Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Iko Nõmm, Imbi Sidok-Toomsalu, Ande Tänav 27.september 2012, Tallinn 2-11-59903 AS Folger Art hagi Major OÜ, M. K. ja J. K. vastu võla ning viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Harju Maakohtu 18.mai 2012 otsus AS Folger Art apellatsioonkaebus 22 407,57 eurot Hageja AS Folger Art (registrikood 10526192), lepinguline esindaja Marko Jaani Kostja I Major OÜ (registrikood 11452774) Kostja II M. K. (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja III J. K. (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate lepinguline esindaja Kerli Kase Kirjalik menetlus
Menetluse liik
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 18.mai 2012 otsus osas, millega jäeti rahuldamata AS Folger Art hagi M. K. ja J. K. vastu, samuti menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi lisaks Major OÜ-le ka M. K. ja J. K. osas ning jaotada teisiti menetluskulud.
4.2.Välja mõista Major OÜ-lt, M. K-lt ja J. K-lt solidaarselt AS Folger Art kasuks põhivõlg 20 616,76 eurot (kakskümmend tuhat kuussada kuusteist eurot ja seitsekümmend kuus senti) ning viivis 30.04.2012.a seisuga 1790,81 eurot (üks tuhat seitsesada üheksakümmend eurot ja kaheksakümmend üks senti) ja viivis põhivõla tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.05.2012.a kuni põhivõla 20 616,76 euro tasumiseni.
1.Kõik esimese astme kohtus kantud menetluskulud jäävad solidaarselt Major OÜ, M. K. ja J. K. kanda.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad solidaarselt M. K. ja J. K. kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS Folger Art esitas Harju Maakohtule 06.12.2011 hagi Major OÜ, M. K. ja J. K. vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhivõla ja sissenõutavaks muutunud viivise summas 21 807,11 eurot ning alates 07.12.2011 tagastamata põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni viivise 8,25% aastas. Hageja täpsustas 30.04.2012 nõuet ja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõla 20 616,76 eurot, viivise 30.04.2012 seisuga 1790,81 eurot ning sealt edasi viivise põhivõlalt seaduses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni.
2.Hageja ja kostja I vahel sõlmiti töövõtuleping, mille alusel osutas hageja trükiteenust ning kostja I kohustus selle eest tasuma. Hageja, kostja II ja kostja III sõlmisid 17.03.2011 käenduslepingud, milles viimased käendasid kostja I kohustust hageja ees. Käenduslepingutes lepiti kokku, et kostja I võlgneb hagejale 15.03.2011 seisuga 32 114,03 eurot. Kostja I täitis oma kohustust osaliselt ja 06.12.2011 seisuga võlgnes kostja I hagejale 20 616,76 eurot. Kostja I võlgnes 30.04.2012 seisuga hagejale seadusest tulenevat viivist 1790,81 eurot. Kostjate vastuväited
3.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Hageja ei tõendanud võlgnevuse olemasolu. Hageja esitatud arvetelt ei nähtu, et kostja I tellis tooted ja sai need kätte. Viivisenõue on arusaamatu. Kuna hageja nõue kostja I vastu on tõendamata, puudub hagejal nõue ka käendajate vastu. Lisaks nõude tõendamatusele on väidetava nõude aluseks olevad käenduslepingud tühised, kuna lepingutes ei märgitud vastutuse maksimumsummat. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
4.Maakohus rahuldas hagi kostja I vastu ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja põhivõla 20 616,76 eurot, viivise 30.04.2012 seisuga 1790,81 eurot ning viivise põhivõla tasumata osalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.05.2012 kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus jättis hagi kostjate II ja III vastu rahuldamata.
5.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sõlmisid hageja, kostja II ja kostja III 17.03.2011 käenduslepingud, milliste kohaselt võlgneb kostja I hagejale 15.03.2011 seisuga teostatud tööde/valmistatud kauba eest kokku 32 114,03 eurot, millest tähtajaks tasumata summa moodustab 29 057,71 eurot. Käenduslepingute kohaselt tagasid käendajad käendatava kõigi rahaliste kohustuste kohase ja täieliku täitmise võlausaldajale. Käendus laienes ka käendatava tulevikus tekkivatele võlgnevustele võlausaldaja ees.
6.17.03.2011 lepingudokumentides sisalduvat kinnitust, et kostja I võlgneb hagejale 32 114,03 eurot, saab pidada kostja I poolt antud deklaratiivseks võlatunnistuseks. Seda seetõttu, et lepingutele allakirjutanud kostja II ja kostja III on mõlemad kostja I juhatuse liikmed. Võlatunnistustega on tõendatud, et hageja ja kostja I vahel sõlmiti trükiteenuse osutamiseks töövõtuleping. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on, et võlatunnistuse väljastanud isik peab tõendama, et võlga ei ole. Kostja I ei esitanud tõendeid, et tal ei ole hageja ees võlgnevust tekkinud või et võlgnevus oleks tasutud. Sellest tulenevalt on hageja nõue kostja I vastu põhjendatud. Arvestades VÕS § 108 lg-s 1 sätestatut, tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista põhivõlg 20 616,76 eurot.
7.Kuna kostja I viivitas võlgnevuse tasumisega, siis tuleb temalt välja mõista ka viivis. Arvestades seda, et hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise vastavalt TsMS §-s 367 sätestatule, siis tuleb kostjalt I välja mõista viivis 30.04.2012 seisuga 1790,81 eurot. Samuti tuleb kostjalt I välja mõista viivis põhivõla tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.05.2012 kuni põhivõla tasumiseni.
8.17.03.2011 lepingudokumentides sisalduvad käenduskokkulepped on tühised. Siinkohal arvestas kohus VÕS § 143 lg-s 1 (käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioon), §-s 34 ja § 143 lg-s 2 sätestatut. Kostjad II ja III käendasid kostja I majandustegevusega seotud kohustusi, mitte enda majandustegevusega seotud kohustusi. Ka asjaolu, et kostjale II kuulub 45% kostja I osakapitalist ja kostjale III 50% kostja I osakapitalist, ei anna alust asuda seisukohale, et kostjad II ja III sõlmisid käenduslepingud oma majandus- või kutsetegevuses, kuna nii kostjal II kui kostjal III puudub eraldiseisvalt kostja I majandustegevuse üle valitsev mõju. Kostjate II ja III poolt sõlmitud käenduslepingud on tarbijakäenduslepingud.
9.Kuna tegemist on tarbijakäenduslepinguga, siis pidid nende kehtimiseks olema kokku lepitud ka käendajate vastutuse rahaline maksimumsumma. Käendajate vastutuse rahalises maksimumsummas kokku ei lepitud. Käenduslepingute kohaselt vastutavad käendajad käendatava kõigi rahaliste kohustuste kohase ja täieliku täitmise eest. Käendus laieneb ka käendatava tulevikus tekkivatele võlgnevustele võlausaldaja ees. Sellisest sõnastusest ei ole vastutuse rahaline maksimummäär tuletatav. Eeltoodule tuginedes on käenduskokkulepped VÕS § 143 lg 2 alusel tühised ja hagi tuleb jätta kostjate II ja III vastu rahuldamata. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
10.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus tuvastas, et kostjatega II ja III sõlmitud käenduslepingud on tühised ning teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldada hageja hagi kostjate II ja III vastu.
11.Maakohus leidis ekslikult, et käenduskokkulepetes käendasid kostjad II ja III kostja I majandustegevusega seotud kohustusi, mitte enda majandustegevusega seotud kohustusi ning et tegu oli tarbijakäenduslepingutega. Kostjad II ja III ei ole käesolevas asjas käsitletavad tarbijatena VÕS § 34 mõttes ning käenduslepingute näol ei ole tegemist tarbijakäenduslepingutega VÕS § 143 lg 1 mõttes, kuna kostjad II ja III tegutsesid käenduslepingut sõlmides ja põhikohustuse täitmist tagades majandus- või
kutsetegevuses. Kostjad II ja III olid kostja I omanike ja juhatuse liikmetena kostja I edukast majandustegevusest otseselt huvitatud ja sellega seotud. Lepingud, mille täitmist kostjad II ja III isiklikult tagasid, seondub otseselt kostjate II ja III kui äriühingu omanike ja juhatuse liikmete majandustegevusega. Kostjad II ja III ei sõlminud lepingut oma isiklike või elukondlike vajaduste rahuldamiseks. Osaniku ja juhatuse liikme poolt ettevõtte kohustuste täitmise tagamiseks sõlmitud lepingu korral, mis on ajendatud huvist ettevõtte majandustegevuse vastu, ei ole isik käsitletav tarbijana. Juhul kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu osanikust või aktsionärist juhatuse liikmel. Kuna kostjad II ja III sõlmisid ühel ja samal päeval identsed käenduslepingud ehk kostjad II ja III olid teineteise tegevusest teadlikud ja tegutsesid kooskõlastatult, siis omavad nad ettevõttes üheskoos valitsevat mõju. Määrav ei ole ka see, et käenduslepingud vormistati eraldiseisvate kokkulepetena, mitte ühe dokumendina.
12.Kostjad II ja III ei tõendanud, et käenduslepinguid sõlmides ei tegutsenud nad majandus- või kutsetegevuses, kuigi neil lasub vastav tõendamiskoormus. Väites, et 17.03.2011 sõlmitud lepingute näol on tegemist tarbijakäenduslepingutega, tuginesid kostjad II ja III asjaolule, et nad on füüsilised isikud, kellega sõlmitud käenduslepingud on alati tarbijakäenduslepingud. Seejuures viitasid kostjad II ja III väärale, so alates 05.04.2011 kehtima hakanud VÕS redaktsioonile. Käesoleval juhul aga vastav säte ei kohaldu, sest kõnealused käenduslepingud sõlmiti enne viidatud redaktsiooni jõustumist. Kostjad II ja III, omades ühiselt valitsevat mõju kostjas I, käendasid ettevõtte kohustusi oma isikliku vahetu majandusliku huvi tõttu. Seega ei ole tarbijakäenduse sätted kohaldatavad.
13.Maakohus leidis ekslikult, et käenduslepingutest ei nähtu vastutuse rahaline maksimumsumma. Käenduslepingute punktist 1 nähtuvalt märgiti lepingus konkreetne summa ehk 32 114,03 eurot, mille käendatav võlausaldajale võlgneb ja mida käendaja lepingu sõlmimisega kohustub käendama. Kui käendaja on teadlik vastutuse rahalise maksimumsumma kokkuleppimise kohustusest ja sellele järgimata jätmise tagajärgedest, kuid ei nõua lepingusse vastava põhimõtte lisamist, tekib olukord, mil käenduslepingu lõppemisele on keelatud vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tugineda. Tulenevalt sellest, et kostjate II ja III näol on tegemist äriühingu juhatuse liikmete ja osanikega, saab eeldada, et neil on piisavalt vastavaid teadmisi ning nad on teadlikud, et tarbijakäenduslepingus peab seaduse kohaselt olema kehtestatud käendaja rahalise vastutuse ülemmäär. Vastus apellatsioonkaebusele
14.Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
15.Hageja vaidlustab maakohtu otsust osaliselt, so osas, millega kohus jättis hagi kostjate II ja III vastu rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas.
16.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel vaidlustatud osas tühistamisele. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse. Osas, millega kohus rahuldas hagi kostja I vastu, on maakohtu otsus jõustunud,
sest maakohtu otsust selles osas ei vaidlustatud. Ringkonnakohtus jätkub vaidlus selle üle, kas kostjad II ja III vastutavad käendajatena solidaarselt kostjaga I hagejale võla ja viivise tasumise eest.
17.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et vaidlusalused käenduslepingud on tarbijakäenduslepingud ja need on tühised VÕS § 143 lg 2 alusel, kuna ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Käenduslepingute sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 143 lg 1 sätestas, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Tarbija on VÕS § 34 järgi füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega.
18.Riigikohtu otsustes on korduvalt VÕS § 143 lg 1 kuni 05.04.2011 kehtinud redaktsiooni kohaldamise osas selgitatud, et äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene VÕS tarbijakaitse sätted, sest käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset. Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb eeldada, et ta tegutses majandusvõi kutsetegevuses, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel.
19.Vaidlust ei ole asjaolu üle, et käendajad on kostja I osanikud. Kostjale II kuulub 45% ja kostjale III 50% suurune kostja I osa ning mõlemad on ka nimetatud äriühingu juhatuse liikmed. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus ebaõigesti, et kostjad ei sõlminud käenduslepinguid oma majandus- või kutsetegevuses, kuna neil puudub eraldiseisvalt kostja I majandustegevuse üle valitsev mõju. Kostjad II ja III sõlmisid 17.03.2011 identsed käenduslepingud, mistõttu nad pidid olema teineteise tegevusest teadlikud ja tegutsema kooskõlastatult. Arvestades eeltoodut ja neile kuuluvate osade suurust nii koos kui ka eraldiseisvalt, leiab ringkonnakohus, et nad mõlemad omavad osaühingus valitsevat mõju, sest nad on põhilised osanikud. Kostjad II ja III olid enamuse osade omanike ja juhatuse liikmetena kostja I edukast majandustegevusest isiklikult ja otseselt huvitatud ning sellega seotud. Lepingud, mille täitmist nad tagasid, seonduvad vahetult nende kui äriühingu omanike isikliku majandusliku huvi ja kui juhatuse liikmete majandustegevusega. Nad ei sõlminud lepinguid oma isiklike või elukondlike vajaduste rahuldamiseks. Kostjad ei ole eeldust, et nad tegutsesid käenduslepinguid sõlmides majandus- või kutsetegevuses, millegagi ümber lükanud. Seega leiab ringkonnakohus, et vaidlusalused käenduslepingud ei ole tarbijakäenduslepingud ja need ei ole tühised. VÕS § 143 lg 2 ei saa käesolevas asjas kohaldada.
20.VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees kohustuse rikkumise korral solidaarselt. Selliselt on kokku lepitud ka käenduslepingute p-des 3. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, samuti ka viivise maksmise eest. Seega peavad kostjad II ja III solidaarselt kostjaga I tasuma hagejale nii hagetud põhivõla kui ka viivise. Ringkonnakohus teeb kostjate II ja III osas uue otsuse, millega rahuldab hagi ka nende osas.
21.TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 järgi vastutavad kõik kolm kostjat maakohtus kantud menetluskulude eest solidaarselt. Apellatsioonimenetluses osales kaks kostjat – kostjad II ja III (kostja I osas jõustus kohtuotsus edasikaebamata ja ta ei ole
apellatsioonimenetluse osaline), mistõttu kannavad nad solidaarselt apellatsioonimenetluse kulud.
22.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
Iko Nõmm
Imbi Sidok-Toomsalu
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.