Hageja on kostja viivise vähendamise taotlusele esitanud vastuväited ja kohus peab neid vastuväiteid põhjendatuks. Riigikohtu seiskoha järgi kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur võib kohus seda VÕS § 113 ja 162 lg1 järgi viivist maksma kohustatud lepingu poole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuste täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoole majanduslikku seisundit (lahend 3-2-1-24-11p17). Kohus nõustub, et käesoleval juhul ei ole tegemist ebamõistlikult suure viivisega, kuna viivist nõutakse seadusega sätestatud ulatuses. Vaidlustatud ei ole fakti, et peale lepingu sõlmimist 2009.a. on kostja teinud ainult alguses üksikuid tagasimakseid - kogu laenusummast on tagasimakstud 242.99 eurot. Nagu juba eelpool märgitud, ei ole kostja esitanud kohtule veenvaid tõendeid, mis annaksid alust hinnata tema majanduslikku seisu halvaks. Neil asjaoludel kuulub hagi rahuldamisele täies ulatuses. ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 5530 eurot (koosneb võla põhiosast 3764.41 EUR, intress 500.08 EUR-i ajavahemiku 12.03.2012.a.-05.10.2010.a. eest ja põhiosa viivis 1265 EUR ajavahemiku 12.04.2010.a. kuni 12.03.2012.a. (arvutused on toodud hagiavalduse lisas nr 3, tl.14-17). Arvestades TsMS § 367 sätestatut kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (so Euroopa Keskpanga intressimäär + 7% aastas). Kostja vastuväited viivise arvestamata jätmisele ei ole põhjendatud.

Menetluskulud Vastavalt TsMS § 162 lg1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud, mis hüvitataks tunnistajale, kaasa arvatud hüvitis saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku eest, hüvitatakse poolele samadel alustel ja samas ulatuses, nagu hüvitatakse tunnistajakulud. Poole seadusliku esindaja menetluskulud hüvitatakse samas korras kui poole menetluskulud. Hageja on tasunud

hagiavalduselt riigilõivu kokku 656.17 eurot (millest 112.93 eurot on maksekäsumenetluses tasutud riigilõiv ja 543.24 eurot hagimenetluses tasutud riigilõiv).

Kristel Pedassaar Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.