Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Asjaolud ja hageja nõue

Laenuleping oli sõlmitud kolmanda isikuga 2008.a ja kostja kandis raha üle kolmanda isiku arvele. Kuna raha 2010 ei tagastatud, sõlmiti kolmanda isiku ettepanekul käendusleping. Kostja seda tegelikult ei nõudnud. Kostja eeldas, et saadud summat kasutati perekonna huvides. Kolmanda isiku seisukoht

toonud esile ega tõendanud asjaolusid, millest tulenevalt peaks antud tehing olema talle ilmselt kahjulik. Ilmne kahjulikkus peab nähtuma tehingust endast ja selle sõlmimise asjaoludest viisil, et tavapärane mõistlik isik ei oleks sellist tehingut sõlminud. Hageja ei tõendanud, et tal oli 30.06.2010 käenduslepingu sõlmimise ajal ajutine vaimutegevuse häire, mille tõttu ta oli otsusevõimetu. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama oma nõudeid ja vastuväiteid, kuid hageja ei ole oma väiteid tõendanud. 30.06.2010 tehingu sõlmimise ajal ei viibinud hageja ravil ja talle ei olnud väljastatud töövõimetuslehte. Hageja viibis ravil oluliselt hilisemal perioodil. Haigusloo väljavõtetest nähtuvalt viibis hageja esmaselt ravil alates 30.09. - 04.11.2010, diagnoosiks raske depressioon psühhootiliste sümptomiteta. Ravile toomisel 30.09.2010 on raviarst anamneesis märkinud: „Töökaaslaste arvates üle ühe kuu raskes depressioonis“. Anamneesis on ühtlasi märgitud, et hageja enda sõnul oli tema depressiooni vallandavateks põhjusteks suuremahulised rahalised kohustused ning liisingusõiduki tagastamine. 05.11. -24.11.2010 viibis hageja uuesti ravil ning tema raviarst on objektiivse leiu osas märkinud: „Käegalöömise meeleolus, ebamääraselt kõigele vastu ja ei taha konstruktiivselt situatsiooni lahata, on nagu solvunud laps, kes ootab valmis lahendusi.“ Raviperioodil 25.11. - 22.12.2010 on raviarst anamneesis märkinud: „Psühhootiline kriis on alanud juba aprillis 2010.a.“. Samas väljavõttes on hageja diagnoosiks toodud raske depressioon psühhootiliste sümptomiteta. Eeltoodud tõenditest nähtub, et hageja viibis ravil mitu kuud hiljem pärast käenduslepingu sõlmimist ning ka hageja depressioon algas ilmselt mitu kuud pärast lepingu sõlmimist, mitte käenduslepingu sõlmimise ajal. Kuigi hageja raviarst on püstitanud oletuse psühhootilise kriisi algamise kohta alates 2010.a aprillist, ei nähtu haigusloost, milliste andmete alusel raviarst seda järeldanud on. Kuid ainuüksi asjaolu, et raviarsti hinnangul võis patsiendil psühhootiline kriis alata juba 2010 aprillis, ei tõenda hagejal 30.06.2010 sellise ajutise vaimutegevuse häire esinemist, mille tõttu ta oli käenduslepingu sõlmise ajal otsusevõimetu. SA Põhja-Regionaalhaigla teate kohaselt töötas hageja erakorralise meditsiini keskuses reanimobiiliosakonnas autojuht-kiirabitehnikuna alates 01.11.2007 kuni 05.05.2011 ja oli korralisel puhkusel 10.- 26.06., 16. - 29.09.2010 ja töövõimetuslehel 30. - 22.12.2010. Hageja oli käenduslepingu sõlmimise ajal 30.06.2010 tööl. Kohus ei pea võimalikuks, et hageja oleks olnud võimeline töötama reanimobiilosakonnas kiirabiauto juhina, kui tal oleks esinenud selline ajutine vaimutegevuse häire, mille tõttu ta oleks olnud nimetatud ajal otsusevõimetu. Ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiis ei tuvastanud hagejal selliste vaimse seisundi häirete olemasolu 30.06.2010, mis oleks takistanud tal oma tegude tähendusest adekvaatselt aru saada ning neid õigesti juhtida. 2011 on hageja suhtes kohaldatud tahtest olenematut ravi. Ekspert järeldas, et hagejal esineb käesoleval ajal krooniline vaimuhäire ehk bipolaarne meeleoluhäire ja vaimse arengu aeglustumise tõttu on hageja kergesti mõjutatav. Esmakordselt avaldus bipolaarne meeleoluhäire septembris 2010 haiglaravil olles. Ekspert ei tuvastanud hagejal vaimse seisundi häirete esinemist 30.06.2010 sellisel määral, mis oleks takistanud tal oma tegudest adekvaatselt aru saada ja neid juhtida. Seega ei tõenda ekspertiis, et hagejal oleksid 30.06.2010 esinenud sellised ajutised vaimutegevuse häired, milliste tõttu ta oleks olnud otsusevõimetu. Ekspert on samas märkinud, et täiendavad andmed võivad selguda hageja töökaaslaste ja lähedaste arvamusest ning täiendavalt võiks esitada hagejat esimesena ravinud raviarsti V. Sergejevi arvamuse ja kliinilise psühholoogi T. Luksi arvamuse, mis arvetaksid hageja lähedaste ja töökaaslaste selgitusi. Vaatamata eksperdi märkusele ei esitanud hageja 12.03.2012 istungil sellesisulisi taotlusi. Hageja ei soovinud eksperdi ärakuulamist ja loobus varasemalt taotletud tunnistajate ülekuulamisest. 29.05.2012 esitas hageja taotluse korduva ekspertiisi määramiseks, milles hageja palus uutele ekspertidele

esitada samasisulised küsimused, nagu olid esitatud varasema ekspertiisi koostanud eksperdile. Taotluses heitis hageja eksperdile ette, et see on jätnud arvestamata dr Sergejevi ja dr Luksi arvamused. Kuivõrd hageja oli varasemalt loobunud tunnistajate ülekuulamise taotlusest, ei olnud võimalik koostada viidatud arvamusi, lähtudes hageja töökaaslaste ja lähedaste selgitustest. Kuna taotlus oli esitatud hilinemisega, oli põhistamata ja taotluse esitamise ajaks oli hageja juba loobunud omapoolsete tunnistajate ülekuulamisest, jättis kohus hageja taotluse rahuldamata. Kuna hageja ei tõendanud temal 30.06.2010 käenduslepingu sõlmimise ajal ajutise vaimutegevuse häirete esinemist ega ka otsusevõime puudumist, jättis kohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt välja riigilõivu 1 597,34 eurot ja ekspertiisitasu 255 eurot riigituludesse, kuna menetluses oli hageja neist kuludest vabastatud. Apellatsioonkaebus

Maakohus jättis hagi rahuldamata tõendamatuse tõttu. Kohus tuvastas, et käendatud laenulepingu algul saadud summat kasutati osaliselt hageja huvides ja et hageja oli 30.06.2010 otsusevõimeline. Maakohus on hagejale ette heitnud, et ta ei ole oma nõuet tõendanud. Maakohus määras hageja taotlusel ekspertiisi hageja otsusevõimetuse tuvastamiseks 30.06.2010 käenduslepingu sõlmimisel. Ekspertiisiaktis on märgitud, et hageja on viibinud alates 1969 aastat 6 korda ravil ja 30.09.2010 toodi ta ravile kiirabi ja politsei poolt. Eksperdi otsusest nähtub, et esitatud materjalidest ei selgu hageja vaimse seisundi häired sellisel määral, mis takistanuks tal oma tegude tähendusest adekvaatselt aru saada ning neid õigesti juhtida. Eksperdi otsuse p-s 2 on selgitatud, et täiendavad asjaolud võivad selguda hageja töökaaslaste, lähedaste selgitustest, raviarst- psühhiaater V. Sergejevi arvamusest, mis arvestaks hageja töökaaslaste ja lähedaste selgitusi hageja käitumise kohta käenduslepingu sõlmise perioodil; samuti esimest ravi määranud psühholoog T.Luksi arvamusest. Ekspert on aktis märkinud, et hageja on invaliid, töövõime kaotusega 80%. Seega ei saanud maakohus oma otsust rajada ekspertiisiaktis tuvastatule ja samaaegselt heita hagejale ette nõude tõendamata jätmist. Kui maakohus hageja taotluse ekspertiisi määramiseks rahuldas, pidi kohus tagama, et akt oleks tõendina korrektne või tagama aktis oleva ebaselguse kõrvaldamise. Ringkonnakohtu hinnangul oleks kohtul endal tulnud ekspertiisiakti ebaselgus kõrvaldada, millise võimaluse annab TsMS § 304 lg 1 korduva ekspertiisi läbiviimine või eksperdi ja ekspertiisiaktis toodud isikute tunnistajatena ärakuulamine. Maakohus on rikkunud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud kõigi tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise põhimõtet, mistõttu kohtulahend ei ole seaduslik. Ekspert on selgitanud, mis on teinud arvamuse andmise keeruliseks ja kuidas seda vastuolu kõrvaldada. Hageja taotluse korduva ekspertiisi määramiseks jättis kohus rahuldamata, kuigi kostja ei ole taotlusele vastu vaielnud, vaid on selgitanud, et uut eksperti ei peaks saama määrata hageja, sest siis võib olla arvamus kallutatud või erapoolik. Ebaõige on maakohtu otsuse põhjendus, et taotlus oli esitatud hilinemisega, kuna 12.03.2012 istungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks eelmenetluse lõpetanud ja asunud asja sisulise arutamise juurde. Et eelmenetlus on lõppenud, selgitas kohus alles 11.06.2012 istungil. Sellises olukorras oleks kohtul tulnud taotlus sisuliselt lahendada ja arvestada, et kostja taotlusele vastu ei vaielnud.

Maakohus rikkus TsMS § 348 lg-t 2, mis kohustab kohut hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt, ja TsMS § 348 lg 3 teist lauset ning TsMS § 351 lg-t 2, mis paneb kohtule kohustuse tagada pooltele võimalus esitada õigel ajal ja täielikult oma seisukoht kõigi asjasse puutuvate (asja lahendamiseks oluliste) asjaolude kohta. Sellised rikkumised on menetlusõiguse normi olulised rikkumised TsMS § 656 lg 1 p 1 järgi. TsMS § 351 lg 1 sätestab, et kohus arutab menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kohus võimaldab pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha ning lõike 3 kohaselt kui pool ei ole võimeline arvamust avaldama seisukoha või kahtluse suhtes, millele kohus on tähelepanu juhtinud, võib kohus määrata talle tähtaja seisukoha esitamiseks. TsMS § 392 lg 1 p-st 4 tulenevalt eelmenetluses selgitab kohus eelkõige välja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Enne asja sisulise arutamise lõpetamist peab kohus TsMS § 401 lg-te 1 ja 2 kohaselt arutama menetlusosalistega pärast tõendite uurimist menetluse seisu ja selle lõpetamise väljavaateid ning küsima menetlusosalistelt, kas nad soovivad täiendada asja arutamist. Kohtuistungi protokollidest nähtuvalt ei ole pooled ega

kolmas isik seletusi 30.06.2010 lepingu sõlmimise asjaolude kohta andnud ning kohus ei ole välja selgitanud ega teinud pooltele ettepaneku vastavate tõendite esitamiseks, millele ekspertiisiaktis tähelepanu juhiti. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole käesoleva tsiviilasja läbivaatamisel eelnimetatud menetlusõiguse norme järginud ning see toob endaga kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja asja maakohtule uueks arutamiseks saatmise TsMS § 656 lg 2 kohaselt. Menetluskulud jaotab kohus asja uuel läbivaatamisel.

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

Tiit Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.