AS MiniCredit hagi Lxxxx Txxxxxx vastu põhivõlgnevuse, intressi, meeldetuletustasu ja viivise nõudes
Hagihind
127.82 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AS MiniCredit (registrikood 11551909; asukoht Viru Väljak 2, Tallinn, 10111) Esindaja: Ingrid Nook (e-post: [email protected]) Kostja: Lxxxx Txxxxx (isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx)
RESOLUTSIOON
1.AS MiniCredit hagi Lxxxx Txxxxxx vastu rahuldada osaliselt.
2.Mõista välja Lxxxx Txxxxxxxx välja AS MiniCredit kasuks 195,11 eurot (ükssada üheksakümmend viis eurot ja üksteist senti), millest moodustab 127,82 eurot põhivõlg, 6,29 eurot intress, meeldetuletustasu 25,56 eurot ning viivis alates 27.01.2009.a kuni 04.06.2012.a summas 35,44 eurot.
3.Mõista välja Lxxxx Txxxxxxxx AS MiniCredit kasuks viivis tasumata põhivõlgnevuselt alates 05.06.2012.a kuni 28.09.2012.a summas 3,23 eurot (kolm eurot ja kakskümmend kolm senti) ning viivis alates 29.09.2012.a kuni põhivõlgnevuse (127,82 eurot) täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kohtuotsus kuulub viivitamata täitmisele. Menetluskulude jaotus:
1.Menetluskulud jätta võrdsetes osades AS MiniCredit ja Lxxxx Txxxxxx kanda. 1 (7)
2.Mõista välja Lxxxx Txxxxxxxx AS MiniCredit kasuks 31,96 eurot menetluskulude katteks. Sissenõutavast summast moodustab 31,96 eurot nõude esitamisel tasutud riigilõiv (pool tasutud riigilõivust).
3.AS MiniCredit poolt tasutud riigilõiv summas 31,95 eurot jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib hageja esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi tn 1, Tartu) 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kostja võib 14 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates esitada otsuse teinud kohtule kaja menetluse taastamiseks, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest (TsMS § 415, § 422). Kajas peab sisalduma asjaolu, mis takistas kaja esitajal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (TsMS § 416 lg 1) Kajale tuleb lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
AS MiniCredit esitas 05.06.2012.a kohtule hagi, milles taotles kostjalt põhivõlgnevuse 127,82 eurot, intressi 33,55 eurot, viiviste 127,82 eurot ja meeldetuletuste tasu 25,56 eurot väljamõistmiseks (tl 3-5). Hagiavalduses on kirjeldatud lepingu sõlmimise korda ning selle vastavust seadusest tulenevatele vorminõuetele. Hageja leidis, et puudub vaidlus selles, et pooled on sõlminud omavahel laenulepingu ning lepingu alusel on kostjale 27.12.2008.a üle kantud tema poolt taotletud laenusumma 2000 krooni 30-päevaseks perioodiks. Laenusumma ja intresside tasumise tähtajaks oli 26.01.2009.a. Kostja ei ole kohustusi tähtaegselt täitnud ega laenu tähtaegselt tagastanud. Samuti ei ole kostja vastuolus VÕS §-ga 102 teatanud hagejale kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele. Hageja viitas VÕS § 76 lg-le 1,3 ning märkis, et kostja ei ole täitnud endale lepinguga võetud kohustusi ega ole hagejale tagastanud saadud laenu summas 2000 krooni. Seega on kostja rikkunud kohustust VÕS § 100 mõistes. Hageja viitas VÕS § 101 lg 1 p-le 1 ja § 108 lg-le 1 ning leidis, et on ilmne, et kostja rikub raha maksmise kohustust kuna on jätnud tagastamata laenu. Intressinõude osas viitas hageja poolte vahel sõlmitud lepingu p-le 4.1.2.2, mis sätestab, et laenu puhul 2000 krooni intressi summaks 60% laenu summast aastas, millele lisanduvad muud kulud, mida ei arvata krediidikulukuse määra hulka ehk laenu õigeaegsel tagasi maksmisel ühe osamaksena on osamakse suurus 2525 krooni ja intressi ning muude kulude kogusumma kolmekümne päevaseks perioodiks on 525 krooni. VÕS § 397 lg 1 sätestab eelduse, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Samas ei ole kostja täitnud ka märgitud kohustust ega tasunud nõutavat intressi, millest tulenevalt palus hageja selle kostjalt välja mõista. Hageja viitas sõlmitud lepingu p-le 7.4 ning märkis, et käesoleval juhul on hageja saatnud kostjale kaks meeldetuletust 04.02.2009.a ja 19.02.2009.a, kuid sellest hoolimata pole kostja oma kohustusi täitnud. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele ka vastav summa 400 krooni. Hageja viitas VÕS § 101 lg 1 p-le 6, § 113 lg-le 1 ning märkis, et käesoleval juhul olid pooled lepingu p-s 9.1 kokku leppinud viivises 0,75% tagastamisele kuulunud summast
2 (7)
kalendripäevas. Kostjal oli kohustus saadud rahasumma tagastada 26.01.2009. Kuna kostja seda ei teinud, siis oli tema viivisvõlgnevus seisuga 05.06.2012.a 18 360 krooni (maksetähtaeg 27.01.2009.a, arvestuse kuupäev 04.06.2012.a, viivitatud päevi 1224). Samas, lähtuvalt kohtupraktikast ei nõua hageja kostjalt viivist suuremas summas kui on tema käesoleva põhinõue, s.o summas 127,82 eurot, mis on ka hagi hinnaks, millelt hageja on tasunud riigilõivu. Hageja viitas VÕS § 113 lg-le 1 ja TsMS §-le 367 ning leidis, et kuivõrd kostja ei ole oma kohustust nõuetekohaselt täitnud ning teinud mitte mingeid tegusid selleks, et võlgnevust likvideerida või vähendada, on kostja edasiseks distsiplineerimiseks otstarbekaks kohaldada TsMS §-s 367 sätestatud võimalust ning taotleda lisaks eeltoodule kohtuotsuses ka viiviste väljamõistmist alates hagiavalduse esitamisest (05.06.2012.a) kuni põhinõude täieliku täitmiseni lepingus sätestatud viivisemääras 0,75% päevas võlgnetavalt laenusummalt. Kohus saatis kostjale menetlusse võtmise ja kirjaliku vastuse nõude määruse koos hagimaterjalidega tema teadaolevasse elukohta, vastavalt TsMS §-le 394, ning kohustas teda vastama hagile kirjalikult (tl 1). Seejuures hoiatati kostjat TsMS § 407 võimalikest õiguslikest tagajärgedest hagile vastamata jätmise korral. Määruse ja hagimaterjalid on kostjale isiklikult kätte toimetatud 23.08.2012.a. Kostja hagile vastanud ei ole.
KOHTU SEISUKOHT
1.TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hageja on hagiavalduses taotlenud hagi tagaseljaotsusega rahuldamist, kui kostja ei vasta hagile tähtaegselt ja isegi juhul, kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või see toimetati kätte avalikult (tl 4 pöördel). Kohus leiab, et TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, käesoleval juhul ei esine, mistõttu on võimalik asjas teha tagaseljaotsus. Samas on kohus seisukohal, et kuivõrd tagaseljaotsuse tegemisel on kohtul kohustus kontrollida hagi õiguslikku põhjendatust, juhindudes TsMS § 438 lg-st 1 (otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta.), tuleb esitatud hagi rahuldada üksnes õiguslikult põhjendatud ulatuses. Kohus motiveerib toodud seisukohta järgnevalt, lähtudes TsMS § 444 lg-st 1, mille kohaselt võib lihtmenetluse otsusest jätta välja kirjeldava ja põhjendava osa, käsitledes peamiselt õigusliku põhjendatusega seoses tõusetuvaid küsimusi.
2.Hageja ja kostja on 27.12.2008.a sõlminud laenulepingu, mille kohaselt väljastati hagejale laenusumma 2000 krooni, s.o 127,82 eurot. Kostja kohustus vastavalt sõlmitud lepingule tagastama hagejale laenusumma 30 päeva möödudes (tl 4). Kuivõrd laenutaotluse kohaselt väljastati kostjale laen tagastamistähtajaga 30 päeva, tulnuks kostjal laen tasuda 26.01.2009.a. Hageja väitel on kostja laenu saanud, kuid on käesolevaks ajaks tervikuna tasumata jätnud. Kostja nimetatud väitele vastu vaielnud ei ole, mistõttu loeb kohus TsMS § 407 lg 1 alusel selle väite kostja poolt omaks võetuks.
VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama paragrahvi lõike 3 sätestab, et kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. Kuivõrd kostja ei ole hagejale tasunud lepingu alusel saadud laenusummat, on kostja rikkunud lepingust tulenevat kohustust. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kuna kostja on omapoolset kohustust rikkunud, on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel. Seega on hageja nõue võlgnevuse põhinõudes, s.o summas 127,82 eurot (2000 krooni) põhjendatud.
4.Hageja on nõudnud kostjalt intressi 33,55 eurot väljamõistmist. Pooltevahelise sõlmitud lepingu p 4.1.2.2 sätestab, et laenu puhul 2000 krooni on intressi summa 60% laenu summast aastas, millele lisanduvad muud kulud, mida ei arvestata krediidikulukuse määra hulka ehk laenu õigeaegsel tagasi maksmisel ühe osamaksena on osamakse suurus 2525 krooni ja intressi ning muude kulude kogusumma 30 päevaliseks perioodiks on 525 krooni. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Intress oma olemuselt on tasu raha kasutamise eest. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääras 60% aastas ning märkinud, et intressile lisanduvad muud kulud, mida ei arvestata krediidikulukuse määra hulka. Kohus osundab VÕS § 406 lg-le 1, mis sätestab, et krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel. Eelviidatust lähtuvalt on krediidi kulukuse määr arvuline suurus, mis väljendab tarbijale krediidi kogukulu. Seega tuleb krediidi kulukuse määra arvutamisel võtta arvesse kõiki krediidiga seotud kulusid, sh intressitasu. Nimetatu tuleneb ka VÕS-is sätestatud tarbijakrediidilepinguid reguleerivate sätete aluseks olnud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 23.04.2008.a direktiivi 2008/48/EÜ art 3 g), mis sätestab „krediidi kogukulu tarbijale” mõiste
– kõik kulud, kaasa arvatud intress, lepingutasud, maksud ja mis tahes muud tasud, mida tarbija on kohustatud seoses krediidilepinguga maksma ja mis on krediidiandjale teada, välja arvatud notaritasud; krediidilepinguga seotud kõrvalteenuste kulud, eelkõige kindlustusmaksed, kuuluvad samuti nende hulka, kui krediidi saamiseks või krediidi saamiseks reklaamitavatel lepingutingimustel on lisaks kohustuslik teenuste osutamise lepingu sõlmimine. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu p-st 5 nähtuvalt on kliendi poolt võetud laenude intressimäär ja krediidi kulukuse määr aasta kohta 2000 kroonise laenu puhul 30 päevaks 60%. Sellest ja lepingu p-s 4.1.2.2 järeldub, et pooled on leppinud kokku intressimääras 60% aastas. Lepingu p-s 4.1.2.2 kokkulepitu selle kohta, et intressile lisanduvad kulud, mida ei arvata krediidi kulukuse määra hulka ning kogusummana tuleks tarbijal tasuda 525 krooni, on kohtu arvates põhjendamatu ning vastuolus seaduses sätestatuga ja selle eesmärkidega. Juhul, kui krediidiga tekivad täiendavad kulud (mis tuleb lepingus ka nimetada!), tuleb need krediidiandjal arvestada krediidi kulukuse määra hulka, mitte laenult arvestatava intressi hulka. Ühtlasi ei saa kohtu hinnangul olla tarbijal lasuv intressikohustus
4 (7)
olla arvuliselt suurem, kui kogu krediidi kulukuse määr ning seda eelkõige olukorras, kus laenuandja on suuteline välja arvestama nende kogukulude väärtuse summana. Nii on lepingus sätestatu kohaselt tarbija kohustatud tasuma kindlaksmääratud summa, s.o 525 krooni, mis eeldab, et suuruse tinginud kulud on laenuandjal võimalik välja tuua. Seega on kohus seisukohal, et lähtudes VÕS §-st 421 on lepingus sisalduv täiendav intressi kokkulepe tarbija kahjuks kõrvalekalduv ning seetõttu tühine. Intressi arvestamisel tuleb lähtuda kokkulepitud intressimäärast, s.o 60% aastas, 0,164% päevas (60/365). Sellest tulenevalt tuleb 2000 kroonise, s.o 127,82 eurot laenu kasutamise eest 30 päeva tasuda intressi 6,29 eurot (127,82 eurot x 0,164% x 30 päeva). Nimetatud suuruses intressi väljamõistmine kostjalt on õiguslikult põhjendatud.
5.Hageja on nõudnud kostjalt viivise 127,82 eurot väljamõistmist (alates 27.01.2009.a kuni 04.06.2012.a). VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooltevahelise lepingu p 9.1 sätestab, et kui laenusaaja ei tagasta laenu lepingus märgitud lõpptähtpäevaks, on laenusaaja kohustatud tasuma laenuandjale tähtaegselt tasumata laenult viivist 0,75% tagastamisele kuulunud summast kalendripäevas. Kuigi pooled on eelviidatust nähtuvalt lepingus viivisemääras kokku leppinud, ei ole õiguslikult põhjendatud selles märgitud viivise määrast lähtuda. Nimelt tuleneb tarbijakrediidilepingu sätetest kindlaksmääratud viivisemäär, millest VÕS § 421 järgi ei ole lubatud tarbija kahjuks kõrvale kalduda. Seega tuleb lähtuda viiviste nõude osas VÕS § 415 lg-s 1 sätestatud erinormist, mille kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Viimatinimetatud säte viitab VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärale, millele lisandub 7% aastas. Vastavalt VÕS § 94 lg-le 1 on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja
1.juulit. Enne 01.01.2009.a oli Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär 2,5%, enne 01.07.2009.a kuni 01.01.2011.a oli 1%, enne 01.07.2011.a oli 1,25% ning enne 01.01.2012.a oli 1%. Seega on viivise määraks perioodil 27.01.2009.a kuni 30.06.2009.a, s.o 154 päeva 9,5% aastas, 0,026% päevas (9,5%/365), perioodil 01.07.2009.a kuni 31.12.2010.a, s.o 549 päeva 8% aastas, 0,022% päevas (8%/365), 01.01.2011.a kuni 30.06.2011.a, s.o 181 päeva 8,25% aastas, 0,023% päevas (8,25%/365) ning 01.07.2011.a kuni 04.06.2012.a, s.o 341 päeva oli 8% aastas, 0,022% päevas (8%/365). Sellest tulenevalt on põhjendatud arvestada võlgnetavalt summalt viivist ajavahemikul 27.01.2009.a kuni 30.06.2009.a summas 5,12 eurot (127,82 eurot x 0,026% x 154 päeva), perioodil 01.07.2009.a kuni 31.12.2010.a 15,44 eurot (127,82 eurot x 0,022% x 549 päeva), perioodil 01.01.2011.a kuni 30.06.2011.a 5,32 eurot (127,82 eurot x 0,023% x 181 päeva), perioodil 01.07.2011.a kuni 04.06.2012.a 9,56 eurot (127,82 eurot x 0,022% x 340 päeva).
5 (7)
kostjalt välja mõista tasumata viivis ajavahemikul 27.01.2009.a kuni 04.06.2012.a, s.o 1224 päeva, summas 35,44 eurot (5,12+15,44+5,32+9,56).
6.Hageja taotleb kostjalt viiviste väljamõistmist alates 05.06.2012.a kuni põhinõude täitmiseni viivisemääras 0,75% võlgnetavalt laenusummalt. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kostjalt hagi esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmiseks põhjendatud. Siiski ei ole õiguslikult põhjendatud hageja nõue viivisemäära, st 0,75% aastas, osas (v.t käesoleva otsuse p 5). Kohus peab vajalikuks järgnevalt esitada viivise arvestuse alates hagi esitamisest, s.o 05.06.2012.a, kuni käesoleva otsus tegemiseni, s.o 28.09.2012.a. Kuna enne 01.01.2012.a ja 01.07.2012.a oli Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär 1%, tuleb VÕS § 113 järgi arvestada viivist 8% aastas, s.o 0,022% päevas. Seega alates hagi esitamisest, s.o 05.06.2012.a, kuni käesoleva otsuse tegemiseni, s.o 28.09.2012.a (kokku 115 päeva) tuleb VÕS § 113 järgi arvestada viivist 3,23 eurot (127,82 eurot x 0,022% x 115 päeva). Alates 29.09.2012.a. kuni kostja poolt põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni tuleb arvestada viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
7.Hageja on nõudnud kostjalt meeldetuletustasu summas 25,56 eurot väljamõistmist. Vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingu p-le 7.4 võib laenuandja edastada laenusaajale meeldetuletustasu laenu maksmise kohta laenutaotluses märgitud posti, e-posti aadressile ja/või SMS-i teel laenusaaja poolt laenutaotluses märgitud mobiiltelefoni numbrile. /.../ Kui laenusaaja ei tagasta laenu tähtaegselt, siis kohustub laenusaaja tasuma laenuandja nõudel võlgnevuse menetlemise eest tasu laenuandja hinnakirja kohaselt, mille järgi on iga väljastatud meeldetuletuse tasu 200 krooni. Kohus leiab, et hageja nõue meeldetuletustasu summas 25,56 eurot väljamõistmiseks, on õiguslikult põhjendatud ning seda vaatamata kohtu poolt eelpooltoodule, et lepingu kohaselt sisaldab krediidi kulukuse määr üksnes intressitasu. Siinjuures lähtub kohus VÕS § 406 lg-st 2, mis sätestab, et krediidi kulukuse määra arvutamisel kindlaks määratav krediidi kogukulu tarbijale ei sisalda kulusid, mida tarbija peab tasuma lepingust tulenevate kohustuse rikkumisel. Kuna hageja on teinud meeldetuletuseks kulutusi kostjapoolse lepingu rikkumise tõttu, ei loeta nimetatud kulusid krediidi kulukuse määra hulka. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja edastanud kostjale meeldetuletuse 04.02.2009.a ja 19.02.2009.a (tl 13), s.o pärast kostjapoolset lepingu rikkumist. Seega tuleb kostjalt välja mõista meeldetuletustasu summas 25,56 eurot.
8.Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud kostjalt välja mõista põhivõlgnevus summas 127,82 eurot, intress summas 6,29 eurot, meeldetuletustasu summas 25,56 eurot, viivis alates
6 (7)
27.01.2009.a kuni 28.09.2012.a summas 38,67 eurot (35,44 eurot + 3,23 eurot). Seega kokku 198,34 eurot. Ühtlasi tuleb kostjalt välja mõista viivis alates 29.09.2012.a kuni põhivõlgnevuse täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
9.Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 1741 lg 3 kohaselt määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtule menetluskulude nimekirja. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista tasutud riigilõivu summas 63,91 eurot. Kohus leiab, et käesoleval juhul on põhjendatud menetluskulude kindlaksmääramisel jätta menetluskulud pooltele kanda võrdsetes osades, kuivõrd kohus ei rahuldanud hageja hagi terves ulatuses. Seega tuleb hageja poolt tasutud riigilõivust summas 63,91 eurot, välja mõista kostjalt 31,96 eurot ning ülejäänud tasutud riigilõiv, s.o 31,95 eurot jätta kostja enda kanda.
Kohtunik Ülle Raag
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.